Eesti Laul 2016

Show käib #eestilaul2016

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Seda üritust oli nüüd kohapealt jälgida isegi huvitavam kui varem telekast. Vähemalt selle koha pealt, kus mina istusin.

Häid pilte sealt ei saanud (alguses panin mõned instasse, aga kuna nende pealt paistab rohkem üks kaameramees kui lava, siis neid rohkem ei teinudki; lõpus filmisin oma amatöörtelefoniga veel võidulugu – võib-olla laen selle salvestuse hiljem YouTube-i), kuid see-eest nägin igasugust sebimist ja kuulsin mitmesuguseid kommentaare.

Mul ei olnud kohale minnes ühte väga konkreetset lemmikut, aga kui kõik laulud olid kõlanud, siis tõin endale Mick Pedaja nimega lipukesed, mida võis näha Birgiti pea tagant paistmas siis, kui žürii punkte andis (ei tea, kas see nimi sealt pealt telekas üldse paistis? tundus äkki lihtsalt nagu mingi valge leht?) – superstaar ise eelistas muidugi teist superstaari ning üldiselt olidki selles sektoris favoriitideks Mick ja Jüri Pootsmann, nagu nähtus ka žürii poolt antud punktidest.

See neljas koht, mille Pedaja kokkuvõttes sai, on sellisel võistlusel sellise lauluga minu meelest väga kõva tulemus. Eriti kui arvestada, et ta ei olnud enne Eesti Laulul osalemist just üldtuntud nimi – erinevalt mitmetest nüüd tahapoole jäänutest või juba poolfinaalides välja langenutest, keda teadis juba varem vist pea iga teine eestlane.

Eks see laulude pingeritta seadmine on tegelikult nii või teisiti üks kahtlane ja tänamatu tegevus.

Viimastel superstaariotsingutel teiseks tulnud Gertu Pabbo, kelle esitatud laul finaali ei jõudnud, oli eile seal saalis küll sellise näoga, et ta oleks tahtnud ka ise laval olla. Kahju, et see tal sel korral ei õnnestunud, ehk läheb edaspidi paremini.

Samas… Laura jälle igavene teine – nägu võib ju naerata, aga… mida tema küll tunda võis!

Vähemalt on ka võidulaul täiesti korralik, viks ja viisakas, mitte järjekordne “Leto svet”.

Muide, seal saalis istudes tekkis korraks isegi tunne, et võita võib Cartoon & Kristel Aaslaid. Joosep Järvesaar läks otse kõrval green room-is vahepeal nii hoogu, et dekoratsioonid kippusid lagunema, ning vehkis seal agaralt Cartooni suure lipuga. Laval olnud visuaal oli saalist vaadates päris mõjuv, kuigi ma ei kujuta hästi ette, kuidas see mõjunuks suurel eurolaval, telekast, teiste riikide esindajate vahel.

Häid, kuulatavaid laule oli sel aastal päris palju.

“Noorus” vanadusest

Kinokolmapäeval sai nähtud Paolo Sorrentino “Noorus”, mis räägib rohkem vanadusest, vananemisest, aja kulgemisest.

Originaalitsev autorifilm, mille keskmes on kaks vana meest oma lugudega ja Šveitsis asuv kuurort, mille asukatest on saadud palju väikeseid pildikesi ekraaniaja täitmiseks. Vaadatav ka sellisel kujul, kuid võinuks olla vabalt pool tundi lühem.

Cannes’is jäi “Noorusel” kuldne palmioks saamata, aga Euroopa Filmiakadeemia valis selle läinud aastal parimaks Euroopa filmiks. See ei ole kindlasti halb film, aga kas just nii hea, selles julgen ma veidi kahelda.

Sorrentino panustab kõvasti vanadele staaridele (Michael Caine, Harvey Keitel, Jane Fonda) ehk nendega kaasnevale pagasile, mis mõjub vaatajatele juba omaette lummavalt. Huvitav mõtteharjutus: milline mulje jääks siis, kui nendes rollides oleksid sama head, aga täiesti tundmatud näitlejad?

Samuti on toodud sisse hulgaliselt muud tähesära: Paloma Faith, Miss Universum, tegelaskuju nimega Maradona jne. Luca Moroderi tüpaaž on võetud legendaarse Itaalia DJ Giorgio Moroderi pealt. Jne. Jne. Jne. Selliseid vihjeid on väga palju, kohati muutuvad need koormavaks ja kõiki ma seejuures veel ilmselt ära ei tabanudki.

Kui kogu ajatäide, bling-bling ja omapäratsemine kõrvale jätta, siis jääb aga alles päris korralik lugu, millest võinuks saada minu arvates veel parema filmi siis, kui see oleks tehtud lihtsamalt, tavapärasemalt, kuigi sellisel juhul ei oleks seda ju tõenäoliselt valitud Euroopa aasta parimaks filmiks.

Muide. Otsisin eelmisel nädalal veebist seda Berlinalel nüüd parima lavastajatöö eest hõbekaru saanud Mia Hansen-Løve filmi “L’avenir”, mida sai siin juba korra mainitud. Ei leidnud, liiga uus.

Aga komistasin selle ingliskeelse pealkirja järgi sellise filmi otsa nagu juba 80 aastat tagasi, 1936. aastal valminud ulmekas “Things to Come” (stsenaariumi autor H. G. Wells), milles ennustatakse üsna täpselt ette Teise maailmasõja puhkemine ja õhuvägede suurenev sõjaline roll.

Selle filmi kohaselt kestis sõda aga mitukümmend aastat kauem, viies täieliku sotsiaalse kokkuvarisemiseni, langemiseni tagasi keskaega. Seejärel hakkasid võimutsema sõjapealikud, kes sümboliseerisid iseseisvaid suveräänseid riike.

Lõpuks lõi ülekaalukale õhujõule toetuv vanadest inseneridest ja mehhaanikutest koosnev ühendus “Wings over the World” (mille esindaja iseloomustas seda sõnadega: “We have ideas in common; the freemasonry of efficiency – the brotherhood of science. We are the natural trustees of civilisation when everything else has failed.”; aga üks sõjapealik nii: “I felt there was this conspiracy of air bus drivers brewing somewhere in the world.”) nn. “ühinenud õhumeeste uue maailma”, areng jätkus, viies selleni, et juba 2036. aastal lastakse esimesed inimesed kosmosepüssiga Kuule.

Kui keegi tahab näha midagi väga veidrat, siis selle lingi taga see asub. Siia vahepeale sai üles pandud üks laul, mis mulle seda filmi vaadates meenus.

Köler 190 / Kanter

Alles see oli, kui tähistati Johann Köleri 175. sünniaastapäeva, nüüd juba 190. Aeg lendab kiiresti.

Muuseumis avati eile väljapanek, kus on näha mõned Köleri maalid. Esmaspäeval toimub Sakala Keskuses temaatiline konverents, mille kava leiab selle lingi tagant. Sissepääs tasuta.

Lähemalt hoiab sel aastal Kölerile pühendatud üritustega kursis spetsiaalne FB lehekülg.

Linda Kanter Quartet #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin #lindakanter #jannotrump

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Jazziklubi eilsel üritusel kohvikus Fellin esines Linda Kanteri kvartett. KKK ehk kaunis kena kava, nagu huvilistel on võimalik veenduda juba neljapäeval Tartus ja reedel Tallinnas. Soovitan seda teha.