Rubriik: maailm

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

RÄPANE KAMPAANIA. Zemani valimisreklaamides hirmutati valijaid immigrantidega. Küllap võib sarnaseid plakateid näha varsti ka Eestis.

Tšehhi presidendivalimiste teisest voorust väljus laupäeval võitjana senine riigipea Miloš Zeman. Küsitlused olid juba alates eelmise aasta kevadest näidanud, et selle võidaks tema tugevaim rivaal Jiří Drahoš, kuid pärast valimiste esimest vooru olukord muutus. Miks?

Üks põhjus oli kindlasti see, et Zemani parem tulemus esimeses voorus tõmbas tema taha neid valijaid, kes kalduvad eelistama alati eeldatavat võitjat. Drahoš tegi oma kampaanias mõned suured valearvestused, mille tõttu ta näis lõpuks nõrgema kandidaadina.

Valearvestused valimiskampaanias

Enne esimest vooru peetud valimisdebattides osalemisest oli Zeman keeldunud. Pärast seda pakkus ta välja, et võiks korraldada neli teledebatti. Drahoš nõustus kahega, et saaks keskenduda eelnevalt valimiskampaania tegemisele piirkondades, kus tema tulemus oli nõrgem. See oli suur viga. Telestuudio on poliitikute jaoks suhteliselt turvaline keskkond, aga rahva vahetud reaktsioonid võivad olla ettearvamatud.

Kui Drahoš käis ühel jäähokimatšil ergutamas oma lemmikmeeskonda, siis vilistasid vastasmeeskonna toetajad ta välja. Pärast seda fikseerisid küsitlused kohe järsu muudatuse kandidaatide reitingutes. Nähtavasti leidsid Tšehhi hokifännid, et selline erapoolikus ei ole potentsiaalsele presidendile sobilik.

Loomulikult sai Drahoš jaheda vastuvõtu osaliseks ka siis, kui külastas piirkondi, kus oligi rohkem Zemani toetajaid. Mõte oli ju iseenesest hea: kõnetada ka sealseid valijaid. Aga tulemuseks see, et esimeses Zemaniga peetud valimisdebatis oli ta silmnähtavalt ebakindel. Samas mõjus ametisolev president temast isegi värskemana, sest Drahoš oli käinud juba enne esimest vooru läbi mitukümmend sarnast debatti – tema jutus ei olnud publiku jaoks enam midagi uudset, see kõlas juba kulunult.

Need eelnenud debatid olid kahtlemata vajalikud, sest muidu ei oleks Drahoš võib-olla üldse valimiste teise vooru pääsenud, kuid lõpuks kaotas ta nende tõttu ühe oma suurima trumbi: uudsuse võlu. Kui esialgu oli tal vaja ennast valijatele tutvustada, sest ta ei olnud varem valimisvõitluses osalenud, siis viimaks muutus see liiga pikaks veninud valimiskampaania paljudele lihtsalt tüütuks.

Räpane poliittehnoloogia

Lisaks ei tasu alahinnata räpaste poliittehnoloogiliste trikkide mõju. Zemani toetajad avaldasid teise vooru eel meedias reklaame üleskutsega “Peata immigrandid ja Drahoš! See maa on meie oma! Vali Zeman!”, millega üritati jätta muljet, et Drahoš pooldab immigratsiooni. Tegelikult ta seda ei tee ja on sarnaselt Zemanile kvootide alusel pagulaste ümberjagamise vastu. Erinevalt presidendist on ta aga väljendanud mure võõrpäritolu inimeste dehumaniseerimise pärast.

Veelgi kaugemale läksid Zemani toetajad sotsiaalmeedias, kus levitati agaralt väiteid nagu oleks Drahoš pedofiil, kes kuritarvitab seksuaalselt väikeseid poisse, ja varastaks oma kolleegide uurimistulemusi (sellistele vargustele pidavat olema ehitatud üles kogu tema karjäär teadlasena). Samuti kuulus Drahoš netitrollide väitel kommunistliku salapolitsei agentide hulka.

Sarnane teadlikele valedele rajatud räpane kampaania viidi vahetult enne eelmiste presidendivalimiste teist vooru Zemani toetajate poolt läbi Karel Schwarzenbergi vastu. Toona see toimis, ja toimis nähtavasti ka nüüd.

Tsirkus jätkub

Iroonilisel kombel näeb teiseks ametiajaks valitud president Tšehhi järjekordse valitsuskriisi lahendust aga just selles, et viimased parlamendivalimised võitnud populistlik erakond ANO moodustaks valitsuse koos sotside ja kommunistidega.

Alles detsembris ametisse saanud vähemusvalitsus ei läbinud 16. jaanuaril parlamendis usaldushääletust ja ANO juht Andrej Babiš, keda kahtlustatakse Euroopa Liidu põllumajandustoetuste ulatuslikus (miljonite eurode) väljapetmises, kaotas saadikupuutumatuse. Tõuke tema valitsuse langemiseks andis Euroopa Pettustevastase Ameti lõppraport, mis kinnitas Tšehhi politsei ja prokuratuuri varasemaid kahtlustusi.

Babiš toetas presidendivalimistel Zemani kandidatuuri. Tema erakond oma kandidaati üles ei seadnud. Seda ei teinud ka sotsid ja kommunistid, kelle hulgas oli samuti palju Zemani toetajaid. Konservatiivsed jõud koondusid teise vooru eel Drahoši taha.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

KALJULAID JA NIINISTÖ. Kersti Kaljulaid tegi oma esimese visiidi presidendina Soome. Põhjanaabritelt on meil tõesti palju õppida. Näiteks tasuks võtta üle nende presidendi valimise kord.

Pühapäeval toimuvad meie põhjanaabrite juures presidendivalimised. Kõigi eelduste kohaselt väljub juba esimesest voorust võitjana praegune riigipea Sauli Niinistö. Ülejäänud seitse kandidaati väärivad aga samuti tähelepanu.

Tänavu seitsmekümneseks saav Niinistö on hariduselt jurist ja pidas pärast ülikooli lõpetamist kümme aastat õigusbürood. Ühtlasi oli ta samal ajal Salo volikogu ja linnavalitsuse liige. 1987. aastal pääses ta kolmandal katsel Soome parlamenti. 25 aastat järjest opositsioonis olnud liberaal-konservatiivne Rahvuslik Koonderakond, mida Niinistö juhtis aastatel 1994-2001, pääses juba siis valitsusse, kuid Niinistö jäi sealt esialgu välja.

Tema koolitus parlamendis kestis kaks ametiaega, 1993-1995 oli ta seal põhiseaduskomisjoni esimees. Erakonna juhiks saanuna läks Niinistö pärast 1995. aasta valimisi justiitsministriks, aga seadis ennast juba järgmisel aastal sisse rahandusministeeriumis, kuhu jäi 2003. aasta parlamedivalimisteni.

Pikk tee presidenditoolini

Presidendiks valiti Niinistö kuue aasta eest, kuid sellesse ametisse kandideerima ärgitasid erakonnakaaslased teda juba sajandivahetusel. Toona mees keeldus, soovides selle asemel hoopis vaikselt poliitikast taanduda. Presidendiks sai siis sotsiaaldemokraat Tarja Halonen, kes oli kuulunud parlamenti alates 1979. aastast.

2001. aastal andis Niinistö üle erakonna juhtimise, 2003 lahkus ka rahandusministeeriumist ja parlamendist ning asus tööle Euroopa Investeerimispanga asepresidendina, kuid poliitikaga lõpparvet teha ta siiski ei suutnud. 2006. aasta presidendivalimistel pääses ta Koonderakonna kandidaadina teise vooru, jäädes seal mõne protsendiga alla ametisolevale presidendile.

2007. aastal valiti Niinistö taas parlamenti, kusjuures ta kogus rohkem hääli kui keegi teine Soome parlamendivalimiste ajaloos. 2007-2011 oli ta Soome parlamendi spiiker ehk esimees ja 2012. aastal valiti lõpuks presidendiks.

Selline pikk ülevaade Niinistö poliitilisest elukäigust sai toodud mitte lihtsalt kombe pärast, vaid näitamaks, et stabiilse, täiskasvanud demokraatiaga riigis ei valita riigipeaks juhuslikke inimesi. Niinistö kasvas selle ametikohani läbi pikki aastaid kestnud töö kohalikus omavalitsuses, parlamendis ja valitsuses, omades ühtlasi arvestatavat erialast töökogemust väljaspool poliitilist sfääri.

Kui vaadata, kes on valitud Soomes rahva poolt presidendiks enne teda (olgu siis päris otse või varasemalt valijameeste valimise kaudu), siis võib julgelt öelda, et Eesti poliitikute hulgas levinud hirmud presidendi otsevalimise ees on alusetud. Ei ole ju mingit põhjust arvata, et meie rahvas langetaks endale presidenti valides rumalamaid otsuseid kui soomlased.

Kandidaate igale maitsele

Samas annavad otsevalimised igale kodanikule võimaluse tunda ennast protsessis osalejatena, sest kandidaate leidub tõesti igale maitsele.

Küsitlused näitavad, et Niinistö järel on nüüd populaarseim eelmine kord valimiste teise vooru pääsenud Pekka Haavisto, roheliste kandidaat. Sel korral tõenäoliselt siiski teist vooru ei tule.

Viimastel nädalatel on kerkinud kiiresti Paavo Väyrynen, kes osales eelmine kord valimistel Keskerakonna kandidaadina, kuid asutas 2016. aasta kevadel euroskeptilise Kodanikepartei, mis propageerib Soome lahkumist euroalast, ja astub nüüd üles sõltumatu kandidaadina. Väyrynen jäi 2012. aastal esimeses voorus Haavisto järel napilt kolmandaks ja praegu ennustatakse sama seisu.

Keskerakonna tänavune kandidaat Matti Vanhanen, kes jäi kolmandaks 2006. aasta presidendivalimistel ja oli aastatel 2003-2010 Soome peaminister, jääb seetõttu ilmselt tahapoole. Huvitavam saab olema selle erakonna kandidaadi käekäik järgmistel valimistel, kui lõpeb Niinistö teine ametiaeg ja ta enam ei kandideeri ning ka Väyrynen vanaduse tõttu valimistest kõrvale jääb.

Erakondadeülene president

Sõltumatu kandidaadina osaleb nendel valimistel muide ka Niinistö, kes lahkus 2012. aastal presidendiks saades Koonderakonnast, et täita paremini riigipea rolli kogu rahva ühendajana. Koonderakond sel korral eraldi kandidaati üles ei seadnud, vaid toetab Niinistö jätkamist presidendina.

Sama teevad Kristlikud Demokraadid. Nende liikmete hulgas läbiviidud küsitlusele vastanutest väike enamus pooldas küll oma kandidaadi ülesseadmist, kuid erakonna juht Sari Essayah, kes jäi eelmine kord viimaseks, nüüd teist korda presidendiks kandideerida ei soovinud. Tema sõnul vastab Niinistö välis- ja julgeolekupoliitiline liin erakonna Kristlikud Demokraadid seisukohtadele.

Euroopa tasandil on Koonderakond ja Kristlikud Demokraadid mõlemad seotud paremtsentristliku Euroopa Rahvaparteiga. Nende koondumine ühe presidendikandidaadi taha on selles mõttes mõistetav, kuigi nende poliitilised programmid päris kõiges üks-ühele ei kattu.

Soomes saavad esitada presidendivalimisteks kandidaate kõik eelnenud parlamendivalimistel künnise ületanud erakonnad. Sõltumatu kandidaadina osalemiseks tuleb koguda vähemalt 20 tuhat toetusallkirja. Niinistö kogus neid 156 tuhat, Väyrynen sai allkirju kokku just nõutud arvu jagu.

Uued näod mänguplatsil

Eeltoodust võib jääda mulje, et ühtegi päris uut presidendikandidaati nendel valimistel nüüd ei olegi. Nii see siiski pole. Pooled osalejad ei ole varem presidendiks kandideerinud, kuigi mõni neist on selleks pürginud.

Tuula Haatainen (2003-2005 haridusminister, 2005-2007 sotsiaal- ja tervishoiuminister) üritas saada sotsiaaldemokraatide presidendikandidaadiks juba eelmine kord, aga jäi siis erakonna sisevalimistel alla Paavo Lipponenile, endisele peaministrile, kes hiljem presidendivalimistel põrus. Sotside ridadest tulid küll järjest Soome kolm eelmist presidenti, kuid viimased kümmekond aastat on nende käsi käinud üha halvemini kõigil valimistel – erakond on jõudnud oma pika ajaloo madalaimasse punkti.

Põlissoomlaste täht on samuti langenud. Nende presidendikandidaat Laura Huhtasaari on paistnud silma omapäraste seisukohtadega (väljaõppinud usuõpetajana arvab ta, et evolutsiooniteooria on täielik jama, maailma lõi Jumal; loomulikult on ta ka suur Donald Trumpi fänn ja soovib Soome lahkumist Euroopa Liidust), kuid tema ülesanne on näidata nendel valimistel lihtsalt selle erakonna jätkuvat olemasolu.

Põlissoomlastest eraldunud Sinine Tulevik oma kandidaati üles seadnud ei ole ega toeta ametlikult ka ühtegi teist. Nimetatud erakonnaga ühines enamik Põlissoomlaste nimerkirjas parlamenti valitud saadikutest, aga kuna see ei osalenud eelnenud parlamendivalimistel, siis pidanuks nad koguma oma kandidaadi ülesseadmiseks nõutavad 20 tuhat toetusallkirja. Seda kaaluti, kuid otsustati loobuda.

Vasakliitu esindab nendel valimistel eurosaadik Merja Kyllönen, kes oli aastatel 2011-2014 Soome transpordiminister. Rootsi Rahvapartei Soomes on panustanud samuti eurosaadikule. Nende kandidaat Nils Torvalds kuulus aastatel 1969-1982 Soome Kommunistliku Partei ridadesse, kuid on nüüd suur NATO liikmelisuse pooldaja.

Väiksemate erakondade jaoks on presidendivalimised koht, kus ennast näidata ja seisukohti tutvustada. Valituks osutub lõpuks ikka keegi selline, kelle taga on mõni suurem, ühiskonnas laiemat kandepinda omav jõud.