Rubriik: muusika

Kontserdikavadest

Minu tänane horoskoop: Olete täna ettearvamatu ning optimistlik. Püüate ka tõsiseid asju naljaks keerata, mis võib tekitada teistega suhtlemisel väikseid arusaamatusi.

Eile esinesid Viljandi Baptistikoguduse kiriku keldrisaalis oma jõulukavaga Raul & Marie Vaigla ja trompetist Tero Saarti. Ma ei olnud seal varem käinud. Päris kena.

Üritus algas ja lõppes väikese jumalasõna ja palvetamisega (paluti õnnistust kontserdile, esinejatele, kõigile kuulajatele jne.). Kas see on nüüd Eestis kirikukontserdite puhul tavapärane?

Kavas olid mõned täiesti uued lood, mida eile esimest korda maailmas avalikult ette kanti, näiteks jõulueelsest paanikast inspireeritud “Osta! Osta!” kõlas päris ajakohaselt ja tabavalt. Lisaks vanemat kraami ning omapäraseid arranžeeringuid Tõnis Mäe, Riho Sibula ja Joni Mitchelli lauludest. Ühesõnaga: ilus.

Täna esinevad nad Tartus, homme Haapsalus, ülehomme Tallinnas.

Laul tänaseks päevaks…

Laura “Supersonic” (meenutuseks ka Jamiroquai samanimeline hitt) tuleb võistluselt Eesti Laul 2016, mille finaalkontserti on mul märtsis au jälgida otse saalist (rida 21, koht 36). See on küll väga veider, sest loogilisem olnuks käia sellistel üritustel 20 aastat varem, aga siis ei oleks ma seda elu sees teinud (va. juhul, kui osalejate hulgas olnuks Depeche Mode, minu toonane lemmikbänd).

Kas on minuga toimumas midagi sarnast nagu F. Scott Fitzgeraldi jutu “The Curious Case of Benjamin Button” peategelasega (filmis kehastas teda Brad Pitt), kes sündis raugana ja lõpetas elu imikuna (ainult selle vahega, et minu puhul toimub see mitte füüsilises, vaid vaimses plaanis)?

Okei, aitab naljast!

Olen ikka kuulanud Eurovisiooni rahvuslikes eelvoorudes osalevaid laule, sest see on ju kõige lihtsam viis saada kiire ülevaade erinevate riikide popilavadel toimuvast, aga Eesti eelvooru kohapeal jälgimas ei ole varem tõesti käinud. Kui mul oleks mingi nimekiri “100 asja, mida teha enne surma”, siis võiks sealt nüüd märtsis nähtavasti ühe asja maha tõmmata (kui ma muidugi enne ära ei sure).

Lühidalt: ma olen ka ise imestunud ja üllatunud, et selle pileti ostsin. Mis järgmiseks?! Lähen Disneylandi?! Võib-olla see ei olegi üldse nii paha mõte… peaks ehk seda kunagi tõesti tegema 🙂

Tegelikult peaks nüüd kontsertide külastamises väike paus tulema. Viljandi Jazziklubi tänasel üritusel (esinevad kultuuriakadeemia pärimusmuusikud) käin veel ära, kuid seejärel on selleks aastaks kõik, sest jõululaule kuulan parema meelega suvel või üldse mitte.

Viive Noor Kondases

Kondase Keskuses avati eile Viive Noore graafikanäitus “Armastuse puu”, mis on seni kõige täielikum sama nime all tehtud väljapanek. Lisaks on seal riputatud üles tema illustratsioonid Tiia Toometi peagi ilmuvale lasteraamatule “Mailill ja ülane”.

Viive-Noor

Väljapanek koosneb seega kahest osast. Esimesest annab aimu see lisatud kuulutus (klõpsa pildil), aga teine on lasteraamatutele kohaselt palju värvikirevam ja mitte päris samas stiilis nagu need eelkõige täiskasvanutele mõeldud tööd.

Jaan Kaplinski märkis neist mõne kohta, et need on väga luulelised, väljendatavad ka kuidagi sõnadega, ning autor ütleski selle peale, et ta alustab sageli sõnast, lähtub sellest, annab oma tõlgenduse ja edasiarenduse. Piltide teemad ongi sellele vastavalt sageli kirjanduslikud: Alice Imedemaal, Oscar Wilde jne.

Muu hulgas rääkisid nad, et inimesed mõistavad kunsti ja ka luulet mõnikord hoopis erinevalt sellest, mida autor ise mõtles (Kaplinski hiljutist põrkumist poliitikutega ei mainitud, aga see oli ju tegelikult samuti üks väga ere näide sellest kui erinevalt võidakse millestki aru saada). Ja mõlemad pidasid oluliseks tähelepanu detailidele.

Töö selle peagi ilmuva lasteraamatu kallal, nagu ma aru sain, on käinud pikemat aega, tekst ongi kirjutatud just Viive Noore piltidele ja piltide põhjal otsustades tuleb sellest üks päris kena ja meeldiv asi. Aga… minge vaadake neid ise! Kunsti kirjeldamine on nii raske, et ma parem ei üritagi seda teha. Seda tuleb ise vaadata, mitte lugeda teiste kirjeldusi. (Piiluda saab muidugi ka eilse AK video kaudu.)

Näitus jääb avatuks jaanuari lõpuni. Matti Miliuse mälestusnäitust saab samas vaadata veel vaid järgmisel nädalal.

Nii ühest kui ka teisest

Minu tänane horoskoop: Tunnete täna ootamatut huvi oma vanade tuttavate vastu, kellega teil juba ammu ühist kokkupuutepunkti pole. Minevik tõuseb jõuliselt päevakorda.

Täna on siin juttu mitmel erineval teemal, mida seovad omavahel vaid käesoleva postituse raamid.

Karm maailm. Teisipäeva õhtul said Indias rängalt viga kaks Eestist pärit turisti, kes läksid ühest hütist vett küsima. Seal olnud vanem naine pidas neid ekslikult varasteks ja hakkas karjuma. Kohale tormanud mehed hakkasid neid kividega loopima.

Sellest juhtumist kirjutanud India kohalikus väljaandes asub kõrval lugu sellest, et esmaspäeval löödi samas kandis ühel mehel pea maha, kui ta oli küla lähedal põllul oma endise abikaasaga vahekorda astumas. Naine läks juba kahe aasta eest teise juurde, aga mees säilitas temaga ikkagi “füüsilised suhted”, nõudes samal ajal naise uuelt abikaasalt kombekohast valuraha selle eest, et too tema naise endale võttis. Naine ja tema uus abikaasa ei tahtnud seda maksta ning kavandasid mõrva.

Nende krimiteadetega seoses soovitan vaadata India käesoleva kümnendi väidetavalt kõige vägivaldsemat mängufilmi “NH10” (treiler | torrent), mille tegevus leiab aset naaberosariikides ja põhineb osaliselt päriselt toimunud nn. aumõrvadel.

“NH10” (film sai nime Delhist Pakistani piirini kulgeva riikliku maantee järgi) annab üpriski karmi pildi India arengu teravatest vastuoludest, kohati veel siiani eksisteerivast kastiühiskonnast, kus valitsevad mõnel pool vanad kirjutamata reeglid ja jõhker vägivald, millega kohtumine võib mõjuda tänapäevasemast keskkonnast pärit inimestele šokeerivalt.

Hea oleks näidata seda (profülaktika mõttes) ka meestele, kes kalduvad kasutama vägivalda naiste vastu – Anushka Sharma on peategelast kehastades lõpuks hullem revanšist kui Uma Thurman “Kill Billis”, aga jääb seejuures lõpuni täiesti realistlikuks.

Hooandjast. Registreerusin kuu tagasi kasutajaks, aga ma olen nüüd kogu endale käesolevaks aastaks selle tarbeks eraldatud raha juba laiali jaganud ja juhin siin lihtsalt tähelepanu mõningatele minu poolt toetatud projektidele, mis paistavad olevat kriitilises seisus.

Aleksandra Tšoba uue luulekogu väljaandmiseks saab anda hoogu viimast päeva ja puudu on ainult mõnikümmend eurot.

Noortefilm “Polaarpoiss”, mis sai endale juba kena treileri, kogub toetust 14. detsembrini, aga puudu on palju rohkem. Sama kehtib ansambli Antsud esikalbumi kohta, millest annab aimu näiteks alljärgnev pala.

Kui viimasel ajal on tehtud taas igasuguseid nimekirjasid sellest, mida jõulukingituste asemel teha võiks või millele kulutada see raha, mis läheks muidu nende peale, siis üks võimalus on ju aidata Hooandja kaudu kaasa millegi uue sünnile.

Mõelge selle peale!