Raamatu üks autoritest Viktoria Tuulas oli aastatel 2013-2016 Eesti peakonsul Peterburis. Kui ta töötaks endiselt diplomaadina, ei oleks see raamat sellisel kujul tõenäoliselt ilmunud. Teos räägib küll Karjalast, kuid on ühtlasi väga selgelt ka hoiatus Venemaa, ümberrahvastumise, kultuurilise ja poliitilise allaneelamise eest.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid karjalased Venemaa Föderatsiooni kuuluva Karjala Vabariigi elanikest vaid 7,4%, soomlased 1,4% ja vepslased 0,5% – kokku seega vähem kui 10% rahvastikust. Kusjuures Soomes tegutsevate karjala kultuuriaktivistide hinnangul näitavad need numbrid olukorda tegelikust ilusamana.
Tuulased vaatlevad oma raamatus, mis sisaldab rohkesti pildimaterjali, ajaloolist Karjala piirkonda laiemalt. Peatutakse näiteks Viiburis, mis oli kunagi Soome suuruselt teine linn, aga kuulub nüüd Leningradi oblasti alla, ning teistes väljaspool Karjala Vabariigi piire asuvates paikades.
Palju on muidugi juttu ajaloost, alustades 5000-6000 aastat tagasi valminud petroglüüfidest ehk kaljupinnale uuristatud ja/või söövitatud piltidest, mida on leitud Karjalast umbes 2500. Huvitav fakt: esimesed 80 neist avastas 1848. aastal baltisaksa geoloog ja arheoloog Constantin Grewingk, kes oli sündinud Viljandis, hilisem kauaaegne Tartu Ülikooli professor.
Tõnu Tuulas on harrastuskunstnik. Viis aastat tagasi oli tal Haapsalus raamatuga samanimeline näitus, kus väljas olnud maalid olid inspireeritud just petroglüüfidest. Üks peatükk sellest raamatust on pühendatud Ilja Repinile ja tema majamuuseumile. Juttu on ka Karjala kivimitest, mida on kasutatud palju Peterburi vanade, võimsate hoonete rajamisel, aga ka näiteks Napoleoni sarkofaagi valmistamisel.
Pikemad peatused on veel Petroskois (Äänislinnas), mis on Karjala Vabariigi pealinn; Kižis, kus asub omapärane 22 kupliga puukirik, mida näeb ka raamatu kaanepildil; Solovetsi saartel, kus on võimas klooster, mida kasutati kahe ilmasõja vahel sunnitöölaagrina; Sandarmohis, kus toimub igal aastal suur protsessioon stalinliku terrori ohvrite mälestuseks – seal hukati 1930-ndatel ka eestlasi, üks neist oli näiteks Artur Vallner; jne. Lugemist on kokku 3-4 tundi.
Palju on vaateid linnadest, arhitektuurimälestistest ja monumentidest, aga ka kaunitest looduspaikadest. Käiakse ära Paanajärvi rahvuspargis, sõidetakse ümber Laadoga, vaadatakse Kivatši koske. Lühidalt: korralik teejuht turistidele.
Samas leidub muidugi ka hulgaliselt olmelisi ja kultuuriloolisi tähelepanekuid nüüdisajast, näiteks kontserdilt, millega tähistati Karjala Vabariigi 95. aastapäeva, kus Tuulased pandi koos teiste diplomaatidega istuma VIP-alale. Huvitaval kombel oli seal üheks peaesinejaks Anne Veski.
Karjala Vabariik loeb oma alguseks Karjala Töörahva Kommuuni asutamist, mis leidis aset 1920. aastal. Seega võib tänavu suvel oodata seal ilmselt veelgi suurejoonelisemaid pidustusi.
Karjala oli see kant, kust korjatud runodest (või vähemalt suuresti nende ainetel) pani Elias Lönnrot kokku soome rahvuseepose “Kalevala”. Tuleb välja, et see on antud nüüd välja ka põliskarjala keeles. Karjala ise on aga ilmselt pöördumatult muutunud. Kohalike põlisrahvaste kultuurilist omapära üritatakse seal tänapäeval kohati isegi rõhutatult esile tuua, sest see aitab meelitada ligi rohkem Soome ja teiste maade turiste, aga venestumine on juba nii ulatuslik, et mingid Suur-Soome ideed seal enam ei lenda.
PS. Raamatu ametlik esitlus toimub 20. märtsil algusega kell 18:00 Viimsi raamatukogus.
Kampaaniareformi eestkõneleja Lawrence Lessig agiteeris Elizabeth Warrenit kandideerima juba 2016. aasta presidendivalimistel, kuid tema keeldumisel tegi seda lõpuks ise. Nüüd lööb Warren mängus kaasa.
Demokraatide ja vabariiklaste terav omavaheline vastandumine ei ole ilmselt üksnes publikule suunatud meelelahutus, kuid USA poliitilise süsteemi juurprobleemide lahendamisest ei ole huvitatud kumbki partei.
Ameerika Ühendriikides mängib raha valimistel nii suurt rolli, et kriitikud on hakanud nimetama sealset poliitilist süsteemi lausa plutokraatiaks. See tähendab ülirikaste ja suurte ärihuvide ülemvõimu, mille puhul tavakodanike võimalused poliitilisi otsuseid mõjutada on peaaegu olematud. Ühe 2014. aastal avaldatud teadusliku uuringu kohaselt, milles võeti vaatluse alla kahekümne aasta jooksul erinevates poliitikaküsimustes langetatud otsused, omavad ärieliit ja ärihuve esindavad lobigrupid USA valitsuse poliitikale tugevat sõltumatut mõju. Tavakodanikud ning lihtsalt suurele liikmeskonnale toetuvad huvikaitseorganisatsioonid ei suuda seda aga peaaegu üldse mõjutada. Valitseb mitte enamus, vaid mõjuvõimas vähemus. Kui enamuse tahe läheb vastuollu ärieliidi huvidega, jääb üldjuhul peale viimane. Ettepanekuid väljakujunenud süsteemi muutmiseks on tehtud küllaltki palju, kuid need ei ole viinud seni mingite põhjapanevate muutusteni.
Kohtumine reaalsusega
2015. aastal pürgis demokraatide presidendikandidaadiks Harvardi Ülikooli juuraprofessor Lawrence Lessig, kes propageeris valimissüsteemi ja valimiskampaaniate rahastamise muutmist. Ta lubas hoolitseda presidendiks saamise korral esimese asjana selle eest, et vajalikud seadused vastu võetaks, aga seejärel tagasi astuda, et võimu saaks võtta üle asepresident. Kuulusin ühte tema kampaaniaga seotud töörühma. See oli väga silmi avav kogemus. Kõigepealt selgus, et innukaid aktiviste, kellele poliitilise süsteemi parandamine tõesti korda läheb, ei ole ameeriklaste hulgas palju rohkem (arvuliselt) kui võinuks minu arvates olla Eestis. Seejärel ilmnes, et kõnealune teema jääb tegelikult üsna kaugeks valijate laiadele massidele, kelle huvides kogu seda asja aeti.
Lessigi kampaania seisis algusest peale silmitsi kahe suure takistusega: üks neist oli Demokraatliku Partei funktsionääride vastuseis, aga teine selle erakonna kindlate toetajate vähene huvitatus. Tema presidendivalimiste kampaania kuulutati ametlikult alanuks 2015. aasta 9. septembril New Hampshire’i osariigis. Enne seda oli Lessig kogunud oma kampaaniafondi ühisrahastuse teel (väikeste annetustena) enam kui miljon dollarit – see oli eesmärk, milleni jõudmise korral ta pidas mõistlikuks plaaniga edasi liikuda, oma kampaania ametlikult käivitada. Kümme päeva hiljem toimunud New Hampshire’i Demokraatliku Partei konvendile, kus esinesid siis demokraatide presidendikandidaadiks pürginud isikud, ei tahetud teda aga esialgu kõnelema lasta. Põhjusena nimetati Lessigi vähest populaarsust. Ja see väide ei olnud tegelikult alusetu. Mõned päevad enne konvendi toimumist avaldatud küsitlustulemused näitasid, et teda kavatses eelvalimistel toetada 1% New Hampshire’i demokraatidest. Samas ei omanud 76% vastanutest temast mingit arvamust. Lessig oli küll olnud juba aastaid kampaaniareformi silmapaistev eestkõneleja, kuid akadeemikuna oli ta USA poliitiliselt aktiivsete kodanike hulgas ilmselgelt vähem tuntud kui teised kandidaadid, kes olid kõik poliitikud. Lõpuks õnnestus tal sellel suurel konvendil siiski esineda, aga selleks hetkeks, kui ta kõnepulti astus, oli suur hall, mis mahutas üle kümne tuhande pealtvaataja, publikust peaaegu tühi. Ridade vahel olid juba alustanud tööd koristajad.
Novembri alguses otsustas Lessig kampaania peatada. Viimaseks piisaks karikas sai demokraatide keskjuhatuse otsus muuta reegleid, mille alusel kandidaate lasti suurtesse valimisdebattidesse. Algselt andsid need õiguse sinna pääsemiseks, kui kandidaati toetas kuue debatile eelneva nädala jooksul vähemalt kolme suure üleriigilise küsitluse kohaselt vähemalt 1% neist, kes kavatsesid osaleda demokraatide eelvalimistel. Kohe, kui Lessig jõudis kahes küsitluses järjest sellise tulemuseni ning muutus üsna tõenäoliseks tema pääsemine demokraatide teise suurde valimisdebatti, muudeti reegleid selliselt, et need kolm küsitlust, mis arvesse võeti, pidid olema viidud läbi vähemalt kuus nädalat enne debatti. Lessigi meeskond oli näinud ränka vaeva, et tema nimi üldse küsitlustesse sisse saada. Reeglite muutmisega võttis demokraatide keskjuhatus temalt ära igasugusegi võimaluse pääseda teise suurde debatti, tõestades veenvalt, et on otsustanud takistada kampaaniareformi tõusmist oluliseks valimisteemaks.
Tekkinud olukorras ei pidanud Lessig enam mõistlikuks oma kampaaniat jätkata, sest vähese nähtavuse tõttu kujunenuks tema tulemus eelvalimistel vältimatult läbikukkumiseks. Seda enam, et tema siht oli algusest peale mitte ise presidendiks saada (see olnuks selgelt utoopiline) või lihtsalt poliitilist karjääri alustada, vaid teema tõstatamine valimisdebattides, et sundida ka teisi kandidaate sellele tõsist tähelepanu pöörama. Kui sai selgeks, et seda teha ei õnnestu, ei olnudki enam mõtet jätkata. Pealegi näitasid küsitlused, et tema sõnum ei olnud jõudnud oluliselt kaugemale seltskonnast, keda need teemad on Ameerikas alati vaevanud – Lessigi kandidatuuri toetasid kõige tugevamalt 30-ndates eluaastates valged mehed, keskmisest liberaalsemate vaadete ja hea haridusega.
Kas muutus on võimalik?
Eelmiste presidendivalimiste eel olid kampaaniareformi toetajate lootused tegelikult esialgu seotud Elizabeth Warreniga, aga tema keeldus siis presidendirallis osalemisest, avaldades juba varakult toetust Hillary Clintonile. Põhjuseks ilmselt see, et Clintoni šansid saada USA esimeseks naissoost presidendiks näisid olevat paremad. Pärast seda üritas Lessig veenda Bernie Sandersi meeskonda, et nad teeksid kampaaniareformist tema valimiskampaania keskse teema. Lessig leidis, et lootust näha vajalike muudatuste teostumist on vaid sel juhul, kui tulevane president saab nende elluviimiseks selge ja tugeva mandaadi, mis võimaldab tal seljatada nende vastu seisvad korporatiivsed huvid. Sanders oli küll vastuvõtlik Lessigi konkreetsete ettepanekute suhtes, kuid ei tahtnud teha sellest oma valimiskampaania peateemat. Ilmselt mõistis Sanders, et paljudele tavalistele ameeriklastele, keda huvitab rohkem igapäevane toimetulek, jääks see liiga abstraktseks probleemiks, kuid samal ajal kutsuks kampaaniareformile keskendumine tema kandidatuuri suhtes esile tugevat vastuseisu nende poolt, kelle huvides see ei ole.
Lessigi eksperiment kukkus sisuliselt läbi. Kampaaniareformist ei näi kujunevat valimiste peateemat ka sel korral. Sellest, kuidas kandidaadid valimiskampaaniate jaoks raha koguvad, on küll räägitud suhteliselt palju, kuid Sanders ja Warren on nüüd ainsad, kes on rajanud oma kampaaniad väikeannetajate toetusele ehk keeldunud ülirikaste ja korporatiivsete huvide teenimisest. Warreni otsus seda teha viis aga tema valimiskampaania finantsjuhi ametist lahkumiseni. Mina isiklikult loodan, et demokraatide presidendikandidaadiks ja järgmiseks USA presidendiks saab just tema, kuid sama hästi võib juhtuda, et selle artikli ilmumise ajaks on Warren oma kampaania juba lõppenuks kuulutanud. Sanders jääks üldvalimistel vabariiklaste kandidaadile (ükskõik kes see ka poleks) tõenäoliselt alla. Nii et kampaaniareformi toetajate lootused on praegu seotud eelkõige Warreniga.
“Meie demokraatia ei ole müügiks, ja me peame tegema lõpu mõjule, mida suur raha omab meie valimistel,” kuulutab Warren oma kampaanialehel. “See tähendab, et tuleb pöörata tagasi Citizens United [ülemkohtu otsus, millega kinnitati – sõnavabadusele viidates – ettevõtete, ka ametiühingute ja mittetulundusühingute õigust kulutada raha valimistega seotud teavitustööle, mida oli varasemate otsustega piiratud]. See tähendab ka lõpu tegemist nendele kirjutamata reeglitele, mis nõuavad kõigilt, kes tahavad kandideerida ametisse, kõigepealt lipitsemist rikaste doonorite ning Washingtoni siseringi kuulujate ees.” Need sõnad annavad lootust. Samas tasub pidada alati meeles, et USA Demokraatlik Partei ja Vabariiklik Partei ei ole erakonnad selle sõna euroopalikus tähenduses, vaid kujutavad endast sisuliselt väga suuri poliitilisi koalitsioone, mille sees käib jõukatsumine kohati vastandlike huvide vahel. Ei ole kindel, et isegi Warren presidendiks saades, kuigi tema seda ilmselt siiralt soovib, kampaaniareformi läbi suudaks suruda. Kõigepealt tuleks tal aga presidendiks saada. Ja see on Ameerikas äärmiselt raske, kui minnakse vastamisi võimsate ärihuvidega, mis kontrollivad suurt osa sealsest poliitikast.
Artikkel ilmus 19. veebruaril 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
Möödunud aasta oli Euroopas pöördeline mitmete liberaalsete erakondade jaoks. Nii mõnigi partei valis endale uue juhi. Järgnevalt on tutvustatud neist kolme, kellest Eesti meedias sageli juttu ei ole.
Euroopa liberaalsete parteide ühendusega ALDE, kuhu kuuluvad ka Eesti Keskerakond ja Reformierakond, on seotud 70 erakonda. Neis kõigis toimuvatel arengutel ei suuda ilmselt keegi silma peal hoida. Siinkohal peatun vaid kolmel väiksemal, mis kõiguvad praegu elu ja surma piiril. Neile valitud uued juhid on kõik võtnud enda õlgadele raske koorma.
Rootsi: Nyamko Sabuni
Rootsi Liberaalid valisid pärast eurovalimistel põrumist (2014 koguti 9,9%, aga 2019 ainult 4,1% häältest; saadud kohtade arv langes kahelt ühele) juunis toimunud erakorralisel kongressil erakonna juhiks Nyamko Sabuni (sünd. 1969), kellest sai Rootsis esimene Aafrika päritolu erakonnajuht. Sabuni vanemad saabusid riiki poliitiliste pagulastena, kui tüdruk oli 12-aastane. Parlamenti valiti ta esimest korda 2002. aastal.
2006. aastal Sabuni uuesti valituks ei osutunud, kuid sai sellest hoolimata integratsiooni- ja soolise võrdõiguslikkuse ministriks. Valitsusse jäi ta 2013. aasta alguseni, mil astus ametist tagasi, sest otsustas 2014. aasta parlamendivalimistel enam mitte kandideerida.
Sabuni nimetamist ministriks kritiseerisid mõned islamiorganisatsioonid, mis süüdistasid teda islamofoobias ja populismis. Nimelt oli ta avaldanud valimiskampaania ajal raamatu Rootsis nn. “aukultuuri” all kannatavatest naistest ja tüdrukutest. Sabuni kuulutas, et koolides tuleb viia sisse kõigile tüdrukutele kohustuslik günekoloogiline kontroll, et ennetada nende suguelundite sandistamist (ümberlõikamist). Samuti propageeris ta hidžaabi keelamist alla 15-aastastele tüdrukutele ja nn. “aumõrvade” sisseviimist eraldi kategooriana Rootsi kriminaalkoodeksisse.
Sabuni isa on kristlane, ema moslem, kuid ta ise ei pea ennast religioosseks inimeseks. Ta on paistnud silma ka religioossete vabakoolide terava kriitikuna. Need õppeasutused on Rootsis aga valdavalt kristliku suunitlusega.
2012. aastal andis Rootsi humanistide ühing Sabunile oma iga-aastase auhinna, mis on saanud nime filosoof Ingemar Hedeniuse (1908–1982) järgi, keda teatakse eelkõige organiseeritud kristluse vastustajana. Põhjenduseks toodi, et Sabuni on oma poliitilise tegevuse käigus üritanud väsimatult luua tingimusi, kus kõik lapsed ja noorukid, sõltumata nende päritolust või religioonist, omaksid ligipääsu samadele õigustele. Humanistide hinnangul kannustavad Sabunit sügavad humanistlikud veendumused. Tema eestvedamisel olla jõutud ajaloolise pöördepunktini võitluses nn. “auvägivalla” ja sundabielude vastu.
Jutud sellest, et Sabuni tuleks valida erakonna juhiks, hakkasid liberaalide suust kõlama juba pärast 2018. aasta parlamendivalimisi. Loodeti, et tema juhtimisel suudetakse lõpuks väljuda saabunud madalseisust (2002 koguti parlamendivalimistel 13,4%, aga 2006 – 7,5%, 2010 – 7,1%, 2014 – 5,4%, 2018 – 5,5% häältest). Küsitlused näitavad, et vähemalt esialgu ei ole erakonna reiting paranenud.
Novembris toimunud Liberaalide korralisel kongressil toetati Sabuni jätkamist erakonna juhina. Kongressil peetud kõnes rõhutas ta vajadust mõelda, milline võiks Rootsi olla kümne aasta pärast ning mida saavad Liberaalid teha, et see selliseks muutuks. Ühe olulise asjana tõi ta välja võrdseid võimalusi loova, korralikult toimiva haridussüsteemi – Sabuni sõnul on just see nii parim sotsiaalpoliitika kui ka parim integratsioonipoliitika.
Venemaa: Nikolai Rõbakov
Detsembris toimus Moskvas liberaalse erakonna Jabloko XXI kongress, kus erakonna uueks juhiks valiti Nikolai Rõbakov (sünd. 1978), senine Jabloko aseesimees, kes ühines erakonnaga juba 16-aastaselt. Neli aastat varem kandideeris ta samuti erakonna juhiks, kuid jäi siis kolmandaks.
Peterburist pärit Rõbakov osutus viie kandidaadi hulgast valituks esimeses voorus, kus teda toetas 69 delegaati 132-st. 40 häält sai Lev Šlosberg, kes juhib Jabloko Pihkva organisatsiooni ning on Pihkva oblasti seadusandliku kogu liige. 2015. aastal erakonna juhiks valitud Emilija Slabunova jätkamist sellel ametikohal toetas ainult 19 delegaati.
Ilmselt tagas Rõbakovile võidu see, et ta juhtis Jabloko valimisstaapi septembris toimunud Moskva Linnaduuma valimistel, mis osutusid erakonnale edukaimateks läbi kogu selle ajaloo. Jabloko sai Moskva Linnaduumas neli kohta 45-st. Nüüd loodetakse, et tema juhtimisel õnnestub saavutada 2021. aastal läbimurre ka Venemaa Riigiduuma valimistel.
1993. aastal asutatud Jabloko langes Riigiduumast välja 2007. aasta valimistega. Erakonda algusest peale juhtinud Grigori Javlinski astus seejärel kõrvale. Uue juhiks valiti Sergei Mitrohhin, kes kuulus siis ja kuulub nüüd taas Moskva Linnaduumasse. 2015. aastal tehti panus Slabunovale, kuid tema juhtimisel saadi 2016. aasta parlamendivalimistel ainult 2% häältest. Javlinskit toetas 2018. aastal presidendivalimistel 1% valijatest. Ta esines erakonna kongressil küll taas poliitilise ettekandega, kuid ei kavatse enam rohkem presidendiks kandideerida.
Rõbakov juhtis ka Javlinski viimast presidendivalimiste kampaaniat. 2016. aastal oli ta Jabloko esinumber Leningradi oblasti seadusandliku kogu valimisel. Toona saadi seal tema juhtimisel ametlike tulemuste kohaselt 3,7% häältest.
Küsitluste kohaselt toetaks Jablokot praegu parlamendivalimistel 1–2% valijatest. Vaja oleks saada vähemalt 5% häältest. Kongressil peetud kõnes nimetaski Rõbakov erakonna peamiseks probleemiks praegu usu puudumist enda jõusse. Lisaks on vaja ületada nüüd erakonna sees põlvkondadevahelised lahkhelid.
Moskvas toimusid eelmisel aastal enne valimisi suured meeleavaldused, sest linna keskvalimiskomisjon keeldus paljude opositsiooniliste kandidaatide registreerimisest. Vahistati arvukalt inimesi ja osa neist mõisteti aastateks vangi. Moskva metroojaamades toimuvad igal reedel Jabloko algatatud piketid poliitvangide vabastamise toetuseks.
Ungari: Anett Bősz
Ungari Liberaalse Partei uueks juhiks valiti novembris Anett Bősz (sünd. 1986). Erakonda alates selle asutamisest 2013. aastal juhtinud Gábor Fodor astus augustis tagasi, tuues põhjenduseks, et riigis loodud autoritaarsele režiimile vastu seismiseks on vaja opositsiooniliste jõudude vahel uut laadi koostööd. Ta märkis, et selleks on vaja uut juhti, keda ei koormaks varasemate aastate poliitiliste debattide taak.
Fodor on Ungari praeguse võimupartei Fidesz kunagine aseesimees, kes ei pooldanud Viktor Orbáni autoritaarset suunda. Tema eestvedamisel asutatud Ungari Liberaalne Partei on osalenud Ungari parlamendivalimistel kahel korral koalitsioonis sotsidega. 2014. aastal pääses nende nimekirja kaudu parlamenti Fodor, 2018. aastal Bősz.
Bősz kuulus parlamenti esialgu sõltumatu saadikuna, kuid ühines nüüd 2011. aastal sotsidest eraldunud sotsiaalliberaalse Demokraatliku Koalitsiooni fraktsiooniga, sest võimupartei kavandab enda positsioonide kindlustamiseks seal muudatusi, millega piiratakse fraktsioonitute saadikute õigusi ja kaotatakse võimalus fraktsiooni vahetada.
Eurovalimistel Ungari Liberaalne Partei eelmisel aastal ei osalenud. Tegemist on väga väikese erakonnaga, kuhu kuulub vaid sadakond inimest, kuid Bősz peab siiski vajalikuks jätkamist omaette poliitilise jõuna, sest ükski teine partei ei seisa Ungaris nii järjekindlalt liberaalsete väärtuste eest. Tema sõnul on erakonna missiooniks näidata, et liberalism ei ole tegelikult selline deemon, kellena Orbán seda kujutab. Ühtlasi näeb ta suurt potentsiaali erakonna kasvuks. Küsitluste kohaselt on Ugaris järel veel 400–500 tuhat inimest, kes määratlevad ennast ise liberaalina – ka neile on vaja poliitilist kodu.
“Ungari Liberaalse Partei elus algab uus ajajärk. Alustame üleriigilist ülesehitustööd, avades erakonna väravad vabadust armastavate inimeste ees. Jätkame Orbani valitsuse suhtes tugevat ja stabiilset opositsioonilist poliitikat, tehes kõik meist oleneva, et me saaksime Fideszi 2022. aastal üheskoos välja vahetada,” ütles Bősz erakonna juhiks saamise järel antud pressikonverentsil. “Meie tahame esindada neid, kes usuvad euroopalikesse väärtustesse, vabadusse ja põhilistesse inimõigustesse. Neid, kes on pahased ja rahulolematud praeguse valitsuse poliitikaga vabadust piirata. Neid, kes tahavad elada ausas, õiglases ja solidaarses Ungaris. Neid, kes ei soovi hirmu ja vihkamise õhutamist.”
Artikkel ilmus 15. jaanuaril 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
