Jätkub järjejutt Liisi Ojamaa postuumselt ilmunud koondkogust “Kahel lahtisel käel”, mis sisaldab kõiki tema eluajal avaldatud luulekogusid, aga ka palju varem avaldamata tekste. Esimeses osas olid vaatluse all 1990-ndate algupoolel ilmunud kaks esimest kogu, “Lõputu juuli” ja “Myyrid & wärawad”, mis saavutasid siis noorte lugejate hulgas küll suure populaarsuse, kuid võeti kriitikute poolt vastu kohati üsna üleoleva suhtumisega. Neile järgnes pikem paus, mille katkestas “Lootus” (2000).
Lootus
See luulekogu oli varasematest õhem, pälvides ka vähem tähelepanu, kuid hinnati kriitikute poolt neist tugevamaks, suutes liigutada isegi mõnda sellist meest, kes oli lugenud Ojamaad varem pika hambaga.
“Liisi Ojamaa teos on õnnestavalt õhuke ja loetav. Kõik need lapsikused, mis räsivad noorpoeete, on seljataga,” kirjutas Peeter Künstler ajalehes Sirp. “Suhe oma põlvkonnaga, moed, kiimas kuklaga jäised hoiakud, sübariitlik sääreväristamine, maailma avastamine, ülepingutatud hirmud gnoseoloogia vallas, profaanlikud jumalaotsingud – need on läinud. Ojamaad lugesin varem “pika hambaga”, sest ta oli nii “punkarlik”, nii väga eimiski manifesteerija, trenditootja vari, jubetis, igavus, fiktiivne tegevus. Nüüd ta on.” Andres Aule avaldas samas arvamust, et kui Ojamaa “loomingut võiski kunagi liigitada mingisse põlvkonda, siis nüüd on ta liikunud sellest eemale, ajast ära, ning “Lootus” on tema senistest kõige tugevam teos” – eelmistega võrreldes keeleliselt rikkam, sujuvam ja vahetum, säilitades oma intonatsiooni ja tundliku rütmi, aga sisemiselt ärapoolsem, kaugenedes pelgast linnaromantikast.
“Liisi Ojamaa luule on üksinduse luule,” märkis Hedda Maurer ajakirjas Looming. “Ojamaa lootus jääb väga kaugele näiteks Janika Sillamaa kunagise eurolaulu kekslevast lootusest. Luuletaja lootuse tekkimises on tumedaid alatoone: kurbust ja valu. Selle juures püsimine on vaevarikas, ja nii vastuoluline, kui see esmapilgul ka ei tunduks – isegi lootusetu.” Maurer leidis, et autori “kõige mõjuvamate luuletuste lihtsus on ehmatavalt siiras. Selle poolest on keerulisi tekste parem lugeda, sest neis kaovad tundmused konstruktsiooni varju ning lugejal pole vaja neisse süüvida, kui õudust ja ilu välja ei kannata.”
“Tahaks kangesti öelda, et Liisi Ojamaa on väe kinni püüdnud, aga see oleks kuidagi kohatu. Pigem on vägi teda puudutanud. Ja tema on saanud sellest aru ning see on üks suurimaid asju, mida luuletaja üldse suudab,” kirjutas ta samas.
Ojamaa luulekogu tõstsid 2000. aastal ilmunust kokkuvõtet tehes esile ka mitmed Vikerkaare ringküsitlusele vastanud arvustajad. Aule nimetas seda aasta kõige olulisemaks raamatuks. Ivar Sild pidas seda enda jaoks aasta parimaks raamatuks. Jne.
“Lootuse” avaluuletuse “Wana maailma lapsed” viimasest reast on võetud ilmselt ka koondkogu pealkiri “Kahel lahtisel käel”, mis võib eraldivõetuna kõlada ju iseenesest veidi kummaliselt, kuid omandab sel moel sügavama tähenduse. Künstler kirjutas oma arvustuses, et Ojamaad varem iseloomustanud suhe oma põlvkonnaga, jumalaotsingud jms. on kadunud, kuid tegelikult on need siiski täiesti leitavad. Aule, kelle kommentaare “Kahel lahtisel käel” sisaldab, toob välja, et kunagi mingis tõotatud kofikus yhe maailma lõpus (“Puudutus”) võib viidata Vennaskonna laulule “Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik” (albumilt “Rockpiraadid”, 1992). Omamoodi haakub sellega aga ka luulekogu lõpp:
Wahetult pärast maailma lõppu
kusagil unustust õhkuwas paaris
istud & pikkade kyyntega korjad
kõikide kadunud elude kilde…
Meeleolult meenutab Ojamaa “Lootus” samas isegi rohkem ühte teist Vennaskonna laulu, mis avaldati 1993. aastal ilmunud kauamängival “Usk. Lootus. Armastus”. Huvitav, kas see võis teda kuidagi inspireerida?
“Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus,” kuulutanud apostel Paulus kusagil meie kristliku ajaarvamise alguses. Ojamaa lootus tõukub selgelt samast kultuuritraditsioonist, ulatudes mässust Jumala vastu (Kui ka Jumal ise mind keelax / ma loodaxin ikka veel) peaaegu lootusetu fatalismini (Mis siis weel edasi saab / teab ainult Jumal taewas / Meie käia on kõigest / lootuse lyhike tee), mis ei peida endas kibedust möödunu pärast (Ära arwa, et ma kahetsen midagi, sest syndinud asjad on möödas.), kuid kõlab kohati siiski morbiidselt (Juba jälle on kewad ja jälle / keha kiwi all ärgata ihkab). Sarnaseid eksistentsialistlikke kujundeid leiab sealt palju (minu lemmik: Juba on öösiti jääkirme maas / kylma käes lõhkewad huuled, luuletusest “Kustunud kiwide linn”), kuid lootus siiski päriselt ei kao, sest on jäänud weel midagi muud pääle kehtiwa hetke (“Puudutus”).
Ärasaatmata kirjad
2002. aastal ilmunud kogu, mille trükikulude katteks eraldas kultuurkapital 18 tuhat eurot (toona päris suur summa), sisaldas nii varem avaldatud kui ka avaldamata tekste. Ühes neist, mis polnud varem trükivalgust näinud, jõudis Ojamaa juba viidatud armastuse ülemlaulu otsese tsiteerimiseni (aga suurim nendest on armastus / anna mulle pilet pimedusse), ühes teises aga kirjutab:
Mina olen hämarus.
Sina oled pimedus & walgus; Sina oled
maailma määratlew selgus, wahetegemise
nugateraw piirjoon, nagu alati taldadesse lõikaw.
Mina olen Lootus. Paljajalu & naerdes
ma tantsin Surma wikatiteral; tantsin
sest ma olen näinud walgust; ma olen
tõesti näinud Su nägu.
Siinkohal olgu märgitud, et koondkogu “Kahel lahtisel käel” viimane osa, mis sisaldab varem avaldamata luuletusi, kannab pealkirja “Hämara hääl” – see oli nüüd siis nö. võti selle mõistmiseks. “Ärasaatmata kirjad” veabki samas järjest enam väljapoole kombatavat reaalsust (jätame maha need kehad & hakkame laulux), mis näib muutuvat autori jaoks siis üha ebaolulisemaks (Enam ei olegi tähtis, kes me oleme, kas me yldse oleme praegu ja siin.), vähemalt luules, kuigi kuri kriitik ütleks muidugi (küüniliselt), et ta põgenes lihtsalt (talumatu) reaalsuse eest fantaasiamaailma.
“Lootuse” peale oli Märt Väljataga kuulutanud Loomingus avaldatud luuleaasta kokkuvõttes vaid: “Kardan, et Liisi Ojamaa butafoorseid kujundeid sisaldavat loitsiva rütmiga luulet teistsugusesse meediumi tõlkida ei anna.” Paul-Eerik Rummo, kes kirjutas Loomingule ülevaate 2002. aastal avaldatud eesti luulekogudest, leidis tema olemasolu markeerimiseks veelgi vähem sõnu: “Oma muutumatust hipi-rollist ei välju Liisi Ojamaa (“Ärasaatmata kirjad”).” Samas avaldati seal selle kohta siiski ka eraldi arvustus, mille autor Mihkel Oja märkis, et “Ärasaatmata kirjad” sisaldab nii palju juba varem avaldatud tekste, et tekib küsimus, kas seda saab üldse pidada uueks koguks.
“Saab ja ei saa ühteaegu. Vahel tundub, et kaante vahel on kaks või koguni neli raamatut. Siiski, et seirata Poetessi teekonda ning märgata uusi paiku (kas ka seal räägitakse linnalegende?) tuleb uudishimulik pilk suunata vaid uuemate tekstide kihile,” kirjutas Oja. “On märgatav, kuidas kümne või enama aasta lõikes liigub luuletaja järjest lähemale iseendale, kehale üldse. Varasemas loomingus olid piirjooned pigem õrnad, tütarlapselik-delikaatsed. /—/ Nüüdseks on tulnud teadlikkust. /—/ Uuemaks saanud keel aitab sisemist ja välist täpsemalt riivata, plahvatab üksikuis kohtades enneolematult jõuliseks ja ilusaks. /—/ Siiski ei ole hilisemais luuletustes füüsiline tunnetus tooniandev, Liisi Ojamaa luule pole juba algloomuselt säärane. Praeguses kontekstis pigem isegi vanamoeline, materiaalsust pelgav ja endiselt väga isiklik. Selle kõige tõttu nauditav. /—/ Kahju, et uusi luuletusi pole täis terve raamat.”
Vikerkaare ringküsitlusele vastanud kriitikutest mainis “Ärasaatmata kirju” ainult Jürgen Rooste, kes nimetaski seda siis Ojamaa senise luuleloomingu valikkoguks. Sirbis ilmunud arvustuses oli Rooste kirjutanud: “Kui ma suvel 1997 vanalinnas ülal rippusin ja sain sääl tuttavaks inimestega, kellest nii mõnigi on musse sügava jälje jätnud, kellest nii mõnigi on praegu kirjanduses see, keda arvatakse 1997. aasta generatsiooni hulka, siis oli Liisi Ojamaa meie jaoks mingis erilises staatuses. Tal oli just selline elusa luuletaja aura: tüdruk tänavakividelt, kes elab oma luulet, selline, nagu meiegi tahtsime olla, mitte kirjanik kabinetisügavustest… /—/ Hiljem on mind korduvalt jahmatanud, kuidas suure jao veidi vanemate kirjanduses olijate jaoks Ojamaa luule ei näikski nagu midagi tähendavat, et tema hingus ja sõnad ei jõua neile kohale.”
Rooste töötas sel ajal Sirbi kirjandustoimetajana. Möödunud kirjandusaastale tagasi vaadates oli ta kirjutanud: “Ojamaa peaks nüüd küll tõusma oma põlvkonna seas väärilisse staatusesse, teda on siiamaani miskipärast kohati maha vaikitud (“Varjatud ilus haigus”) või vääriti mõistetud…”
Maurer, Oja, Rooste kuulusid kõik sellesse nooremasse põlvkonda, keda Ojamaa looming oli tugevalt puudutanud. Nendele nimedele tuleb siinkohal kindlasti lisada Ivar Sild, kes kirjutas 2004. aastal üht Triin Soometsa luulekogu arvustades: “Soometsa kaaskassetlane Liisi Ojamaa on mitmel korral maininud, et just teismelistele on olnud tema looming väga suureks toeks. Oli toonane kassett minugi puberteedi saatjaks… Nagu siis, nõnda ka praegu võib leida mõningast mässumeelsust ja maailmavalu mõlema poetessi kogudest.” Ojamaa ja Sild sattusid neil aastatel ikka ja jälle esinema ühistel luuleõhtutel. Ühest sellisest kirjutas Sirbis siis Peeter Helme, kes oli toona alles hakanud endale kirjanduskriitikuna nime tegema. Temale tundus Ojamaa “võltspaatosliku, kohati ärritavalt noor-ja-popp-olla-tahtvana oma laulusõnu meenutavate reakorduste ja osalt ingliskeelsete pealkirjadega.”
Nii et ka noorema põlvkonna hinnang Ojamaale ei olnud siiski üksmeelselt tunnustav. Varem oli teda rappinud 18-aastane Juku-Kalle Raid, nüüd võttis teatepulga üle 25-aastane Helme.
