Rubriik: maailm

Seoses viimase nädala jooksul pingestunud rahvusvahelise olukorraga toon siin ära ühe algselt 2004. aasta 18. novembril Maalehes avaldatud artikli, milles lahkasin veidi nüüd taas fookusesse tõusnud teemat. USA neokonservatiivide loosungiks oli juba enne Iraaki tungimist “Bagdad – Damaskus – Teheran”, ning sõda Iraaniga oli 15 aastat tagasi lähemal, kui võiks täna arvata. Võib-olla päästis sellest lõpuks ainult see, et IAEA toonane peadirektor Mohamed El-Baradei keeldus sobiva ettekäände andmisest – ilmselt oli see ka tegelik põhjus, miks talle anti 2005. aastal Nobeli rahupreemia. Nüüd on küll kära meedias palju rohkem, olukord näib kriitilisem, kuid see ei tähenda, et sõda tingimata tuleb. Vähemalt USA relvajõudude valmisolek selleks on täna väiksem kui 15 aastat tagasi. Ka sõjapoliitika toetajate rahvusvaheline positsioon on nõrgem.

Meie sõda Iraaniga

Kas me oleme valmis toetama veel ühte sõda, mis läheb vastuollu rahvusvahelise õigusega ja suurendab terroriohtu?

Kui heita pilk sellele, mis on Eesti avalikus ruumis leidnud aset pärast seda, kui Bagdadis hukkus järjekordne Eesti kaitseväelane, siis võib näha, et ebapopulaarsed poliitikud on kasutanud populaarset kaitseväge puhvrina, mille abil leevendati ebapopulaarse poliitika tõttu saadavat tagasilööki. Puhver on toiminud nii edukalt, et nüüd valmistatakse juba pinda ette Lähis-Ida transformeerimise teiseks etapiks.

Wayne Madsen, kes on töötanud nii USA Riikliku Julgeolekuagentuuri kui ka välisministeeriumi heaks, väitis möödunud kuul Valge Maja siseinfole tuginedes, et ühel mitteametlikul töökohtumisel, millest võttis osa ka Eesti kaitseminister, arutati võimalike sõjaliste operatsioonide läbiviimist mitte ainult Iraagis, vaid ka Iraanis. Eesti kaitseministeeriumist öeldi, et see väide ei vasta tõele, sest “nimetatud kohtumisel Iraani teemat ei käsitletud.”

Kuid millisele positsioonile asuks Eesti, kui USA ja/või selle liitlased ründavad ilma ÜRO autoriseeringuta sihtmärke, mis asuvad Iraani territooriumil? “Välisministeerium ei tegele ennustamisega,” vastati Eesti välisministeeriumist.

Iraani tuumaprogramm

Samal ajal kinnitavad nii mõnedki inimesed, et Iraanil on tuumarelva väljatöötamiseks salajane programm, millega tuleks midagi ette võtta. Kahe aasta eest olid need enesekindlad isikud veendunud, et Iraak toodab salaja massihävitusrelvi ning kavatseb kolmveerand tunni pärast pool maailma õhku lasta. ÜRO relvastusinspektoreid juhtinud Hans Blix ei andnud toona järele poliitilisele survele. Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri peadirektor Mohamed El-Baradei, kelle ülesandeks on teostada järelevalvet Iraani tuumaprogrammi üle, peab oma töös kinni samast põhimõttest. Aeg-ajalt tuleks kasuks uurida ÜRO allorganisatsioonide raporteid, mitte esitada faktidena poliitiliselt motiveeritud süüdistusi.

Iraani ametnikud tunnistavad, et riik omab võimet luua tuumarelv, aga ei kavatse seda teha. Majanduslikult võttes on tuumaenergeetika rakendamine Iraani jaoks tohutult kasulik ja rahvastiku kiire kasvu tõttu koguni vältimatu. Majandusliku tõusuga kaasneb sageli poliitilise mõju kasv. Seetõttu ongi paar riiki otsustanud, et Iraani tuumaprogramm tuleb lõpetada. Näiteks Iisraeli ajakirjandus on kogu sügise arutanud “ennetava löögi” andmist.

Nii nagu Iraagi ründamine ei omanud ÜRO autoriseeringut ega olnud NATO missioon, läheks rahvusvahelise õigusega vastuollu ka Iraani pommitamine.

Selle mitteametliku töökohtumise (kus kaitseministeeriumi kinnitusel Iraaniga seonduvat ei arutatud) eesmärk näis Wayne Madseni sõnul olevat koalitsiooni moodustamine, nagu Iraagis. “Osalenud kaitseministrid esindasid ainult väikest rühma peamiselt Ida-Euroopa riike. Suurbritannia, Austraalia ja Itaalia boikoteerisid seda kohtumist,” kinnitas Madsen mulle möödunud kuul. “Kõigil osalenud riikidel on head suhted iisraellastega.”

Suurbritannia välisminister Jack Straw on öelnud, et Iraani ründamine ei oleks millegagi õigustatav. Kuid diplomaatilistes tagatubades peetavate lahingute tulemus on endiselt lahtine. Kindlalt on Iraani ründamise vastu Saksamaa, mis nähtavasti loodab, et Euroopa Liidu arengust huvitatud riigid omavad sama hoiakut.

Režiimimuutus 2

Okupatsiooni alates võeti Saddam Husseinilt kõige muu kõrval üle rühmitus Mojahedin-e Khalq, mis on Iraagist lähtudes sooritanud terrorirünnakuid Iraanis valitseva teokraatia vastu. Terroristliku taktika kasutamise tõttu on see kaotanud Iraanis oma kunagise toetusbaasi, kuid asjaolu, et tuhandetest võitlejatest koosnevaid üksusi ei ole laiali saadetud, lubab oletada, et neid kavatsetakse kunagi veel kasutada.

Võib-olla ei piirduks Iraanile antav löök tuumarajatiste ründamisega. Washingtonist vaadates on vajalik režiimimuutus, mis avaks Iraani neile suurkorporatsioonidele, mille juhatused oma liikmeid aeg-ajalt Valgesse Majja tööle saadavad.

Washington Post väitis paari kuu eest, et Iraani ei ole rünnatud seetõttu, et kõik Pentagonis läbi mängitud stsenaariumid on näidanud: USA ei suudaks seda sõda võita. Kuid võib-olla on juba möödunud päev, mil üks selline mäng, mis päris maailmas realiseeruda ei pruugi, osutus võidukaks.

Kas me oleme valmis selleks, kui ühel päeval taas teatatakse, et tänutundest minevikus tehtud heategude ees ja kohusetundest tulevaste põlvede vastu oleme me otsustanud anda endast parima rahvusvahelise õiguse õõnestamiseks ja terroriohu suurendamiseks?

Liechtensteini Vürstiriigis valitseb omapärane hübriidrežiim, mille puhul on küll suur roll otsedemokraatial, kuid samal ajal võib vürst vetostada rahvahääletuste otsuseid. Selline riigikorraldus vastab sealsete kodanike tahtele.

1921 andis Liechtensteini vürst Johann II riigile uue põhiseaduse, millega ühendas konstitutsioonilise monarhia parlamentaarse demokraatia ja otsedemokraatiaga. Valimisõiguse said kõik vähemalt 21-aastased meessoost kodanikud. Ühtlasi loodi mitmeid mehhanisme erinevate rahvahääletuste algatamiseks. Kodanikud said isegi õiguse algatada rahvahääletus parlamendi laialisaatmise ja uute valimiste korraldamise küsimuses.

Esimesed rahvahääletused toimusid Liechtensteinis siiski juba paar aastat varem. Hääleõiguslikelt meestelt küsiti, kas nad toetavad riigi Maapäeva otsevalitavate liikmete arvu suurendamist 12-lt 17-le ja valimisea langetamist 24-lt eluaastatelt 21-le. Mõlemad küsimused said eitava vastuse, aga vürst sellest ei hoolinud.

Poliitilise maastiku kujunemine

1862. aasta põhiseaduse alusel oli Maapäeval 15 liiget. Neist kolm nimetas vürst ning ülejäänud pandi paika kaudsete valimistega, mille puhul tuli valida kõigepealt igast kogukonnast valimisõiguslike meeste poolt iga saja elaniku kohta kaks valijameest. Esimesed otsevalimised toimusid alles 1918. Need olid ühtlasi esimesed valimised, millest võtsid osa erakonnad.

Liechtensteini poliitilisel maastikul on domineerinud algusest peale kaks erakonda. Esimesena loodi Kristlik-Sotsiaalne Rahvapartei, mis pooldas demokraatia laiendamist, sotsiaalsemat ja liberaalsemat poliitikat. Reaktsioonina sellele ja otsevalimiste sisseviimisele asutati Progressiivne Kodanlik Partei (PKP), mis on konservatiivsem, monarhistlikum ja kirikumeelsem (katoliiklikum).

1936 ühines Kristlik-Sotsiaalne Rahvapartei väikese parlamendivälise erakonnaga Liechtensteini Kodumaateenistus, mis oli oma ajastu vaimu järgides propageerinud parteiriigi asendamist korporatiivse riigiga. Selle ühinemise tulemusel võeti uueks nimeks Isamaaline Liit (IL), mille all tegutsetakse tänini. Kodumaateenistuse ridadest tulid mitmed hiljem IL-i liikmetena mõjukatele kohtadele tõusnud tegelased, aga programmiliselt jätkati põhiosas Rahvapartei liini (ühinemiseni viinud koostöögi sai 1935 alguse sellest, et mõlemad erakonnad soovisid asendada siis majoritaarse valimissüsteemi proportsionaalsega).

1961 asutati Kristlik-Sotsiaalne Partei (KSP), mis osales seejärel neli korda edutult parlamendivalimistel ja läks lõpuks laiali. 1985 asutatud sotsiaaldemokraatlikku ja rohelist ideoloogiat kandev Vaba Nimekiri pääses parlamenti kolmandal katsel ega ole sealt hiljem välja langenud, aga on püsinud kogu selle aja opositsioonis. 2013. aasta parlamendivalimiste eel asutati parempopulistlik erakond Sõltumatud, mille tuumik kuulus varem IL-i ridadesse. See jõud pääses kohe parlamenti ja omab seal praegu viit kohta 25-st.

Seistes silmitsi natsidest lähtuva hädaohuga (riigisakslaste liikumine taotles Liechtensteini ühendamist Suur-Saksamaaga, toimus isegi väike riigipöördekatse), leppisid PKP ja IL 1939. aastal kokku proportsionaalse valimissüsteemi kasutuselevõtus, kuid äärmuslike jõudude tõrjumiseks kehtestati esialgu künniseks 18% häältest. 1962 valimistel 10% häältest saanud KSP esitas selle kohta kaebuse, mille peale kohus otsustaski lõpuks, et selline valimiskünnis ei ole põhiseaduspärane. 1973. aastast on künniseks 8%. KSP oli selleks ajaks hääbunud, aga Vaba Nimekiri ja Sõltumatud pääsesid hiljem parlamenti just tänu künnise langetamisele.

Kogemused rahvahääletustega

On ammu teada tõsiasi, et need, kes omavad võimu, ei taha seda tingimata jagada nendega, kellel seda ei ole. Seda on üsna lihtne seletada inimeste sooviga teiste üle domineerida. Liechtensteini puhul on aga ilmnenud veel üks nähtus, millele on raskem loogilist seletust leida: küllaltki palju leidub ka selliseid inimesi, kes ei soovi näha enda suuremat võimestamist.

1919. aasta rahvahääletustel oli enamik hääleõiguslikest meestest mitte ainult valimisea langetamise, vaid ka Maapäeva otsevalitavate liikmete arvu suurendamise vastu. Valgustunud monarh sõitis nende tahtest üle. 1921. aasta põhiseadusega langetati valimisiga, ja vürst loobus õigusest nimetada osad parlamendisaadikud ise.

Liechtenstein oli Euroopas viimane riik, mis andis naistele valimisõiguse. 1984 toimunud rahvahääletusel kiitsid mehed selle heaks häältega 51,3% poolt, 48,7% vastu. Varem oli see rahvahääletusel juba kolmel korral tagasi lükatud, kuigi kõik erakonnad toetasid naistele valimisõiguse andmist. Esimene rahvahääletus toimus sel teemal 1968. Sellest lasti võtta erandkorras osa ka naistel. Nende hääled jagunesid: 50,5% poolt, 49,5% vastu. Üllatavalt suur osa naistest, kellele anti võimalus toetada endale valimisõiguse andmist, hääletas selle vastu.

Kuidas seda küll seletada? Kas põhjuseks oli Liechtensteini ühiskonnas sügavalt juurdunud patriarhaalne kultuur, mille tõttu paljud naised lihtsalt võõristasid poliitikat ega näinud seal enda jaoks mingit rolli? Või hoopis see, et 1968. aasta rahvahääletus korraldati põhiseadusest mööda minnes ja oli üksnes nõuandva iseloomuga? Kas endale hääleõiguse andmise vastu hääletades protesteerisid osad naised selle vastu, et mehed ei olnud seda neile juba andnud? Pakutud on mõlemat seletust. Ja võib-olla ongi mõlemas mingi tõetera – ühesuguselt käituvate inimeste motiivid võivad ju olla täiesti erinevad, mõnikord lausa vastupidised.

Mitmed teisedki küsimused on olnud rahvahääletusel korduvalt. 1945 ja 1972 lükati parlamendisaadikute arvu tõstmine 15-lt 21-le tagasi. 1985 oli korraga hääletusel kaks konkureerivat ettepanekut – üks nägi ette tõsta parlamendisaadikute arv 21-le, teine 25-le. Mõlemat kokku toetas 82,6% hääletanutest, aga kumbki ei saanud absoluutset enamust. 1988 kiideti viimaks heaks ettepanek tõsta saadikute arv 25-le. 1989 hääletati maha ettepanek võimaldada rahvahääletusi ka rahvusvaheliste lepingute osas, aga kolm aastat hiljem kiideti see heaks.

Erinevalt paljudest teistest riikidest saab Liechtensteinis panna rahvahääletusele ka maksuküsimusi. 1929 kiideti heaks maksu kehtestamine alkohoolsetele jookidele – 1968 lükati tagasi ettepanek see kaotada. Rahvahääletustega kiideti seal heaks ka näiteks tulumaksu sisseviimine, kohustusliku pensionikindlustuse loomine, tulumaksumäära tõstmine jne. Sel teel on otsustatud peretoetuste suurendamist, muudetud parlamendi töökorraldust ja kohustatud riiki maksma kahjutasu konkreetsele isikule, kelle vara oli sundvõõrandatud.

Rahvahääletusele on jõudnud suured projektid elektrijaamade, kanalite, teede, tunnelite, haiglate, kultuuri- ja konverentsikeskuste ehitamiseks. Alati ei ole taolisi algatusi muidugi toetatud. Rahvas on hääletanud maha ka mõned parlamendi otsused suurte suusavõistluste ja muusikaürituste rahastamiseks. Samas on toetatud rahvahääletustel korduvalt naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise lihtsustamist.

Kas meil on sealt midagi õppida?

Samuti kiitis rahvas heaks sooneutraalse partnerlusseaduse. 2011 toimunud rahvahääletuse algatasid selle oponendid, kes soovisid parlamendis vastuvõetud seaduse tühistamist, kuid rahvas kiitis selle heaks häältega 68,8% poolt, 31,2% vastu. Abordi küsimuses on lükatud aga tagasi nii ettepanekud selle lubamiseks (praegu on abordi tegemine Liechtensteinis keelatud) kui ka keelustamiseks juba põhiseaduse tasandil.

2003 kiideti rahvahääletusel heaks vürstikoja algatatud muudatused põhiseaduses, millega Liechtenstein muutus kriitikute sõnul absoluutseks monarhiaks (vürst võib valitsuse laiali saata, määrata ametisse kohtunikke ja vetostada kõiki seadusi). Samal ajal oli hääletusel konkureeriv ettepanek, millega taotleti vürstikoja võimu piiramist, aga see kukkus läbi. Praegune vürst Hans-Adam II ähvardas minna selle läbimineku korral eksiili, asuda elama Viini. Suur enamus rahvast seda näha ei soovinud.

Päris absoluutseks monarhiaks Liechtensteini tegelikult siiski pidada ei saa, sest 2003. aasta muudatustega sai rahvas ühtlasi õiguse vürstile umbusaldust avaldata ja monarhia kaotada (ilma, et vürst seda otsust vetostada saaks). Samas on aga selge, et praegune valitseja ei kavatse kiita heaks ühtegi otsust, millega ta isiklikult ei nõustu – just tema ähvardus vetostada abordi lubamine oli ilmselt see, mille mõjul jäi rahvahääletusel üsna napilt peale selle täielik keelustamine.

Kahtlemata leidub Eestiski monarhistliku riigikorralduse pooldajaid, kuid katsed seda juurutada mõjuvad siin parimal juhul naljana (nagu omaaegne kuningriiklaste tegevus Riigikogus), muidu aga lihtsalt halekoomiliselt. Samuti poleks minu arvates hea mõte hakata otsustama rahvahääletustega nii spetsiifilisi küsimusi nagu kalastuslubade andmine välismaalastele (Liechtensteinis toimus rahvahääletus küsimuses, kas seda lubada või mitte, aga sarnaseid väga kitsa valdkonna küsimusi on jõudnud seal rahvahääletusele teisigi).

Kindlasti võiks aga viia rahvaalgatuse seadustamisel ja rahvahääletuste kasutamise laiendamisel Eestis sisse võimaluse algatada rahvahääletus parlamendi laialisaatmiseks, et toimuda saaksid erakorralised valimised. Liechtensteinis ei ole olnud saja aasta jooksul küll ühtegi sellist rahvahääletust, kuid sellise võimaluse olemasolu distsiplineeriv mõju sealsete poliitikute käitumisele on vaieldamatu.

Artikkel ilmus 18. detsembril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Rootsi Keskerakond kiitis oma üldkogul heaks terve rea uusi poliitikapakette. Nii mõnigi neis toodud ettepanek vääriks järgimist ka Eestis. Kõige raskem valik seisab erakonnal siiski veel ees.

Teatavasti järgnes eelmisel sügisel Rootsis toimunud parlamendivalimistele pikem lehmakauplemine, mis päädis tänavu jaanuaris kokkuleppega, mis lasi jääda võimule sotside ja roheliste punarohelisel valitsusel. Keskerakond ja liberaalid nõustusid toetama selle püsimist (kuigi kuulusid valimistel opositsioonilisse paremtsentristlikku allianssi), et hoida valitsusest eemal Vasakpartei ja Rootsi Demokraatide mõju. Pikemalt oli sellest juttu käesoleva aasta 23. jaanuaril Kesknädalas ilmunud artiklis “Keeruline olukord Rootsi valitsemises jätkub”.

“Saavutatud kokkulepe on kaugel meie unistustest, kuid see on parim lahendus raskes parlamentaarses olukorras,” rõhutas siis Keskerakonna esinaine Annie Lööf. “Tuginedes sellele liberaalsele reformiagendale, saame lasta sotsiaaldemokraadi peaministri ametikohale. Me oleme ka valmis tegema koostööd eelarve osas, võttes iga aastat eraldi. See aga eeldab, et kõik neli erakonda seisavad selle kokkuleppe taga.”

Jaanuaris sõlmitud kokkulepe on seni pidanud ning tänu sellele on Keskerakond näinud või peagi nägemas ka mitmete oma ettepanekute, valimistel antud lubaduste teostumist. Näiteks langeb alates 1. jaanuarist poole võrra osaühingu asutamisel nõutava osakapitali suurus. See saab olema 25 tuhat Rootsi krooni ehk umbes 2340 eurot – seega isegi väiksem kui meil Eestis, kuigi olukord ei ole päris täpselt võrreldav, sest siin saab osaühingu asutada ka sissemakset tegemata (sellisel juhul ei saa sealt lihtsalt kasumit välja võtta).

Sarnane alampiiri langetamine viidi läbi 2010. aastal, mil võimul oli paremtsentristlik allianss. Selle tagajärjel kasvas Rootsis hüppeliselt uute ettevõtete asutamine. Umbes 95% ettevõtetest asutatakse seal väikseima nõutava algkapitaliga. Nüüd loodetakse näha samasugust mõju.

Keskerakonna sõna maksab

Tuleva aasta riigieelarve osas valitsusparteidega peetud läbirääkimised olid Keskerakonnale samuti edukad. Saavutati mitmeid maksukärpeid, millest saavad otsest rahalist kasu nii maapiirkondade elanikud kui ka pensionärid. Samas aga suurenevad investeeringud raudteedesse ja rongidesse, teede korrashoidu ja maapiirkondi kiire internetiühendusega varustava lairibavõrgu ehitamisse. Keskerakond seisis ka selle eest, et kasvaksid toetused päikesepaneelide paigaldamiseks ja negatiivse emissiooniga (kasvuhoonegaase siduvate) tehnoloogiate kasutuselevõtuks.

Lisaraha läheb veel sotsiaalhoolekandesse ja tervishoidu (näiteks laste ja täiskasvanute psühhiaatriale, et vähendada järjekordasid) ning tööhõive parandamisega seotud meetmetele, sealhulgas asüülitaotlejate keeleõppe parandamisse. Lühidalt: tulemusega võib rahul olla.

Tundub, et asjade senise käiguga on jäänud enam-vähem rahule ka Keskerakonna valijad. Eelmise aasta septembris koguti valimistel 8,6% häältest, mis andis parlamendis 31 kohta 349-st. Praktiliselt sama tulemus saadi aastal 1991, pärast seda kõiguti valimistel 5–8% vahel. Küsitlused näitavad, et praegu püsib erakonna reiting eelmisel aastal valimistel saavutatud tasemel.

Punarohelise valitsuse toetamisega võttis Keskerakond riski kaotada osa senistest valijatest, sest valimistele oli mindud ju paremtsentristliku alliansi liikmena, aga vähemalt seni ei ole see risk realiseerunud. Keskerakonna tulevasi valimisstrateegiaid silmas pidades peaks sellest saama ilmselt tõsine mõtlemise koht.

Rootsi Keskerakond sündis 1913. aastal agraarparteina (praegune nimi võeti 1957. aastal), mis tegi 1933–1957 korduvalt valitsuskoostööd sotsidega, kuid hakkas neile seejärel vastanduma. Tänu sellele tõusti vahepeal isegi kodanliku bloki juhtivaks jõuks, aga külma sõja lõpuks oli see strateegia ennast ammendanud. 1994–1998 tegi Keskerakond sotside vähemusvalitsusega koostööd samalaadse kokkuleppe alusel, milleni jõuti tänavu. Toona järgnes sellele valimistel ränk tagasilöök – 1998. aastal koguti vaid 5,1% häältest, millest kehvem tulemus on saadud üksnes 1914. aastal, kui erakond oli alles tegevust alustanud, veel suhteliselt väike ja tundmatu.

1998. aasta krahhi järel pöörduti tagasi oma varasemate liitlaste juurde. Paremtsentristliku alliansi liikmena oli Keskerakond valitsuses aastatel 2006–2014. Käesoleval sajandil on erakonnas järjest tugevnenud neoliberaalne suund, sisuliselt nihkumine paremale. Nüüd aga näib, et Keskerakonna valijad on siiski valmis neelama alla ka koostöö sotsidega, kui see teenib nende huve, vastab nende väärtustele, aitab ohjeldada äärmusparteide (ühelt poolt Vasakpartei, teiselt poolt Rootsi Demokraatide) mõju valitsuse poliitikale.

Üldkogul seati sihte tulevikuks

26.–29. septembril Karlstadis toimunud üldkogul valiti uuesti ametisse erakonna juhtkond. Esinaisena jätkab Annie Lööf (sünd. 1983), kes on täitnud seda rolli juba kaheksa aastat. Juhatuses on ka uusi nimesid, aga suuri muudatusi seal siiski ei tehtud, sest selleks ei ole hetkel mingit põhjust. Põhitähelepanu läks üldkogul uute poliitikapakettide heakskiitmisele.

“Keskerakond on selline erakond, mis võtab vastutuse. Meie oleme ka edaspidi Rootsi liberaalne mootor. Eelarvesse saime me sisse palju oma olulisi ettepanekuid ja nüüd langetame oma erakonna üldkogul otsuseid asjade kohta, mis saavad tegelikkuseks eelseisvatel aastatel,” kuulutas Lööf, kelle sõnul seistakse lühidalt öeldes selle eest, et Rootsil oleks vabam, rohelisem ja turvalisem tulevik.

Kõige põhjalikumalt võeti üldkogul ette tervishoiupoliitika, kliimapoliitika ja maaelupoliitika. Siinkohal peatun vaid mõningatel punktidel, mis puudutavad Euroopa Liitu laiemalt, sest need võivad ju mõjutada ka meid.

Kliimapoliitika osas tahab Rootsi Keskerakond seada rangemaid eesmärke nii Rootsile kui ka Euroopa Liidule tervikuna, et saavutada aastaks 2040 kliimaneutraalsus. See tähendab, et õhku ei tohiks paisata rohkem kasvuhoonegaase kui parajasti siduda suudetakse. Selle saavutamiseks tahetakse karmistada järk-järgult ka kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemist. Ühtlasi leitakse, et Euroopa Liidu kaasinvesteeringud energeetikasse ei tohiks minna fossiilkütustega seotud harudesse.

Maaelupoliitika osas tahetakse viia Euroopa Liidu tasandil sisse üldine ja tugev loomakaitseseadusandlus, mis tõstaks loomakaitse kogu liidus vähemalt Rootsi tasemele. Samas leitakse, et Euroopa Liidu solidaarsusfondi vahendeid, mis on nähtud ette liikmesriikide abistamiseks suurte looduskatastroofide korral, peaks saama kasutada ka ennetavate meetmete rahastamiseks. Üle tahetakse vaadata Euroopa Liidu regulatsioonid relvaseaduste kohta, et takistada ühest küljest relvade ebaseaduslikku levikut ja kasutamist, aga hõlbustada teisest küljest jahimeestel ja sportlastel seaduslikult reisimist ja kauplemist oma relvadega Euroopas.

Need on vaid mõned sihid ja eesmärgid, mille saavutamise nimel Rootsi Keskerakond eelseisvatel aastatel töötab. See, kui edukaks see töö osutub, sõltub muidugi paljuski sellest, kas samas suunas saadakse liikuma ka Rootsi valitsus. Hetkel näib, et väljavaated on selles osas head.

Keskerakonna järgmine korraline üldkogu toimub 2021. aasta septembris, mil parlamendivalimisteni jääb vaid aasta. Selleks ajaks tuleb mõelda enda jaoks selgeks ka see, kuidas nendele valimistele minnakse – kas taas osana paremtsentristlikust blokist või hoopis blokkidevälise tsentristliku jõuna, mis kuulutab juba enne valimisi, et on valmis jagama valitsusvastutust nii kodanlike erakondade kui ka sotsidega. Praeguse seisuga võiks soovitada pigem viimast.

Artikkel ilmus 20. novembril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.