Rubriik: maailm

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

MARTIN SCHULZ. Saksa sotsid lootsid, et Euroopa Parlamendi endine president suudab kukutada Angela Merkeli, kuid tema juhtimisel said nad valimistel hoopis rängalt lüüa. Schulz oli suures koalitsioonis jätkamise vastu, aga tegi president Steinmeieri ja teiste vanade sotside survel poliitilise kannapöörde. Selle peale langes ta noorsotside terava kriitika alla ja otsustas nüüd erakonna juhtimisest üldse taanduda.

Saksamaa kristlikud demokraadid nõustusid tegema tugeva valitsuskoalitsiooni moodustamiseks sotsiaaldemokraatidele suuri järeleandmisi. Nüüd peavad sotsid otsustama, kas neid peetakse piisavaks.

Sotsiaaldemokraadid said läinud aastal Saksamaa parlamendivalimistel halvima tulemuse pärast 1933. aastat, kui riigis tulid võimule natsionaalsotsialistid. Nende juht Martin Schulz välistas esialgu suure koalitsiooni jätkamise, sest ebaedu üheks peamiseks põhjuseks peeti seda, et eelmise nelja aasta jooksul jäädi valitsuses liigselt kristlike demokraatide varju.

Kristlikud demokraadid alustasid kõigepealt eelläbirääkimisi koalitsiooni moodustamiseks roheliste ja liberaalidega. Kokkuleppele jõuti väga lähedale, kuid liberaalid hüppasid viimasel hetkel alt ära, sest kartsid, et poliitilised kompromissid, mis on koalitsiooni minnes vältimatud, viivad neilt taas valijate toetuse. Nõnda juhtus 2013. aastal, kui nad esmakordselt sõjajärgse Saksamaa ajaloos parlamendist välja langesid.

Schulz tegi poliitilise kannapöörde

Pärast seda pöördus Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier sotside poole palvega oma seisukoht üle vaadata, et riik saaks siiski stabiilse valitsuse. Steinmeier ise juhtis sotside fraktsiooni parlamendis aastatel 2009-2013, kui erakond kuulus opositsiooni.

Schulz oli varem öelnud, et koalitsioonis jätkamine oleks sotsiaaldemokraatide jaoks katastroof, kuid tegi Steinmeieri ja mitmete teiste mõjukate isikute survel poliitilise kannapöörde. Detsembris toimus sotside kongress, kus kiideti heaks eelläbirääkimiste alustamine. Schulzi jätkamist sotside juhina toetas kongressil 82% delegaatidest.

Samas alustas erakonna noortekogu kampaaniat suure koalitsiooni jätkamise vastu. Noorsotside analüüsi kohaselt oleks nüüd kasulikum opositsioonis istuda, sest seal saavad sotsid oma toetajaskonda kasvatada, et tõusta järgmiste valimistega ise Saksamaa populaarseimaks parteiks. Nad kardavad, et valitsuses jäädaks taas liigselt kristlike demokraatide varju.

Jaanuaris toimus sotside erakorraline kongress, kus kiideti heaks ametlike koalitsiooniläbirääkimiste alustamine. Seal toimunud hääletus tõi aga välja juba sügavama lõhe erakonna sees: poolt hääletas 362, vastu 279 delegaati, üks jäi erapooletuks.

Kristlikud demokraadid andsid järele

Kristlikud demokraadid tegid koalitsiooniläbirääkimistel Angela Merkeli juhtimisel suuri järeleandmisi, et kindlustada stabiilse valitsuse sünd. Sotsid peaksid saama valitsuses senise viie koha asemel kuus. Neile on lubatud isegi rahandusministri portfell.

177-leheküljeline koalitsioonileping sisaldab nii palju sotside lubadusi, et Merkel ja teised läbirääkijad langesid lausa kriitika alla omaenda erakonnakaaslaste ja toetajate poolt. Tegemist on aga siiski suhteliselt hea kompromissiga. Poliitika keskpunkti lubatakse seada perekonnad, lapsed ja haridus, näiteks tõsta lastetoetusi kahekümne viie euro võrra ja suunata viis miljardit eurot koolide kaasajastamisse.

Pikemalt on koalitsioonilepingust põhjust teha juttu siis, kui kõik osapooled on selle heaks kiitnud. Esimesena tegi seda Baieri Kristlik-Sotsiaalne Liit. Ülejäänud Saksamaa paremtsentriste ühendav Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit teeb seda 26. veebruaril toimuval kongressil. Kostunud nurinale vaatamata ei ole vaja karta, et see seal tagasi lükatakse.

Küll aga on ettearvamatu see, millise valiku langetavad lõpuks sotsid, kes otsustasid lasta hääletada selles küsimuses kõigil erakonna liikmetel.

Kaalul on ka sotside endi saatus

Sotsiaaldemokraatlik Partei on Saksamaal suurima liikmete arvuga erakond. Läinud nädala alguses kuulus sinna ligi 464 tuhat inimest, kes saavad nüüd kõik posti teel hääletada, et uus koalitsioonileping kas heaks kiita või tagasi lükata. Tulemused peaksid selguma 4. märtsiks.

Noorsotside kampaania suure koalitsiooni jätkamise vastu on olnud väga terav. Nende juht Kevin Kühnert kutsus jaanuaris koguni üles liituma erakonnaga kõiki, kes on sellise koalitsiooni vastu. Selle peale sai erakond lühikese ajaga juurde tuhandeid uusi liikmeid. Kuidas sotside hääled lõpuks jagunevad, seda ei oska täna keegi ennustada.

Seda, kui noatera peal sotside valik võib praegu kõikuda, näitas Schulzi otsus loobuda valitsusse välisministriks minekust ja anda erakonna juhtimine üle sotside parlamendifraktsiooni esinaisele. Kuna teda oli hakatud süüdistama kriitikute poolt selles, et ta seadis enda huvid kõrgemale erakonna omadest, siis taandus ta ettevõtmisest, millesse ta ise tegelikult ilmselt eriti ei usugi.

Kogu liikmeskonda hõlmav hääletus oli algselt mõeldud selleks, et anda erakonna juhtkonnale tugevam mandaat koalitsiooni minekuks, aga nüüd võib see viia hoopis erakonna veelgi teravama lõhenemiseni. Kui tulemus peaks tulema väga tasavägine, siis sotside sisemine kriis nii või teisiti üksnes süveneb.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Michael Wolffi käsitlus Donald Trumpi presidentuurist ei ole kaugeltki täiuslik, kuid väärib lugemist.

Wolff kavatses esialgu kirjutada Trumpi presidentuuri esimesest sajast päevast raamatu, mille tööpealkiri oli “The Great Transition: The First 100 Days of the Trump Administration”, kuid lõpuks jõudsid kaante vahele sündmused, mis leidsid aset enam kui kahesaja päeva jooksul. Ja ka pealkiri tuli teine.

Esimese intervjuu tegi ta tulevase presidendiga tema kodus Beverly Hillsis 2016. aasta mai lõpus, kui oli juba selge, et Trump võidab vabariiklaste eelvalimised ja saab nende presidendikandidaadiks, kuid tema peremehetsemist Valges Majas oli veel raske kujutleda. Sellest kohtumisest ilmus ajakirjas Hollywood Reporter pikk lugu, mis meeldis Trumpile nii väga, et ta nõustus lubama Wolffi hiljem Valge Maja tagatubadesse.

Taolise priviligeeritud ligipääsu võimaldamises presidendile ja tema lähikonnale ei ole iseenesest midagi enneolematut. USA presidentidel ongi üldiselt kombeks lasta mõnel endale meelepärasel autoril oma ametiajast täpsem pilt saada, et nad selle ajaloo tarbeks raamatusse raiuksid.

Trumpile see peegeldus ei meeldinud

Antud juhul ei vastanud lõpuks valminud pilt aga ilmselt Trumpi ootustele ja seetõttu üritasid tema advokaadid raamatu avaldamist kohtu kaudu peatada. President ise säutsus, et ta ei olnud andnud Wolffile mingit ligipääsu Valgele Majale ega temaga kunagi raamatu tarbeks rääkinud. Tema sõnul olevat see raamat üldse täis valesid, väärtõlgendusi ja tuginemist olematutele allikatele.

“Minu usaldusväärsust seab kahtluse alla mees, kelle usaldusväärsus on väiksem kui võib-olla ükskõik kellel, kes on kuni praeguse hetkeni kunagi maapinnal kõndinud,” vastas sellistele süüdistustele Wolff, kelle sõnul õhutas Trump ise teda oma presidentuuri esimesest sajast päevast raamatut kirjutama.

Probleem on nüüd selles, et oodatud panegüürika asemel saadi “kogu-tõde-otse-letti” tüüpi litakas vastu lõugu. See on üheaegselt nii selle raamatu suurim tugevus kui ka nõrkus. Tugevus, sest võimaldab saada lugejatel asjadest ilustamata ettekujutuse. Nõrkus, sest autor läheb kohati võib-olla isegi liiga hoogsalt kaasa igasuguste spekulatsioonide ja kuulujuttudega, mida ta Valge Maja koridorides kuulis.

Näiteks on saanud USA ajakirjanduses palju kriitikat see, et Wolff annab kaudselt mõista nagu oleks presidendil abieluväline intiimsuhe Nikki Haleyga, kes on praegu USA suursaadik ÜRO juures. Äärmiselt ambitsioonikas Haley olevat pugenud presidendi külje alla, sest loodab saada tema ametijärglaseks. On kahtlemata võimalik, et Wolff sellist juttu Valges Majas kellegi käest kuulis, aga see veel ei tähenda, et taolistel juttudel on ka alust.

Võimuvõitluses vahendeid ei valita

Väga suure osa raamatust võtab enda alla Valge Maja sisemise võimuvõitluse kajastamine. Trumpi ja Haley kohta räägitud kuulujutud näivad olevat osa sellest. Trumpi enda ja mitmete varasemate USA presidentide teod annavad neile justkui usutavust, kuid nende tagant paistab siiski selgelt soov lihtsalt Haleyle kaikaid kodaratesse loopida.

Wolffi käsitluse kohaselt on Haley, keda ta nimetab Trumpile lähedasemaks kui ühtegi teist valitsuskabineti liiget, jõudnud järeldusele, et Trumpi presidentuur kestab, parimal juhul, ühe ametiaja, ning pärast seda võiks tema ise Trumpi toetusel presidendiks saada.

Trumpi laiemale välis- ja julgeolekupoliitika meeskonnale olevat saanud järjest selgemaks, et praeguse välisministri Rex Tillersoni vältimatu tagasiastumise järel on Trumpi perekonna valikuks sellele ametikohale Haley. Steve Bannon, kes töötas Trumpi ametiaja esimesed seitse kuud Valge Maja juhtiva strateegina, pidas aga seevastu paremaks vahetada Tillerson välja praegu USA Luure Keskagentuuri juhtiva Mike Pompeo vastu.

Hämarad vihjed Trumpi ja Haley initiimsele läbikäimisele peaksid nähtavasti tekitama Haley vastu usaldamatust Trumpi perekonna teistes liikmetes. Jutud ambitsioonist presidendiks saada pingeid tema suhetes Trumpi endaga. Ja eesmärgiks on ilmselt hoida ära tema tõusmine välisministriks. Nii on ka see raamat ise saanud osaks Trumpi administratsiooni sisemisest võimuvõitlusest.

Välispoliitika saab vähe tähelepanu

Eestit ei mainita selles raamatus kordagi. Samuti ka teisi Balti riike ja põhjamaid, Poolat või isegi Prantsusmaad (kuigi korraks käib läbi Marine Le Peni nimi). Saksamaa saab mõned tabamused, kuid sisuliselt Euroopa juhtivast riigist juttu ei ole.

Ühes kohas võrdleb Bannon tänapäeva Hiinat natsionaalsotsialistliku Saksamaaga: “Hiinlased, nagu sakslased, on kõige ratsionaalsemad inimesed maailmas, kuni nad ei ole. Ja nad lähevad laperdama nagu Saksamaa kolmekümnendatel. Tuleb hüpernatsionalistlik riik, ja kui see juhtub, siis ei saa seda džinni enam tagasi pudelisse.” Nii selgitab ta seda, miks USA jaoks peaks olema praegu kõige olulisem Hiinaga tegelemine.

Teises kohas kirjeldab Wolff veidi pikemalt president Trumpi, tema tütre ja väimehe visiiti G20 tippkohtumisele Hamburgis, mille ajal Trumpi meeskonna omavahelised arutelud keerlesid peamiselt hoopis selle ümber, kuidas vastata peagi ühele ajalehes New York Times ilmuvale loole Trumpi poja kohtumisest venelastega, mida Bannon pidas, nagu sellest raamatust selgub, riigireeturlikuks ja ebapatriootlikuks.

Venemaale on pühendatud eraldi peatükk, samuti ka välispoliitikale laiemalt, kuid neid teemasid käsitletakse seal rohkem USA sisepoliitika vaatepunktist. Raamatu keskmes asub ikkagi Trumpi administratsioon ise, mitte selle poliitika ühes või teises küsimuses.

Bannon on jätnud liiga sügava jälje

Wolff tugines kõnealust raamatut kirjutades 18 kuu jooksul tehtud enam kui kahesajale intervjuule nii Trumpi enda, teda ümbritseva kõrgema ešeloni kui ka väiksemate tegelastega, kes selles seltskonnas liikusid. Kõige tugevama jälje on jätnud tema raamatule aga Bannon, keda võib nimetada lausa selle teiseks peategelaseks.

Bannoni nägemuses olevat USA lõhenemine kaheks vaenutsevaks pooleks, globalistideks ja natsionalistideks, millel on erinevad väärtused ja sihid, mitte kunstlik lihtsustamine, vaid reaalsus. Ameerika Ühendriigid olevatki tõesti muutunud kahe vaenutseva rahvaga maaks, kus üks peab võitma ja teine kaotama, või siis üks domineerima ja teine marginaliseeruma.

Vabariiklaste edu valimistel tagab Bannoni arvates just see, mida äärmuslikumad näivad olevat nende kandidaadid, sest “seda tõenäolisemalt esitavad demokraadid kandidaaditeks vasakpoolseid hulle, kes on veelgi vähem valitavad kui parempoolsed hullud.” Trump oli alles algus. Praegu olevat vaja kaitsta trumpismi Trumpi enda eest. Revolutsioon jätkub.

Kas see nii juhtub või mitte, seda näitab aeg. Ennast ise “rahvuslik-patriootliku liikumise juhiks” nimetanud Bannoni teened Trumpi valimisvõidu kindlustamisel on vaieldamatud, kuid Valges Majas talle enam kohta ei ole ning pärast selle raamatu ilmumist pidi ta lahkuma isegi Breitbarti uudistevõrgustiku juhi kohalt, sest ettevõtte omanikud ei pidanud teda enam oma ärile kasulikuks.

Palju kära tekitanud raamat jõuab juunis müügile ka eesti keeles.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

TÕUSEV TÄHT. Nikolas Papadopoulos sel korral Küprose presidendivalimiste teise vooru ei pääsenud, kuid vaatlejate arvates võib temast saada president järgmiste valimistega. Parlamenti kuulub ta alates 2006. aastast, juhtides seal praegu eelarve- ja rahanduskomisjoni.

Küprosel pääsesid pühapäeval presidendivalimiste esimesest voorust edasi teise mõõdukas konservatiiv Nikos Anastasiadis, kelle taga on Euroopa Rahvaparteisse kuuluv paremtsentristlik Demokraatlik Koondis, ning vasakpoolne Stavros Malas, keda toetab Töörahva Progressiivne Partei.

Küprosel on juhtunud korduvalt, et esimeses voorus rohkem hääli saanud kandidaat jääb teises alla, aga väga tõenäoline see tänavu ei ole. Samad mehed pistsid rinda ka viie aasta eest, kui Anastasiadis võitis teise vooru ülekaaluga, millest parema tulemuse on varem presidendivalimistel teinud ainult peapiiskop Makarios III, kes oli riigipeaks aastatel 1960-1977.

Nii kindla võidu saigi Anastasiadis ilmselt suuresti tänu sellele, et tema kandidatuuri asus avalikult toetama Küprose Õigeusu Kirik, mille mõju saare elanikele on küllaltki suur (Küpros on üks religioossemaid riike Euroopas).

Sel korral tuli meeste vahe esimeses voorus tunduvalt väiksem (2013. aastal oli see 18,55%, nüüd 5,25%), aga toona koondusid juba enne seda Anastasiadise taha ka varem vasakpoolsetega koostööd teinud tsentristlik Demokraatlik Partei ja osaliselt mõned väiksemad jõud. Nüüd olid tsentristid väljas oma kandidaadiga, kes jäi esimeses voorus kolmandaks.

Tsentristid võitlesid väärikalt

2013. aastal Demokraatliku Partei juhiks saanud Nikolas Papadopoulos (sünd. 1973), keda toetas 25,74% valijatest, on samas mees, keda peetakse Anastasiadise kõige tõenäolisemaks ametijärglaseks. Tema isa Tassos Papadopoulos (1934-2008) oli Küprose president aastatel 2003-2008.

“Loomulikult olen ma tulemuses pettunud, aga ma austan rahva otsust,” teatas Papadopoulos pühapäeva õhtul valimistulemusi kommenteerides. “Tean, et paljud sõbrad tunnevad kibestumust ja pettumust – nii ka mina. Aga vaatamata sellele lahingule ja mudale, mida meie pihta kampaania ajal loobiti, võime me olla uhked, sest meie (vastupidiselt teistele) esitasime ettepanekuid. Meie võitlesime väärikalt.”

Papadopoulos oli eriti uhke selle üle, et tal õnnestus tuua oma kandidatuuri abil kokku tsentristlikud erakonnad ja näidata, et need võivad seista ühiselt status quo vastu. Teda toetasid presidendivalimistel ka vasaktsentristlik Liikumine Sotsiaaldemokraatiasse, konservatiivne Solidaarsusliikumine ja rohelised, kellega on kavas jätkata koostööd parlamendis.

Üldse osales sel korral valimistel üheksa, viie aasta eest 11 kandidaati.