Rubriik: maailm

ALDE Partei seisab raske valiku ees

Laupäeval toimub Brüsselis ALDE Partei nõukogu erakorraline koosolek, mille päevakorras on ainult üks küsimus: Katalaani Euroopaliku Demokraatliku Partei (KEDP) eemaldamine ALDE ridadest. Teema on kütnud kirgi juba mitmeid kuid.

KEDP asutati küll alles 2016. aasta suvel, kuid on uus erakond üksnes formaalselt. Toona toimus erakonna Kataloonia Demokraatlik Konvergents (KDK) viimane kongress, mis kasvas sujuvalt üle KEDP esimeseks kongressiks. Nimelt otsustasid KDK liikmed luua uue erakonna, et distantseeruda suurtest korruptsiooniskandaalidest, mis seda poliitilist jõudu olid tabanud.

KDK sündis poliitilise liikumisena juba 1974. aasta sügisel. Järgmisel aastal suri lõpuks diktaator Francisco Franco ja algas Hispaania üleminek demokraatiale. 1976. aastal formeeriti KDK ümber erakonnaks.

Pikk valitsusaeg viis halvale teele

1979. aastal võeti Hispaanias vastu seadus, millega Kataloonia sai autonoomseks piirkonnaks ja taastati sealne parlament. 1980. aastal toimunud valimised võitis KDK, mille esimees Jordi Pujol (sünd. 1930) sai Kataloonia valitsusjuhiks ja jäi sellele ametikohale 2003. aasta lõpuni, mil ta otsustas seitsmendaks ametiajaks enam mitte kandideerida. KDK langes opositsiooni, kuid tuli 2010. aastal uuesti võimule. Madalamal tasemel omati häid positsioone ka vahepeal.

Pujoli järel sai 2003. aastal KDK juhiks Artur Mas, kelle eestvedamisel toimus hiljem erakonna ümbersündimine KEDP-ks. Selle esimehena jätkas ta käesoleva aasta jaanuarini.

Artur Mas, Guy Verhofstadt ja Jordi Pujol

Eelmisel aasta märtsis keelas kohus Masil kaheks aastaks avalikus ametis olemise ja määras 36500 eurot trahvi selle eest, et 2014. aastal oli ta Kataloonia valitsusjuhina eiranud Hispaania kohtu keeldu ja lasknud korraldada mittesiduva rahvaküsitluse Kataloonia enesemääramise küsimuses. 2016. aastal keskendus Mas erakonna ümberkujundamisele; valitsusjuhiks sai Carles Puigdemont, samast erakonnast, kes tõrjuti läinud aastal iseseisvusliikumise toetamise pärast eksiili.

Tänavu mais tuli lõpuks võimule Kataloonia uus valitsus, mille juht Quim Torra ei kuulu ühtegi erakonda, kuid pooldab iseseisvumist ja toetub koalitsioonile, mille on moodustanud KEDP ja Kataloonia Vabariiklikud Vasakpoolsed.

Viimastel aastatel Kataloonias toimunud tormiliste arengute taustal on kahtlemata mõistetav, kui KEDP vaenamise taga nähakse Hispaania ühtsuse toetajaid, aga samas ei saa vaadata nüüd mööda ka nendest suurtest korruptsiooniskandaalidest, mis ilmsiks on tulnud.

Tänavu jaanuaris langetas kohus juba süüdimõistva otsuse, mille kohaselt sai KDK aastatel 1999-2009 ehitusfirmalt Ferrovial 6,6 miljonit eurot ebaseaduslikku vahendustasu avalike töödega seotud lepingute eest. Pistist tuli maksta 3-4% lepingute mahust. Sel moel saadud raha kanditi paari sihtasutuse kaudu nii KDK kassasse kui ka mõningate sellega seotud isikute taskusse. Mitmed tegelased mõisteti aastateks vangi ning peavad maksma suuri trahve. Mas, kelle lähikonda osad neist kuulusid, lahkus KEDP esimehe kohalt.

KDK asutaja Jordi Pujol ja tema pojad jäid maksuametile vahele juba 2014. aastal ning said süüdistuse rahapesus ja maksudest kõrvalehoidumises. Pujol tunnistas, et päris kunagi oma isalt salajased välismaised pangakontod. Ta vabandas, et ei olnud sellest teavitanud, ning teatas, et need miljonid said lõpuks deklareeritud ja maksud makstud. Ühtlasi lahkus ta KDK auesimehe kohalt.

Pujoli rahaskandaalid said põhjuseks, miks KDK liikmed toetasid selle ümberkujundamist KEDP-ks, kuid tagantjärele on selle taga nähtud ka Masi soovi vabastada erakond vastutusest tegude eest, mis ulatusid ka aega, mil seda juhtis juba tema. 2016. aastal vastavad uurimised juba käisid. Tänavu tuli süüdimõistev otsus, millega vahepeal justkui olematuks muutunud KDK kohustati ebaseaduslikult saadud 6,6 miljonit eurot riigile maksma.

Suvel laiendati uurimist, nii et selle alla sattus ka KEDP kui KDK järglane. Just see vallandaski protsessi KEDP eemaldamiseks ALDE ridadest.

Kas käimas on iseseisvuslaste lintšimine?

KEDP esindajate sõnul on korruptsioonijuhtumitega seonduv vaid ettekääne nende tõrjumiseks. Nad rõhutavad, et nende suhted ALDE-ga hakkasid halvenema pärast seda, kui nimetatud ühendusega liitus 2016. aastal uus liberaalne erakond Kodanikud, mis on tugevalt katalaanide rahvusliku liikumise vastu. ALDE juhtkond aga väidab, et küsimus KEDP eemaldamisest ei ole seotud KEDP toetusega Kataloonia iseseisvumisele.

ALDE individuaalsete liikmete hulgas on kogu see problemaatika tekitanud viimasel ajal kohati äärmiselt teravaks muutunud arutelusid. Protestiks ALDE nõukogu erakorralise koosoleku kokkukutsumise vastu lahkus individuaalsete liikmete juhtivkomiteesse kuulunud Robert Schliessler koguni ALDE Partei ridadest. Tema hinnangul näitas protsessi alustamine KEDP eemaldamiseks, et ALDE ei suuda mängida Kataloonia iseseisvumise küsimuses enam konstruktiivset rolli.

Schliessler ja tema mõttekaaslased nõustusid nüüd KEDP enda käsitlusega, mille kohaselt rünnatakse seda erakonda praegu Kataloonia iseseisvumise toetamise pärast. Paljud leidsid, et õige koht selle küsimuse arutamiseks oleks mitte ALDE nõukogu erakorraline koosolek, vaid juba tuleval kuul Madridis toimuv kongress.

Teised on aga seisukohal, et KDK/KEDP suured korruptsiooniskandaalid heidavad lähenevate eurovalimiste eel halba varju ALDE Parteile tervikuna ning nende liikmelisuse küsimus on vaja lahendada just enne Madridi kongressi, mille võõrustajaks on erakond Kodanikud, sest kui see asi tuleks hääletamisele seal, jääks veelgi enam mulje, et küsimus on tegelikult suhtumises Kataloonia võimalikku iseseisvumisse.

Minu hinnangul ei ole KDK/KEDP korruptiivse tegevuse suhtes toimuvad juurdlused tingitud sellest, et tegemist on katalaani iseseisvuslaste tugevaima poliitilise jõuga.

Need on pigem märgid Hispaania prokuratuuri ja kohtusüsteemi üldisest tugevnemisest, mis leidis aset seoses Kataloonia küsimuses toimunud kohtuvaidlustega, kuid on viinud ka konservatiivse Rahvapartei valitsuse langemiseni Madridis. Kompromissitute otsustega Kataloonia küsimuses jõuti enesekindluseni, mis võimaldas minna lõpuks traditsiooniliste võimuparteide kallale, et need aastaid kestnud korruptsiooni eest vastutusele võtta. Ja see on iseenesest hea.

Küsimus on nüüd selles, mida ALDE Partei selliste liikmetega tegema peaks? Ükskõik milline otsus laupäeval langetatakse, halb on see igal juhul. KEDP väljaviskamise korral jääks paljudele mulje, et neid karistatakse poliitiliste seisukohtade (Kataloonia iseseisvumise toetamise) pärast. Kui nad otsustatakse liikmeks jätta, näiks see paljudele korruptsiooni tolereerimisena.

Ilmselt oleks vaja palju selgemaid reegleid selle kohta, millistele tingimustele ALDE liikmeserakonnad vastama peavad, sest sarnaseid probleemseid parteisid kuulub selle ridadesse ju ka teistest riikidest. Ja neid reegleid tuleks jõustada ühevõrra karmilt kõigi suhtes.

Artikkel ilmus 24. oktoobril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Applebaum “Punane näljahäda”

2007. aastal, kui möödus 75 aastat Nõukogude Liidu poolt Ukrainas kunstlikult esile kutsutud suure näljahäda (holodomor) algusest, kirjutasin artikli pealkirjaga “Holodomor, vene identiteet ja Eesti”, mis ilmus juhuslikult samal päeval, kui Tõnismäelt teisaldati pronkssõdur. Ma ei arva, et see oli hea lahendus tekkinud kriisile (“Pronkssõduri teisaldamine kuhugi kõrvalisse paika ei oleks lahendus, see üksnes suurendaks märtrioreooli, mida see ebajumal neostalinistide silmis omab. Samuti jätkuksid kuju uues asupaigas kogunemised, mille kaudu levitatakse Eesti riigi suhtes vaenulikku ideoloogiat.”), olin ise soovitanud hoopis radikaalsemat, aga Tõnismäel selleks hetkeks kujunenud olukorras ei jäänud ilmselt enam muud valikut. Valitsus oli asetatud sundolukorda, kus tuli tegutseda kiiresti.

Eesti akadeemilistes ringkondades oli populaarne süüdistada pronkssõduri kriisis Ansipi valitsust, täpsemalt Reformierakonda, mis olevat seadnud selle kuju oma valimiskampaania teenistusse. Hiljem üritati jätta mõnes artiklis koguni muljet, et see teisaldati siis juba enne valimisi, et saada eestlastelt rohkem hääli. Valimiskampaaniate raames seda teemat kohalike poliitikute poolt kahtlemata ekspluateeriti, kuid kriis ise oli minu meelest tingitud siiski Kremli sõjast ajaloo vastu, katsetest manipuleerida sellega oma tänapäevastes geopoliitilistes huvides.

Ukraina puhul oli siis üheks lahinguväljaks selles sõjas ka mälestus holodomorist. Nõukogude ajal üritati seda lihtsalt maha vaikida. 2007. aastal Venemaa küll enam näljahäda toimumist ametlikult ei eitanud, kuid kahtluse alla seati selle olemus ning ulatus. Väideti, et näljahäda ei kutsutud Ukrainas esile sihilikult ja see ei olnud seal suurem kui mitmetes teistes Nõukogude Liidu piirkondades. Sarnane käsitlus domineerib Venemaal režiimitruude ajaloolaste hulgas ka praegu.

Anne Applebaum rõhutab oma raamatus “Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas”, mis ilmus inglise keeles alles 2017. aastal, korduvalt, et seda ei ajendanud kirjutama viimastel aastatel Ukrainas ja Ukraina-Venemaa suhetes toimunud arengud. Ta märgib, et “esimest korda arutasin seda, kas oleks vaja koostada uus näljahäda ajalugu, oma kolleegidega Harvardi Ukraina-uuringute instituudist 2010. aastal. /—/ Tollal ei olnud vähimatki põhjust arvata, et 1932.–1933. aasta sündmuste uut uurimist võiks tõlgendada mingiski mõttes poliitilise seisukohavõtuna. /—/ Ma ei taha sellega öelda, nagu ei oleks Ukraina revolutsioon, ukraina eliidi jõhker represseerimine ja golodomor praeguste sündmustega seotud. Vastupidi: need moodustavad võtmetähtsusega tausta ja aluse, mis aitavad praegustest sündmustest aru saada.”

Ma küll ei nõustu sellega, et tollal ei olnud vähimatki põhjust arvata, nagu võiks selle teema käsitlemist tõlgendada mingiski mõttes poliitilise seisukohavõtuna (poliitiliselt nii tundliku teema käsitlemine on paratamatult ka poliitiline seisukohavõtt), kuid see ei tähenda, et Applebaumi käsitlus oleks poliitiliselt kallutatud. Veidi annab tunda üksnes see, et raamat on suunatud esmajoones USA lugejatele – see ilmselt mõjutas alateemade valikut, vaatepunkti, toodud näiteid ja võrdlusi jms.

Applebaum ei kirjuta ainult 1932.–1933. aasta näljahädast. Umbes pool tekstist on pühendatud sellele eelnenud arengutele, alates 1917. aasta revolutsioonist ja 1920-ndate kriisidest ukrainlaste vastuhakkude ning põllumajanduse kollektiviseerimise läbikukkumiseni. See loob tausta, mis selgitab nii NSV Liidu juhtide motiive suure näljahäda esilekutsumisel kui ka nende kohapealsete käsilaste tegevust. Samuti kirjutab ta järgnenud kinnimätsimisest ning sellest, kuidas holodomor on kajastunud ajalookirjutuses ja mälestustes.

Rahvuslikult meelestatud Ukraina ajaloolased kalduvad mõnikord süüdistama toona sooritatud kuritegudes üksnes nö. “võõraid” (juute ja moskoviite, nagu tehti juba Saksa okupatsiooni ajal), kuid Applebaumi sõnul olid need enamasti siiski kohalikud elanikud, kes viisid jõhkralt läbi toiduainete sundvõtmist (saades mõnikord osa äravõetud toidust endale), mis lõppes paljudele näljasurmaga, ning oma kodust väljaaetud jõukamate naabrite elamised laiali tassisid.

Põhiline vastutus juhtunu eest lasub samas loomulikult režiimil, mis inimesi sel moel käituma kallutas, tõugates neid üle selle õhukese piiri, mis lahutab tsivilisatsiooni barbaarsusest.

Applebaum peatub ka sellel, kuidas Ukrainas tekkinud olukorda üritati toona ka Läänes ilustada, näljahäda pisendada ning selle tekkemehhanisme hägustada. Ma ei ole uurinud, kuidas seda siis Eestis üldiselt nähti, aga esimesed kirjeldused holodomorist mida kunagi lapsepõlves lugesin, ilmusid 1930-ndatel luterlikus ajakirjas Ärataja. Need mõjusid mulle siis küll üsna vapustavalt, aga ei olnud tegelikult pooltki nii õõvastavad kui Applebaumi raamatus leiduvad lood kannibalismist, ebainimlikust jõhkrusest, kirjeldused nälgivatest massidest ja üksikisikutest.

Selle raamatu suurim väärtus ei seisne aga muidugi näljahäda kujutamises, vaid selle õuduse taga peitunud poliitiliste valikute valgustamises. Applebaum näitab, et holodomor kutsuti esile täiesti teadlikult, eesmärgiga murda ukraina talurahvas ning laiemalt sealsed rahvuslikult meelestatud kihid, et hoogustada Ukraina sovetiseerimist, mis tähendas ühtlasi venestamist. See täitis sisuliselt sama poliitilist eesmärki, mida Eestis 1949. aasta märtsiküüditamine, kuid oli sellest lihtsalt veelgi kohutavam ja hullem.

Minu hinnangul võib seda nimetada objektiivseks ajalookäsitluseks, aga teema üldise politiseerituse kontekstis mõjub see loomulikult ka poliitilise seisukohavõtuna, mistõttu kalduvad nõukogude režiimi apologeedid ja Venemaa praeguse juhtkonna poolehoidjad käsitlema seda poliitiliselt kallutatuna. Mis parata, kui kõik ei ole valmis tõde tunnistama.

Applebaumi raamatust on kirjutanud ka Jaan Martinson ja Edward Lucas. Ingliskeelsest inforuumist võib leida ka kriitilisemaid arvustusi, näiteks on juhtinud mitmetele selle raamatu puudustele tähelepanu Christopher Gilley ja Mark Trager, kuigi eriti viimase puhul seguneb õigustatud kriitika tema enda kinnisideedega, mis ei kannata üldse mingit kriitikat.

Kas otsedemokraatia on kriisis?

Eestis on terve koolkond demagooge, kes üritavad kujutada rahvahääletusi ohuna demokraatiale. Nende hirmujutud rahva võimu ohustavast rahvast on ajuvabad, kuid see ei tähenda, et rahvahääletuste kasutamisega ei oleks seotud üldse mingeid probleeme.

Mina ei ole kindlasti ainuke, kelle hinnangul on meie praeguse valitsuskoalitsiooni suurim viga olnud see, et loomata on jäänud õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks, mida lubasid enda valimisprogrammides kõik selle koalitsiooni osapooled. Seda võib nimetada ju lausa esindusdemokraatia kriisiks.

Kõik viimastel aastatel tehtud vastavad küsitlused on kinnitanud, et väga suure osa eestimaalaste arvates ei ole rahval praegu piisavat võimalust osaleda poliitiliste otsuste langetamises. Veel rohkem on neid, kelle arvates tuleks anda rahvale õigus algatada rahvahääletusi. Seda arvestades ei ole üllatav, et 2015. aasta parlamendivalimistel said rahvahääletuste laialdasemat kasutamist lubanud erakonnad Riigikogus kokku 63 kohta – mitte ühegi teise lubaduse elluviimiseks ei saanud poliitikud valijatelt nii tugevat ja laiapõhjalist mandaati.

Rahvahääletuste laialdasema kasutamise vastu olid siis ainult stagnatsiooniparteiks muutunud Reformierakond ning populistlik Vabaerakond, mille loosung “Anname riigi rahvale tagasi!” mõjus selles valguses eriti orwellikult. Ka suurim isiklik vastutus nimetatud erakonna languse eest lasub tõenäoliselt mitte Andres Herkelil või Artur Talvikul, vaid hoopis Jüri Adamsil, kes on teinud väsimatult propagandat rahvahääletuste kasutamise vastu ja tõestanud sellega veenvalt, et Vabaerakonna arusaam demokraatiast ei hõlma võimu andmist otse rahva kätte.

Ei ole juhus, et samal ajal on langenud rängalt ka Isamaa reiting. Just selle erakonna ridadesse kuulub justiitsminister Urmas Reinsalu, kelle juhtimisel teostatud “analüüs” rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimaluste kohta osutus naeruväärseks asendustegevuseks, mis lõppes ümmarguse nulliga. EKRE aga tõusis, sest nemad tagusid rahvaalgatuste ja rahvahääletuste trummi muudkui edasi – ainult nemad mõistsid, kui oluline on see teema paljude valijate jaoks, eriti sotsiaalkonservatiivses sektoris.

Rahvahääletus ei pruugi tuua lahendust

Paljude konservatiivsete valijate tugev toetus rahvaalgatuse seadustamisele ja rahvahääletuste laialdasemale kasutamisele on seotud sellega, et ühiskonda tervikuna peetakse konservatiivsemaks kui poliitilist klassi. Usutakse, et otsedemokraatlike mehhanismide abil õnnestub suruda läbi või blokeerida muudatusi, mille puhul ei leita oma seisukohtadele piisavat toetust parlamenti valitud rahvasaadikute hulgas.

Ka suur osa vastuseisust otsedemokraatlike mehhanismide juurutamisele tuleneb Eestis tegelikult samast arusaamast. Leidub ju terve rida kõrgetel positsioonidel olevaid nö. lugupeetud inimesi, kes peavad ennast ise nähtavasti osaks mingisugusest “valgustunud” eliidist, kelle rolliks ongi juhtida ja ohjeldada “rumalat” massi. Lühidalt: sisuliselt umbusaldatakse omaenda rahvast.

Kui sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks hakkas tegema kampaaniat rahvaalgatusõiguse taastamiseks, oli see selgelt seotud Riigikogus vastuvõetud sooneutraalse partnerlusseadusega, lootusega see rahvaalgatuse teel ja rahvahääletuse kaudu tühistada. Nende liberaalne vastasrind kultuurisõjas pöördus seevastu kohe rahvaalgatusõiguse taastamise vastu (sotsid unustasid, et olid andnud oma valimisprogrammis lubaduse luua õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks), sest kartis, et juhtuda võibki just see, mida sotsiaalkonservatiivid lootsid.

Tegelikult on siin ilmselt ühevõrra ülepingutatud nii ühtede lootused kui ka teiste hirmud. Heaks kinnituseks selle kohta on hiljuti Rumeenias toimunud rahvahääletus, millega taheti muuta põhiseadust selliselt, et abielu oleks määratletud liiduna ühe mehe ja ühe naise vahel.

Vastava muudatuse panek rahvahääletusele algatati seal rahvaalgatuse korras. Peamiselt kristliku taustaga konservatiivseid vabaühendusi koondav Koalitsioon Perekonna Poolt kogus selle toetuseks üle kolme miljoni allkirja, kuigi vaja olnuks pool miljonit. Parlament hakkas asja suunamisega rahvahääletusele venitama ja rahvahääletuse õiguspärasus vaidlustati kohtus, aga lõpuks see nüüd ikkagi toimus. Tulemus: rahvahääletus kukkus läbi, sest hääletamas käis vaid 21,1% hääleõiguslikest kodanikest. Neist 93,4% toetas põhiseaduse muutmist, kuid võitjaks kuulutasid ennast muudatusettepaneku oponendid, kes olid kutsunud üles rahvahääletust boikoteerima.

Sarnane lugu leidis vaid nädal varem aset Makedoonias, kus 94,2% hääletamas käinutest pooldas Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemist, kiites selle eeltingimusena heaks Kreekaga sõlmitud lepingu, mis näeb ette riigi nime muutmise Põhja-Makedoonia Vabariigiks, kuid rahvahääletus kukkus läbi, sest nõutud kvoorumit ei saadud kokku. Seal kutsusid just konservatiivid üles rahvahääletust boikoteerima.

Boikott võib osutuda kasulikumaks osalemisest

On kahtlemata täiesti loomulik, et rahvahääletustel kehtib enamasti mingisugune kvoorum, sest muidu võib hakata nende abil riiki suunama täiesti tühine vähemus, näiteks 0,01% kodanikest. Eestis seda praegu ei ole ning see on ilmselt üks Jüri Adamsi juhtimisel koostatud põhiseaduse suurtest vigadest. Selge see, et rahvaalgatusõiguse taastamisel tuleks see parandada.

Kvoorumi sisseviimine muudab aga boikoti keskpärase valimisosalusega riikides, mille hulka kuulub ju ka Eesti, täiesti mõistlikuks valikuks nende jõudude jaoks, kes tunnevad, et võivad rahvahääletusel alla jääda.

Rumeenias piisanuks põhiseaduse muutmiseks sellest, kui hääletamas oleks käinud 30% ja kehtivaks loetud hääle (pole vahet, kas poolt või vastu) oleks andnud 25% hääleõiguslikest kodanikest. On küllaltki tõenäoline, et ilma oponentide boikotita olekski see muudatus, mida konservatiivid taotlesid, seal põhiseadusesse sisse viidud. Nüüd jääb see aga ilmselt tegemata.

Makedoonias toimunud rahvahääletus oli küll nõuandva iseloomuga, kuid andis siiski tagasilöögi valitsusele, mis lootis võita selle abil laiemat toetust oma välispoliitilisele kursile parlamendis. Seal näeb põhiseadus ette, et rahvahääletus loetakse kehtivaks, kui hääletamas käib enam kui 50% hääleõiguslikest kodanikest. Kui samasugune nõue kehtinuks 2003. aasta euroreferendumi ajal Eestis ja EI-pool otsustanuks seda rahvahääletust boikoteerida, ei oleks me praegu võib-olla Euroopa Liidus.

Võib tuua veel teisigi näiteid riikidest, kus poliitilised jõud on avastanud, et neil õnnestub kallutada rahvahääletusi enda poolt soovitud suunas kõige paremini boikoti abil – see tähendab neid lihtsalt läbi kukutades. Kuid see ei tähenda seda, et rahvahääletuste kasutamine iseenesest oleks väär. On vaja lihtsalt hoolikalt läbi mõelda, kuidas teha süsteem piisavalt lollikindlaks.

Mina arvan, et Eesti senist valimisaktiivsust arvestades võiks siin olla rahvahääletustel kvoorumiks 1/3 hääleõiguslikest kodanikest. Liberaalsem oleks muidugi 25% – sellisel juhul boikott siin vaevalt kunagi toimiks. Kuid neile, kes on üldse rahvahääletuste kasutamise vastu, peab loomulikult jääma alati võimalus neid boikoteerida. Kedagi ju sunniviisil demokraadiks teha ei saa.

Artikkel ilmus 17. oktoobril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.