Kertu Kändla on noor sõnaseadja ehk 17-aastane koolitüdruk, kes on jõudnud avaldada hooandjate toetusel juba kaks luulekogu. Oma esimese luuletuse kirjutas ta 11-aastaselt ehk viiendas klassis kooli kirjandustunnis – sealt ta selle pisiku külge saigi. Esimene kogu “Südant puistan ridades” (2021) valmis algselt loovtööna Kõpu põhikoolis. Nelja aasta jooksul oli kogunenud enam kui 300 luuletust, millest kaante vahele jõudsid siiski vähem kui pooled. “Ehapuna peegeldus minu südamevetel” (2023) on selle mõtteline jätk. Vahepeal on autorist saanud õpilane Viljandi gümnaasiumis.
Mõlemad kogud on küll väikeses formaadis, kuid suhteliselt mahukad, sisaldades arvukalt pealkirjata tekste nummerdamata lehekülgedel. Peamiselt on need meeleolupildid ja mõttemängud – luuleõied, nagu neid nimetab autor ise, kohati tõesti kaasahaaravad ja mõtlemapanevad. Palju on kasutatud kauneid looduskujundeid, eriti esimeses kogus. Kändla kirjutab, näiteks, et ta tahaks olla päikseline tüdruk, aga on hoopis kuukummardaja. Ilmselgelt romantik.
Esimene kogu on üldiselt helgemates toonides ja mängulisem (lapselikult, kuid mitte lapsikult). Teine tõsisem ning vahest isegi sünge (tunda on teatavat ärevust, kohati peaaegu nagu Metro Luminali “Igatsus tume”), kuid siiski jätkuvalt lootusrikas. Väike stiilinäide:
Andsin ChatGPT-le korralduse kirjutada mõned luuletused Kertu Kändla stiilis ning kärpisin neist kokku järgmised read.
Kui Kertu käib metsas ringi, puud tervitavad teda sosistades. Nad teavad, et ta on nende sõber, kellele nad saavad alati toetuda ja loota.
Kertu Kändla on nagu muinasjutt, kus headus võidab alati paha.
Kuid tal on ka tugev hing, metsik ja julge, otsustav samm. Kui vaja, astub ta vastu tormidele, vapralt trotsides elu karmi kam.
Kertu Kändla loob maagilist maailma, kus lilled räägivad vaiksel häälel. Ta värvib pildi, kus kõik on võimalik, ja unistustes avaneb uks uuele päevale.
Küsimusele, kes on Kertu Kändla, vastas ChatGPT seejärel enda värske loomingu põhjal, et ta on väljamõeldud tegelaskuju. Tehisintellekt kasutas teda lihtsalt kujundina, et luua poeetiline atmosfäär ja väljendada ilu, rõõmu ning maagiat. Masin lisas, et Kertu Kändla sümboliseerib loovust, armastust ja unistuste jõudu. Tema tegelaskuju võib inspireerida ning võluda oma loominguga, et võimaldada meil unistada ja tunda sügavamat ühendust luulemaailmaga. Kuigi ChatGPT ei teadnud, kes on Kertu Kändla päriselt, jõudis masin seda tegelaskuju luues minu meelest üllatavalt lähedale sellele, milline mulje jääb päris-Kändlast nende luulekogude põhjal.
Kuhu edasi? Vanasti (umbes 30 aastat tagasi), kui Ülo Alo Võsar toimetas Sakalas luulekülge ja selle väljaandel ilmus koguni eraldi luuleraamatute sari (Sakala toimetus asus siis Männimäel, trükikojaga samas majas), võinuks soovitada noorel autoril saata oma luuletusi avaldamiseks kohalikule maakonnalehele, kuid tänapäeval oleks see mõttetu. Kändla luuletusi on ilmunud varem ajakirjas Hea Laps, aga sellest on ta nüüdseks juba välja kasvanud. Nii et järgmine samm on ilmselt Värske Rõhk. Tasub igatahes jälgida, kuidas see teekond edasi läheb. Algus on paljutõotav.
PS. Vaata ka Kertu Kändla luulelehti Instagramis ja Facebookis. Luule, nagu öeldakse, annab tiivad – luuletamine aitab elada ja maistest muredest kõrgemale tõusta. Või nagu kirjutab Kertu Kändla: elada on lihtne / kuid end elusana tunda / on palju keerulisem.
Kuigi tema esimene luulekogu nägi trükivalgust alles mõne aasta eest, ei ole Liisi Seil enam esimeses nooruses, vaid võis tähistada hiljuti juba oma 50. sünnipäeva. Seega on tegemist üsna hilise debütandiga Eesti luulemaastikul.
See ei tähenda seda, et ta oleks jõudnud luuletuste kirjutamiseni alles viimastel aastatel (esikkogus avaldatud “Algus” on dateeritud aastasse 1989), aga vähemalt laiema lugejaskonna ette lastu on pärit siiski valdavalt viimasest kümnendist. Sellest tulenevalt ei ole põhjust imestada, et tema tekstid mõjuvad üldiselt täiskasvanulikumalt nendest, mida võib lugeda näiteks ajakirjast Värske Rõhk. Selles mõttes teda päris noorluuletajaks ilmselt nimetada ei saa. Võiks võrrelda ehk hoopis inimestega, kellest saavad keskikka jõudes pühapäevamaalijad – nii mõnestki neist võib kujuneda lõpuks tähelepanuväärne kunstnik.
“Kevad on juba õhus” (2019) sisaldab valdavalt aastatel 2011–2018 sündinud tekste, arvuliselt 45. “Need kirjeldavad hetki, mil autori emotsioonid on kasvanud suuremaks kui südameruum. Paberile maalitud sõnad on aidanud tundeid kirjeldada, talletada ja vabastada,” ütleb kiri teoses endas. Luuletuste kõrvalt leiab ohtralt fotosid (peamiselt loodusest, aga mitte ainult), mis näivad olevat nendega kuidagi ideeliselt seotud. Ligi poole kogust võtab enda alla looduslüürika, neljandiku armastusluule. Kolmanda osa aga moodustavad mõtisklused aja kulgemisest, elu möödumisest jms. Just sellest viimasest on toodud siia järgnev stiilinäide, esimene salm luuletusest “Poolel teel”.
On palju nähtud, kuuldud juba, kui käidud pool on sellest pikast teest. Kuid ikkagi ei tea, mis ootab käänu taga, ja ikkagi ei näe, mis ootab kaugel ees.
Väga head on ka järgmised kaks salmi ning see luuletus tervikuna – kui keegi peaks valima neist kahest kogust kunagi ühe teksti mõnda antoloogiasse, soovitaksin ma just seda. Looduslüürika, kus kõige sagedamini esinevad tegelased on vist tuul, pakane ja päike, aga läbi käivad ka toomingad ja sirelid, punetavad pihlamarjad, karge vihmapiisk ning teised sellised asjad, pole küll päris minu tassike teed, aga ei kujuta endast antud juhul lihtsalt ilmailu kirjeldust, vaid asetab need nähtused enamasti mingisse suhtesse inimese ehk autori ja tema maailmaga – loodus annab jõudu, aitab leida tasakaalu, aga on ka lihtsalt ümbritsev keskkond, millele toetudes saab kujutada midagi muud.
Armastusluule on peenetundeline ja õrn, aga sellega on lugu ikkagi pahasti selles mõttes, et vastava osa lõpuks “sõrmed haaravad vaid tühjust”, “hing karjub”, “voolab tühjaks tunnete peeker”, toimub lahkumine, jääb vaid “mina ja mu maailm” ning igatsus. Ühesõnaga: kurb.
Kui autori esimene luulekogu mõjub väga isiklikult (märksõnadeks: loodus, tunded ja mõtted), kujutades maailma, mis asub justkui peaaegu väljaspool laiemat ühiskonda või sellest kuidagi eraldi, siis teises sõidab täiega sisse koroonakriis. “Märkmed kahe aja piirilt” (2021) algab 2019. aasta detsembris ja jõuab välja 2021. aasta detsembrini. “Kui neid luuletusi kirja panema hakkasin, ei teadnud ma veel, et maailm muutub,” kirjutab autor, kes on pühendanud selle luulekogu oma sõpradele. “Sellesse aega jäi ka meie juubelite aasta. Seega: palju õnne, meile kõigile!”
Lugu algab hetkest, mil autor lendab Saksamaale, külla kunagisele pinginaabrile. Ajakirjanikuna kannab ta alati kaasas väikest märkmikku, kuhu saab teha ka niisama ülestähendusi, näiteks kirjutada luuletusi. Neid ta siis kirjutabki. Lennukis, rongis, hiljem Tallinnas ning mujal Eestis. Nüüd figureerivad neis varasemast hoopis sagedamini teised inimesed. Looduslüürika ei ole kadunud, aga tooniandvamaks on muutunud linn, tehiskeskkond, rahvarohked paigad ja üritused. Läbivaks teemaks on koroonakriisi mõju inimestele ehk meid ümrbitsevale maailmale – rabad on muutunud ülerahvastatuks, seal ei ole enam vaikne, aga vaikne vanalinn on muutunud normiks. On eraldi luuletused nii maskidest, proovi andmisest kui ka matusest, kuhu vähesed on julgenud tulla. Mainitud on isegi meeleavaldusi.
Luulekogu on vormistatud märkmikuna, kus luuletusi saadavad mitte üksnes fotod, vaid ka kõrvaltekstid, milles on võetud lühidalt kokku samal ajal Eestis laiemalt toimunu, näiteks: “18.-24.12.2020 Tallinn – Viljandi Suured jõulupeod jäid ära. 14. detsembrist 10. jaanuarini olid taas kõik koolid suletud. Peatati huvi- ja sporditegevus nii noortele kui ka suurtele, suleti meelelahutusasutused Harjumaal ja Ida-Virumaal. Jumalateenistusi tohtis pidada vaid pooltühjale kirikule.” Lugu jõuab välja peagi lõppeva aasta detsembri algusesse, kuid ei saa sellega veel läbi – lugejatele on jäetud tühjad lehed, et nad saaksid jätkata märkmete tegemist, võtta üle autori rolli.
Mõtlesin seda luulekogu lugedes, et kui lapsed, kes on praegu veel liiga väikesed, et seda aega tulevikus mäletada, umbes 15 aasta pärast küsivad, mis nüüd juhtus, kuidas see kõik algas ja mis siis toimus, siis saab soovitada neil seda lihtsalt lugeda. See luulekogu ei ole väga mahukas, kuid annab viimastel aastatel aset leidnud ühiskondlikest arengutest ja valitsenud meeleoludest päris hea ülevaate.
Samas ei nõustu ma lõpuni autori teesiga, et maailm on muutunud. Minu meelest on viimased aastad hoopis kinnitanud tuntud tõdemust, mille kohaselt ainus konstant on muutus – see tähendab, et maailm on jäänud oma põhiolemuselt samaks. Koroonakriis on muidugi äärmiselt tähelepanuväärne, oma tagajärgede ehk globaalsete mõjude poolest võrreldav võib-olla isegi selliste sündmustega nagu NSV Liidu kokkuvarisemine, 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud ja Araabia kevad, kuid ikkagi vaid reeglit kinnitav nähtus – maailm muutub pidevalt, mõnikord ehk järsemalt kui tavaliselt, aga mõnikord ka vaid ajutiselt või näiliselt.
Alustades eelmise aasta detsembris postituste seeriat Liisi Ojamaa postuumselt ilmunud koondkogust “Kahel lahtisel käel”, mis sisaldab pea kogu tema luuleloomingut, oli plaanis avaldada iga kuu üks osa, aga kahjuks või õnneks ei ole ma suutnud sellest graafikust kinni pidada. Esimeses osas oli juttu tema esimesest kahest, teises kolmandast ja neljandast luulekogust. Nüüd siis on järg jõudnud viienda ja kuuenda kätte, mida sai äsja loetud juba kolmandat korda viimase poole aasta jooksul. Iga kord olen avastanud neist enda jaoks midagi uut, mis jäi varem märkamata, aga… mingil hetkel olen kritseldanud raamatu vahele pistetud paberilehele, kuhu tegin märkmeid loetu kohta ja panin kirja muid lugemise ajal pähe tulnud mõtteid, järgmised read:
elu on ime mis ootab juhtumist kui liiga kaua ootab läheb mööda vist
Kahtlustan (ma tõesti ei mäleta), et see võis olla poolenisti inspireeritud hoopis mõnest Facebooki uudisvoost läbi lipsanud ingliskeelsest mõtteterast (esimene pool kõlab lihtsalt tõlkena), mida mõni tuttav seal oma ajajoonel jagas, kuid sobib siinkohal illustreerima vajadust see postitus lõpuks ikkagi valmis teha, et saaksin liikuda edasi järgmise juurde.
Jõgi asfaldi all (2008)
Ojamaa viies luulekogu, mille pealkiri viitab Härjapea jõele, aga võib-olla mitte ainult sellele, viib meid juba tuttavatele radadele. Jürgen Rooste iseloomustas seda siis Sirbis ilmunud tagasivaates lõppevale kirjandusaastale sõnadega esoteeriline, romantiline, religioosne, naiselik. Varem aga oli kirjutanud, et “tegelikult seisab tema jumalikku olekusse pürgiv maailm koos ikka peaasjalikult mateeriast, linnalikust ja ihulikust ja inimlikust.” Maarja Kangro leidis Loomingus avaldatud luuleaasta ülevaates, et “Ojamaa luule on justkui rituaal, millega püütakse saavutada mingit lunastust, laulda maailma asjad soovitud korda.”
Pikem arvustus ilmus Loomingus siis Kätlin Kaldmaa sulest. Tema sõnul oli Ojamaa luule eesti uusaegse linnaluule tekkimise eeldus ja juba klassikaks saanud. Kaldmaa hinnangul astus Ojamaa selle koguga siiski ka pika sammu edasi seni tema pärusmaaks peetud (Tal)linnaluulest. Raamatu mitmekordsel lugemisel jäi talle kumama eelkõige selguse motiiv, leppimine ja rahutegemine igapäevaelu, aga ka olnu ja tulevaga. “Pärast Liisi Ojamaa raamatu lugemist nägin väga seiklusrikast unenägu Tallinnas hulkumisest,” kirjutas Kaldmaa. “Võib-olla oli paik, kuhu uni mind viis, luuletaja järgmiste raamatute linn.” Samas märkis ta, et “Jõgi asfaldi all” on selline raamat, mille igast luuletusest võiks kirjutada omaette loo.
Mõtlesin kaua, millised lõigud sealt siia selle näitlikustamiseks valida. Valisin need…
Linn laugleb õhtusse & hinges kriibib miski & loojuw päike peatub pargivõrades ma istun aknal, olen weidi ära & mõtlen ammukuuldud laulu sõnades
/—/
Isegi kui see, mida me lastena arwasime armastusex, oli ainult mõistmine, lugupidamine, sõprus – see tunne ei olnud tarbetu. See tunne olex wäärinud karjumist katuseharjadelt.
/—/
Seal teiselpool teadmist, yxkõik siis kui tarka, on nimeta lootus & uutmoodi usk. & teiselpool armastust, usku & lootust on lõpux ehk ometi – unustus.
Augustis 2002 astus Ojamaa erakonda Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei (2004. aasta detsembrist Eesti Vasakpartei, 2008. aasta juunist Eestimaa Ühendatud Vasakpartei). 2003. aastal kandideeris Riigikokku, 2005. aastal Tallinna linnavolikokku. 2003–2008 kuulus ka erakonna juhatusse. See poliitilise aktiivsuse periood jäi kahe luulekogu vahele, aega, mil valmis suurem osa selles kogus leiduvast, kuid midagi otseselt või isegi kaudselt parteipoliitilist sellest silma ei jäänud.
Poliitilist laadi sõnavõttudega esines Ojamaa meedias küll veel hiljemgi ja erakonna liikmeks jäi kuni surmani, kuid näib, et tema luule käis ikkagi hoopis oma rada ega olnud allutatud mingitele parteipoliitilistele eesmärkidele. 2011. aastal andis ta Sirbi ringküsitlusele (küsimus: mida ootate Eesti kultuuripoliitikalt pärast valimisi?) järgmise vastuse:
Tema vanaema Lii Ojamaa (1892–1979) oli sõjaeelses Eestis silmapaistev riigiametnik, 1938. aastast Riigivolikogu protokollitoimkonna juhataja, kes viibis ka selle juures, kui Konstantin Päts andis presidendi ametivande. Varem oli juhtinud muu hulgas riikliku propagandatalituse kantseleid, avaldanud näiteks emadepäeva puhul artikli emaduse ülistuseks. Riigiteenistusse jäi aga ka pärast 1940. aasta juunipööret ja Eesti viimist NSV Liidu koosseisu, kirjutades Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Asjadevalitseja (tänapäeva mõistes riigisekretäri) asetäitjana siis alla ka mitmetele Eesti NSV valitsuse otsustele, nagu näiteks kesk- ja kutsekoolides õppemaksu kaotamise ning kõrgkoolides stipendiumite sisseseadmise kohta.
Pikemalt on neid kaugeid ning keerulisi aegu meenutanud Liisi Ojamaa tädi Mai-Maria Ojamaa, kellest endast sai pärast Moskva Riikliku Ülikooli lõpetamist 1956. aastal, kui ta astus ka NLKP liikmeks, dialektilise materialismi õppejõud Tartus. Ilmselt võis perekondlik taust mõjutada ka Liisi Ojamaa poliitilisi hoiakuid ja erakonnavalikut.
Ajalaulud (2011)
Kuuendas kogus avaldatud “Kurja päewa laul” jõuab juba siiski nö. poliitilise luule piirimaile. See on kirjutatud aastal 2010 ehk enne seda, kui president Kersti Kaljulaid vallandas üldrahvaliku arutelu selle üle, kas nõukogude ajal võis lastel üldse olla õnnelik lapsepõlv, aga eks see ju üksnes kinnita, et teema vaevas paljusid juba varem.
Ma olen syydi oma synnimaas. Ta yhe jaox on nii & teisel naa… ta oli esimene, mida mina teadsin.
/ – – – /
Ma olen syydi oma synnimaas. Ma peaxin kustutama mälust, kuni Eesti – ma peaxin kustutama terwe lapsepõlwe & oma wanemate elud yleyldse & tundma rõõmu, et meil wäike riik on taas.
Ma olen syydi oma synnimaas – wõib-olla synniaastas, hirm ei ole uus – & järjest tihemini miskipärast meenub see synnimaa. Wõi riik. Noh, samõi tot … sajuz.
Mine võta nüüd kinni, kas see oli siis mõtisklus minevikust või rohkem hoopis päevakajaline ühiskonnakriitika!? Teisal kirjutas Ojamaa, et “Meile ei antud teistsugust elu. / Meile ei antud teistmoodi aega. / Kyllap me isegi tegime wigu.”, aga ka “kuidas me midagi mäletame, / on meie ainuke looming.” #mälupoliitika
Rein Tootmaa leidis Sirbis avaldatud arvustuses, et “Ajalaulud” oli Ojamaa seni küpseim kogu. Mathura kirjutas Loomingus ilmunud luuleaasta ülevaates, et see ei pakkunud midagi enneolematut ja uuenduslikku ega olnud läbinisti ühtlase tasemega, kuid saavutas kohati harukordse sisendusjõu ja veendumuse – parimatel hetkedel meenutasid Ojamaa luuletused talle mitte niivõrd luuletusi, vaid loitse või palvesõnu. Ta paigutas selle siis aasta jooksul avaldatud luulekogude hulgas kõige olulisemasse ossa.
Mida aeg edasi, seda vähem arvustusi Ojamaa luulekogud pälvisid. Osalt võib seda seletada tema vastuolulise mainega, mida ta tajus nähtavasti isegi (“Sõbranna sõimas mind juhan liivix.”), teisalt kindlasti eestikeelse luulekriitika üldisema kokkutõmbumisega trükimeedias, kuid viimaste kogude puhul tõenäoliselt ka sellega, et Ojamaa parteipoliitiline tegevus mõjus osadele kirjutajatest ärritavalt nagu punane rätik, mis ei tõmmanud ligi, vaid peletas eemale. Teisi sõnu: vaikime maha, ja ta lakkab olemast.
Samas kujunes temast järgnenud aastatel siiski ka omamoodi referentspunkt hilisemate naissoost luuletajate käsitlemisel, nagu seda tegi 2018. aastal Andrus Kasemaa, arvustades üht Andra Teede luulekogu: “Tegelikult tõi moodsa Tallinna-teema luulesse hoopis Liisi Ojamaa, edasi tulid juba Rooste, Teede ja paljud teised. Ja lõpuks tuleb öelda, et ongi üks tõeline Talinna poetess, tõeline kuninganna – Liisi Ojamaa – , teised on kõik paažid või õuedaamid.” Siinkohal on muidugi kohustuslik tsiteerida Silvia Urgase, kes on lugejana hinnanud ka Ojamaad, “näpunäiteid kirjanduskriitikule” (kogust “Siht/koht”):
ma mõistan kui kasutad paar korda sõna naisluuletaja ma annan sulle andeks
aga mind ainult mu soo tõttu teiste naistega võrrelda oleks ka nõme internetis on nüüd inimesed kes sellest aru saavad ja su avalikult ribadeks tõmbavad
Et lõpetada selle järjejutu tänane osa siiski veidi positiivsemal toonil, mitte nii ähvardavalt, toon nüüd välja veel paar kohta Ojamaa “Ajalauludest”.
Et nii kerge wõib olla headus & ometi raskem weel, sest me teame, kust oleme tulnud, teame, kuhu oleme teel.
/—/
Jääma peab, kui jälle tahax minna, lahkuma, kui tahax pysida.
