Simo Runneli neljanda luulekogu pealkirjast võib jääda mulje, et see ilmus autori 50. sünnipäevaks ning võtab kokku kogu tema senise elu- ja luuletee, aga päris nii see siiski ei ole. Selle ümmarguse juubelini jõuab ta alles paari aasta pärast ning tegemist ei ole lihtsalt valikuga seni avaldatud kogudest. Kaante vahele on jõudnud 47 teksti, neist suurem osa kirjutatud pärast Runneli eelmise luulekogu ilmumist. Tõsi, paljud näinud juba trükivalgust autori blogis.
Värvilised pildid raamatu esi- ja tagakaanel võivad jätta mulje, et see on mõeldud lastele, kuid otseselt lastele mõeldud luulet see minu meelest eriti ei sisalda. Mõned tekstid, näiteks “Olend mudas”, sobiksid küll avaldamiseks Tähekeses, aga ei kujuta hästi ette, et lapsed selle raamatu lugejateks olla võiksid.
Vabavärssi Runnel ei kasuta, kõik luuletused on kenasti riimis. Kriitikud seda ei armasta, nende jaoks on see püünis.
Samas, nagu kinnitab ülaltoodud sõnapilv, lõppevad read enamasti sõnaga, mis mujal selle koha peal ei kordu. Selles mõttes tüütut kolksumist väga ei esine – mõne silmis riim-luule on kesine, teisele maitseb kui mesi see.
“Esimene poolsajand” koosneb kolmest tsüklist: “Kodukoht”, “Võitlus” ja “Keeled”.
Esimeses selgitab autor muu hulgas (“Riimitud elulugu” ja “Kasulikud riimid”), millist rolli riimid tema jaoks täidavad: ta jäädvustab luules olulisi sündmusi, mida riimid aitavad hiljem kergemini meenutada. Runnel on küll kirjutanud ka ridu, mida võib käsitleda iroonilise torkena riim-luule halvustajate pihta (“Vabavärsi pooldaja”), aga nende kaante vahele ei ole need jõudnud. Nii et suuremat poleemikat kriitikutega siit ilmselt ei teki.
Kohati kõlab Runnel veidi nagu Contra, näiteks “Võtsin välja suusad, / sest nõnda käskisid muusad…” (“Talvekorraldus”), aga üldiselt mulle lugedes mingeid võrdlusi teiste autoritega väga pähe ei karanud. Seda võib muidugi seletada minu vähese lugemuse ja/või sellega, et ta on lihtsalt piisavalt omanäoline.
Teine tsükkel “Võitlus” algab umbes aastast 1989, kui valitses vastasseis Interrindega. Ma olen küll veidi noorem, kuid mäletan seda aega sarnaselt.
Euroopa Liiduga ühinemise teemal ironiseeris Runnel: “Nõus kuradile maha / müüma olen hinge, / et mu taskuid läbiks vaid / euroraha ringe.” (“Euro”); “Eurolipu tähesära / imetleb me silm / selle pind on täpselt nagu / pilvevaba ilm” (“Kaks lippu”). Enne rahvahääletust Euroopa Liiduga ühinemiseks kirjutasin ka ise üsna sarnases võtmes tekste. Toona pooldasin ma pigem sellise vahevööndi loomist, mida propageerib nüüd Ruuben Kaalep oma portaalis Koiduaeg. Praegu võiks see toimida regiooni riikide tihendatud koostööna Euroopa Liidu sees, hõlmates mingil moel ka Ukrainat, umbes nagu poolakate kolme mere algatus.
“Võitluses” jõuab Runnel välja koroonakriisi ja sõjani. “Keeled” algab aga hoopis kolme tema poolt eesti keelde tõlgitud Rudyard Kiplingi luuletusega. See sisaldab ka kaheksa Runneli luuletust, mis on tõlgitud eesti keelest inglise keelde. Ja sõnamänge, kus on kasutatud kilde soome, ungari, inglise ja saksa keelest. Näiteks “Laulusõnade tõlge”, mis on inspireeritud Anne Veski repertuaarist tuntud laulust “Roosiaia kuninganna” (toodud allpool), mida ta lapsepõlves raadiost kuulis. Nii et mingi ülevaate möödunud ajast see luulekogu ikkagi annab. Neile, kes siis elasid, peaks äratundmisrõõmu pakkuma küll.
