Rubriik: maailm

Põhja-Küpros ujub Türgi kiiluvees

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Pühapäeval toimunud parlamendivalimised näitasid, et Põhja-Küprose türklased on matnud maha vahepeal tärganud lootused saare taasühinemiseks ning vaatavad nüüd jälle rohkem Türgi poole.

Küpros iseseisvus Briti võimu alt alles 1960. aastal, kui sealsed kreeklased ja türklased loobusid plaanidest ühendada saar oma emamaadega. Rahvusrühmade omavaheline hõõrumine aga jätkus ning pinged üha kasvasid. Kui 1974. aastal toimus seal Kreeka sõjaväehunta toetusel sõjaväeline riigipööre, mille lõppsiht oli viia Küpros Kreeka koosseisu, siis võttis Türgi sõjavägi saare põhjaosa enda kontrolli alla, et kaitsta seal elavaid türklasi.

1975. aastal kuulutati Põhja-Küprosel välja riik, kuid esialgu ei näinud plaan ette iseseisvumist. Küprose türklased lootsid toona, et neil õnnestub saavutada Küprose Vabariigi ümberkujundamine kahest võrdõiguslikust osast koosnevaks föderatsiooniks. Kui kaheksa aastat kestnud läbirääkimised tulemusi ei andnud, siis kuulutati 1983. aastal ühepoolselt välja iseseisev Põhja-Küprose Türgi Vabariik.

Kuna seda riiki on rahvusvaheliselt tunnustanud ainult Türgi, siis on Põhja-Küpros majanduslikult ja sõjaliselt täielikult sõltuv Türgi toetusest. See ei oma lennu- ega laevaühendust ühegi teise riigiga. Põhja-Küprose eelarvest arvestatava osa moodustab Türgi rahaline toetus.

Ebaõnnestunud ühinemiskatsed

ÜRO vahendusel on tehtud korduvalt katseid jõuda saare ühendamiseni, kuid need on paraku ebaõnnestunud. 2004. aastal toimus koguni rahvahääletus, kus Põhja-Küprose türklased ühe vastava plaani heaks kiitsid, kuid saare lõunaosas elavad kreeklased lükkasid selle siis tagasi. Aastatel 2008-2012 toimusid taas läbirääkimised, kuid neile tegi lõpu valitsuse vahetumine kreeklaste poolel.

2014. aasta veebruaris algasid kahe riigi presidentide vahel uued läbirääkimised, kuid need jõudsid ummikusse juba sama aasta oktoobris. 2015. aasta kevadel valiti Põhja-Küprosele uus president, kes oli rohkem pühendunud lahenduse leidmisele ja valmis tegema suuremaid järeleandmisi, ning läbirääkimised võisid jälle alata, kuid eelmise aastal suvel jooksis protsess taas karidele.

Põhja-Küprose türklased on nende ebaõnnestumiste mõjul sisuliselt kaotanud lootuse, et olukord võiks muutuda. Kui varem on Küprose taasühinemise küsimus olnud seal valimiskampaaniate keskne teema, siis nüüd räägiti rohkem muudest asjadest, näiteks peaministri eraelust.

Turbulentne poliitikaelu

2013. aasta juulis võitis Põhja-Küprosel parlamendivalimised vasaktsentristlik Vabariiklik Türgi Partei (VTK), mis pooldab taasühinemist, kuid pärast seda on seal olnud võimul kolm erinevat koalitsiooni kolme erineva peaministriga.

Kõigepealt moodustas VTK valitsuskoalitsiooni paremtsentristliku Demokraatliku Parteiga. 2015. aasta suvel varises see koalitsioon kokku ning võimule tuli VTK ja konservatiivse Rahvusliku Ühtsuse Partei (RÜP) suur koalitsioon. 2016. aasta kevadel moodustas RÜP uue koalitsiooni Demokraatliku Parteiga. RÜP ja VTK ongi Põhja-Küprose kaks traditsioonilist võimuerakonda, mis valimistel omavahel vastanduvad. Demokraatlik Partei on täitnud sageli kaalukeele rolli.

Põhja-Küprose parlament on 50-kohaline ja valitakse ametisse viieks aastaks. Novembris tulid RÜP ja VTK parlamendis ühiselt välja algatusega korraldada valimised ennetähtaegselt, kuid koalitsiooni moodustamise praeguse võimuparteiga on VTK välistanud.

2015. aastal presidendivalimistel RÜP ja Demokraatliku Partei poolt toetatud presidendi kukutanud Mustafa Akıncı on pärit hoopis neljandast eelmine kord künnise ületanud erakonnast. Tema taga on sotsiaaldemokraatlik Ühiskondlik Demokraatlik Partei (ÜDP).

Uute erakondade tõus

Lisaks juba nimetatud neljale pääses nüüd parlamenti kaks alles eelmisel aastal asutatud erakonda: tsentristlik Rahvapartei, mis pooldab samuti taasühinemist, ja türgirahvuslik Uuestisünni Partei (USP), mis esindab eelkõige Türgist pärit asunikke ning taotleb Põhja-Küprose Türgi Vabariigi püsimist iseseisva türgi riigina.

Rahvapartei eestvedaja on akadeemik ja endine diplomaat Kudret Özersay, kes sai tuntuks osalemisega Küprose taasühinemise üle peetud läbirääkimistel. Juba tema doktoritöö teema oli “1959-1960. aasta Küprose lepingute kehtivus rahvusvahelises õiguses”. Rahvapartei valimiskampaania keskendus siiski hoopis vajadusele muuta Põhja-Küprose korruptiivset poliitilist süsteemi.

VTK läbiski enne valimisi kriitikute survel põhjaliku enesepuhastuse, kuid kohati andis see ilmselt soovitule vastupidiseid tulemusi. Kuna kandideerimata jättis tervelt neli selle ridadesse kuulunud endist peaministrit, keda seostati korruptsiooniga, kannatas erakonna häältesaak.

RÜP sai ümmarguselt 36%, VTK 21%, Rahvapartei 17%, ÜDP 9%, Demokraatlik Partei 8% ja USP 7% häältest. Kaks künnise alla jäänud erakonda ja üksikkandidaadid pidid leppima pudemetega. VTK, Rahvapartei ja ÜDP pidasid väidetavalt juba enne valimisi eelläbirääkimisi koalitsiooni moodustamiseks, kuid RÜP kindel võit lubab nüüd ennustada pigem RÜP, Demokraatliku Partei ja USP võimuliitu.

Ebamaised valimisvaatlejad

Läinud nädalal Põhja-Küprosel toimunud parlamendivalimistel rahvusvahelisi vaatlejaid ei olnud, sest Põhja-Küprose Türgi Vabariiki ei tunnusta ükski riik peale suure Türgi Vabariigi, kuid kohalikes tekitas suurt elevust see, et enne valimisi nähti taevas tundmatut lendavat objekti.

UFO vaimustus puhkes neljapäeval Gazivereni külas (kreeka keeles Kazivera), kirjutas Põhja-Küprose suurim päevaleht Kibris. Tundmatu lendav objekt, mida nähti selgelt taevas Aphrodite rannaala lähistel, hämmastas neid, kes seda nägid.

Taevas nähtud objekt oli helesinist värvi ja pealtnägijad nimetasid seda UFO-ks. Nende sõnul lähtus see helesinine värvus valgusest objekti servadel. Avaldatud fotol paistab hägune latakas, mis meenutab pühademuna.

UFO ehk tundmatu lendav objekt on selline nähtus, millele puudub teaduslik seletus. Sageli arvatakse, et UFO-dega lendavad ringi tulnukad. Kas Põhja-Küprosel käisid ebamaised valimisvaatlejad või oli tegemist kummalise ilmastikunähtusega, selle üle jätkuvad vaidlused sotsiaalmeedias.

Kataloonia küsimuses

Kuna praegu on kõigil kombeks sel teemal midagi arvata, siis avaldan siin ka oma seisukohad pikaajalise isehakanud poliitikavaatlejana.

1. Eesti valitsuse hoidumine katalaanide iseseisvusliikumise toetamisest on mõistetav, sest tuleneb reaalpoliitikast, kuid see ei tähenda, et Eesti poliitikud peaksid hakkama sisuliselt õigustama Hispaania keskvalitsuse käitumist või jagama katalaanidele mingeid õpetussõnu, kui ei ole ennast eelnevalt teemaga isegi korralikult kurssi viinud. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ja president Kersti Kaljulaid võinuks pigem kasutada võimalust vait olla, mitte ennast taoliste intervjuude ja avaldustega lolliks teha. Vägivalla kasutamine poliitiliste vaidluste lahendamiseks tuleb üheselt hukka mõista.

2. Kataloonia kriisi lahenemise eelduseks on Hispaania praeguse peaministri Mariano Rajoy ametist lahkumine, mis avaks tee Katalooniale suurema autonoomia andmiseks. Rajoy vastuseis sellele ulatub tagasi 2004. aasta parlamendivalimisteni, mil ta lubas äsja Rahvapartei juhiks saanuna blokeerida kõik katsed seda teha. Just tema vastuseis suuremale autonoomiale on viinud katalaanide iseseisvusliikumise tõusuni.

2004. aasta valimised võitsid sotsid, kes leppisid katalaanidega kokku suuremas autonoomias. Rahvapartei kaebas selle põhiseaduskohtusse. Kui kohus jäi venima, siis hakkasid Kataloonias asuvad omavalitsused viima protestiks selle vastu läbi konsultatiivseid rahvahääletusi iseseisvuse küsimuses. Kui 2010. aastal langetas kohus häältega 6:4 otsuse katalaanide kahjuks, siis tuli Barcelonas tänavale miljon inimest. Kaks aastat hiljem toimus veel suurem meeleavaldus juba otseselt iseseisvuse toetuseks, sest vahepeal võimule tulnud Rajoy valitsus lükkas tagasi kõik katalaanide algatused suurema autonoomia saamiseks Hispaania koosseisus. Ja sama liini on ta jätkanud tänaseni välja.

Tõenäoliselt on täna veel olemas mingi võimalus kokkuleppe saavutamiseks, aga ilmselgelt ei saa selleni jõuda siis, kui Hispaania keskvalitsus jätkab oma senise suhtumisega. Rajoy jäik vastuseis katalaanidele suurema autonoomia andmisele ongi just see, mis praeguse kriisini on viinud.

3. Kataloonia olukord ei ole küll üks-ühele võrreldav Eesti iseseisvuse taastamisega, kuid katalaani rahvuslastele on olnud suureks eeskujuks just see protsess, mis Balti riikides aastatel 1988-1991 aset leidis. Seda on korratud peaaegu samm-sammult, alates suurtest massimeeleavaldustest iseseisvuse toetuseks, mis on toonud tänavatele miljoneid inimesi (sealhulgas Balti keti järgi tehtud Katalaani tee), kuni riigiõiguslike deklaratsioonide ja rahvahääletusteni.

1988. aasta novembris võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest – NSV Liidu Ülemnõukogu kuulutas selle mittevastavaks NSV Liidu konstitutsiooni ja teiste seadustega. 2013. aasta jaanuaris võttis Kataloonia parlament vastu deklaratsiooni Kataloonia rahva suveräänsuse ja enesemääramisõiguse kohta – Hispaania põhiseaduskohus kuulutas selle konstitutsioonile mittevastavaks.

1991. aasta märtsis viidi Eestis läbi referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses, mida NSV Liidu keskvõim ei tunnistanud. Kataloonias viidi juba 2014. aastal sisuliselt läbi rahvahääletus enesemääramise küsimuses, aga kuna Hispaania põhiseaduskohus ei lubanud seda isegi “avaliku konsultatsioonina, mis ei ole rahvahääletus”, siis nimetati see Kataloonia valitsuse poolt ümber “osalusprotsessiks”. Nüüd siis korraldati lõpuks (pärast pikki vaidlusi, millega üritati saada luba keskvalitsuselt) iseseisvusreferendum, mille läbiviimist keskvalitsus üritas takistada.

Eestis läks iseseisvuse taastamine 1991. aasta augustis küll veretult, kuid Lätis ja Leedus, mille ülemnõukogud võtsid vastavad otsused vastu juba 1990. aasta kevadel, olid järgmise aasta jaanuaris tankid tänavatel ja toimusid verised kokkupõrked – sarnased arengud ei ole nüüd ilmselt välistatud ka Kataloonias, kui Hispaania keskvalitsus oma suhtumist ei muuda.

4. Euroopa Liidu eesistujariigina peaks Eesti tegema kõik meist oleneva, et Hispaania keskvalitsuse suhtumine muutuks. Minu arvates on see ka ainus tagatis Hispaania territoriaalse terviklikkuse säilimiseks. Vastasel korral võivad katalaanid lõpuks lihtsalt ühepoolselt iseseisvuse välja kuulutada ning siis on sellele probleemile veelgi keerulisem mingit lahendust leida.

5. Need meie suured “rahvuslased” (loe: EKRE juhtkond), kelle sõnul ei ole katalaane kui eraldi rahvust üldse olemas ja seega ei saa seal rääkida ka mingist enesemääramisõigusest, võiksid ennast põlema panna. Hispaanias üritati katalaane viimati rahvusena tasalülitada diktaator Franco ajal. Tahaks loota, et Rajoy nüüd siiski päris sama teed ei lähe.

Kissingeri “Maailmakord”

Henry Kissingeri “Maailmakord” ei ole akadeemiline uurimus maailmakorrast, kuigi sobib sissejuhatuseks selle erinevate kontseptsioonide juurde. Pigem näib see olevat kirjutatud eesmärgiga anda USA ajakirjanduslik-poliitilise kompleksi liikmetele (kongresmenid, kolumnistid jms. tegelased) esmane ettekujutus antud temaatikast, et parandada nende arusaamist maailmast.

Kõige põhjalikumalt käsitleb Kissinger loomulikult ameeriklaste endi tegevust ning arusaamu maailmakorrast, kuid enne seda viib lugejad väikesele ekskursioonile läbi Euroopa, islamimaailma ja Aasia ajaloo (kuni tänapäevani välja). Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast eraldi juttu ei ole ning kui vaadata mainitud riikide nimesid, siis näiteks Soome, Läti ja Leedu ei ole üldse registrisse jõudnud (Soomet tegelikult mainitakse, aga mitte Kissingeri enda, vaid toimetaja poolt tehtud märkuses).

Nõrk detailides, aga toob välja olulisi nüansse

Eestit on mainitud vaid seoses pronkssõduri kriisi ajal toimunud küberrünnakutega. “Venemaa küberrünnak Eesti vastu 2007. aastal halvas arvutiside päevadeks,” kirjutab Kissinger. See on kõik, aga juba see üks lause juhib tähelepanu mõningatele selle raamatu puudustele. Esiteks jääb mulje, et arvutiside oligi siis Eestis päevi halvatud (internet täiesti maas). Teiseks olid nende rünnakute taga siis ilmselt ikkagi rohkem lihtsalt vene häkkerid, mitte riiklikult koordineeritud tegevus. Reformierakonna lehekülje ründamises mõisteti ju lõpuks süüdi üks Tallinnas elanud 20-aastane üliõpilane ning asjatundjate hinnangul oligi üldiselt tegemist selliste mitteriiklike tegijate kätetööga, keda vihastas Eesti valitsuse käitumine, mitte Venemaa poolt riiklikult organiseeritud rünnakuga.

Lühidalt: sellised nüansid ja detailid ei ole Kissingeri tugevaim külg. Raamatu algupoolel on isegi selle eestikeelse tõlke toimetaja viinud korduvalt sisse väikeseid parandusi, aga hiljem sellistest märkustest loobunud. Õige kah, sest muidu oleks pilt läinud võib-olla liiga kirjuks. Samuti võib heita autorile kohati ette sedagi, et ta esitab informatsiooni väga valikuliselt, kuigi seda saab muidugi alati pareerida väitega, et raamat ei ole kummist, selle maht on piiratud.

Eestist küll eraldi juttu ei ole, aga veidi pikemalt on peatutud ka sellistel meid vahetult puudutavatel teemadel nagu Euroopa Liit ja NATO. Teada võib saada isegi midagi üllatavat. “Tuues välja erinevuse ajalooliste liitude ja NATO lepingu vahel, esitasid nad senati välissuhete komisjonile analüüsi, mis leidis, et NATO ei ole seotud territooriumi kaitsmisega (kindlasti uudis Ameerika Euroopa liitlastele),” meenutab Kissinger seda, kuidas USA administratsioon selgitas kunagi Kongressile äsja loodud Atlandi süsteemi. “Selle eesmärk ei ole mõjutada muutuvat jõudude tasakaalu, vaid tugevdada tasakaalu põhimõtet.” Huvitav nüanss, mida meil tasuks alati meeles pidada (Kissingeri hinnangul oli ajalooliste liitude nõrkus selles, et need kaldusid vedama suurjõude konfliktidesse perifeersete riikide pärast).

Tugev põhimõtetes, kuid mitte nende rakendamises

Kissingeri sõnul peab iga rahvusvaheline kord varem või hiljem seisma vastamisi kahe tendentsi mõjuga, mis esitavad väljakutse tema ühtsusele: kas legitiimsuse uus määratlemine või oluline nihe jõudude tasakaalus. Kriisi üks põhjused ongi nüüd siis see, kui rahvusvaheline kord ei ole võimeline kohanema suurte muutustega võimusuhetest.

“Leida tasakaal nende kahe korra aspekti – jõu ja legitiimsuse – vahel on riigivalitsemise olemus,” rõhutab Kissinger. “Võimukalkulatsioonid ilma kõlbelise dimensioonita muudavad iga erimeelsuse jõutestiks; ambitsioonid ei tunne mingit puhkepaika; riigid tõugatakse jätkusuutmatutele, raskesti tabatavatele kalkulatsioonidele muutuvate võimukonfiguratsioonide üle. Kõlbelised ettekirjutused, mis ei tunne muret tasakaalu pärast, kalduvad teiselt poolt kas ristisõdade või impotentse poliitika suunas, mis tõmbab ligi väljakutseid, või äärmuslike riskide poole, mis ohustavad rahvusvahelise korra ühtsust ennast.”

Sellised üldsõnalised mõtteavaldused on Kissingeri tugevam külg. Kui asi läheb konkreetseks, näiteks seoses Iraagi sõjaga, mida ta toetas, siis on temast vähe tolku. Selle avantüüri kaugeleulatuvat mõju rahvusvahelisele korrale ta ei lahka (Kosovo pretsedenti ei ole üldse mainitudki), kuigi ta vähemalt tunnistab, et “Iraagi sõda võib pidada katalüseerivaks sündmuseks piirkonna suuremas ümberkujundamises, mille põhiolemus on seni teadmata ja mis ootab Araabia kevade, Iraani tuuma- ja geopoliitilise väljakutse ning Iraagile ja Süüriale tehtud džihaadi rünnaku pikaajalist tulemust.”

Raamatut tasub kindlasti lugeda ka Eesti poliitikutel ning välisteemadega tegelevatel ametnikel ja ajakirjanikel – pidades eriti silmas seda, et Kissinger on selles vallas üks vähestest korüfeedest, kelle autoriteeti tunnistab ka USA praegune president Donald Trump.