Näitused kevadises Viljandis

Viljandis avatakse viimasel ajal pea iga päev näitus või paar. Arvata võib, et kaua see nii kesta ei saa, varsti tuleb sisse väike paus, sest ega neid näitusepindu siin nüüd nii palju kah ei ole, et saakski kogu aeg sellise tempoga edasi panna. Samas on praegu üleval erakordselt hea, mitmekesine valik, mille pärast tasuks ehk sõita kohale isegi kaugemalt, et kõik need näitused järjest läbi käia, oma silmaga üle vaadata.

Kondases laupäeval avatud “Valgus paistab läbi”, mille tekstiilikunstnik Reet Talimaa ja klaasikunstnik Kai Kiudsoo-Värv pühendasid oma emale, toob vaatajateni juba vanemate meistrite töid. Samas on 17. aprillini jätkuvalt avatud ka TÜVKA teatrikunsti visuaaltehnoloogia erialade näitus “(R)EVOLUTSIOON”, millest siin juba pärast avamist veidi juttu oli, ning 12. maini filmistuudio Animailm nukkude ja dekoratsioonide näitus.

Kristi Kivestu isikunäitus “Sakala šaržid”, avatud 5. maini #viljandi #sakalakeskus #näitus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sakala Keskuses avati teisipäeval Kristi Kivestu isikunäitus “Sakala šaržid”, kus on pandud välja paarkümmend ajalehes Sakala ilmunud persoonilugude juurde tehtud joonistust – tegelikult ka üks selline, mille pilt ilmus lehes alles nüüd pärast näituse avamist, nimelt see Heimar Lenk või täpsemalt Jürgen Ligi keha, millele on monteeritud otsa Lengi pea. Veidi lähemalt saab selle nalja kohta lugeda Hooandja lehelt.

Preili Ida maalinäitus, avatud 16. maini #viljandi #wimka #idalepparu #näitus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Wimkas avati eile preili Ida esimene maalinäitus. Tema töid on lisaks väljas nii Kondases kui ka märtsis Ugala ajutises majas avatud visuaaltehnoloogia üliõpilaste värvuskompositsiooni tööde näitusel. Seega on tal praegu üleval isikunäitus ja kaks grupinäitust, mis teeb temast ilmselt hetkel Viljandis kõige enam eksponeeritud kunstniku või selles suunas teel olija (vähemalt tunnevad inimesed juba huvi tema maalide ostmise vastu). Nii et hoidke silm peal.

Täna avatakse kaks fotonäitust: kell 17 Viljandi Linnagaleriis Dmitri Kotjuhi “Kirjud hetked”, kell 18 Viljandi Linnaraamatukogu trepihallis Brite Vilgo “Üksteist”. Kusjuures kogu see loetelu ei ole veel üldsegi ammendav, vaid hõlmab ainult neid näituseid, mida olen juba vaatamas käinud või mille avamisele täna minna kavatsen.

Samuti hoolitsetakse siin traditsiooniliselt hästi elanike muusikalise meelelahutuse eest: esmaspäeval käisin kuulamas kultuuriakadeemia 1. kursuse üliõpilaste kontserti, teisipäeval esinesid Viljandi Jazziklubi üritusel kohvikus Fellin Valga Muusikakooli ansambel Man Da Riin (nende FB) ja Viljandi Muusikakooli ansambel Moonrocket (Koolijazzi kõvemad tegijad), eile oli akadeemias 2. kursuse üliõpilaste kontsert, täna on Pärimusmuusika Aidas täies hiilguses vonKuusk, homme olen Tallinnas, laupäeval on aidas aga kolme kitarristi kontsert ehk Villu Talsi, J-P Piirainen ja Jalmar Vabarna. Mis sa hing veel tahta oskad!

Blogiauhinnad ja PayPal

Esitasin ennast Eesti Blogiauhinnad 2016 nominendiks (kultuuriblogide kategoorias, sest selle alla sobib see ajaveeb ilmselt kõige paremini), et saada ettekääne sinna auhindade jagamisele kohale minna, vaadata mis toimub ja teha sellest siia reportaaž.

Blogijad saavad ennast võistlusele üles anda veel käesoleva kuu jooksul, mais toimub rahvahääletus ja 11. juunil pidulik võitjate väljakuulutamine, auhindade jagamine. Kultuuriblogidele jagatavate auhindade eest on lubanud hoolitseda Tallinna Teletorn, aga mulle saab siis muidugi anda hääle ka aasta uustulnuka või koguni lemmikblogi valimisel. Eks ma siin siis jälle kuulutan, kui see hääletus lahti läheb.

Kuna läinud nädalavahetusel toimunud Telegrami konverentsil uuris üks inimene, kas ma kasutan selle blogi puhul mingit sponsorlust ja kas seda saab kuidagi rahaliselt toetada, siis panin siia kõrvale nüüd selle PayPali nupu, mille kaudu on võimalik annetusi teha.

Kui keegi seda tahab, siis minul ei ole selle vastu midagi. Aga võiks kirjutada juurde, milleks seda raha kasutama peaksin, milline on selle sihtotstarve. Kas osta selle eest teatri-, kontserdi-, kino- või näitusepileteid, plaate või raamatuid või hoopis kunstiteoseid? Mulle oleks väga huvitav teada, millised täpselt on need postitused või need teemad, mille kajastamise eest lugejad on valmis maksma.

Avaldan kuu aja pärast detailse ülevaate sellest kui suuri kulutusi aprillis iga konkreetse postitusega seoses tegin (kandes sinna kõik, mis vähegi võimalik, välja arvatud oma ajakulu, sest see on rahas mõõdetamatu) ja kui hinnalisi asju (näiteks mõned raamatud kirjatuselt Varrak) neis kajastamiseks kusagilt saanud olen. Sellest peaks tulema hästi välja kui košmaarsed rahad siin liiguvad.

Muide, mis puudutab raha, siis seoses muusikaäriga netis olgu märgitud, et mina sain Spotify käest umbes poolteist dollarit iga tuhande kuulamise pealt – kui oleksin James Blunt, kes saab enam kui poole vähem, siis annaks see päris korraliku sissetuleku, aga praegu on asi sellest ikka väga kaugel.

Samas oman nüüd SoundCloudis tänu oma distribuutorile ligipääsu Premier konto, mille võib muidu saada ainult kutsega, mõningatele funktsioonidele, täpsemalt võimalust oma lugusid USA pinnal monetiseerida ehk saada osa SC reklaamituludest. Praegu on monetiseeritud “Nitewalk” ja “First Strike”.

Seega, kui viibite juhtumisi Ameerika Ühendriikides, kus SC tegeleb reklaamide näitamise ja laskmisega, siis kuulake sealt neid lugusid, et näeksin kui palju rahhi on võimalik seda kaudu kuulamiste pealt kokku ajada, et saaksin sellest siin kirjutada.

Üldiselt olen aga jätkuvalt arvamusel, et praegu on käärimas uus dot-com bubble, mis võib varsti lõhkeda. YouTube, Spotify ja SoundCloud kasvavad küll kiiresti, tuues ka järjest rohkem raha sisse, aga veel kiiremini kasvavad nende väljaminekud ja kahjum. Toimivat ärimudelit ei ole siiani leitud ja ma lihtsalt ei usu, et investorid on valmis neile lõputult peale maksma. Ühel hetkel peab tulema taas suur pauk.

Vaata ka
Music Can’t Last Forever, Not Even on the Internet
Spotify’s Revenue Is Growing, but So Are Its Losses
YouTube: 1 Billion Viewers, No Profit

Antsud “Öö ja päeva vahel”

TÜVKA omakultuuriakadeemia raames pidas Ele Viskus eile loengu teemal “Looming kui taaskasutus”, mis oli heaks soojenduseks ansambli Antsud plaadiesitlusele, sest suurema osa nende repertuaarist moodustavad töötlused regilauludest.

Viskus rääkis, et popkultuuris on hakanud sel sajandil levima retro ja nostalgia, varasemalt loodu töötlemine, miksimine ja remiksimine, tuues näiteks Nirvana ristamise Rick Astleyga – uuenduslikkuses ei nähta enam omaette väärtust, mille poole püüelda.

Antsude debüütalbumi “Öö ja päeva vahel” (kümme laulu, kestus 40:30) kohta kehtib see nii ja naa, sest nad tuginevad varasemale loomingule, aga see ei ole retro, see ei ole nostalgia. See ei ole ka midagi maailma mastaabis väga-väga uuenduslikku, aga see on värskendav.

Žanriliselt kergete indie sugemetega, kohati isegi pungilikult kõlav poprockfolk (üks lugu sisaldab ka räppimist – mitte nagu Crazy Town, aga veidi sarnane vibe), mida on raske täpselt määratleda. Kuuleb ka kõvasti torupilli.

Antsud

Plaadile valitud nimi on äärmiselt tabav.

Nad ise rõhutasid Fellinis toimunud kontserdil, et neil ei ole ühtegi armastuslaulu, kuid ometigi kõlavad kõik nende laulud väga helgelt, aga… sõnasid kuulama jäädes koorub neist sageli välja midagi hoopis süngemat.

See ruum, kust need laulud tulevad ja kuhu need kuuluvad, asub justkui öö ja päeva vahel, olemata üks ega teine.

Ja see on tegelikult rohkem lava ees hüppamise ja õõtsumise kui kohvikus istumise muusika.

Ühesõnaga: kihvt. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on kihvt nii “mürk, õel, mürgine” kui ka “kellegi meelest mingitelt omadustelt väga hinnatav, vahva, tore, äge.”

Õelad ja mürgised ei ole nad küll mingil juhul, aga sarnaselt mitmeti mõistetavad, täiesti vastupidistes tähendustes tajutavad on ka paljud nende laulud, kui neid hoolikalt kuulata. Esmapilgul kergelt hõljuvad, süvenemisel järjest sügavamaks muutuvad.

Vaadake üle: FB, SC, YT. Plaadi saab näiteks aida poest.

Talsi ja Aru “Vähemalt täna”

Eeva Talsi albumPärimusmuusika Aidas toimunud Eeva Talsi ja Juhan Aru plaadi “Vähemalt täna” esitluskontserdile oli tulnud väga palju väikeseid Curly Stringsi suuri fänne koos oma vanematega, aga see plaat ei ole kindlasti mõeldud ainult lastele.

näen loojangupäikeses lindu
õhtule vajub nukrus, ööle üksindus
on vaikne, langeb värsket lund
seisan akna ääres ja ei tea…

Nii algab avang, sissejuhatus ja kokkuvõte laululehel, mida sirvides torkab kohe silma, et sõnad ei ole toodud päris samas järjekorras nagu lood plaadil. Lugedes saan aru, et see ei ole trükitehniline praak, mingi juhuslik viga, vaid nii moodustub neist väike, kuid terviklik luulekogu, samas kui plaadil on arvestatud nende reastamisel ka muusikalist kujundust.

Ei juhtu just sageli, et laulusõnade autor, kui ta ei ole ise esitaja, leiab oma nime plaadikaanelt, aga antud juhul on see kindlasti õigustatud. Aru võib kuulda oma luuletusi lugemas vaid kahes loos (kokku on neid plaadil 11), kuid Talsi muusika on kirjutatud tema sõnadele – ilma nende sõnadeta seda seega ilmselt sellisel kujul ei oleks.

See ei tähenda, et muusika jääb sõnade varju või sõnad varjutavad muusikat. Leitud on imeline tasakaal, mis lubab juba täna ennustada, et sellest tuleb tõenäoliselt üks Eesti käesoleva aasta hinnatumaid plaate. Seda nii kriitikute kui ka tavaliste kuulajate poolt.

Sellel ei leidu küll nii rütmikaid ja hoogsaid, suure nö. hitipotentsiaaliga palasid, millega Curly Strings rahvale südamesse puges ning mida erinevad raadiojaamad lõputult käiasid, aga aidas said plaadid pärast kontserti letist varsti otsa ja neid tuli juurde tuua. Seda ei juhtu just sageli.

Mitmetes lugudes teevad kaasa ka Curly Stringsi teised liikmed (Taavet Niller, Villu Talsi ja Jalmar Vabarna – viimane on alustamas nüüd samuti soolokarjääri), aga seda ikkagi toetava taustajõuna. Tegemist ei ole Curly Stringsi albumiga, mis on lihtsalt antud välja Eeva Talsi nime all.

Samuti käivad plaadilt läbi Lauri Lüdimois (klaver), Kristjan Kallas (trummid) ja Mari Jürjens (kitarr, laul). Viimane küll ainult ühes loos: “Hetked”. Kontserdil oli neil laval rohkem ühiseid hetki. Minu meelest sobivad need kaks kokku nii hästi, et võiksid anda kahekesi välja hoopis eraldi albumi.

Eks näis, mida tulevik toob. Talsi esimene sooloalbum on igatahes väga hea. Soovitan tšekkida tema FB, SC ja YT lehekülgesid. Plaadi saab osta näiteks Apollost.

Käigust Telegrami konverentsil

Käisin eile Telegrami konverentsil ja Fookuse viimase saate eetrisse laskmisel.

Salme Kultuurikeskuses toimunud Telegrami konverentsile jõudsin umbes pool kaksteist päeval, kui Jaanus Nurmoja rääkis loengusaalis kodanikupalgast. Minu arvamus: Ma ei pea seda põhimõtteliselt õigeks, kui inimestele makstakse raha lihtsalt niisama.

Kodanikupalk võib küll omada teoreetiliselt mingit funktsiooni sotsiaalse kontrolli mehhanismina olukorras, kus paljud töökohad tehnoloogia arengu tõttu kaovad (see on nagu pistis, millega tekitatakse kodanikes sõltuvust, et vähendada sotsiaalseid pingeid, hoida ära mässe jms.), aga selle vähegi ulatuslikum rakendamine, mis ei piirdu väikese lokaalse eksperimendiga, viiks tõenäoliselt lihtsalt inflatsiooni kasvuni, vähendaks raha väärtust. Sisuliselt mõttetu, aga näiliselt ahvatlev idee, sest kes ei tahaks lihtsalt niisama raha saada.

Nurmoja ettekande järel läksin zen-saali, kus esines 2MI ehk Margus Prangel ja Margus Mitt, seejärel Meisterjaan, kes ütles muide kohe, et tema suure osaga Telegrami artiklitest ei nõustu. Kuna ajakava oli läinud seal kõvasti nihkesse, siis ei saanud teda lõpuni kuulata, sest kella üheks läksin tuleviku Eesti visioonisaali, kuulama Kaja Karu-Espenbergi juttu alternatiivhariduse teemal. Jutt oli kena, teema kindlasti oluline, aga siin tõstatub jälle see rahastamise küsimus: väikesed klassid ja individuaalne lähenemine nõuavad üldjuhul siiski suuremaid kulutusi kui konveierkool – parem suunata raha haridussüsteemi arendamisse kui kodanikupalka.

Ma olen ise käinud väga erineva suuruse ja suunitlusega koolides, kuigi mitte üheski alternatiiv- või vabakoolis, ning minu arvates ongi kõige olulisem just võimalus valida, sest üks ei ole tingimata parem kui teine, kõik koolid ei pea olema ühesugused. Teisi sõnu: unifitseerimine on saatanast.

Kella kaheks läksin tagasi zen-saali, kus pidi astuma üles trio Soon/Piho/Lepasson, aga kuna seal käis veel kavas eelnenud teetseremoonia, siis läksin sõin vahepeal ühe vegan hot dogi. Kuna ma tavaliselt hot doge ei söö, siis puudub hea võrdlusmoment, aga nii palju kui mäletan (sõin hot dogi viimati vist eelmisel sajandil), siis oli tavaline hot dog enam-vähem samasuguse maitsega. Ega ma tegelikult hästi aru ei saa, miks on vaja lihast loobunutele mingeid lihamaitselisi tehisviinereid toota, aga see selleks, turg paneb asjad paika.

Kui tagasi zen-saali jõudsin, siis käis jätkuvalt teetseremoonia, aga kuna ajakava oli täiega lõhki, siis hakkas seda varsti saatma ka trio Soon/Piho/Lepasson. See oli neil üks väga veider kontsert, hoopis teistsugune kui plaadiesitlus, aga huvitav. Kandlehelidega põimusid teetseremoonia taustaks kõlanud linnulaul ja vetevulin, vahetekstid jäid ära ning põhiosa publikust moodustasid lootose asendis teetseremonistid, kes viibisid nähtavasti mingis meditatiivses seisundis. Paistis, et sellega arvestati veidi ka lugude valiku puhul.

Pärast nende esinemist läksin tagasi visioonisaali, kus Madis Masing rääkis ravikanepist ja kanepi legaliseerimisest. Küsisin, kui tõenäoline talle üldse tundub, et legaliseerimine või dekriminaliseerimine võib leida Eestis toetust poliitikute poolt, viidates seejuures Viljandis toimunud arutelul Lauri Luige poolt väljendatud seisukohtadele. Masing ütles siseinfole viidates, et Reformierakond ja SDE on selleks seesmiselt tegelikult valmis, kuid kooseluseaduse ja pagulaste teema ümber toimuv on nad ära hirmutanud. Ta tunnistas, et Riigikogu praegune koosseis selleni tõenäoliselt ei jõua.

Seejärel läksin loengusaali, kus Meelis Raiend rääkis spordivaimust. Kui ta oli lõpetanud, siis astusin korraks läbi zen-saalist, aga tulin sealt kohe varsti tagasi loengusaali, kus tuli peale Kalev Rajangu stand-up loeng “Digitalismi wet dream: kadudeta radikaliseerumine. Radikaliseerumise lahkamisprotokoll ühes vaatuses”, mis kujutas endast katkematut vaimukuste pildumist ja kildude rebimist. Üks naisterahvas lausa tänas teda seal hiljem inspireeriva ettekande eest, aga mina sain sellest lõpuks tegelikult teravmeelsuse üledoosi: jutt jooksis ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning midagi sisulist ma sellest ei mäleta.

Küsisin, kui adkevaatse pildi see kuulus film temast tema enda hinnangul andis, kui rahule ta sellega jäi, viidates seejuures ka Mikk Pärnitsa arvustusele. Rajangu ütles, et adekvaatset pilti see ei andnud, seal oli palju näitlemist ja paikapandud stsenaarium, aga film on väga hea.

Pärast tema ettekannet läksin kinosaali, kus vaatasin kümmekond minutit “Idiokraatiat” (USA, 2006). Ja seejärel tagasi loengusaali, kus Telegrami boss Hando Tõnumaa esines teemal “Gloobuse vandenõuteooria”.

Kaldusin varem arvama, et see lameda maa jutt on neil lihtsalt reklaamitrikk, mõeldud tähelepanu tõmbamiseks, aga paistab, et Tõnumaa võtab seda ise siiski täiesti tõsiselt. Oma ettekandes jõudis ta lõpuks välja selleni, et ka kõik terroriaktid on sisetööd jne. Kui üks tähevaatleja publiku hulgast talle asja selgitada üritas, siis ilmnes, et ta lihtsalt blokeerib omaksvõetud kujutelmale vasturääkivaid tõendeid (teeb ise seda, milles süüdistab “peavoolu teadust”), sildistades need kohe võltsinguteks. Hoiatav näide sellest, mis võib juhtuda, kui liiga palju vandenõuteoreetikute veebilehti kammida – lõpuks ei usu enam isegi seda, et maakera on ümmargune.

Publiku hulgas leidus palju neid, kes tema ettekande peale sügavalt ohkasid, ja ka ma ise lahkusin loengusaalist üsna nukras meeleolus. Läksin zen-saali, kus käis improvisatoorne helirännak fotodega Eesti loodusest. Teisi sõnu: Sänni Noormets mängis Sten Roosvaldi fotode saatel viiulit. See oli väga kaunis, ilus lõpp ühele kohati päris segasele üritusele.

Järgmine peatus oli Erinevate Tubade Klubi, kust läks eetrisse veebisaate Fookus viimane osa. Kuna jõudsin sinna vajalikust kõvasti varem, siis lugesin ajaviiteks tervenisti läbi kaasas olnud Õpetajate Lehe. Pärast jälgisin mängu ja lebotasin niisama.

Kui samanimelise tantsuklubi sulgemine Pärnus käis raju tümaka saatel, siis saate ajal valitses ruumis loomulikult hoopis teistsugune režiim, aga pärast läksin sealt üle tee SnakeHouse’i, kus toimus üritus nimega Technoir, mis kujutas endast justkui Telegrami konverentsi järelpidu, kuigi muusika oli täiesti teine – tümpsus tume techno. Mina jäin seal lakke vahtides muidugi vahepeal peaaegu magama ja lahkusin juba kõvasti enne kellade keeramist, aga see värk kestis seal vist hommikuni.

Hommikul sain nüüd aga söögikohast Kodused Toidud (bussijaama juurest üle tee kesklinna poole, see koht, kus käivad need, näiteks politseinikud ja ehitajad, kes tahavad saada maitsvat sööki, mis täidaks kõhtu, suht odavalt) olulise sõnumi, mis puudutab samuti tümakat, kuigi lahjemat, raadiojaamadele Star FM ja Sky Plus: ärge mängige kogu aeg ühtesid ja samu laule, teie kuulajatele see ei meeldi!

Õppige valgustajateks!

Eile toimus Viljandis etenduskunstide visuaaltehnoloogia õppekava 25. juubeliaasta puhul konverents, kus kuuldud ettekannetel ei hakka ma peatuma, sest need lähevad ilmselt üles TÜVKA videolattu, kust igaüks saab neid soovi korral ise vaadata.

Mainin siin vaid nii palju, et lõpus olnud üliõpilaste sõnavõtust jäi kõlama mõte, et lavastajad jne. võiksid arvestada ka rohkem nende erialade esindajate ajaga, mitte tulla oma plaanidega alles viimasel hetkel, lootuses, et valgus jms. kuidagi nipsu lastes paika saab.

Pärast käisin Vilma majas asuvas õppehoones ekskursioonil, mille järel jäin seal kuulama vanemate teatritegelaste mitteformaalset arutelu, kus tõstatus samuti eriti just valgustajate teema.

Teemaväline lugemissoovitus: Ernst Peterson-Särgava “Rahvavalgustaja” – illumineeriv.

Neid on suht vähe, mistõttu värvatakse neid juba koolist ära kõikvõimalikesse kohtadesse, sest neid vajavad ju mitte üksnes teatrid, vaid ka kontserdimajad, kontsertide korraldajad, tele jne. Samuti oleks neid vaja rohkem juba teiste erialade kooliprojektide toetamiseks.

Lühidalt: valguskujundaja eriala tasub õppida, sest selle esindajaid on Eestis täna kõvasti puudu, nagu ka huvilisi, kes tahaksid seda õppida. Sama kehtib etenduskunstide multimeediaspetsialisti eriala kohta.

Samas räägiti ka, et avatud ülikool on osutunud praegusel kujul problemaatiliseks, sest tööd ja õppimist on selles vallas siiski raske sobitada, kui inimesed sageli õhtuti poole ööni tööd peavad tegema – väljalangevus on suur.

Sofia Rubina & Co. #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kuna jäin kauaks kuulama seda huvitavat arutelu, siis jõudsin Fellinis toimunud jazziklubi üritusele hilinemisega, aga sain sellegi poolest osa suuremast osast Sofia Rubina & Co. esinemisest.

Ka seal oli alguses midagi filmitud, homse “MI” tarbeks, aga kui mina kohale jõudsin, siis võeti kaamera juba jalalt maha.

Meeleolu oli väga hea. Rubina suutis panna publiku isegi “Nehamat” kaasa laulma. Uskumatu 🙂

Saksakeelne pop

YouTube andis nädalavahetusel soovituse kuulata Xavier Naidoo viimast singlit “Frei”, mille peale meenus kohe tema esimene singel “Freisein” (koos Sabrina Setluriga), mis oli üks esimesi mulle kunagi meeldinud saksakeelseid poplaule.

Tuleb välja, et Naidoo on ringi täis saanud. 1. aprillil ilmub nö. 2. osa tema 1998. aastal avaldatud debüütalbumile “Nicht von dieser Welt”. Vahepeal on ilmunud seitse kauamängivat, mille pealt ma ei ole eriti midagi kuulnud (silma on jäänud vaid muid temaga seotud uudiseid), aga tema esimesed viis singlit (lisaks nimetatule “20.000 Meilen”, “Nicht von dieser Welt”, “Führ mich ans Licht”, “Sie sieht mich nicht”) meeldisid mulle siis väga. Seetõttu ootan nüüd juba huviga, mida endast täpsemalt kujutab “Nicht von dieser Welt 2”.

Panin kirja esimesed kümme saksakeelset poplaulu erinevatelt esitajatelt, mis mulle meenusid, ning seadsin need kronoloogilisse järjekorda. Tulemus on näha ülal, aga ka selle lingi taga. Pärinevad need peamiselt aastatest 1998/99, mil ma intensiivselt saksakeelset muusikat kuulasin, aga mõned ka hilisemast ajast, kusjuures neist esitajatest ongi jäänud mul sõelale ainult viimane, Anett Louisan, keda olen kuulanud vist kõige rohkem ja kelle albumid, ka hiljem avaldatud, on mul praegugi arvutis.

Ma üldiselt ei ole saksakeelses muusikas toimuvat jälginud ja uutest artistidest ei tea midagi. Louisan on ainuke, kelle tegemistel ma FB kaudu veidi silma peal hoian. Peaks tegema endale viimase 10-15 aasta kohta väikese järeleaitamiskursuse.

Minu enda lähem kokkupuude saksakeelse popmuusikaga piirdub sellega, et 1998. aastal tegin Sabrina Setluri loost “Folge dem Stern” ühe remiksi, mille nad siis oma plaadifirma veebilehele üles panid (nagu kümned teised, mis neile vastava üleskutse peale saadeti).