Rubriik: poeesia

Liisi Ojamaa “Kahel lahtisel käel” 3/5

Alustades eelmise aasta detsembris postituste seeriat Liisi Ojamaa postuumselt ilmunud koondkogust “Kahel lahtisel käel”, mis sisaldab pea kogu tema luuleloomingut, oli plaanis avaldada iga kuu üks osa, aga kahjuks või õnneks ei ole ma suutnud sellest graafikust kinni pidada. Esimeses osas oli juttu tema esimesest kahest, teises kolmandast ja neljandast luulekogust. Nüüd siis on järg jõudnud viienda ja kuuenda kätte, mida sai äsja loetud juba kolmandat korda viimase poole aasta jooksul. Iga kord olen avastanud neist enda jaoks midagi uut, mis jäi varem märkamata, aga… mingil hetkel olen kritseldanud raamatu vahele pistetud paberilehele, kuhu tegin märkmeid loetu kohta ja panin kirja muid lugemise ajal pähe tulnud mõtteid, järgmised read:

elu on ime
mis ootab juhtumist
kui liiga kaua ootab
läheb mööda vist

Kahtlustan (ma tõesti ei mäleta), et see võis olla poolenisti inspireeritud hoopis mõnest Facebooki uudisvoost läbi lipsanud ingliskeelsest mõtteterast (esimene pool kõlab lihtsalt tõlkena), mida mõni tuttav seal oma ajajoonel jagas, kuid sobib siinkohal illustreerima vajadust see postitus lõpuks ikkagi valmis teha, et saaksin liikuda edasi järgmise juurde.

Jõgi asfaldi all (2008)

Ojamaa viies luulekogu, mille pealkiri viitab Härjapea jõele, aga võib-olla mitte ainult sellele, viib meid juba tuttavatele radadele. Jürgen Rooste iseloomustas seda siis Sirbis ilmunud tagasivaates lõppevale kirjandusaastale sõnadega esoteeriline, romantiline, religioosne, naiselik. Varem aga oli kirjutanud, et “tegelikult seisab tema jumalikku olekusse pürgiv maailm koos ikka peaasjalikult mateeriast, linnalikust ja ihulikust ja inimlikust.” Maarja Kangro leidis Loomingus avaldatud luuleaasta ülevaates, et “Ojamaa luule on justkui rituaal, millega püütakse saavutada mingit lunastust, laulda maailma asjad soovitud korda.”

Pikem arvustus ilmus Loomingus siis Kätlin Kaldmaa sulest. Tema sõnul oli Ojamaa luule eesti uusaegse linnaluule tekkimise eeldus ja juba klassikaks saanud. Kaldmaa hinnangul astus Ojamaa selle koguga siiski ka pika sammu edasi seni tema pärusmaaks peetud (Tal)linnaluulest. Raamatu mitmekordsel lugemisel jäi talle kumama eelkõige selguse motiiv, leppimine ja rahutegemine igapäevaelu, aga ka olnu ja tulevaga. “Pärast Liisi Ojamaa raamatu lugemist nägin väga seiklusrikast unenägu Tallinnas hulkumisest,” kirjutas Kaldmaa. “Võib-olla oli paik, kuhu uni mind viis, luuletaja järgmiste raamatute linn.” Samas märkis ta, et “Jõgi asfaldi all” on selline raamat, mille igast luuletusest võiks kirjutada omaette loo.

Mõtlesin kaua, millised lõigud sealt siia selle näitlikustamiseks valida. Valisin need…

Linn laugleb õhtusse & hinges kriibib miski
& loojuw päike peatub pargivõrades
ma istun aknal, olen weidi ära
& mõtlen ammukuuldud laulu sõnades

/—/

Isegi kui see, mida me lastena arwasime armastusex,
oli ainult mõistmine, lugupidamine, sõprus –
see tunne ei olnud tarbetu. See tunne
olex wäärinud karjumist katuseharjadelt.

/—/

Seal teiselpool teadmist, yxkõik siis kui tarka,
on nimeta lootus & uutmoodi usk.
& teiselpool armastust, usku & lootust
on lõpux ehk ometi – unustus.

Augustis 2002 astus Ojamaa erakonda Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei (2004. aasta detsembrist Eesti Vasakpartei, 2008. aasta juunist Eestimaa Ühendatud Vasakpartei). 2003. aastal kandideeris Riigikokku, 2005. aastal Tallinna linnavolikokku. 2003–2008 kuulus ka erakonna juhatusse. See poliitilise aktiivsuse periood jäi kahe luulekogu vahele, aega, mil valmis suurem osa selles kogus leiduvast, kuid midagi otseselt või isegi kaudselt parteipoliitilist sellest silma ei jäänud.

Poliitilist laadi sõnavõttudega esines Ojamaa meedias küll veel hiljemgi ja erakonna liikmeks jäi kuni surmani, kuid näib, et tema luule käis ikkagi hoopis oma rada ega olnud allutatud mingitele parteipoliitilistele eesmärkidele. 2011. aastal andis ta Sirbi ringküsitlusele (küsimus: mida ootate Eesti kultuuripoliitikalt pärast valimisi?) järgmise vastuse:

Tema vanaema Lii Ojamaa (1892–1979) oli sõjaeelses Eestis silmapaistev riigiametnik, 1938. aastast Riigivolikogu protokollitoimkonna juhataja, kes viibis ka selle juures, kui Konstantin Päts andis presidendi ametivande. Varem oli juhtinud muu hulgas riikliku propagandatalituse kantseleid, avaldanud näiteks emadepäeva puhul artikli emaduse ülistuseks. Riigiteenistusse jäi aga ka pärast 1940. aasta juunipööret ja Eesti viimist NSV Liidu koosseisu, kirjutades Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Asjadevalitseja (tänapäeva mõistes riigisekretäri) asetäitjana siis alla ka mitmetele Eesti NSV valitsuse otsustele, nagu näiteks kesk- ja kutsekoolides õppemaksu kaotamise ning kõrgkoolides stipendiumite sisseseadmise kohta.

Pikemalt on neid kaugeid ning keerulisi aegu meenutanud Liisi Ojamaa tädi Mai-Maria Ojamaa, kellest endast sai pärast Moskva Riikliku Ülikooli lõpetamist 1956. aastal, kui ta astus ka NLKP liikmeks, dialektilise materialismi õppejõud Tartus. Ilmselt võis perekondlik taust mõjutada ka Liisi Ojamaa poliitilisi hoiakuid ja erakonnavalikut.

Ajalaulud (2011)

Kuuendas kogus avaldatud “Kurja päewa laul” jõuab juba siiski nö. poliitilise luule piirimaile. See on kirjutatud aastal 2010 ehk enne seda, kui president Kersti Kaljulaid vallandas üldrahvaliku arutelu selle üle, kas nõukogude ajal võis lastel üldse olla õnnelik lapsepõlv, aga eks see ju üksnes kinnita, et teema vaevas paljusid juba varem.

Ma olen syydi oma synnimaas.
Ta yhe jaox on nii & teisel naa…
ta oli esimene, mida mina teadsin.

/ – – – /

Ma olen syydi oma synnimaas.
Ma peaxin kustutama mälust, kuni Eesti –
ma peaxin kustutama terwe lapsepõlwe
& oma wanemate elud yleyldse
& tundma rõõmu, et meil wäike riik on taas.

Ma olen syydi oma synnimaas –
wõib-olla synniaastas, hirm ei ole uus –
& järjest tihemini miskipärast meenub
see synnimaa. Wõi riik. Noh, samõi tot … sajuz.

Mine võta nüüd kinni, kas see oli siis mõtisklus minevikust või rohkem hoopis päevakajaline ühiskonnakriitika!? Teisal kirjutas Ojamaa, et “Meile ei antud teistsugust elu. / Meile ei antud teistmoodi aega. / Kyllap me isegi tegime wigu.”, aga ka “kuidas me midagi mäletame, / on meie ainuke looming.” #mälupoliitika

Rein Tootmaa leidis Sirbis avaldatud arvustuses, et “Ajalaulud” oli Ojamaa seni küpseim kogu. Mathura kirjutas Loomingus ilmunud luuleaasta ülevaates, et see ei pakkunud midagi enneolematut ja uuenduslikku ega olnud läbinisti ühtlase tasemega, kuid saavutas kohati harukordse sisendusjõu ja veendumuse – parimatel hetkedel meenutasid Ojamaa luuletused talle mitte niivõrd luuletusi, vaid loitse või palvesõnu. Ta paigutas selle siis aasta jooksul avaldatud luulekogude hulgas kõige olulisemasse ossa.

Mida aeg edasi, seda vähem arvustusi Ojamaa luulekogud pälvisid. Osalt võib seda seletada tema vastuolulise mainega, mida ta tajus nähtavasti isegi (“Sõbranna sõimas mind juhan liivix.”), teisalt kindlasti eestikeelse luulekriitika üldisema kokkutõmbumisega trükimeedias, kuid viimaste kogude puhul tõenäoliselt ka sellega, et Ojamaa parteipoliitiline tegevus mõjus osadele kirjutajatest ärritavalt nagu punane rätik, mis ei tõmmanud ligi, vaid peletas eemale. Teisi sõnu: vaikime maha, ja ta lakkab olemast.

Samas kujunes temast järgnenud aastatel siiski ka omamoodi referentspunkt hilisemate naissoost luuletajate käsitlemisel, nagu seda tegi 2018. aastal Andrus Kasemaa, arvustades üht Andra Teede luulekogu: “Tegelikult tõi moodsa Tallinna-teema luulesse hoopis Liisi Ojamaa, edasi tulid juba Rooste, Teede ja paljud teised. Ja lõpuks tuleb öelda, et ongi üks tõeline Talinna poetess, tõeline kuninganna – Liisi Ojamaa – , teised on kõik paažid või õuedaamid.” Siinkohal on muidugi kohustuslik tsiteerida Silvia Urgase, kes on lugejana hinnanud ka Ojamaad, “näpunäiteid kirjanduskriitikule” (kogust “Siht/koht”):

ma mõistan
kui kasutad paar korda sõna
naisluuletaja
ma annan sulle andeks

aga mind ainult mu soo tõttu
teiste naistega võrrelda
oleks ka nõme
internetis on nüüd inimesed
kes sellest aru saavad
ja su avalikult ribadeks tõmbavad

Et lõpetada selle järjejutu tänane osa siiski veidi positiivsemal toonil, mitte nii ähvardavalt, toon nüüd välja veel paar kohta Ojamaa “Ajalauludest”.

Et nii kerge wõib olla headus
& ometi raskem weel,
sest me teame, kust oleme tulnud,
teame, kuhu oleme teel.

/—/

Jääma peab, kui jälle tahax minna,
lahkuma, kui tahax pysida.

Liisi Ojamaa “Kahel lahtisel käel” 2/5

Jätkub järjejutt Liisi Ojamaa postuumselt ilmunud koondkogust “Kahel lahtisel käel”, mis sisaldab kõiki tema eluajal avaldatud luulekogusid, aga ka palju varem avaldamata tekste. Esimeses osas olid vaatluse all 1990-ndate algupoolel ilmunud kaks esimest kogu, “Lõputu juuli” ja “Myyrid & wärawad”, mis saavutasid siis noorte lugejate hulgas küll suure populaarsuse, kuid võeti kriitikute poolt vastu kohati üsna üleoleva suhtumisega. Neile järgnes pikem paus, mille katkestas “Lootus” (2000).

Lootus

See luulekogu oli varasematest õhem, pälvides ka vähem tähelepanu, kuid hinnati kriitikute poolt neist tugevamaks, suutes liigutada isegi mõnda sellist meest, kes oli lugenud Ojamaad varem pika hambaga.

“Liisi Ojamaa teos on õnnestavalt õhuke ja loetav. Kõik need lapsikused, mis räsivad noorpoeete, on seljataga,” kirjutas Peeter Künstler ajalehes Sirp. “Suhe oma põlvkonnaga, moed, kiimas kuklaga jäised hoiakud, sübariitlik sääreväristamine, maailma avastamine, ülepingutatud hirmud gnoseoloogia vallas, profaanlikud jumalaotsingud – need on läinud. Ojamaad lugesin varem “pika hambaga”, sest ta oli nii “punkarlik”, nii väga eimiski manifesteerija, trenditootja vari, jubetis, igavus, fiktiivne tegevus. Nüüd ta on.” Andres Aule avaldas samas arvamust, et kui Ojamaa “loomingut võiski kunagi liigitada mingisse põlvkonda, siis nüüd on ta liikunud sellest eemale, ajast ära, ning “Lootus” on tema senistest kõige tugevam teos” – eelmistega võrreldes keeleliselt rikkam, sujuvam ja vahetum, säilitades oma intonatsiooni ja tundliku rütmi, aga sisemiselt ärapoolsem, kaugenedes pelgast linnaromantikast.

“Liisi Ojamaa luule on üksinduse luule,” märkis Hedda Maurer ajakirjas Looming. “Ojamaa lootus jääb väga kaugele näiteks Janika Sillamaa kunagise eurolaulu kekslevast lootusest. Luuletaja lootuse tekkimises on tumedaid alatoone: kurbust ja valu. Selle juures püsimine on vaevarikas, ja nii vastuoluline, kui see esmapilgul ka ei tunduks – isegi lootusetu.” Maurer leidis, et autori “kõige mõjuvamate luuletuste lihtsus on ehmatavalt siiras. Selle poolest on keerulisi tekste parem lugeda, sest neis kaovad tundmused konstruktsiooni varju ning lugejal pole vaja neisse süüvida, kui õudust ja ilu välja ei kannata.”

“Tahaks kangesti öelda, et Liisi Ojamaa on väe kinni püüdnud, aga see oleks kuidagi kohatu. Pigem on vägi teda puudutanud. Ja tema on saanud sellest aru ning see on üks suurimaid asju, mida luuletaja üldse suudab,” kirjutas ta samas.

Ojamaa luulekogu tõstsid 2000. aastal ilmunust kokkuvõtet tehes esile ka mitmed Vikerkaare ringküsitlusele vastanud arvustajad. Aule nimetas seda aasta kõige olulisemaks raamatuks. Ivar Sild pidas seda enda jaoks aasta parimaks raamatuks. Jne.

“Lootuse” avaluuletuse “Wana maailma lapsed” viimasest reast on võetud ilmselt ka koondkogu pealkiri “Kahel lahtisel käel”, mis võib eraldivõetuna kõlada ju iseenesest veidi kummaliselt, kuid omandab sel moel sügavama tähenduse. Künstler kirjutas oma arvustuses, et Ojamaad varem iseloomustanud suhe oma põlvkonnaga, jumalaotsingud jms. on kadunud, kuid tegelikult on need siiski täiesti leitavad. Aule, kelle kommentaare “Kahel lahtisel käel” sisaldab, toob välja, et kunagi mingis tõotatud kofikus yhe maailma lõpus (“Puudutus”) võib viidata Vennaskonna laulule “Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik” (albumilt “Rockpiraadid”, 1992). Omamoodi haakub sellega aga ka luulekogu lõpp:

Wahetult pärast maailma lõppu
kusagil unustust õhkuwas paaris
istud & pikkade kyyntega korjad
kõikide kadunud elude kilde…

Meeleolult meenutab Ojamaa “Lootus” samas isegi rohkem ühte teist Vennaskonna laulu, mis avaldati 1993. aastal ilmunud kauamängival “Usk. Lootus. Armastus”. Huvitav, kas see võis teda kuidagi inspireerida?

“Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus,” kuulutanud apostel Paulus kusagil meie kristliku ajaarvamise alguses. Ojamaa lootus tõukub selgelt samast kultuuritraditsioonist, ulatudes mässust Jumala vastu (Kui ka Jumal ise mind keelax / ma loodaxin ikka veel) peaaegu lootusetu fatalismini (Mis siis weel edasi saab / teab ainult Jumal taewas / Meie käia on kõigest / lootuse lyhike tee), mis ei peida endas kibedust möödunu pärast (Ära arwa, et ma kahetsen midagi, sest syndinud asjad on möödas.), kuid kõlab kohati siiski morbiidselt (Juba jälle on kewad ja jälle / keha kiwi all ärgata ihkab). Sarnaseid eksistentsialistlikke kujundeid leiab sealt palju (minu lemmik: Juba on öösiti jääkirme maas / kylma käes lõhkewad huuled, luuletusest “Kustunud kiwide linn”), kuid lootus siiski päriselt ei kao, sest on jäänud weel midagi muud pääle kehtiwa hetke (“Puudutus”).

Ärasaatmata kirjad

2002. aastal ilmunud kogu, mille trükikulude katteks eraldas kultuurkapital 18 tuhat eurot (toona päris suur summa), sisaldas nii varem avaldatud kui ka avaldamata tekste. Ühes neist, mis polnud varem trükivalgust näinud, jõudis Ojamaa juba viidatud armastuse ülemlaulu otsese tsiteerimiseni (aga suurim nendest on armastus / anna mulle pilet pimedusse), ühes teises aga kirjutab:

Mina olen hämarus.
Sina oled pimedus & walgus; Sina oled
maailma määratlew selgus, wahetegemise
nugateraw piirjoon, nagu alati taldadesse lõikaw.

Mina olen Lootus. Paljajalu & naerdes
ma tantsin Surma wikatiteral; tantsin
sest ma olen näinud walgust; ma olen
tõesti näinud Su nägu.

Siinkohal olgu märgitud, et koondkogu “Kahel lahtisel käel” viimane osa, mis sisaldab varem avaldamata luuletusi, kannab pealkirja “Hämara hääl” – see oli nüüd siis nö. võti selle mõistmiseks. “Ärasaatmata kirjad” veabki samas järjest enam väljapoole kombatavat reaalsust (jätame maha need kehad & hakkame laulux), mis näib muutuvat autori jaoks siis üha ebaolulisemaks (Enam ei olegi tähtis, kes me oleme, kas me yldse oleme praegu ja siin.), vähemalt luules, kuigi kuri kriitik ütleks muidugi (küüniliselt), et ta põgenes lihtsalt (talumatu) reaalsuse eest fantaasiamaailma.

“Lootuse” peale oli Märt Väljataga kuulutanud Loomingus avaldatud luuleaasta kokkuvõttes vaid: “Kardan, et Liisi Ojamaa butafoorseid kujundeid sisaldavat loitsiva rütmiga luulet teistsugusesse meediumi tõlkida ei anna.” Paul-Eerik Rummo, kes kirjutas Loomingule ülevaate 2002. aastal avaldatud eesti luulekogudest, leidis tema olemasolu markeerimiseks veelgi vähem sõnu: “Oma muutumatust hipi-rollist ei välju Liisi Ojamaa (“Ärasaatmata kirjad”).” Samas avaldati seal selle kohta siiski ka eraldi arvustus, mille autor Mihkel Oja märkis, et “Ärasaatmata kirjad” sisaldab nii palju juba varem avaldatud tekste, et tekib küsimus, kas seda saab üldse pidada uueks koguks.

“Saab ja ei saa ühteaegu. Vahel tundub, et kaante vahel on kaks või koguni neli raamatut. Siiski, et seirata Poetessi teekonda ning märgata uusi paiku (kas ka seal räägitakse linnalegende?) tuleb uudishimulik pilk suunata vaid uuemate tekstide kihile,” kirjutas Oja. “On märgatav, kuidas kümne või enama aasta lõikes liigub luuletaja järjest lähemale iseendale, kehale üldse. Varasemas loomingus olid piirjooned pigem õrnad, tütarlapselik-delikaatsed. /—/ Nüüdseks on tulnud teadlikkust. /—/ Uuemaks saanud keel aitab sisemist ja välist täpsemalt riivata, plahvatab üksikuis kohtades enneolematult jõuliseks ja ilusaks. /—/ Siiski ei ole hilisemais luuletustes füüsiline tunnetus tooniandev, Liisi Ojamaa luule pole juba algloomuselt säärane. Praeguses kontekstis pigem isegi vanamoeline, materiaalsust pelgav ja endiselt väga isiklik. Selle kõige tõttu nauditav. /—/ Kahju, et uusi luuletusi pole täis terve raamat.”

Vikerkaare ringküsitlusele vastanud kriitikutest mainis “Ärasaatmata kirju” ainult Jürgen Rooste, kes nimetaski seda siis Ojamaa senise luuleloomingu valikkoguks. Sirbis ilmunud arvustuses oli Rooste kirjutanud: “Kui ma suvel 1997 vanalinnas ülal rippusin ja sain sääl tuttavaks inimestega, kellest nii mõnigi on musse sügava jälje jätnud, kellest nii mõnigi on praegu kirjanduses see, keda arvatakse 1997. aasta generatsiooni hulka, siis oli Liisi Ojamaa meie jaoks mingis erilises staatuses. Tal oli just selline elusa luuletaja aura: tüdruk tänavakividelt, kes elab oma luulet, selline, nagu meiegi tahtsime olla, mitte kirjanik kabinetisügavustest… /—/ Hiljem on mind korduvalt jahmatanud, kuidas suure jao veidi vanemate kirjanduses olijate jaoks Ojamaa luule ei näikski nagu midagi tähendavat, et tema hingus ja sõnad ei jõua neile kohale.”

Rooste töötas sel ajal Sirbi kirjandustoimetajana. Möödunud kirjandusaastale tagasi vaadates oli ta kirjutanud: “Ojamaa peaks nüüd küll tõusma oma põlvkonna seas väärilisse staatusesse, teda on siiamaani miskipärast kohati maha vaikitud (“Varjatud ilus haigus”) või vääriti mõistetud…”

Maurer, Oja, Rooste kuulusid kõik sellesse nooremasse põlvkonda, keda Ojamaa looming oli tugevalt puudutanud. Nendele nimedele tuleb siinkohal kindlasti lisada Ivar Sild, kes kirjutas 2004. aastal üht Triin Soometsa luulekogu arvustades: “Soometsa kaaskassetlane Liisi Ojamaa on mitmel korral maininud, et just teismelistele on olnud tema looming väga suureks toeks. Oli toonane kassett minugi puberteedi saatjaks… Nagu siis, nõnda ka praegu võib leida mõningast mässumeelsust ja maailmavalu mõlema poetessi kogudest.” Ojamaa ja Sild sattusid neil aastatel ikka ja jälle esinema ühistel luuleõhtutel. Ühest sellisest kirjutas Sirbis siis Peeter Helme, kes oli toona alles hakanud endale kirjanduskriitikuna nime tegema. Temale tundus Ojamaa “võltspaatosliku, kohati ärritavalt noor-ja-popp-olla-tahtvana oma laulusõnu meenutavate reakorduste ja osalt ingliskeelsete pealkirjadega.”

Nii et ka noorema põlvkonna hinnang Ojamaale ei olnud siiski üksmeelselt tunnustav. Varem oli teda rappinud 18-aastane Juku-Kalle Raid, nüüd võttis teatepulga üle 25-aastane Helme.

Liisi Ojamaa “Kahel lahtisel käel” 1/5

Eelmisel aastal elavate kirjast lahkunud Liisi Ojamaa (1972–2019) kõiki varem avaldatud luulekogusid, aga ka paljusid tema eluajal ilmumata jäänud tekste koondav “Kahel lahtisel käel” on mahult (600 lehekülge) ja sisult (kokku on võetud ju ühe luuletaja kogu loominguline elukäik) nii kaalukas teos, et otsustasin teha sellest siia lausa viis postitust, mis ilmuvad umbes kuuajaliste vahedega, mitte piirduda ühe pikema või lühema sutsakaga.

Liisi Ojamaa kuulus oma päritolult sisuliselt Eesti kultuurieliiti. Juba tema vanaema Lii Ojamaa (1892–1979) tegutses ka tõlkijana, tõlkides eesti keelde näiteks Maksim Gorki teoseid. Liisi isa Jüri Ojamaa (1935–2017) oli viljakas tõlkija ja toimetaja, pikaajaline kirjastustöötaja; ema Maarja (sünd. 1940) aga kauaaegne toimetaja kirjastuses Eesti Raamat. Liisi õppis Tallinna 21. keskkoolis, mis on tuntud oma paljude silmapaistvateks kultuuritegelasteks saanud vilistlaste poolest, ning võitis 1987. aastal üleriigilise kirjandusolümpiaadi 8.-9. klassi arvestuses. Juba 1988/89 avaldati tema luuletusi ajakirjades Noorus ja Looming, mis olid toona tohutu trükiarvuga, laialdaselt loetavad väljaanded. Nii sai temast varakult ühe põlvkonna poetess.

Lõputu juuli

Esimene luulekogu “Lõputu juuli” ilmus osana 1990. aasta luulekassetist (koostaja Viivi Luik), mis jõudis lugejate ette tegelikult 1991. aasta suvel. Samas debüteerisid oma kogudega ka Ats (Aidi Vallik), Ruth Jyrjo, Triin Soomets ja Elo Vee. Ojamaa ise ütles oma luulekogu saateks: “Juuli on suwe kõige palawam, kõige jubedam & kõige ilusam kuu, mille jooksul juhtub kõik, mis yhes aastas yldse juhtuda wõib. Lõputu Juuli algab tegelikult juba siis, kui wõid linnatänawal paljajalu kõndima minna & kestab, kuni liiga külmax läheb.”

Nüüd avaldatud kogumiku saatesõnas märgib Doris Kareva: “Just helge, usaldava lillelapsena, Väikese Hipi või paljasjalgse kuningannana noore Liisi kuju eesti kirjanduslukku läinud ongi.” Sama teema käis läbi ka tema surma järel avaldatud nekroloogidest. Eesti Kirjanike Liidu järelehüüus kuulutati, et pärast esikkogu jäi Ojamaa looming “kriitikute ja kirjandusteadlaste silma alt kõrvale, vähemasti ei olnud see kunagi keskmes, rambivalguses.” Tegelikult juhtus see pärast teist kogu, mil sisse tuli pikem paus, aga sellest veidi hiljem. Siinkohal tuleb vaid märkida, et paljasjalgne Ojamaa oli linnapildis silmatorkav ja meeldejääv kuju, kelle järgi Eesti tabloidmeedia toonane lipulaev Post mõõtis 1993. aastal koguni talve algust.

Kirjandusteadlane Maie Kalda aga kirjutas 1992. aasta jaanuaris Sirbis: “Peab arvama, et paljajalu Tallinnas kõndimine kuulub Liisi Ojamaa loomismeetodisse. Et ta otsib läbi tänavaplaatide kontakti nende inimestega, kes elasid siin eelmistel sajanditel. See annaks loomuliku põhjenduse ka “Stahli kirjaviisile” (w x y f pro v ks ü hv).” Just see paljajalu kõndimine ning eristuv kirjaviis (asjad, mis esimesena silma jäid) kujunesid punktideks, millel kriitikud ka edaspidi ikka ja jälle peatusid. Ühtlasi tuli noorest Ojamaast kirjutades juba kohe alguses sisse teatud patroneeriv, kergelt üleolev, alavääristav toon. “Tuhkatriinu on kuldkingadest ilma jäänud, aga hõbeehted asemele saanud. Ta luges oma luuletusi halvasti, aga veenvalt, tõesti justkui leelõukal tuhast herneid otsides,” kirjutas Kalda samas, jagades oma muljeid 1991. aasta novembris Kirjanike Majas toimunud luuleõhtust, kus värsked debütandid oma loomingut esitasid. “Väärikas on muidugi ka ridade salmialbumlik tõsidus ja selgus.”

“Lõputu juuli” 2001. aastal avaldatud veebiväljaanne on igaühele vabalt kättesaadav. “Kahel lahtisel käel” sisaldab ka Andres Aule kommentaare, milles on toodud muu hulgas välja bändid, kelle esituses üks või teine tekst publiku ette jõudis. The Tuberkuloitedi 1994. aastal ilmunud kassetil “Klassiõhtu” on terve rida Ojamaa sõnadele kirjutatud laule, neist tuntuim ilmselt “Mu arm anarhia”. Sellega seoses olgu mainitud vähetuntud fakt, et Viljandi C. R. Jakobsoni nimelise gümnaasiumi (mitteametliku) koolibändi P.D.O. tõlgenduses sai sellest 1995. aastal tümakas nimega “Mu arm, Rossija viin”, mis algas sõnadega:

nüüd viimse joomishooga
on viimne põlvkond teel
ja mina tahan juua
ma joon veel ja veel
sest joomishoos mu silmist kaob
nii ropp kui elegants
sest lahendus on ainult kaos
ja hullumeelne tümps

P.D.O. räppis aga ka selliste Ojamaa luuletuste ainetel, näiteks “Lootus”, mida Tuberkuloited või mõni teine tuntum bänd ei olnud viisistanud. Seega pidi poistel olema ees luulekogu ise. Selleni võisid nad jõuda muidugi lihtsalt läbi kirjandustunni, kus Ojamaad siis ehk lugeda lasti – ma ei tea, aga “Lõputu juuli” mõju eesti noortele ehk noortekultuurile oli siis kahtlemata üsna suur, võttes kohati ka selliseid omapäraseid vorme. Mulle endale meeldib sellest kogust kõige rohkem üks poeetiline kujund:

keset seda linna, mis on minu rõõm,
sulan ma hallix kivix

Iseloomulik on seejuures, et kui Ojamaa vastas 1992. aastal ajakirja Keel ja Kirjandus ankeetküsitluses küsimusele, kas ja kuivõrd on ta arvestanud poeetikanõudeid (ja kuidas on ta seda teinud), teatas ta: “Wabandan, aga ma ei tea, mis need poeetikanõuded on.” Küsimusele, mida ta arvab värsiteooriaist, ning kas ta on tuttav Jaak Põldmäe raamatuga “Eesti värsiõpetus”, aga vastas: “Wabandan jälle, aga ma ei tea ka seda, mis on wärsiteooriad. “Eesti värsiõpetus” oli igatahes yx igawamaid raamatuid, mida kunagi on tulnud lugeda – & aru ma temast ei saanud.” Lihtsalt poos? Võib-olla, aga samas kindlasti siiras.

Myyrid & wärawad

Ojamaa teine luulekogu “Myyrid & wärawad” avaldati 1993. aasta kevadel Loomingu Raamatukogus. Seda reklaamiti eelkõige kui ülemlaulu kevadele ja armastusele. Sirbis arvustas seda Juku-Kalle Raid, kasutades autori kirjaviisi kuulutas ta teravmeelitsedes, et luulekogu suurim pluss on see, et puudub pyydlus millegi sygawama poole – salmikuklassika, mis võib küll olla hea raamat omal tasandil, aga ei midagi enamat.

Loomingule arvustuse kirjutanud Leelo Tungal märkis, et esimese koguga võrreldes on poetess muutunud õige vähe, aga miks ta pidanukski muutuma. “Püüd tausta ja ümbruskonna kirjeldamise kaudu kõnelda siiralt – ja samal ajal varjatult – iseendast lähendab Ojamaad kõige enam noorele Viivi Luigele. Iseenese hingele läheneb üks määrdunud lume, metsasina ja lepakoore maigu kaudu, teine otsib ennast tänaval hulkudes, väravaid läbides, tuules rauamaitset tundes,” kirjutas Tungal. “Noore põlislinlase maailma kujutab poetess kahtlemata tõetruult, poetiseerides elu müüride vahel ja kivide peal, püüdmata kive lilletada.”

“Liisi Ojamaa oleks luuletaja ka pungitsa maineta, ta oskab kirjutada ühtviisi sujuvalt nii riimitud luulet kui ka vabavärssi,” leidis Tungal. “Vaatame, mis tuleb pärast juulikuud!”

Ojamaaga, kellest sai kevadel pärast teise luulekogu ilmumist Eesti Kirjanike Liidu noorim liige, tegi siis vahepeal intervjuu Rootsis ilmuv Eesti Päevaleht. “Minu kirjaviisi panevad muidugi kõik pahaks. Aga ma pean seda jätkama, sest olen kangekaelne,” rääkis Ojamaa, lisades samas, et see ei ole Johannes Aaviku mõju, vaid “see on pigem teatav taotlus vanaaegsele kirjaviisile. Teatud määral on see müütiline, ta on absoluutselt midagi muud kui argitekst.”

Küsimusele, mis puudutas tema teisele luulekogule osaks saanud kriitikat, vastas Ojamaa, et “selle kohta pole veel nii palju kriitikat tulnud. Aga väga häid ja ilusaid arvustusi on küll juba. Muidugi on olemas mingi liik vihaseid noori mehi, kes on parajasti selles vanuses – umbes 18-ne aastased – et peavad kõike maha tegema, mida on enne neid tehtud. Nad on ka kirjutanud ühtteist, mida on päris naljakas lugeda.” Mõeldud oli siis muidugi Juku-Kalle Raidi.

Samas küsiti ka seda, kas Ojamaal on mingeid kohustusi seoses tema saamisega kirjanike liidu liikmeks. Ja ta vastas: “Minu ainuke kohustus on – seda väljendas väga ilusasti üks mu sõber, et nüüd on minu peal vastutus, sest iga sõna, mida nüüd kirjutan on KIRJANDUS. Ma ei tohi teha praaki.”

Arvustusi tuli aga veel. Keeles ja Kirjanduses arvustas Ojamaa teist luulekogu Triin Soomets, Vikerkaares aga Eve Annuk. Esimene tegi seda suhteliselt soojalt, kuid teine kuulutas, et “see luule mahub ilusti korraliku koolitüdruku romantilisse kladesse.” Annuk leidis, et Ojamaa luule sobib eesti naisluule konteksti selles mõttes, et ei ürita rikkuda väljakujunenud “naiselikkuse diskursust”, petta lugeja-kriitiku ootusi selles suhtes, mida naisautorite kirjutatud tekstidelt oodatakse (emotsionaalsust, tundlikkust, pihtimuslikkust).

Järgnes veel üks pauk. Ülevaates 1993. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud teostest kirjutas Holger Kaints, üks praegustest riigi poolt makstava kirjanikupalga saajatest, Kultuurilehes (seda nime kandis Sirp aastail 1994–1997): “Usaldan selle vihiku põhjal öelda, et Ojamaa on hakanud luuletajaks arenema. Ühe, isegi hea esikkogu järgi ei saa luuletajaks saamises kuigi kindel olla. Andekamaid võib luuletajaks tunnistada tavaliselt kolmanda kogu järel. Paraku näen siin ühe takistusena arusaamatut kinnihoidmist kunagisest punk-kirjaviisist (w, x, y, & kasutamine). Ma ei vaidlusta seda nähtust tervikuna, ent käesoleva raamatu kohta võib öelda, et sisu ja vormi vastavus on ses suhtes täielikult katkenud.”

Nii et küllaltki laialdast, kuigi kohati üsna pealiskaudset tähelepanu pälvis kriitikute poolt siiski ka Ojamaa teine kogu. Tundub tõenäoline, et see võis isegi olla vähemalt üks põhjustest, miks tema kolmas kogu jõudis trükki alles sajandi lõpus, aastal 2000. Noorele autorile, kes oli niigi väga enesekriitiline, võis mõjuda selline tampimine ju heidutavalt.

Esimesed kaks luulekogu on need, mille järgi Ojamaad kõige enam tuntakse. “Lõputu juuli” link sai ülalpool juba toodud. Järgnevalt paar katket ja üks luuletus tervikuna teisest. Need on lihtsalt mulle endale rohkem meeldinud, sellised wanamoodsamad kohad – samas muidugi head näited just sellest, mis kriitikuid tema loomingu juures omal ajal häiris.

Me syndisime loojangust kui pime laskus linna
meil oli kyll ka minewik kuid enam see ei loe
me kõndisime kuhugi & wist ei jõudnud sinna
& talweõhtu tundus meile sõbralik & soe

Me juttu jõuga särawamax seame
et peita oma kiwistuwaid maske
me iga sõna ette juba teame
& rääkida on mõttetu & raske

Kord keegi ytles et armastus
& ise ei uskunud seda
aga mina polnud weel elanud
& mina uskusin teda
Siis koitis me ymber läx ilusax
& tema läx kaugele ära
aga mina polnud weel elanud
& mina lasin ta ära
Ta lubas et tuleb kord tagasi
& tuligi ainult et unes
aga mina polnud weel elanud
nyyd natuke olen
& nyyd juba tean et ei tule