Album saadaval keskkondades: Bandcamp, iTunes, Spotify, RouteNote
Coldwave on kohal ka Facebookis, SoundCloudis ja YouTube-is
Kuulaja kommentaar: “Hea album. OIL lood ja The Cleanup rohkem minu maitsele, aga kõik kulgesid kenasti.”
Rubriik: muusika
Luuletaja “Minu laul”
Nagu takust paelad on mu laulud.
Neid on meisterdanud lihtne mees
väikses, kehvalises talumajas
leegitseva koldetule ees.
Kui lugeda värsse, millega algab Karl Eduard Sööti “Minu laul” (ilmus 1891 ajalehes Olevik), siis kangastub silme ette pilt, millega nende autori portree (aastast 1890) eriti ei sarnane.
Sellel pildil, mille maalis Tõnis Grenzstein, kohtame uhkete vuntside, õlgkübara ja lumivalge särgikraega, mustas kuues luuletajat, kes näeb välja peaaegu nagu mingi keigar.
Kas see siis ongi see lihtne mees, kes väikses, kehvalises talumajas leegitseva koldetule ees laule meisterdab?
Tegelikult töötas Sööt sel ajal Tartus, Oleviku toimetuses. Kui 1894. aastal ilmus tema kolmas luulekogu “Rõõm ja mure”, siis “Minu laul” sinna sisse ei läinud.
“Rõõm ja mure” trükiti Oleviku asutaja Ado Grenzsteini trükikojas. Pildid joonistas sinna tema vend Tõnis. See oligi väidetavalt “esimene eesti kunstniku terviklikult kujundatud ning spetsiaalselt sellele raamatule loodud piltidega illustreeritud eesti autori teos.”
Mainitud luulekogus on täpselt 60 luuletust. Miks “Minu laul” nende hulgast välja jäi, seda ei tea tänapäeval tõenäoliselt enam mitte keegi, aga lõpeb see laul järgmiste ridadega.
Ja meid kahte lihtne lauluside
lahkuda ei lase kunagi.
Laul on tema, tema laulu oma
juba siis, kui polnud kumbagi.
Kogu ülaltoodud jutt on muide vihje ühele sel neljapäeval toimuva Viljandi muusikaviktoriini lisaküsimusele: nimetan neli laulu ja küsin nende autorit. Aga neid laule siin muidugi ei nimeta.
Advendiaeg Viljandis
Advendiaeg algas Viljandis eile õhtul piduliku tseremooniaga Vabaduse platsil, kuhu oli kogunenud umbes tuhatkond kaaslinlast, et jälgida esimese advendiküünla süütamist.
Sissejuhatuseks (ja hiljem ka väljajuhatuseks) esines vokaalansambel Maneo, seejärel võttis juhtimise üle Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praost Marko Tiitus, kelle järel esinesid lühikeste sõnavõttudega ka teiste Viljandi koguduste esindajad (va. Jehoova tunnistajad, sest nemad jõule ei tähista) ning viimasena linnapea Ando Kiviberg.
Pärast sõnavõtte süütasid linnapea ja praost üheskoos esimese advendiküünla, kust soovijad oma kaasavõetud küünaldele tuld said võtta. Maneo laulis ja meie suundusime Jaani kirikusse, kus algas peagi advendikontsert.
Kirikus esitasid kõigepealt ühe loo ühendkoorid, siis esinesid ühekaupa veidi pikemalt Viljandimaa Slaavi Kultuuri Ühingu ansambel Vesna, ansambel In Unison (mille juhendaja Tuuliki Jürjo esitas orelil veel ka eraldi jõulupopurii), Viljandi Pensionäride Liidu ansambel Elukaar, Jaani koguduse naisansambel Iris ja Mulgi segakoor. Punkti pani nelja looga Maneo.
Kogu kontsert kestis kirikus veidi üle tunni. Ja kirik oli rahvast paksult täis.
Enne seda käisin päeval korraks Kondase Keskuses, kus Mari Vallikivi pidas väikese loengu Tõnis Grenzsteinist (1863-1916), Ado Grenzsteini nooremast vennast, kes oli esimene Düsseldorfi Kunstide Akadeemias õppinud eestlane, kuid tegutseski siis põhiliselt Saksa- ja Prantsusmaal ega ole Eestis ka tänapäeval eriti tuntud.
Grenzsteini on üsna vähe uuritud ja teada ei ole isegi tema täpne surmaaeg. Samas tegeles ta mitte üksnes maalimisega, vaid avas toona Saksamaale kuulunud Lotringis ka kooli naissoost maalijatele, mis Esimese maailmasõja puhkemisel suleti, kavandas värvitehase rajamist jms.
Kuna ta jättis paljud oma pildid signeerimata, siis võib neid olla säilinud rohkem kui teada, kuid Eestisse on jõudnud tema teostest suhteliselt väike osa ja neist paljudega on võimalik tutvuda praegu Kondase Keskuses.
Muu hulgas saab seal näha prohvet Maltsveti portreed. Tuleb tunnistada, et ta oligi päris prohveti nägu.