Rubriik: muusika

Susan Rogers (sünd. 1956) on maineka Berklee Muusikakolledži professor, kes alustas kunagi melomaanist helitehnikuna, tegi helirežissööri ja produtsendina koostööd juhtivate USA popartistidega (Prince, Barenaked Ladies jms.), aga otsustas 40-ndate eluaastate keskel muusikatööstusest lahkuda ja ülikooli astuda (keskkool oli tal 17-aastaselt pooleli jäänud), et uurida kuidas ja miks just nii muusika inimesi mõjutab. Ogi Ogas on tema neuroteadlasest kaasautor (minajutustajana esineb raamatus Rogers).

Pirjo Jonas, kes tõlkis selle raamatu inglise keelest eesti keelde, märkis ajakirjas Muusika, et see “räägib väga lühidalt öeldes sellest, miks inimene muusikasse armub. Mis toimub tema ajus ja miks mõni teine armub hoopis teistsugusesse muusikasse? Kui mulle tööd pakuti, mõistsin kohe, et sellest ei tule tavaline retk. Tegemist oli neuroteadust, helirežiid, (pop)muusika ajalugu ja väga palju muud ühendava ning ülipõnevalt kirjutatud teosega, mis naelutas mu õhtute ja ööde kaupa YouTube’i, kus (taas)avastasin muusikat endale hoopis uues ja elumuutvas valguses.”

Rogers argumenteerib, et igal inimesel on oma ainulaadne kuulajaprofiil (uuringute kohaselt ei ole ainult 5–10% inimestest võimelised muusikast naudingut tundma), mis kutsub esile muusikat kuulates tekkivad mõtted, tunded ja füüsilised reaktsioonid. Sellel profiilil on seitse parameetrit: autentsus, realism, uudsus, meloodia, laulusõnad, rütm, tämber. Igale neist on pühendatud raamatus terve peatükk.

Autentsuse äärmuslikuks näiteks on The Shaggsi album “Philosophy of The World”. Nende ülim siirus on tekitanud hiljem vaimustust paljudes USA muusikutes ja muusikakriitikutes (Frank Zappa, Kurt Cobain jne.). Legendaarne Lester Bangs olla kunagi öelnud: “Nad ei oska nootigi mängida! Aga neil on enamjaolt õige suhtumine, mis on algusest peale olnud kogu rock’n’roll’i iva.” Tema hinnangul kujunes sellest albumist üks rockiajaloo jõulisemaid teetähiseid. Samas võib autentsust mõista ja tajuda erinevalt.

Kuulajaprofiili teiseks parameetriks on Rogersi kohaselt realism/abstraktsus. Realismi seostab ta akustiliste instrumentidega, abstraktsust elektroonilistega, kusjuures esimesed peaksid tekitama kuulajatel realistlikumaid kujutluspilte, teised ulmelisemaid. Ma ei tea, võib-olla on see põlvkondlik erinevus, aga mulle tundub selline vastandus tänapäeval küll veidi kunstlik. Samas on tal seal huvitavaid tähelepanekuid. Näiteks see, et digitaalse töötluse tulemusel on paljud tänapäeva salvestised tehniliselt täiuslikud (“vead” lõigatakse välja), kuid live’is on neid füüsilist võimatu esitada. Selle tagajärjeks võib aga olla ka kuulajate pettumine enda lemmikutes.

Kolmas parameeter on uudsus. Muusika populaarsus olevat selgelt seotud selle kõla uudsusega: kõige populaarsem (edetabelites) on selline muusika, mis kõlab üheaegselt nii tuttavlikult kui ka uudselt. Plaadimüügi mõttes on väga tuttav igihaljas muusika ja väga uudne eksperimentaalne muusika mõlemad palju väiksema potentsiaaliga. Samas aga arvab Rogers, et eksperimentaalse muusikaga on kergem läbi lüüa, sest seal on konkurents väiksem kui peavoolus. Ja samal ajal on pidevas muutumises see, mida uudseks peetakse, sest publik harjub muusikaliste arengutega, kusjuures kuulajate janu uudsuse järele pidavat nende vananedes enamasti taanduma – jäädakse kinni oma noorusaja muusikasse, millega seostuvad meeldivad mälestused.

Tõepoolest. Mullegi meeldivad jätkuvalt kõige rohkem või tunduvad kõige lähedasemad albumid, mida sai kuulatud väga palju juba 16–17-aastaselt: Mono “Formica Blues”, Portisheadi “Portishead”, Jimi Tenori “Intervision”, Depeche Mode’i “Ultra” jms. Kas kogu hilisem elu on tegelikult olnud vaid katse leida midagi sarnast? Vaadates 1997. aastal avaldatud albumite nimekirja, tundub mulle praegu tõesti, et nii huvitavat aastat ei ole popmuusikas enam hiljem olnud. Näiteks siin veel 20 kuulamissoovitust (A–Z) sellest aastast (mälu järgi otsustades olid need siis tähelepanuväärsed albumid).

Aphex Twin “Come to Daddy”
Apollo 440 “Electro Glide in Blue”
Atari Teenage Riot “The Future of War”
Björk “Homogenic”
Blur “Blur”
The Chemical Brothers “Dig Your Own Hole”
Cornershop “When I Was Born for the 7th Time”
Daft Punk “Homework”
Erykah Badu “Baduizm”
Natalie Imbruglia “Left of the Middle”
Oasis “Be Here Now”
Pizzicato Five “Happy End of the World”
Primal Scream “Vanishing Point”
The Prodigy “The Fat of the Land”
Radiohead “OK Computer”
Roni Size & Reprazent “New Forms”
Savage Garden “Savage Garden”
Stereolab “Dots and Loops”
Texas “White On Blonde”
The Verve “Urban Hymns”

Seda nimekirja võiks veel pikendada. Ma ei usu, et suudaksin teha ühegi teise aasta albumitest sama esindusliku valiku. Samas on muidugi huvitav, mida võib sellest valikust järeldada minu kuulajaprofiili kohta…

Neljas parameeter Rogersi mudelis on meloodia (noodikõrguste järgnevus, põhineb kordustel). Kui esimesed kolm (autentsus, realism, uudsus) on binaarsed esteetilised dimensioonid, mis mõjuvad ka teiste kunstivormide puhul (filmid, romaanid), siis meloodia, laulusõnad, rütm ja tämber on omased ainult muusikale. Tore fakt: meloodiaid suudavad eristada ja nende tähendust mõista ka teised loomad, mitte ainult inimesed. Samas on keeltel erinev meloodiline kontuur ning kõige enam kõnetavad inimesi nende emakeele meloodiad, mida aju on imanud endasse juba enne sündi.

Kui vanemad kuulavad enne lapse sündi palju võõrkeelset muusikat, võib see nähtavasti mõjutada ka seda, milliseid meloodiaid inimene hiljem eelistab. Vaadates seda eelpool toodud albumite nimekirja nüüd sellest vaatepunktist, tundub mulle, et ma võisin viibida enne sündi suhteliselt palju mingisuguste põrisevate ja mürisevate masinate läheduses (küllaltki tõenäoline). Tänapäeva laste meloodiataju kujundavad aga siis nähtavasti ka pesumasinad jms. seadmed.

Laste puhul olevat kiire kasvuspurt muusikalise arengu mõttes 8–11-eluaasta vahel. Treenimata inimestel jäävat muusikalise kuulmise areng enamasti enne teismeiga seisma. Lastel, kes õpivad muusikat, esinevat aga teistest rohkem prosotsiaalset käitumist ja nad suudavad kuulmise järgi ka paremini uusi teadmisi omandada. Minu põhiline õpetaja oli selles osas siis vist küll MTV.

Laulusõnade osas märgib Rogers, et inimestel on kalduvus kuulata artiste, kelle muusika kinnitab nende enda identiteeti, kusjuures kuulajatele paremini meeldejäävad sõnad on sageli üheaegselt nii tuttavaid teemasid sisaldavad kui ka veidi segased või avaramalt tõlgendamisruumi jätvad, nagu näiteks Don McLeani “American Pie” – laul, mille panen siia vahele nüüd hoopis Madonna esituses, sest see versioon meenutab mulle minu enda noorusaega.

Rütmitunnetus on inimestel subjektiivne. See tähendab, et ka rütmi tajutakse erinevalt, kuid esineb siiski ka päris rütmikurtust. Tantsimisel pidavat olema täiskasvanute keskmine meelistempo ligi 123 lööki minutis. Rütmituletusoskusi võib samas täheldada ka loomade puhul, kes suudavad vokaalselt areneda ehk jäljendada teise olendi häälitsusi.

Tämbri osas väidab Rogers, et mehed kipuvad eelistama naishäält, mis on mahe ja kähe, sest seda seostatakse instinktiivselt feminiinsusega. “Naise hääle külgetõmme (tajutuna meeste poolt) on tugev märk tema seksuaalsest lodevusest (hinnatuna vanuse järgi esimese vahekorra ajal, seksuaalpartnerite arvu ning selle järgi, mitu korda ta oma püsipartnerit petab). Tuleb välja, et seksika häälega naised seksivad rohkem kui seksika kehaga naised,” väidab ta koguni. Seal küll viidet juures ei ole, aga kasutatud kirjanduse loetelu on raamatu lõpus päris pikk, nii et tõenäoliselt toetub ta seda väites mingile konkreetsele uuringule.

Kuigi iga inimese kuulajaprofiil on ainulaadne, jagunevad kuulajad Rogersi kohaselt siiski ka kolmeks suureks kategooriaks: kriitikud, muusikud, rahvas. Need grupid hindavad muusikas laias laastus erinevaid asju ja kõigile korraga meeldida on peaaegu võimatu. Kuulajaprofiil moodustub geneetiliste soodumuste, kultuuriliste mõjude ning iga elu jooksul kogetud muusika kuulamise tagajärjel, kusjuures tänapäeval domineerib passiivne kuulamine (muusika mängib enamasti taustaks), aga uudset muusikat on võimalik väärtustada ainult aktiivse kuulamise kaudu.

“Nii see kõlab. Mida ütleb sinu kohta muusika, mida armastad” jaoks on loodud ka eraldi veebileht https://www.thisiswhatitsoundslike.com (tasub tutvuda).

Nagu mõni teine kohalik lugeja, nii ei suuda ka mina ennast selles raamatus toodud parameetritest lähtudes hästi kategoriseerida. Maitse on selleks liiga eklektiline ja minu melomaania sarnaneks ilmselt üldse hullumeelsusele või süvenevale narkosõltuvusele, kui seda teadlikult kontrolli all ei hoiaks. Lihtsalt tavalise kuulaja seisukohalt ei ole võib-olla tingimata vaja kõike seda teada, millest Rogers kirjutab (võtab nagu muusikast mingi maagia ära), aga raamat on iseenesest väga intrigeeriv ning ma soovitan seda kindlasti lugeda muusikutel ja kõigil teistel, kes on seotud muusika n-ö tootmisega. Muidugi ka muusikakriitikutel.