Kondase Keskuses avati eile jälle üks uus näitus. Siin sellest pikemalt juttu ei tule. Huvilistel soovitan vaadata AK videolõiku, pilte Sakala veebilehelt (tasuline) ja/või ise kohale minna. Terje Kiho “Maria” (2012), mis ilutseb ka näituse plakatil, sobib aga hästi seda postitust illustreerima.
Hiljuti tõstatas üks inimene FB-s küsimuse, milliseid ulmekaid peaks kindlasti lugema. Mulle tuli selle peale kohe pähe Aleksandr Grini “Lainetel tõttaja”, aga kuna tegemist ei ole päris klassikalise ulmekaga ja selle lugemisest oli möödunud juba enam kui pool elu, siis lugesin selle nüüd ka ise uuesti läbi, et see endale meelde tuletada.
Sellest raamatust on pärit üks minu lemmikkohti…
“Varem või hiljem, vanaduse lähenedes või elu õitseeas kutsub Olematu meid ja me pöörame pead, püüdes taibata, kust see kutse tuleb. Siis virgume ehmunult keset oma maailma ja peame kalliks iga päeva, aina süüvides pilguga ellu ja püüdes kogu oma olemusega mõista, kas Olematu ei hakka teoks saama. Äkki on ta pale nüüd selginud? Äkki pole nüüd enam tarvis muud kui sirutada käsi, et tabada tema nõrku hajuvaid piirjooni?”
…millega riimuvad minu peas mõned read, mille on pannud kirja Michel Butor oma novellis “Saint-Lazair’i jaam”…
“…ja meie hulgas on palju neid, kes trepist üles jõudes ja ooteruumi astudes leiavad ilma erilise üllatuseta ja üha kasvava väsimusega, et kõigist pingutustest, hingetuks jooksmisest ja valatud higist hoolimata ei jõua nad õigele rongile…”
Nende meeleoludega haakub ka Alain-Fournier “Suur Meaulnes”, mida samuti taas lugeda kavatsen, kui selle üles leian.
Kõik need kolm teost on segunenud minus mitte üheks looks, vaid mingiks hägusate piiridega väljaks, kus neis sisalduvad meeleolud omavahel kohati põimuvad ja kattuvad. See väli hargneb ja laieneb ilmselt lõputult, hõlmates ka teisi kunstivorme.
Grini raamatuga seostub mulle veel näiteks Metro Luminali laul “Igatsus tume”, kuigi tema poolt sõnastatud igatsus on mitte tume, vaid hele – “Lainetel tõttaja” on määratletav ka kui fantastiliste sugemetega romantiline seiklusjutt. Õnneliku lõpuga.
Nende viimaste sõnade peale käis praegu krõks ja kõik ülalmainitud teosed ning lisaks veel üks eile vaadatud video andsid tõuke panna kirja järgnevad read, mida võib kokkuvõttes nimetada luuletuseks.
ta tuleb
ning kaob
näitab teed
mil lõppu ei ole
üle tumeda vee
kaugustesse
läheb see
“Lainetel tõttaja” – mitte just päris selline nagu Grini romaanis, kuid inspireeritud kindlasti ka sellest raamatust.
Lõpetuseks tulen siin aga siiski maagilisest realismist välja.
Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi eile vaatajateni Manfred Vainokivi uue filmi “Punane varietee”, mis kujutab endast minu meelest eriti karmi kinnitust väitele, et glamuuri ei ole tegelikult olemas (vaadake treilerit, lugege Peeter Sauteri arvustust).
Filmi keskne tegelane Kalju Saareke (1926-2015) mõjub kohati väga kibestununa, kuigi tõstatab seejuures ka tõesti olulisi teemasid (nagu see, et inimesi märgatakse hinnata sageli alles pärast nende surma, mitte elu õitseeas – samas ei takista see muidugi tal endal suhtumast äärmiselt üleolevalt mitmetesse noorematesse tegijatesse). Tema mälestusteraamat “Elu kui kabaree” (2005) jätab parema mulje, mõjub positiivsemalt.