Rubriik: maailm

USA president Donald Trump arvab, et leidis endale Põhja-Korea diktaatori näol hea partneri. Tema lootus näha sealse tuumaprogrammi lõppu on paraku rajatud soovmõtlemisele.

Trump esines oma ametiaja alguses Põhja-Korea suunas terve rea teravate säutsudega, kuid andis tegelikult juba valimiskampaania ajal mõista, et on avatud ka dialoogile. Sellele vaatamata tuli paljudele täiesti ootamatult, et ta tegi eelmisel aastal suhtumises Põhja-Koreasse justkui U-pöörde. Varem irooniliste pilgete objektiks olnud Kim Chŏng-un muutus tema silmis äkitselt salongikõlbulikuks.

Läinud aasta juunis Singapuris toimunud tippkohtumisel allkirjastasid Trump ja Kim ühisavalduse, millega pühendusid USA ja Põhja-Korea suhete normaliseerimisele, et jõuda ühiste pingutuste kaudu Korea poolsaarel kindla ja püsiva rahuni.

Diplomaatilise ilukõne tuum seisnes selles, et Põhja-Korea kohustus töötama Korea poolsaare täieliku tuumarelvadest vabastamise suunas. President Trump aga kohustus andma Põhja-Koreale julgeolekugarantiisid. Ühtlasi lepiti kokku kõrgetasemeliste kohtumiste jätkumine.

Trump: ma hoidsin ära suure sõja

“Kui mind ei oleks valitud Ameerika Ühendriikide presidendiks, oleksime me just praegu, minu arvates, Põhja-Koreaga suures sõjas, potentsiaalselt miljonite tapetutega,” teatas Trump eelmisel nädalal USA Kongressi ees peetud kõnes “Olukorrast riigis”.

“Palju tööd jääb veel teha, aga minu suhe Kim Chŏng-uniga on hea,” lisas Trump samas. “Ja esimees Kim ning mina kohtume taas 27. ja 28. veebruaril Vietnamis.”

Pea kõigis rahvusvahelises meedias ilmunud kommentaarides, mis sellele avaldusele on järgnenud, märgitakse, et sisuliselt mitte keegi, kes teab midagi Põhja-Koreast, ei usu, et Kim Chŏng-un loobub tuumarelvadest. Ekspertide hinnangul näeb Põhja-Koreas valitsev režiim neis enda peamist julgeolekugarantiid.

USA meediasse lekkinud info kohaselt näitab äsja ÜRO Juleolekunõukogu sanktsioonide komiteele esitatud konfidentsiaalne raport, et ei ole mingeid märke nagu kavatseks Põhja-Korea tuumarelvadest loobuda. Selle asemel tegeletakse seal hoopis järjekindlalt vastavate programmide hajutamisega, et varjata neid paremini USA võimalike sõjaliste löökide eest.

Põhja-Korea juhtidel on silme ees nii Saddam Husseini ja Muammar Gaddafi kui ka Ukraina saatus. Iraaki ja Liibüat ei oleks tõenäoliselt rünnatud, kui need riigid poleks andnud järele survele oma relvastusprogrammid kokku tõmmata, vaid jõudnuks tuumarelvade valmistamiseni. Venemaa käitumine Ukrainaga olnuks kindlasti vaoshoitum, kui Ukraina poleks tuumarelvadest loobunud.

Mis sellest asjast nüüd edasi saab?

Mitmed kommentaatorid on avaldanud arvamust, et president Trump võib teha USA poliitikas järjekordse U-pöörde, kui talle jõuab lõpuks kohale, et Põhja-Korea ei kavatse tuumarelvadest loobuda. Nad kardavad, et sellisel juhul tunneb ta ennast isiklikult solvatuna ning võtab varasemast veelgi teravama ja sõjakama tooni.

Mulle tundub see siiski ebatõenäoline. Trump on läinud Kim Chŏng-uni kiitmisega nii kaugele, et ei elaks sellist U-pööret poliitiliselt enam üle. Sellega näitaks ta ennast juba liiga ebastabiilse riigijuhina.

Pealegi ei ole USA sisuliselt valmis reaalseks sõjaliseks konfrontatsiooniks riigiga, millel on olemas nii tuumarelvad kui ka võimekus toimetada need ballistiliste rakettidega USA läänerannikule. Trumpi soojenemine Põhja-Korea suhtes tulenes eelkõige just sellest tõsiasjast.

Tõenäolisem tundub see, et sõlmitakse mingisugune relvastuskontrolli kokkulepe ja Põhja-Korea pikendab moratooriumit tuumakatsetuste tegemisele. Sellega antakse Trumpile võimalus näidata nagu oleks tema poliitika olnud edukas, kuigi Põhja-Korea loobumiseni tuumarelvadest see ei vii. USA leevendab vastutasuks Põhja-Korea suhtes kehtestatud sanktsioone.

Sisuliselt tähendaks selline lahendus, et Kim Chŏng-un saab oma tahtmise: tuumarelvad, mis tagavad Põhja-Koreas valitseva režiimi puutumatuse, jäävad alles, kuid suhted ülejäänud maailmaga normaliseeruvad.

Seda võib nimetada ka lihtsalt reaalsuse aktsepteerimiseks. Pöördumine tagasi varasema poliitika juurde, mis ju tõestas enda mittetoimivust, ei annaks midagi. Minek veelgi teravama konfrontatsiooni teed võib aga viia tõesti just selleni, mille ärahoidmise eest Trump ennast kiitis.

Koreade taasühinemist lähiajal ei tule

Suhted kahe Korea vahel on nüüd küll paranemas, kuid nende taasühinemist silmapiiril siiski ei paista. Kahe riigi poliitilised ja majanduslikud süsteemid on liiga erinevad selleks, et neid lähiajal kokku saaks lõimida.

10. märtsil toimuvad Põhja-Koreas “valimised”, mis on valimised muidugi ainult nime poolest. Viieks aastaks ametisse astuv 687-liikmeline Kõrgem Rahvakogu (parlament) sarnaneb kunagisele Eesti NSV Ülemnõukogule. See kutsutakse mõneks päevaks kokku vaid kord või paar aastas. Istungite vaheajal on võim delegeeritud presiidiumile, mille kummitemplina Rahvakogu toimib.

Kõrgema Rahvakogu Presiidiumi esimees on alates 1998. aastast olnud Kim Yŏng-nam, kes on tegelikult ka Põhja-Korea de jure riigipea. Enne seda oli ta 15 aastat välisminister. Suurim muudatus, mis saabuvate valimistega kaasneda võib (aga ei pruugi), on see, et äsja 91. sünnipäeva tähistanud Kim Yŏng-nam suundub lõpuks vanaduspuhkusele.

Valimisteks on moodustatud ühemandaadilised valimisringkonnad. Igas ringkonnas seatakse üles üks kandidaat. Formaalselt seatakse kandidaadid üles rahvakoosolekute poolt. Sisuliselt langetatakse otsus parteikomitees.

Põhja-Korea on iseenda pantvang

Paljudele tuleb võib-olla üllatusena, et Põhja-Koreas ei valitse ametlikult üldse üheparteiline režiim. Demokraatlik Rinne Isamaa Taasühendamiseks (Isamaarinne), mille ridadesse kõik kandidaadid kuuluvad, koosneb kolmest parteist ja tervest reast ühingutest.

Mitmeparteilisus on siiski vaid näiline. Isamaarindes domineerib Korea Tööpartei, mille juhtivat rolli kõik peavad tunnistama. Teised parteid osalesid kunagi Isamaarinde loomises, kuid rapiti vahepeal nii jõhkralt läbi, et neist said juba ammu sisuliselt Tööpartei variorganisatsioonid, mida kasutatakse propagandistlikel eesmärkidel. Tegemist ei ole iseseisvate poliitiliste jõududega.

Sellegi poolest on huvitav vaadata, kas kohtade jaotus parlamendis nüüd muutub. Korea Sotsiaaldemokraatlikule Parteile on seal viimastel kordadel eraldatud 50, Tšenudani Usuparteile (Taevase Tee Usu Noorte Sõprade Partei) aga 22 kohta. Mõned kimnoloogid arvavad, et märkimisväärsed muudatused neis arvudes võivad anda märku Tööpartei esimehe Kim Chŏng-uni valmisolekust muuta Põhja-Korea poliitilist süsteemi laiemalt.

Mina isiklikult suhtun sellisesse väljavaatesse siiski skeptiliselt. Tõenäoliselt mängitakse maha tavapärane valimisfarss, kus ametlikud tulemused näitavad, et hääletamas käis pea 100% valijatest ja neist 100% hääletas oma ringkonnas üles seatud kandidaadi poolt.

Lõuna-Korea tõeliselt mitmeparteilise, demokraatliku riigikorraldusega on Põhja-Korea poliitilist süsteemi kokku sobitada võimatu. See muudab aga võimatuks ka Koreade taasühinemise. Vähemalt seni, kuni praegune režiim Põhja-Koreas püsib. Ja mingit režiimimuutust seal nüüd ette näha ei ole.

Artikkel ilmus 13. veebruaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Viimastel nädalatel on maailma pilgud pööratud taas Venetsueelale. Seal on juba pikalt vindunud sügav sotsiaal-majanduslik ja poliitiline kriis. Sõjalise sekkumisega seda lahendada ei saa.

Eestis oli huvi Venetsueela vastu suurim tõenäoliselt 1990-ndate algupoolel, kui siinsetelgi teleekraanidel jooksid “Tahmanägu” ja teised toona ülipopulaarsed Venetsueela seebikad ning väliseestlane Harry Männil, kes endale seal suure varanduse kokku oli ajanud, taas sünnimaa radu käis. See oli aeg, mil meil leidus kompetentseid inimesi, kes osanuks võib-olla vastata pealkirjas toodud küsimusele.

Ilmselt tänu Männilile ja Vaino Väljasele, kes oli olnud 1980-1986 NSV Liidu suursaadik Venetsueelas, oli see Kariibi mere ääres asuv Ladina-Ameerika riik 1991. aastal üks meie iseseisvuse taastamise kiiremaid tunnustajaid (sel ajal olid seal muide võimul sotsid). Hiljem ei ole sellest siiski suurt sõprust arenenud.

Männil on surnud, Väljas ammu tegevpoliitikast erru läinud. Eestil on Venetsueelas küll üks aukonsul, kuid kontaktid kahe riigi vahel on peaaegu olematud. Vastastikuseid visiite ei ole toimunud, mingeid kahepoolseid lepinguid ei ole sõlmitud. Kaubavahetus on ülimalt tagasihoidlik. Võib öelda, et Eesti vaatepunktist on Venetsueela kauge maa, kus meil praktiliselt puuduvad otsesed huvid.

Mängukaart ideoloogilises sõjas

Viimase kahekümne aasta jooksul on Venetsueela muutunud Eestis aga justkui mängukaardiks vasak- ja parempoolsete ideoloogilises sõjas. Pärast seda, kui seal tuli 1999. aastal võimule Hugo Chávez, hakkasid osad Lääne vasakpoolsed nägema sealsetes reformides järgimist väärivat eeskuju. Hiljem võeti lausa kasutusele loosung “21. sajandi sotsialism”, millel leidus toetajaid ka Eestis.

Täna võib neid tikutulega taga otsida. Nüüd on käes parempoolsete kord parastada.

Justiitsminister Urmas Reinsalu (Isamaa) kuulutas dramaatilises avalduses, et Eesti peab Venetsueela presidendina viivitamatult tunnustama Juan Guaidót, mitte Nicolás Madurot. “Me ei tohi ÜRO Julgeolekunõukogu koha nimel tasalülitada selget väärtuspõhist välispoliitilist liini,” teatas Reinsalu. “See et paljudele ebademokraatlikele riikidele maailmas Maduro meeldib, see et ka Euroopa sotsialistide seas leiame tema fänne, ei tähenda et peaksime loobuma selgest seisukohast.”

“Meie peavoolumeediast ei loe, ei kuule ega näe, kui sotsialism kuskil nii-öelda halvas valguses on; ja Venetsueela on üks traagilisemaid näiteid sellest, kuidas täiesti normaalne riik sotsialismiga tuksi keerati,” seletas raadiosaates “Räägime asjast” aga Martin Helme (EKRE). “Mind õudselt vihastab see, kuidas meie padupunane meedia absoluutselt ei räägi sellest, mis Venetsueelas toimub.”

Tegelikult on Eesti peavoolumeedia, eriti ERR, kajastanud viimaseid arenguid Venetsueelas isegi üllatavalt aktiivselt ja objektiivselt. Nii näiteks spekuleeris oma vasakpoolsete sümpaatiate poolest tuntud Arni Alandi juba 14. jaanuari “Välisilmas”, et Madurot võib oodata kunagise Rumeenia diktaatori Nicolae Ceaușescu saatus.

Teatavasti lasti 71-aastane Ceaușescu ja tema abikaasa Elena 1989. aastal toimunud revolutsiooni käigus maha. Nad olid viimased inimesed, kes Rumeenias enne surmanuhtluse kaotamist hukati. Tagantjärele on rumeenlaste hinnangud sellele siiski üsna erinevad, umbes nagu venelaste omad tsaariperekonna tapmisele.

Maduroga läbirääkimisi ei peeta

Olukord Venetsueelas on väga keeruline. Ma ei hakka kordama üle seda, millest juba kirjutasin 16. augustil 2017 Kesknädalas ilmunud artiklis “Demokraatia lõpp Venetsueelas” (kes tahab, see leiab selle internetist).

Eelmisel aastal toimusid seal presidendivalimised, kus Maduro sai ametlike tulemuste kohaselt 67,8% häältest. 2015. aastal parlamendis enamuse saanud opositsiooniliste jõudude koalitsioon otsustas valimisi boikoteerida, protesteerides nii osade poliitikute ning erakondade valimistelt kõrvaldamise vastu, kuid kõik selle liikmed valitud strateegiat ei toetanud.

Varasemalt ka võimupartei ridadesse kuulunud Henri Falcón märkis, et valimisboikotid ei tööta peaaegu kunagi (seda kinnitavad vastavad teaduslikud uuringud), valimistel osalemisest loobunud opositsioonilised jõud kaotavad lihtsalt pinda ja lasevad valitsejatel oma võimu konsolideerida.

Varem olid pidanud teda reeturiks võimupartei esindajad, presidendivalimistel osalemisega muutus ta selleks ka teiste opositsionääride silmis. Falcón arvas siis, et neid ootab poliitikute ja erakondadena ees hääbumine, sest nad ei mõista seda, et rahvas ootab lahendusi, mitte konflikti. Valimistel sai ta ametlike tulemuste kohaselt 20,9% häältest, kuid toimunud ulatuslike rikkumiste tõttu ei tunnistanud ka tema nende valimiste legitiimsust. Seda ei teinud ka teised opositsioonilised kandidaadid.

Tänavu jaanuaris otsustas parlament kuulutada presidendivalimiste tulemused lõpuks õigustühiseks. Presidendi ajutiseks kohusetäitjaks määrati parlamendi spiiker Juan Guaidó. Maduro poolt ametisse nimetatud ülemkohus kuulutas selle sammu põhiseadusvastaseks. Maduro ja tema toetajad asusid kujutama toimuvat USA poolt korraldatud riigipöördena, mille eesmärk on haarata enda kontrolli alla Venetsueela naftavarud.

Tänavatel toimuvad suured meeleavaldused. Guaidó on kutsunud relvajõude üles endaga liituma, kuid ei poolda sõjalist sekkumist väljastpoolt. Reedel teatas Maduro, et on valmis pidama läbirääkimisi, kuid Guaidó lükkas selle pakkumise tagasi, sest tema hinnangul ei oleks see dialoog siiras. Opositsioon on seega teinud selgelt panuse Maduro kukutamisele. Tema taga olevate jõududega üritatakse aga ilmselt jõuda kokkuleppele.

Guaidól on tugev rahvusvaheline toetus

Reinsalu ja Helme sidusid Venetsueela kriisi USA ja Venemaa vastasseisuga ning kujutasid pahalastena sotsialiste, kuid selline käsitlus on veidi eksitav. Guaidó, Falcón ja paljud teised Venetsueela opositsiooni tuntumad tegelased on nimelt sotsiaaldemokraadid.

Eelmisel nädalal Santo Domingos kogunenud Sotsialistliku Internatsionaali nõukogu võttis Venetsueela küsimuses vastu deklaratsiooni, milles märgiti, et just parlament on see legitiimne võimuorgan, mis peab juhtima naasmist demokraatia juurde, tunnustati Guaidó püüdlusi selles osas ning kutsuti Venetsueela rahvast üles lahendama oma erimeelsusi rahumeelselt.

Euroopa Parlament võttis omakorda vastu resolutsiooni, millega kutsuti Euroopa Komisjoni ja liikmesriike asuma ühtsele seisukohale, tunnustama Guaidód Venetsueela ainsa seadusliku üleminekupresidendina. “Euroopa Liidul on olemas suur võimekus mõjutada ning seda hooba kasutatakse, et leida Venetsueela kriisile rahumeelne ja kokkulepitud lahendus,” rõhutas Ramón Jáuregui (Hispaania Sotsialistlik Töölispartei), kes osales sotside fraktsiooni nimel selle resolutsiooni koostamises.

Mida peaks tegema Eesti?

Minu arvates oleks mõistlik liikuda Euroopa Liidu ühtse poliitika kujundamist toetades Hispaania kiiluvees. Eestit ei seo Venetsueelaga peaaegu miski, aga Hispaania sidemed selle maaga on juba ajalooliselt väga tihedad. Seal elab sadu tuhandeid Hispaania kodanikke ja sajad tuhanded on põgenenud sealt viimastel aastatel Hispaaniasse. Hispaania poliitikud ning diplomaadid on pingutanud kõvasti selle nimel, et võimupartei ja opositsioon jõuaksid Venetsueelas rahumeelset lahendust võimaldava kokkuleppeni. Ja need jõupingutused kahtlemata jätkuvad.

Artikkel ilmus 6. veebruaril 2019 ajalehes Kesknädal. (Kirjutatud 2. veebruaril.) Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Lätis kulus nüüd uue valitsuse moodustamiseks üle kolme ja poole kuu. Enim hääli kogunud erakond jäeti koalitsioonist välja. Peaministriks tõusis kõige napimalt valimiskünnise ületanud partei esinumber.

Eelmise aasta oktoobris Lätis toimunud valimistel sai kõige rohkem hääli sotsiaaldemokraatlik erakond Koosmeel. Neid toetas 19,8% valijatest. See andis parlamendis 23 kohta sajast. Tegemist oli juba kolmanda korraga järjest, mil peamiselt venelaste häältele toetuv Koosmeel valimised võitis, kuid pärast seda etniliste läti parteide poolt opositsiooni jäeti.

Ei aidanud neid demoniseeritud õlgmehikese rollist välja ka see, et läti rahvuslaste poolt vihatud Riia linnapea Nils Ušakovsi asemel pandi sel korral erakonna peaministrikandidaadiks Vjačeslavs Dombrovskis.

Dombrovskis läheb europarlamenti

Enne valimisi sai märgitud (8. augustil 2018 Kesknädalas ilmunud artiklis “Olud enne parlamendivalimisi Lätis segased”), et Koosmeele häältesaaki ohustab kõige rohkem see, kui erakonnale seni edu taganud valijate koalitsioon koost laguneb. Dombrovskise mõõdukam liin vene vähemuse huvide eest seismisel ja varasem tuntus parempoolse majanduspoliitika toetajana ähvardas viia valijaid teiste erakondade taha.

Valimistulemused näitasid, et mõningal määral see juhtuski. 2014. aastaga võrreldes kaotas Koosmeel nüüd 3,2% kõigist valimistel antud häältest. Nende arvelt tõusid uus vasakliberaalne erakond Progressiivid (neid toetas 2,6% valijatest) ja radikaalsem Läti Vene Liit (said 3,2% häältest ehk poole rohkem kui eelmine kord).

Kokkuvõttes jäi Koosmeele taga olev valijate koalitsioon aga püsima. Viimaste küsitluste kohaselt on erakonna reiting valimistega võrreldes isegi kasvanud. Osad vahepeal nende teiste parteide poole kaldunud valijad on Koosmeele taas üles leidnud. See tõotab erakonnale väga head tulemust ka lähenevatel eurovalimistel, kus nende esinumbriks on Dombrovskis.

“Nendeks valimisteks seame me üles inimese, kes on mitte üksnes populaarne, vaid omab ka suurt kogemust poliitikas ja täitevvõimu teostamisel,” kommenteeris seda otsust Ušakovs. “Need on meie maa jaoks tõesti tähtsad valimised. Pärast aastat 2020 võib Läti kaotada kuni 20% eurofondide vahenditest, see on umbes 800 miljonit eurot. Lätis ei viida praktiliselt ühtegi arendusprojekti ellu Euroopa Liidu kaasrahastuseta – alates koolihoonete ja elumajade renoveerimisest kuni teede remondi ja uute parkide rajamiseni. Keegi sellest praegu küll ei räägi, aga selle raha kaotamine lööb esmajärjekorras Läti tavakodanikke.”

Ušakovsi sõnad annavad veidi aimu sellest, millele Koosmeel kavatseb nüüd oma eurovalimiste kampaanias keskenduda. Peateemaks saab võitlemine eurorahade eest, millele Dombrovskise kogemused ja Koosmeele aktiivne osalemine Euroopa Sotsialistide Parteis kaasa peaks aitama.

2014. aastal tabas neid eurovalimistel sisuliselt läbikukkumine. Koosmeel sai siis 13,0% häältest, mis andis ühe koha Lätile eraldatud kaheksast. Nende esinumber Boriss Cilevičs samas valituks ei osutunud. Europarlamenti pääses Andrejs Mamikins, kellest sai läinud aastal hoopis erakonna Läti Vene Liit peaministrikandidaat. Praegu ei ole Koosmeelel europarlamendis seega tegelikult enam ühtegi saadikut.

Dombrovskise valituks osutumine on nüüd üsna kindel. Lahtine on vaid see, kas lisaks temale saab Koosmeel endale europarlamenti ka teise esindaja.

Valitsust ühendab vaen Koosmeele vastu

Koalitsioonist jäeti välja ka Roheliste ja Talurahva Liit, mille ridadesse kuulub viimased kolm aastat Läti peaministriks olnud Māris Kučinskis. Parlamendis toimunud hääletusel oli valitsuse ametisse kinnitamise vastu ka viis saadikut esmakordselt valimistel osalenud korruptsioonivastasest erakonnast “Kellele kuulub riik?”, mis kuulub ametlikult koalitsiooni.

Valitsust toetas 61, vastu oli 39 saadikut.

Nende arvude põhjal võib esmapilgul näida, et Läti uuel valitsusel on päris tugev seljatagune. Paraku nõrgestab seda aga tõsiasi, et koalitsioon koosneb viiest osapoolest ja peaministriks sai neist kõige väiksema esindaja.

Paremtsentristlik erakond Ühtsus oli oktoobris toimunud valimistel suurim kaotaja. See kogus vaid 6,7% häältest, varasemast 23-st kohast jäi alles kõigest kaheksa. Viimased küsitlused näitavad, et äsja Läti peaministriks saanud Krišjānis Kariņši koduerakond ei ületaks täna isegi valimiskünnist. Langenud on ka kõigi teiste koalitsiooniparteide reiting.

“Krišjānis Kariņši ministrite kabinet läheb ajalukku valitsusena, kuhu läinud erakonnad ütlesid kohe pärast valimisi lahti oma lubadustest, hülgasid oma valijad. Enneolematu pretsedent: valitsust ennast juhib valimised kaotanud erakonna soosik,” kommenteeris tekkinud olukorda Dombrovskis. “Pärast valimisi heitsid tagasivalitud erakonnad endalt kibekähku maha lambanahad ning hakkasid hundiisuga tõmbama teineteiselt ministriportfelle, unustades selle, mida olid valijatele lubanud alles mõned kuud tagasi. Valitsuse deklaratsioonist jääb teil leidmata 99% nendest kõvadest, üsna konkreetsetest lubadustest, mida uue koalitsiooni osapooled andsid valimiskampaania ajal.”

“Praegu õigustab Kariņš ennast jutuga, et lubadusi hakatakse täitma alates aastast 2020 – kui riigis on näha majanduskasvu. Aga Kariņši valitsuse deklaratsioon on majanduse, rahvamajanduse vallas täielik null. Seal on muidugi palju õigeid sõnu sellest, et on vaja tõmmata ligi investeeringuid, parandada ettevõtluskeskkonda, toetada eksporti ja tõsta tootlikkust. Ainult need sõnad on tühjad ja loosunglikud, reaalset plaani riigi majanduse arendamiseks ei ole,” lisas Dombrovskis.

“Samas võib aga ikkagi julgelt öelda, et vähemalt üks valimiseelne lubadus – Koosmeele valijad eemal hoida – on täidetud,” märkis ta. “See on ka sisuliselt ainus, mida Kariņši koalitsioon pakub.”

Kui peaministri koduerakond peaks kaotama mõne oma neljast partnerist, kaotab tema koalitsioon parlamendis kohe enamuse. Seega võib neist igaüks teda sellega survestades endale soovitud suunas kallutada, sest on selge, et järgmine peaminister oleks keegi teine. Kariņši positsioon on selles mõttes väga nõrk. Samas on tegemist juba üsna kogenud poliitikuga.

Kes on Läti uus peaminister?

Krišjānis Kariņš sündis 1964. aastal Ameerika Ühendriikides, läti emigrantide perekonnas. Tal on Läti-USA topeltkodakondsus. 1996. aastal kaitses ta Pennsylvania Ülikoolis doktorikraadi keeleteaduse alal. (Sama õppeasutuse kasvandik oli ka Toomas Hendrik Ilves.) 1994. aastal kolis ta Lätisse ja hakkas tegelema ettevõtlusega. 1995-1998 pidas ta ühtlasi loenguid Läti Ülikoolis.

2002. aastal kuulus Kariņš erakonna Uus Aeg (Res Publica analoog) asutajate hulka. 2002-2004 juhtis ta selle erakonna fraktsiooni parlamendis, 2004-2006 oli majandusminister. 2009. aastal valiti ta europarlamenti. 2011. aastal oli Uus Aeg üks erakonna Ühtsus moodustajatest ja selle nimekirjas osutus Kariņš europarlamenti valituks ka 2014. aastal.

Venemaa meediakanalites levib nüüd käsitlus, mille kohaselt on sisuliselt tegemist Washingtonist määratud nukuvalitsejaga, kuid seda võib pidada sama alusetuks nagu Koosmeele seostamist Venemaa võimuringkondadega.

Artikkel ilmus 30. jaanuaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.