Rubriik: maailm

Trumpi lõpu algus

USA president Donald Trump on pingutanud kõvasti selle nimel, et saabuvad vahevalimised kujuneksid rahvahääletuseks tema presidendiks sobivuse üle. Küsitlused näitavad, et tema tahtmine ongi sündimas.

2016. aastal Trumpi valimiskampaaniat juhtinud Steve Bannon rääkis hiljem, et tema arvates tagab vabariiklastele valimistel edu just see, mida äärmuslikumad näivad olevat nende kandidaadid, sest “seda tõenäolisemalt esitavad demokraadid kandidaatideks vasakpoolseid hulle, kes on veelgi vähem valitavad kui parempoolsed hullud.”

Nii kirjeldas Bannon oma arusaama edukast valimisstrateegiast ajakirjanikule nimega Michael Wolff, kes kirjutas Donald Trumpi ametiaja algusest kõmulise raamatu “Fire and Fury: Inside the Trump White House” (2018), millest oli pikemalt juttu 7. veebruari Kesknädalas.

Bannoni ja Trumpi teed läksid lõpuks lahku. Käesoleval aastal on Bannon pühendunud peamiselt sellele, et ehitada üles euroskeptiline liikumine, millega rakendada sama strateegiat tuleval aastal eurovalimistel. Euroopa populistid suhtuvad tema plaani üldiselt skeptiliselt, kuigi leidub ka toetajaid (Matteo Salvini on entusiastlik kaasajooksik, Viktor Orban on väljendanud poolehoidu).

Bannon tagasi Ameerikas

Läinud nädalal üritas Bannon aga saada jalga taas ukse vahele ka oma kodumaal Ameerika Ühendriikides. Kolmapäeval toimus New Yorgis kõnekoosolek nüüd seal kandideerivate vabariiklaste toetuseks, mille peaesineja oli Bannon. Kohale ilmus küll paarsada kuulajat, kuid mitte ühtegi kandidaati. Enamik neist isegi ei vastanud saadetud kutsele.

Bannon rääkis kuidas ta Trumpist presidendi tegi, kiitis tema poliitikat, siunas peavoolumeediat ning hirmutas inimesi “marksistidega”, mõeldes nende all demokraate. Lühidalt: tavapärane kava.

Paremini ei läinud ka Bannoni teised üritused. Tema uue dokumentaalfilmi “Trump @ War” linastusele kogunes ainult 38 inimest. Floridas toimunud tuluõhtu pileteid jagati lõpuks tasuta, et sinna üldse veidi rahvast saada. See näitab, kui alla Bannoni aktsiad on tänaseks ameeriklaste silmis käinud. Kunagi tema toetuse pärast võistelnud vabariiklastest kandidaadid ei ole sellest enam huvitatud.

Donald Trump võib kelkida küll suurema populaarsusega, aga temagi aktiivne sekkumine vahevalimistele eelnenud valimiskampaaniasse on andnud nüüd soovitule vastupidiseid tulemusi ehk langetanud vabariiklaste reitingut.

USA Today tellimusel valminud küsitlus kinnitas, et need valimised ongi kujunemas suuresti rahvahääletuseks Trumpi presidendiks sobivuse üle: 35% tunnistas, et kavatseb näidata oma häälega vastuseisu Trumpile; 23% poolehoidu. Kõigest neljandik vastajatest märkis, et president ei avalda nende valimisotsusele mingit mõju.

Presidendi tööga oli rahul 43% vastajatest ning sama palju oli ka neid, kes kavatsesid toetada valimistel vabariiklasi. 54% ei olnud aga Trumpiga rahul. Seega on täiesti loomulik, et 51% kavatses valida demokraate. Kusjuures Trumpiga “väga rahulolematuid” oli pea poole rohkem kui neid, kes olid temaga “väga rahul”.

Trumpi suhtes kriitiliselt meelestatud valijate peamisteks muredeks on tervishoiureformi, aga ka kodanikuõiguste ning soolise võrdõiguslikkusega seonduv. Tema toetajad peavad seevastu nendel valimistel kõige olulisemateks teemadeks immigratsiooni ja piirivalvega seotud küsimusi. Enam kui pooled mõlemast leerist usuvad, et demokraatide võidu korral algatab USA Kongress protsessi Trumpi ametist tagandamiseks.

Oodatav ränk lüüasaamine, mida võis ennustada juba alates hetkest, mil Trump valiti presidendiks (see oli Hillary Clintoni kaotus, mitte Trumpi võit), on viinud selleni, et mitmed kaugemale vaatavad vabariiklased on nüüd ise (ajutiselt) poliitikast taandumas.

Esindajatekoja spiiker Paul Ryan sel korral ei kandideeri. Nikki Haley, USA suursaadik ÜRO juures, lahkub aasta lõpus ametist. Ryan ja Haley on mõlemad suhteliselt noored poliitikud ja tõenäoliselt naasevad nad mängu pärast seda, kui Trump sealt lõplikult välja on löödud ning tema poolt vabariiklaste mainele tekitatud kahju lahtuma hakkab.

Demokraadid kalduvad vasakule

Trumpi saamine vabariiklaste presidendikandidaadiks tuli 2016. aastal küll paljudele üllatusena, kuid selles peitus ka oma loogika. 2012. aastal olid vabariiklased panustanud Mitt Romneyle, kes on USA poliitilisel skaalal mõõdukas tsentrist. Ta ei suutnud Barack Obamat lüüa, sest Obama oli valitsenud sisuliselt samuti tsentrist. See näitas, et vabariiklased peavad minema paremale, et demokraatidest selgemalt eristuda ja mobiliseerida enda taha ka äärmuslike vaadetega inimesi.

Clintoni kaotus Trumpile andis demokraatidele mingis mõttes sarnase õppetunni. See veenis paljusid, et panustamine tsentrile ei garanteeri võitu. Varem arvati, et see on vajalik, sest muidu jäävad demokraadid üldvalimistel vabariiklastele alla. Bannonil oli seega õigus selles mõttes, et mida äärmuslikumad näivad olevat vabariiklaste kandidaadid, seda tõenäolisemalt esitavad demokraadid oma kandidaatideks vasakpoolseid.

Kuid tundub, et ta eksis rängalt teises punktis. Bannoni doktriini võiks sõnastada nüüd ümber järgmiselt: pane parempoolne hull presidendiks ning vasakpoolsed muutuvad valitavaks. Nimelt on Trumpi ametiaeg toonud endaga Ameerikas kaasa tõelise vasakaktivismi puhangu.

Kõige hämmastavam on olnud ilmselt organisatsiooni Ameerika Demokraatlikud Sotsialistid (ADS) järsk kasv. See ühendab demokraatlikke sotsialiste, vasakpoolseid sotsiaaldemokraate, ökosotsialiste, antikapitaliste, sotsialistlike vaadetega feministe ja teisi tõeliselt vasakpoolseid tegelasi. Tegemist on USA suurima sotsialistliku organisatsiooniga. Eelmisel aastal otsustas ADS lahkuda Sotsialistliku Internatsionaali ridadest, sest leidis, et nimetatud rahvusvaheline ühendus on asunud toetama neoliberaalset majanduspoliitikat.

Kui enne 2016. aasta presidendivalimisi oli ADS-il vaevalt 6500 liiget, siis praeguseks on neil 52 tuhat liikmemaksu (tavaliikmele 60 dollarit, uuele liikmele 45 dollarit, üliõpilasele 20 dollarit aastas) tasuvat liiget. Kui varem lähenes liikmete keskmine vanus seitsmekümnele eluaastale, siis eelmise aasta lõpus oli see 33. Tõus on tulnud valdavalt Bernie Sandersi toetajate arvelt, kes olid pettunud Clintoni saamises demokraatide presidendikandidaadiks, kuid näitab ka USA noorte, eriti üliõpilaste üldist kaldumist vasakule.

ADS-i liikmete silmis sümboliseerib Trump ühiskonna poliitilist väärarengut, mitte tulevikku. Tähelepanuväärne on aga see, et kümned nende poolt toetatud kandidaadid on esinenud viimastel aastatel valimistel mitte üksnes avalikult sotsialistidena, vaid osutunud ka valituks.

Sellel taustal pole üllatav, et mõningate kommentaatorite arvates võib USA saada nüüd oma ajaloo kõige vasakpoolsema Esindajatekoja. Kui pendel läheb liiga palju ühte äärmusesse, liigub see sealt ikka teise.

Artikkel ilmus 31. oktoobril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

ALDE Partei seisab raske valiku ees

Laupäeval toimub Brüsselis ALDE Partei nõukogu erakorraline koosolek, mille päevakorras on ainult üks küsimus: Katalaani Euroopaliku Demokraatliku Partei (KEDP) eemaldamine ALDE ridadest. Teema on kütnud kirgi juba mitmeid kuid.

KEDP asutati küll alles 2016. aasta suvel, kuid on uus erakond üksnes formaalselt. Toona toimus erakonna Kataloonia Demokraatlik Konvergents (KDK) viimane kongress, mis kasvas sujuvalt üle KEDP esimeseks kongressiks. Nimelt otsustasid KDK liikmed luua uue erakonna, et distantseeruda suurtest korruptsiooniskandaalidest, mis seda poliitilist jõudu olid tabanud.

KDK sündis poliitilise liikumisena juba 1974. aasta sügisel. Järgmisel aastal suri lõpuks diktaator Francisco Franco ja algas Hispaania üleminek demokraatiale. 1976. aastal formeeriti KDK ümber erakonnaks.

Pikk valitsusaeg viis halvale teele

1979. aastal võeti Hispaanias vastu seadus, millega Kataloonia sai autonoomseks piirkonnaks ja taastati sealne parlament. 1980. aastal toimunud valimised võitis KDK, mille esimees Jordi Pujol (sünd. 1930) sai Kataloonia valitsusjuhiks ja jäi sellele ametikohale 2003. aasta lõpuni, mil ta otsustas seitsmendaks ametiajaks enam mitte kandideerida. KDK langes opositsiooni, kuid tuli 2010. aastal uuesti võimule. Madalamal tasemel omati häid positsioone ka vahepeal.

Pujoli järel sai 2003. aastal KDK juhiks Artur Mas, kelle eestvedamisel toimus hiljem erakonna ümbersündimine KEDP-ks. Selle esimehena jätkas ta käesoleva aasta jaanuarini.

Artur Mas, Guy Verhofstadt ja Jordi Pujol

Eelmisel aasta märtsis keelas kohus Masil kaheks aastaks avalikus ametis olemise ja määras 36500 eurot trahvi selle eest, et 2014. aastal oli ta Kataloonia valitsusjuhina eiranud Hispaania kohtu keeldu ja lasknud korraldada mittesiduva rahvaküsitluse Kataloonia enesemääramise küsimuses. 2016. aastal keskendus Mas erakonna ümberkujundamisele; valitsusjuhiks sai Carles Puigdemont, samast erakonnast, kes tõrjuti läinud aastal iseseisvusliikumise toetamise pärast eksiili.

Tänavu mais tuli lõpuks võimule Kataloonia uus valitsus, mille juht Quim Torra ei kuulu ühtegi erakonda, kuid pooldab iseseisvumist ja toetub koalitsioonile, mille on moodustanud KEDP ja Kataloonia Vabariiklikud Vasakpoolsed.

Viimastel aastatel Kataloonias toimunud tormiliste arengute taustal on kahtlemata mõistetav, kui KEDP vaenamise taga nähakse Hispaania ühtsuse toetajaid, aga samas ei saa vaadata nüüd mööda ka nendest suurtest korruptsiooniskandaalidest, mis ilmsiks on tulnud.

Tänavu jaanuaris langetas kohus juba süüdimõistva otsuse, mille kohaselt sai KDK aastatel 1999-2009 ehitusfirmalt Ferrovial 6,6 miljonit eurot ebaseaduslikku vahendustasu avalike töödega seotud lepingute eest. Pistist tuli maksta 3-4% lepingute mahust. Sel moel saadud raha kanditi paari sihtasutuse kaudu nii KDK kassasse kui ka mõningate sellega seotud isikute taskusse. Mitmed tegelased mõisteti aastateks vangi ning peavad maksma suuri trahve. Mas, kelle lähikonda osad neist kuulusid, lahkus KEDP esimehe kohalt.

KDK asutaja Jordi Pujol ja tema pojad jäid maksuametile vahele juba 2014. aastal ning said süüdistuse rahapesus ja maksudest kõrvalehoidumises. Pujol tunnistas, et päris kunagi oma isalt salajased välismaised pangakontod. Ta vabandas, et ei olnud sellest teavitanud, ning teatas, et need miljonid said lõpuks deklareeritud ja maksud makstud. Ühtlasi lahkus ta KDK auesimehe kohalt.

Pujoli rahaskandaalid said põhjuseks, miks KDK liikmed toetasid selle ümberkujundamist KEDP-ks, kuid tagantjärele on selle taga nähtud ka Masi soovi vabastada erakond vastutusest tegude eest, mis ulatusid ka aega, mil seda juhtis juba tema. 2016. aastal vastavad uurimised juba käisid. Tänavu tuli süüdimõistev otsus, millega vahepeal justkui olematuks muutunud KDK kohustati ebaseaduslikult saadud 6,6 miljonit eurot riigile maksma.

Suvel laiendati uurimist, nii et selle alla sattus ka KEDP kui KDK järglane. Just see vallandaski protsessi KEDP eemaldamiseks ALDE ridadest.

Kas käimas on iseseisvuslaste lintšimine?

KEDP esindajate sõnul on korruptsioonijuhtumitega seonduv vaid ettekääne nende tõrjumiseks. Nad rõhutavad, et nende suhted ALDE-ga hakkasid halvenema pärast seda, kui nimetatud ühendusega liitus 2016. aastal uus liberaalne erakond Kodanikud, mis on tugevalt katalaanide rahvusliku liikumise vastu. ALDE juhtkond aga väidab, et küsimus KEDP eemaldamisest ei ole seotud KEDP toetusega Kataloonia iseseisvumisele.

ALDE individuaalsete liikmete hulgas on kogu see problemaatika tekitanud viimasel ajal kohati äärmiselt teravaks muutunud arutelusid. Protestiks ALDE nõukogu erakorralise koosoleku kokkukutsumise vastu lahkus individuaalsete liikmete juhtivkomiteesse kuulunud Robert Schliessler koguni ALDE Partei ridadest. Tema hinnangul näitas protsessi alustamine KEDP eemaldamiseks, et ALDE ei suuda mängida Kataloonia iseseisvumise küsimuses enam konstruktiivset rolli.

Schliessler ja tema mõttekaaslased nõustusid nüüd KEDP enda käsitlusega, mille kohaselt rünnatakse seda erakonda praegu Kataloonia iseseisvumise toetamise pärast. Paljud leidsid, et õige koht selle küsimuse arutamiseks oleks mitte ALDE nõukogu erakorraline koosolek, vaid juba tuleval kuul Madridis toimuv kongress.

Teised on aga seisukohal, et KDK/KEDP suured korruptsiooniskandaalid heidavad lähenevate eurovalimiste eel halba varju ALDE Parteile tervikuna ning nende liikmelisuse küsimus on vaja lahendada just enne Madridi kongressi, mille võõrustajaks on erakond Kodanikud, sest kui see asi tuleks hääletamisele seal, jääks veelgi enam mulje, et küsimus on tegelikult suhtumises Kataloonia võimalikku iseseisvumisse.

Minu hinnangul ei ole KDK/KEDP korruptiivse tegevuse suhtes toimuvad juurdlused tingitud sellest, et tegemist on katalaani iseseisvuslaste tugevaima poliitilise jõuga.

Need on pigem märgid Hispaania prokuratuuri ja kohtusüsteemi üldisest tugevnemisest, mis leidis aset seoses Kataloonia küsimuses toimunud kohtuvaidlustega, kuid on viinud ka konservatiivse Rahvapartei valitsuse langemiseni Madridis. Kompromissitute otsustega Kataloonia küsimuses jõuti enesekindluseni, mis võimaldas minna lõpuks traditsiooniliste võimuparteide kallale, et need aastaid kestnud korruptsiooni eest vastutusele võtta. Ja see on iseenesest hea.

Küsimus on nüüd selles, mida ALDE Partei selliste liikmetega tegema peaks? Ükskõik milline otsus laupäeval langetatakse, halb on see igal juhul. KEDP väljaviskamise korral jääks paljudele mulje, et neid karistatakse poliitiliste seisukohtade (Kataloonia iseseisvumise toetamise) pärast. Kui nad otsustatakse liikmeks jätta, näiks see paljudele korruptsiooni tolereerimisena.

Ilmselt oleks vaja palju selgemaid reegleid selle kohta, millistele tingimustele ALDE liikmeserakonnad vastama peavad, sest sarnaseid probleemseid parteisid kuulub selle ridadesse ju ka teistest riikidest. Ja neid reegleid tuleks jõustada ühevõrra karmilt kõigi suhtes.

Artikkel ilmus 24. oktoobril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Applebaum “Punane näljahäda”

2007. aastal, kui möödus 75 aastat Nõukogude Liidu poolt Ukrainas kunstlikult esile kutsutud suure näljahäda (holodomor) algusest, kirjutasin artikli pealkirjaga “Holodomor, vene identiteet ja Eesti”, mis ilmus juhuslikult samal päeval, kui Tõnismäelt teisaldati pronkssõdur. Ma ei arva, et see oli hea lahendus tekkinud kriisile (“Pronkssõduri teisaldamine kuhugi kõrvalisse paika ei oleks lahendus, see üksnes suurendaks märtrioreooli, mida see ebajumal neostalinistide silmis omab. Samuti jätkuksid kuju uues asupaigas kogunemised, mille kaudu levitatakse Eesti riigi suhtes vaenulikku ideoloogiat.”), olin ise soovitanud hoopis radikaalsemat, aga Tõnismäel selleks hetkeks kujunenud olukorras ei jäänud ilmselt enam muud valikut. Valitsus oli asetatud sundolukorda, kus tuli tegutseda kiiresti.

Eesti akadeemilistes ringkondades oli populaarne süüdistada pronkssõduri kriisis Ansipi valitsust, täpsemalt Reformierakonda, mis olevat seadnud selle kuju oma valimiskampaania teenistusse. Hiljem üritati jätta mõnes artiklis koguni muljet, et see teisaldati siis juba enne valimisi, et saada eestlastelt rohkem hääli. Valimiskampaaniate raames seda teemat kohalike poliitikute poolt kahtlemata ekspluateeriti, kuid kriis ise oli minu meelest tingitud siiski Kremli sõjast ajaloo vastu, katsetest manipuleerida sellega oma tänapäevastes geopoliitilistes huvides.

Ukraina puhul oli siis üheks lahinguväljaks selles sõjas ka mälestus holodomorist. Nõukogude ajal üritati seda lihtsalt maha vaikida. 2007. aastal Venemaa küll enam näljahäda toimumist ametlikult ei eitanud, kuid kahtluse alla seati selle olemus ning ulatus. Väideti, et näljahäda ei kutsutud Ukrainas esile sihilikult ja see ei olnud seal suurem kui mitmetes teistes Nõukogude Liidu piirkondades. Sarnane käsitlus domineerib Venemaal režiimitruude ajaloolaste hulgas ka praegu.

Anne Applebaum rõhutab oma raamatus “Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas”, mis ilmus inglise keeles alles 2017. aastal, korduvalt, et seda ei ajendanud kirjutama viimastel aastatel Ukrainas ja Ukraina-Venemaa suhetes toimunud arengud. Ta märgib, et “esimest korda arutasin seda, kas oleks vaja koostada uus näljahäda ajalugu, oma kolleegidega Harvardi Ukraina-uuringute instituudist 2010. aastal. /—/ Tollal ei olnud vähimatki põhjust arvata, et 1932.–1933. aasta sündmuste uut uurimist võiks tõlgendada mingiski mõttes poliitilise seisukohavõtuna. /—/ Ma ei taha sellega öelda, nagu ei oleks Ukraina revolutsioon, ukraina eliidi jõhker represseerimine ja golodomor praeguste sündmustega seotud. Vastupidi: need moodustavad võtmetähtsusega tausta ja aluse, mis aitavad praegustest sündmustest aru saada.”

Ma küll ei nõustu sellega, et tollal ei olnud vähimatki põhjust arvata, nagu võiks selle teema käsitlemist tõlgendada mingiski mõttes poliitilise seisukohavõtuna (poliitiliselt nii tundliku teema käsitlemine on paratamatult ka poliitiline seisukohavõtt), kuid see ei tähenda, et Applebaumi käsitlus oleks poliitiliselt kallutatud. Veidi annab tunda üksnes see, et raamat on suunatud esmajoones USA lugejatele – see ilmselt mõjutas alateemade valikut, vaatepunkti, toodud näiteid ja võrdlusi jms.

Applebaum ei kirjuta ainult 1932.–1933. aasta näljahädast. Umbes pool tekstist on pühendatud sellele eelnenud arengutele, alates 1917. aasta revolutsioonist ja 1920-ndate kriisidest ukrainlaste vastuhakkude ning põllumajanduse kollektiviseerimise läbikukkumiseni. See loob tausta, mis selgitab nii NSV Liidu juhtide motiive suure näljahäda esilekutsumisel kui ka nende kohapealsete käsilaste tegevust. Samuti kirjutab ta järgnenud kinnimätsimisest ning sellest, kuidas holodomor on kajastunud ajalookirjutuses ja mälestustes.

Rahvuslikult meelestatud Ukraina ajaloolased kalduvad mõnikord süüdistama toona sooritatud kuritegudes üksnes nö. “võõraid” (juute ja moskoviite, nagu tehti juba Saksa okupatsiooni ajal), kuid Applebaumi sõnul olid need enamasti siiski kohalikud elanikud, kes viisid jõhkralt läbi toiduainete sundvõtmist (saades mõnikord osa äravõetud toidust endale), mis lõppes paljudele näljasurmaga, ning oma kodust väljaaetud jõukamate naabrite elamised laiali tassisid.

Põhiline vastutus juhtunu eest lasub samas loomulikult režiimil, mis inimesi sel moel käituma kallutas, tõugates neid üle selle õhukese piiri, mis lahutab tsivilisatsiooni barbaarsusest.

Applebaum peatub ka sellel, kuidas Ukrainas tekkinud olukorda üritati toona ka Läänes ilustada, näljahäda pisendada ning selle tekkemehhanisme hägustada. Ma ei ole uurinud, kuidas seda siis Eestis üldiselt nähti, aga esimesed kirjeldused holodomorist mida kunagi lapsepõlves lugesin, ilmusid 1930-ndatel luterlikus ajakirjas Ärataja. Need mõjusid mulle siis küll üsna vapustavalt, aga ei olnud tegelikult pooltki nii õõvastavad kui Applebaumi raamatus leiduvad lood kannibalismist, ebainimlikust jõhkrusest, kirjeldused nälgivatest massidest ja üksikisikutest.

Selle raamatu suurim väärtus ei seisne aga muidugi näljahäda kujutamises, vaid selle õuduse taga peitunud poliitiliste valikute valgustamises. Applebaum näitab, et holodomor kutsuti esile täiesti teadlikult, eesmärgiga murda ukraina talurahvas ning laiemalt sealsed rahvuslikult meelestatud kihid, et hoogustada Ukraina sovetiseerimist, mis tähendas ühtlasi venestamist. See täitis sisuliselt sama poliitilist eesmärki, mida Eestis 1949. aasta märtsiküüditamine, kuid oli sellest lihtsalt veelgi kohutavam ja hullem.

Minu hinnangul võib seda nimetada objektiivseks ajalookäsitluseks, aga teema üldise politiseerituse kontekstis mõjub see loomulikult ka poliitilise seisukohavõtuna, mistõttu kalduvad nõukogude režiimi apologeedid ja Venemaa praeguse juhtkonna poolehoidjad käsitlema seda poliitiliselt kallutatuna. Mis parata, kui kõik ei ole valmis tõde tunnistama.

Applebaumi raamatust on kirjutanud ka Jaan Martinson ja Edward Lucas. Ingliskeelsest inforuumist võib leida ka kriitilisemaid arvustusi, näiteks on juhtinud mitmetele selle raamatu puudustele tähelepanu Christopher Gilley ja Mark Trager, kuigi eriti viimase puhul seguneb õigustatud kriitika tema enda kinnisideedega, mis ei kannata üldse mingit kriitikat.