Rubriik: maailm

Koroonakriisi tõttu on kuulutatud paljudes riikides välja eriolukord ja kehtestatud ranged liikumispiirangud. Edasi on lükatud ka terve rida valimisi. Pole selge, millal maailm jälle normaalse elukorralduse juurde naaseb.

Enim rahvusvahelist tähelepanu on saanud Ungari, kus peaminister Viktor Orbán (fotol) lasi parlamendil anda endale tähtajatu õiguse juhtida riiki ainult oma dekreetide ja määrustega. Orbáni kodumaised kriitikud on nimetanud seda autoritaarseks riigipöördeks, millega kehtestati “koroonadiktatuur”. Tema toetajad rõhutavad, et parlament võib peaministrile antud õigused igal ajal tagasi võtta. Samas unustatakse enamasti lisada, et selleks on vaja peaministri enda algatust või parlamendi kahekolmandikulist häälteenamust, mille saavutamine on sisuliselt võimalik ainult Orbáni nõusolekul, sest parlamendis kuulub 2/3 kohtadest praegu tema toetajatele (viimastel valimistel said nad vähem kui pooled häältest, aga tänu enda huvides ümber tehtud valimisseadusele kindlustati konstitutsiooniline enamus).

Ungari puhul on kriitikud rõhutanud sedagi, et eriolukorra ajaks on seal peatud valimiste ja rahvahääletuste läbiviimine. Tuleb aga märkida, et see puudutab ainult erakorralisi valimisi. Järgmised korralised valimised peaksid seal toimuma alles 2022. aasta sügisel. Tõenäoliselt on eriolukord selleks ajaks siiski lõppenud. Orbán võib küll olla autoritaarsete kalduvustega, kuid vaevalt kehtestab ta kunagi nii avaliku diktatuuri, kus valimisi enam üldse ei toimu. Valimiste ja rahvahääletuste läbiviimisest on praegu aga loobutud ka paljudes teistes riikides.

Armeenias, Itaalias ja Venemaal lükati koroonakriisi tõttu edasi rahvahääletused põhiseaduse muutmise küsimuses. Šveitsis, kus rahvahääletused toimuvad tavapäraselt mitmel korral aastas, lükati edasi kolm maisse kavandatud rahvahääletust. Viimati juhtus midagi sellist seal 1951. aastal. Toona oli põhjuseks suu- ja sõrataudi puhang osades kantonites. Põhja-Makedoonias ja Serbias lükati edasi parlamendivalimised. Kahes Hispaania autonoomses piirkonnas, Baskimaal ja Galiitsias, lükati edasi regionaalparlamentide valimised, Austrias mõned kohalikud valimised. Itaalias on lükatud edasi terve rida kohalikke ja regionaalvalimisi.

Pidades silmas tekkinud olukorra keerukust, ei ole valimisi edasi lükates nüüd tavaliselt määratud kindlat kuupäeva, mil need toimuma peavad. Erandiks on selles osas Suurbritannia, kus 7. maile kavandatud kohalikud valimised lükati edasi järgmise aasta 6. maile. See oli aga tingitud sellest, et kohalikud valimised toimuvadki seal jao kaupa igal aastal. Lihtsalt nendes omavalitsustes, kus need pidid toimuma tänavu, viiakse valimised läbi aasta hiljem, kui see siis võimalikuks osutub.

Prantsusmaal jäid valimised pooleli

Kõige veidram olukord on tekkinud Prantsusmaal. Märtsi keskel leidis seal aset kohalike valimiste esimene voor. Teine voor pidi järgnema nädal hiljem, kuid lükati kohe pärast esimest vooru edasi. Seega jäid valimised sisuliselt pooleli. Seadus sellist võimalust ette ei näinud. Praegu vaidlevad õigusteadlased selle üle, kas tuleks viia uuesti läbi ka valimiste esimene voor.

Prantsuse valitsus soovis tegelikult lükata edasi juba 15. märtsil toimunud kohalike valimiste esimese vooru, kuid parlamendi ülemkoja spiiker, linnapeade ühenduse juht ja mitmed teised mõjukad ametikandjad olid selle vastu. Opositsioon nõudis valimiste toimumist. Nii andiski president Emmanuel Macron esialgu survele järele ja valimisi edasi ei lükatud. Päev enne esimest vooru kuulutas peaminister Édouard Philippe aga välja karmimad piirangud viiruse leviku ohjeldamiseks. Suleti paljud asutused ja kauplused. Valimisaktiivsuseks kujunes 44,6% – madalaim näitaja Prantsusmaa kohalike valimiste ajaloos. Järgmisel päeval teatas president, et lükkab valimiste teise vooru edasi.

Millal teine voor toimub, ei ole täna veel muidugi päris selge. Kehtivas valimisseaduses on sõnaselgelt öeldud, et see peab toimuma nädal pärast esimest. Päris pretsedenditu teise vooru edasilükkamine ei ole. 1973. aastal lükati see Madagaskari lähedal asuval Réunioni saarel edasi viitega erakorralistele asjaoludele, sest vahepeal tabas saart orkaan, mis tappis kümme inimest ja tekitas suuri purustusi. Osad õigusteadlased leiavad siiski, et teise vooru edasilükkamine peaks tühistama nüüd ka esimese tulemused, sest valimised on mõeldud toimuma just kahel järjestikulisel nädalavahetusel, ühtse blokina. Teised on asunud aga seisukohale, et see vahe võib venida mõne kuuni, kui viivitus on tingitud erakorralistest asjaoludest ja erakondade vahel valitseb edasilükkamise osas konsensus.

Riiginõukogu arvamuses leiti, et kui vahe kahe vooru vahel venib pikemaks kolmest kuust, tuleb korraldada esimene voor uuesti. Seega peaks teine voor toimuma nüüd hiljemalt juunis. Selle täpne aeg tuleb panna valitsuse poolt paika hiljemalt 27. mail. Need kohalike volikogude liikmed, kes osutusid valituks juba esimeses voorus, peavad astuma ametisse kohe, kui olukord riigis seda võimaldab, aga mitte hiljem kui juunis. Kuni uute linnapeade valimiseni jäävad ametisse senised – isegi kui nende nimekirjad said valimiste esimeses voorus lüüa. Kui olukord ei võimalda viia valimiste teist vooru läbi ka juunis, tuleb korraldada täiesti uued valimised. Sellisel juhul pikendatakse veelgi seniste saadikute ametiaega.

Märtsi alguses toetas Prantsusmaal valitsust ja presidenti vaid umbes kolmandik rahvast. Koroonakriisi süvenedes on nende reiting küll paranenud, kuid enamik prantslastest ei ole nende tegevusega rahul ka täna. Kohalike valimiste esimene voor oli president Macroni partei La République En Marche! jaoks sisuliselt läbikukkumine. Selles mõttes oleks võib-olla võimupartei huvides, kui valimised tulekski lõpuks otsast peale uuesti korraldada. Samas ei maksa arvata, et seal praegu sihilikult selles suunas töötatakse.

Opositsioonilised jõud ei ole piirdunud Prantsusmaal nüüd lihtsalt valitsuse sammude kritiseerimisega, vaid on teinud ka hulgaliselt omapoolseid ettepanekuid koroonakriisile vastamiseks. Üllatavalt põhjalik, kaugeleulatuv ja laiahaardeline on näiteks Prantsusmaa Kommunistliku Partei märtsi lõpus avaldatud 18-leheküljeline ettepanekute pakett. Muu hulgas tegid kommunistid ettepaneku luua rahvuslik kriisikomitee, kuhu kaasataks lisaks kõigile parlamendis esindatud poliitilistele jõududele ka teadlased, ametiühingute ja kohalike omavalitsuste esindajad. Ajaks, mil see kriis läbi saab, võivad prantslaste poliitilised eelistused olla kõvasti muutunud.

Baieris hääletati lõpuks posti teel

Kohalikud valimised toimusid 15. märtsil ka Saksamaa suurimal liidumaal. Baieris on üldiselt küll kasutusel proportsionaalne valimissüsteem, kuid samas valitakse otse rahva poolt ka linnapead ja vallavanemad. Need valimised lähevad teise vooru, mis leiab aset kaks nädalat hiljem, kui ükski kandidaat ei saa esimeses absoluutset enamust. Nii juhtus paljudes omavalitsustes ka tänavu. Seal teist vooru edasi ei lükatud – see otsustati lihtsalt viia läbi täielikult posti teel. Valimismaterjalid saadeti inimestele koju.

Baieri Maapäeva asepresident Markus Rinderspacher (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) avaldas arvamust, et edaspidi võiks viia Saksamaal täielikult posti teel läbi ka liidupäeva- ja maapäevade valimised. Seda isegi tavaolukorras. Kui 1957. aastal viidi Saksamaal sisse võimalus posti teel hääletada, oli see mõeldud erandlikeks juhtudeks, et valimistest saaksid võtta osa ka haiged, puhkustel viibijad ja need, kes peavad olema pühapäeviti tööl. Rinderspacher tõi aga välja, et posti teel hääletajate osakaal on järjest kasvanud. Saksamaa Liidupäeva valimisel anti 2017. aastal sel moel juba 28,6% ja Baieri Maapäeva valimisel 2018. aastal 38,9% häältest, kusjuures mõnes omavalitsuses hääletas siis nii suurem osa valijatest. Valimisjaoskondade kaotamine aitaks hoida märkimisväärselt kokku valimiste läbiviimisega seotud kulutusi.

Kriitikud on toonud posti teel hääletamisega seoses välja peamiselt kaks punkti: ei saa tagada hääletamise salajasust, sest ei ole võimalik teha kindlaks, kas valija oli oma häält andes üksi ja keegi teda ei mõjutanud; see nihutab tegelikku valimispäeva ettepoole ning valijad ei saa enam reageerida viimastele sündmustele. Eestis kritiseeritakse samade argumentidega sageli e-hääletamist, mis kujutab endast sisuliselt posti teel hääletamise tehniliselt nüüdisaegsemat vormi. See aga viib paratamatult mõttele, et meilgi tuleks panna siin paika õiguslikud alused juhuks, kui valimisi jaoskondades läbi viia ei saa. Järgmise aasta sügiseks, kui Eestis peaksid toimuma kohalikud valimised, on olukord loodetavasti paranenud, kuid igaks juhuks tuleks valmistuda ka erandlikeks juhtudeks. Eriolukord ei pea tingimata tähendama valimiste ärajätmist.

Artikkel ilmus 15. aprillil 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Venemaal aprillis toimuv üleriigiline hääletus põhiseadusmuudatuste heakskiitmiseks ei ole järgimist vääriv eeskuju. Seda otsides tasuks vaadata pigem Läti ja Itaalia poole.

Venemaa president Vladimir Putin algatas jaanuaris seaduseelnõu riigi põhiseaduse muutmiseks. Korraga viiakse sisse terve rida muudatusi. Nende hulgas leidub nii üsna mõistlikke ja mõistetavaid kui ka küsitavamaid. Riigiduuma, millel on praegu sisuliselt kõigest õigus nõustuda presidendi poolt nimetatud peaministriga (parlament võib esitatud kandidaadid küll kolmel korral tagasi lükata, aga pärast seda paneb president peaministri paika üksinda ning saadab Riigiduuma laiali, et toimuda saaksid uued parlamendivalimised; valitsuse saab ametist tagandada ainult president), peaks saama õiguse panna ametisse peaminister ja tema ettepanekul ka kõik teised ministrid, kusjuures presidendil puuduks õigus neid tagasi lükata. Üks isik võiks edaspidi olla president ainult kaks ametiaega (kokku, mitte vaid järjestikku).

Kriitikud on näinud nende muudatuste taga Putini plaani jätkata Venemaa, kui tema neljas ametiaeg presidendina 2024. aastal lõpeb, valitsemist peaministrina. Võib-olla on neil õigus. Putin on jätkuvalt Venemaa populaarseim poliitik. Küsitluste kohaselt usaldab või pigem usaldab teda 72-73% elanikkonnast. Need, kes teda ei usalda, moodustavad vähem kui veerandi kogu rahvast. Ükski teine tuntud poliitikategelane ei ole venelaste poolt nii kõrgelt hinnatud. Tema isiklik populaarsus on kõvasti suurem ka võimupartei Ühtne Venemaa reitingust. Selle erakonna kindlad toetajad moodustavad umbes kolmandiku elanikkonnast. 2024. aastal presidendiametist lahkudes on Putin küll juba 71-aastane, aga Ameerika Ühendriikides toimuvat vaadates ei ole selline vanus nähtavasti mingi takistus. Mina ei usu, et Putin kavatseb lahkuda riigitüürilt alles jalad ees, nagu tegid Juri Andropov ja Konstantin Tšernenko, kuid välistada seda muidugi ei saa.

Aga võimalik on ka teistsugune tõlgendus. Nimelt see, et Putin ongi alustanud riigi ettevalmistamist olukorraks, mis tekib pärast tema enda lahkumist. Sellest vaatepunktist on parlamendi rolli tugevdamine presidendi arvelt igati positiivne. Ei saa ju kuidagi lõpuni kindel olla, milline inimene selle ametikoha pärast Putini lõplikku lahkumist enda kätte haarab. Maailmas ringi vaadates tasub olla pigem ettevaatlik. Parlamendi tugevdamine peaks tõenäoliselt tagama edaspidi Venemaa stabiilsema arengu ehk vähendama tugeva isikuvõimuga kaasnevaid ohte.

Juriidiliselt ebaoluline hääletus

Üldiselt on Putini kavandatud muudatused põhiseaduses suunatud nn. suveräänse demokraatia kindlustamisele. Tahetakse panna paika, et Venemaa põhiseadus käib üle rahvusvahelisest õigusest. Peaminister, ministrid ja föderaalasutuste juhid, kubernerid, senaatorid, rahvasaadikud ning kohtunikud ei tohi omada välisriigi kodakondsust ega elamisluba. Jne. Märtsi alguses esitas Putin veel täiendavaid muudatusettepanekuid: määratleda abielu põhiseaduses liiduna mehe ja naise vahel, anda vene rahvale riigi põhirahvuse (riiki loova rahvuse) staatus, lisada esivanematelt saadud väärtuste loetellu usk Jumalasse. Kõiki punkte ei ole mõtet siin üles lugeda.

Üksikutesse muudatustesse võib suhtuda kuidas tahes, aga hääletusele lähevad need paketina, mitte ükshaaval. Liberaalne (parlamendiväline) opositsioon on kogu seda protsessi teravalt kritiseerinud, pakkudes samas alternatiivseid muudatusi, kuid ei oma üksmeelt selles, kas kutsuda inimesi üles hääletust boikoteerima või koonduda hoopis loosungi “Ei!” taha, et muuta see umbusaldusavalduseks võimudele. Kommunistid hääletasid (parlamendis) juba põhiseaduse muutmise poolt. Enese sõnul tegid nad seda vastumeelselt, kuid lihtsalt ei saanud hääletada nüüd kuidagi sellise paketi vastu, mis hõlmab muu hulgas punkte, mille järgi alampalk ei tohi olla Venemaal madalam elatusmiinimumist ja tuleb minna üle pensionide korrapärasele indekseerimisele. Tegemist on tõesti tõelise ühepajatoiduga.

Küsitlused näitavad, et rahvahääletusel kiidetakse see pakett samuti heaks. Nende kohaselt ei jää põhiseaduse muutmise toetajate osakaal alla presidendi enda reitingule. Ka siis, kui küsitakse üksikute muudatuste kohta, ei leidu ühtegi sellist, mille puhul oponendid oleksid ülekaalus. Isegi ettepanekut anda põhiseaduslik staatus ja roll Riiginõukogule (praegu tegutseb see presidendi juures nõuandva organina; sellegi muudatuse taga näevad kriitikud Putini soovi luua endale mingi eluaegne ametikoht, kust jätkata Venemaa juhtimist) toetab 58%, ei toeta 28% küsitletutest. Seega võib olla juba ette üsna kindel, et rahvas kiidab Putini paketi heaks.

Nali seisneb selles, et kogu see üleriigiline hääletus on juriidiliselt täiesti ebaoluline. Tuntud poliitikavaatleja Viktor Hamrajev tõi ajalehes Novaja Gazeta välja, et Putini poolt parlamendile esitatud eelnõu sõnastuse kohaselt pannakse see rahvahääletusele alles siis, kui sellest on juba saanud seadus. “Teiste sõnadega, hääletamise ajal annavad venelased hinnangu muudatustele, mis on de jure juba saanud kehtiva põhiseaduse uuteks normideks,” märkis Hamrajev. “Mingit juriidilist vajadust selleks hääletuseks ei ole.” Tegemist on sisuliselt enneolematu arvamusküsitlusega, mis leiab aset väljaspool olemasolevat õigusraamistikku – põhiseaduse tegelik muutmine toimub juba enne rahvahääletust Riigiduuma, Föderatsiooninõukogu ja Venemaa regioonide seadusandlike kogude otsustega.

Miks oli Putinil üldse vaja tulla välja mõttega korraldada selline rahvahääletus, millest midagi ei sõltu? Peamine põhjus on tõenäoliselt see, et nii saab ta suruda soovitud muudatused kergemini läbi nendes ülalnimetatud kogudes, kus asi võinuks muidu venima jääda. Kui tema plaan ei sisaldaks kogu paketi saatmist rahvahääletusele, oleks see seal ilmselt juppideks lahti võetud.

Vaadakem Itaalia ja Läti poole!

Putini plaani Eestis matkida ei maksa. Kui korraldada siin mõni rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses, võiks nii selle juriidiline alus kui ka küsimus ise olla väga selge. Näiteks on nüüd Itaalias ootel (algselt pidi see toimuma 29. märtsil, kuid koroonaviirusega seoses lükati määramata ajaks edasi) rahvahääletus põhiseadusmuudatuse kohta, millega seal vähendatakse parlamendisaadikute arvu. Parlamendi mõlemad kojad kiitsid selle küll juba heaks, aga osa saadikuid kasutas võimalust kutsuda esile tagasilükkav referendum.

Meie lõunanaabrite juures Lätis saab teatavasti algatada rahvaalgatuse korras mitte üksnes tühistamisreferendumeid ja seaduseelnõusid, vaid isegi rahvahääletuse parlamendi tagasikutsumiseks. Rahvahääletuse toimumiseks peab seal sellist algatust toetama vähemalt 10% valijaskonnast. Vastava võimaluse loomine algatati rahvaalgatuse korras. Kuna parlament lükkas selle esialgu tagasi, läks asi 2008. aastal rahvahääletusele – 97% hääletanutest toetas rahvale sellise võimaluse andmist, kuid põhiseadus jäi siiski muutmata, sest kokku ei saadud vajalikku kvoorumit. Põhiseaduse muutmiseks pidanuks seda toetama vähemalt pool valijaskonnast, aga valimisaktiivsuseks kujunes ainult 42%, sest rahvavõimu laiendamise vastu olnud poliitilised jõud otsustasid seda rahvahääletust boikoteerida. Läti president Valdis Zatlers märkis aga tulemusi kommenteerides, et neid silmas pidades peaks parlament nõutud muudatused võimalikult kiiresti ise ära tegema. Ja nii Lätis lõpuks tehtigi.

Rahvahääletus parlamendi tagasikutsumiseks on toimunud seal seni vaid korra. 2011. aastal, kui selle algatas president Zatlers (Lätis on ka presidendil selline õigus). 94% hääletanutest toetas parlamendi tagasikutsumist. Järgnenud ennetähtaegsetel valimistel kogus Zatlersi juhitud uus erakond 21% häältest. Zatlers oli saanud presidendiks poliitikute tagatoakokkuleppe tulemusel, aga osutunud selles rollis liiga sõltumatuks tegijaks. Teiseks ametiajaks teda seetõttu enam ei kinnitatud. On selge, et rahvahääletuse parlamendi tagasikutsumiseks algataski ta selleks, et saaks sinna ise sisse purjetada. Tema poliitiline karjäär ei jätkunud siiski enam kuigi kaua ja ka tema erakonna tähelend lõppes varsti.

Eestis võiks president omada õigust algatada rahvahääletus parlamendi tagasikutsumiseks minu arvates ainult juhul, kui ta ka ise valitaks otse rahva poolt ja parlamendil oleks samasugune õigus algatada rahvahääletus presidendi tagasikutsumiseks. Küll aga peaks olema õigus parlamendi tagasikutsumiseks rahval (nagu Lätis), kes on selle ametisse pannud. Ja vähemuste õiguste tagamiseks võiks meiegi parlamendis (nagu Itaalias) olla vähemalt viiendikul saadikutest õigus saata muudatused põhiseaduses, mille parlament on heaks kiitnud, lõpuks ikkagi ka rahvahääletusele. Mitte sellisele (nagu Venemaal), millest midagi ei sõltu, vaid sellisele, kus langetatav otsus omab ka mingit juriidilist kaalu.

Artikkel ilmus 18. märtsil 2020 ajalehes Kesknädal. Kirjutatud sai see märtsi alguses, kui ei olnud veel teada, et Putin laseb oma presidendi ametiajad nullida. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.