Kitarrifestivali 4. päev

Eile oli Viljandi Kitarrifestivali kavas taas kolm kontserti.

Kella seitsmest õhtul alustas Pärimusmuusika Aidas ansambel Juhan (Riho Sibul, Jaak Sooäär, Henno Kelp ja Andrus Lillepea), mis on pühendunud Juhan Liivi luuletuste vormimisele lauludeks. Ette kanti nii nende kolme aasta eest ilmunud kauamängival leiduvad palad kui ka vahepeal valminud kraami, näiteks:

Minu jaoks oli seal siiski teatav ebakõla, sest olen harjunud sellega, et Liivi tekste esitatakse vaikselt ja rahulikult, mõtlikult, mitte kõmisevate trummide saatel kiiresti sõnu loopides. Kohati oli häid kohti ka seal, näiteks “Öösse ära kadus” vaikne algus, aga üldiselt ei olnud see päris minu maitse.

Samas mõtlesin, et laulude kaudu võiks ju taaselustada rohkem ka tänapäeval vähemtuntud kohalike klassikute värsse. Kui võtta kasvõi Hendrik Adamson, kelle sünnist möödus läinud nädalal 125 aastat, siis tema on kirjutanud asju…

Ise kui sa oled laotet,
vastukäiviks osiks jaotet,
indiviid sun ära kaotet, –
midä laulad laulu siis?

…mis kõlavad isegi lugedes päris pungilikult, aga Liiv… jah, teda on rockistatud ka varem, kuid minu silmis esindab ta ikkagi palju melanhoolsemat maailmakäsitlust, millega kõrvulukustav muusika hästi kokku ei sobi.

Asi on siin lihtsalt maitses.

Väga hästi vastas minu maitsele seevastu Erki Pärnoja kava “Himmelbjerget”, mille ta kandis Pärimusmuusika Aidas koos bändiga ette ka kevadel, Jazzkaare ajal, kui ma seda samuti kuulamas käisin. Toona tõi ta suure saali rahvast peaaegu täitsa täis ja ka nüüd oli ta selle festivali (vähemalt seni) suurim publikumagnet. Tegelikult on see veidi üllatav, hämmastav, aga see selleks.

Pärnoja on küll teatanud, et see jäi selle kavaga üldse viimaseks esinemiseks, aga kui kevadel nad juba katsetasid siin publiku peal ka uuemat materjali, siis nüüd tutvustati samuti natukene seda, mis hakkab saama tulevikus. Nii et pidu jätkub.

Nende esinemise ajal käis laval selline raju kütmine, et oli isegi veidi piinlik tooli peal istuda. Lava juurde hüppama läksid siiski vaid mõned üksikud julged, enamik kuulas lummusest tardunult ja publiku hulgas leidus igasuguseid inimesi, näiteks märkasin saalist lahkudes, et ühel hallipäisel vanal mehel oli lausa kuulmisaparaat. Poleks arvanud, et sellel kontserdil sellist publikut on.

Reedele pani punkti Kirill Ogorodnikov, kes esines vanas veetornis. Sinna mahtus vaid 30-40 kuulajat, aga kontsert oli võrratu. Lõpetuseks esitas ta Eduardo Sainz de la Maza “Campanas del Alba” (“Kellad koidikul”), mis on näha ka ülal, aga pärast seda veel kaks lisalugu, kusjuures viimase lõpus hakkasid väljas lööma kirikukellad, sest kätte jõudis südaöö.

Ogorodnikov oli sellel festivalil ainuke klassikalise kitarri esindaja. Festivali kunstiline juht Ain Agan rääkis seal, et Viljandi festival ei soovi konkureerida teiste Eestis toimuvate kitarrifestivalidega, kus on keskendutud rohkem just sellele. Nii on valitud sellest vallast siia parimaid noori tulijaid.

Täna on festivali viimane päev. Viimane võimalus sellest sel aastal veel osa saada.

Jaga seda lugu ka teistega!