Rubriik: maailm

Kui Elizabeth II (1926–2022) 96-aastaselt suri, oli ta troonil olnud juba enam kui 70 aastat, kauem kui ükski varasem Briti monarh. Äsja oli ametisse astunud tema ametiaja 15. peaminister Liz Truss, kes sündis 1975. aastal. Tema esimene peaminister Winston Churchill sündis 1874. aastal.

Mäletan oma lapsepõlvest, et Suurbritannia seostus mulle paljuski kolme naisega: Elizabeth II, Margaret Thatcher (1925–2013), Agatha Christie (1890–1976). Thatcher oli siis peaminister (ametis 1979–1990), kellest kirjutasid ajalehed ja rääkis Aktuaalne Kaamera. Christie oli tuntud kirjanik, kelle sulest pärinesid sellised tegelased nagu miss Marple ja Hercule Poirot. Tema teoste põhjal valminud ETV “Miss Marple’i lood” ja “McGregori juhtum” tundusid sama põnevad nagu Lenfilmi sari Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklustest. Tema raamatuid tõlgiti järjest eesti keelde ja 1995. aastal hakkas ETV näitama telesarja Poirot’ seiklustest. Elizabeth II oli aga mulle tuntud eelkõige markidelt ja müntidelt, mida ma vahepeal kogusin (nagu ka tühje suitsupakke, õllepurke, Turbo nätsu pilte jms. träni), nagu siis paljud teised poisikesed.

Vanimad minu kogus leiduvad tema kujutisega margid pärinevad ajast, mil ta alles krooniti. Lugesin nüüd, et valmistudes selleks pidulikuks tseremooniaks, mida jälgisid teleri vahendusel kümned miljonid inimesed, viidi 1953. aastal läbi tosinkond proovi ja kasutatud kroon kaalus kaks kilo. Elizabeth II sai kuningannaks pärast oma isa surma 1952. aasta veebruaris ja jäi selleks kuni surmani 2022. aasta septembris. Nüüd on antud välja uued margid, millel on kujutatud kuningas Charles III. Brandreth mainib, et üks asi, mida Elizabeth II suutis saavutada, oli see, et Briti markidele jäi monarhi kujutis. Sajandivahetuse paiku, kui võimul oli Tony Blairi esimene valitsus, olnud juba plaan neist seal loobuda, aga kuninganna surus läbi oma tahte.

“Elizabeth. Intiimne portree” ei keskendu Elizabeth II ametiaja poliitilistele aspektidele. Gyles Brandreth (sünd. 1948) oli ühe vahetuse (1992–1997) tooride parlamendisaadik ja on ka hiljem poliitikateemadel sõna võtnud (2014. aastal ärgitas toetama rahvahääletusel Šotimaa jäämist Ühendkuningriigi koosseisu ja 2016. aastal Ühendkuningriigi jäämist Euroopa Liidu koosseisu, kuid märkis hiljem, et valitsusel tuleb aktsepteerida rahvahääletuse tulemust; tänavu valiti parlamenti tema tütar Aphra), kuid antud juhul seadis ta eesmärgiks esitada Elizabethi seesmise vaimu olemust, mitte ta välimist varju. Nii et tema kuningannaks saamiseni jõuab jutt alles raamatu teises pooles, kuid eelnevalt on pühendatud muidugi palju tähelepanu selleks kasvamisele ja kasvatamisele.

Elizabeth oli 25-aastane, kui tema isa suri, aga 10-aastane, kui tema onu troonist loobus ja sai selgeks, et kunagi saab temast kuninganna. Karl Martin Sinijärv avaldas kõnealust raamatut arvustades arvamust, et tema elu oli “palju raskem, palju keerulisem kui söekaevuril Newcastle’i kandis või talunikul Tarvastus. Või isegi rangesse surmaraami surutud vangilaagrerlasel sügaval Siberis.” Minu arvates on selline võrdlus kohatu, teiste eluraskusi pisendav. Tegemist oli siiski inimesega, kelle esmased eluvajadused olid kindlustatud väga hästi. Ta elas juba lapsepõlves 25-magamistoalises 6-korruselises majas, kus laste mänguruumid võtsid enda alla terve korruse. Ja kuigi ta oli kokkuhoidlik, ei olnud rahal, nagu Brandreth märgib, tema jaoks tegelikku tähendust. Selles mõttes on selline võrdlus eluga Siberi surmalaagris absurdne – kui oleks valida, siis vaevalt keegi elu Briti monarhina, kuigi lihtne ei ole kindlasti seegi, selle vastu vahetaks, aga vastupidine vahetus sobiks ilmselt kõigile, kes ennast taolisest olukorrast leiavad.

Brandrethi nägemuse kohaselt oli Elizabeth loomu poolest konservatiivne, traditsiooniliste kristlike põhimõtetega, kuid samas alati tolerantne teiste traditsioonide ja uskumuste suhtes, aktsepteerides aastate möödudes aina enam ka neid muutuvaid moraalseid hoiakuid, mida ta enda ümber nägi. 1950-ndate alguses käis Londonis regulaarselt kirikus rohkem kui 40% täiskasvanutest, tänapäeval vähem kui 3%. Elizabeth II oli pühendunud kristlane, kes luges iga päev meieisapalvet – tema jaoks oli kristlik usk elu põhialus. Loomult tagasihoidlik, introvertne naine, säilitas ta alati väärikuse ja aktsepteeris enda saatust kuningannana kui püha kohustust.

Kui ta kuningannaks sai, oli Briti impeerium juba hääbumas, kuid selle asemele tõusnud võrdõiguslikest riikidest koosnev Rahvaste Ühendus kujunes tema poliitiliseks elutööks. Üheks tema saavutuseks oli Brandrethi sõnul ka see, et Elizabeth II saavutas kokkuleppe, et pärast tema surma jätkab Rahvaste Ühenduse juhina Charles. Polevat olnud sugugi iseenesest mõistetav, et see nii läheb.

Kuigi fookus on selles raamatus peategelase isikul ja inimsuhetel, mitte poliitilisel tegevusel, annavad selles sisalduvad killud aimu, et kuninganna roll oli selles osas veidi suurem, kui tavaliselt arvatakse. Elizabeth II sai igapäevaselt ettekandeid erinevatel teemadel ja tõepoolest ka luges neid. Ajal, mil parlament koos käis, käis peaminister iga nädal talle aru andmas. Ta kohtus korrapäraselt ka MI5 ja MI6 esindajatega ja oli asjadest väga hästi informeeritud. “Ta ei andnud minu ajal kunagi nõu,” meenutas kunagine peaminister Gordon Brown pärast kuninganna surma, “kuid kuulas pingsalt, esitas küsimusi ja oli asjust kindlasti teadlik. Mäletan, kui piinlik mul oli, kui saabusin kord kell kuus ühele meie kohtumisele ja leidsin, et ta teab Rahvaste Ühenduse ministrist, kes äsja ametist lahti lasti, ja mina ei teadnud. Ta rääkis mulle äsja moodustatud uuest valitsusest, samas kui mina oleksin pidanud sellest temale ette kandma.”

Enn Tarveli (1939–2021) eelviimane raamat “Eesti rahva lugu” (2018), mida siin isegi veidi arvustasin, kutsus esile küllaltki elavat vastukaja (pikemate kirjatöödega esinesid näiteks Juhan Kreem, Linda Kaljundi ja Jaan Undusk) ja püsis pärast ilmumist päris kaua raamatupoodide müügiedetabelites. Täna seda küll enam poodidest ei leia, kuid müüdi seda kokku ligi 9000 eksemplari. Selline trükiarv olnuks siis juba päris tähelepanuväärne isegi paljudes Eestist märksa suurema rahvaarvuga riikides. Nii et ei ole ime, et kirjastus soovis temaga koostööd jätkata. Selle koostöö tulemus – “Valge kotka tiiva all” – jõudis tänavu lõpuks lugejate ette.

Kõnealusest teosest endast võib lugeda, et varsti pärast “Eesti rahva loo” ilmumist pakkus Varraku teadustoimetaja Marek Tamm selle autorile “välja idee kirjutada järgmiseks üldkäsitlus Poola ajast Eestis, sest teadsin, et see on üks tema südameteemasid ja et siiani polnud tal olnud võimalust sellest pikemalt ja süsteemsemalt kirjutada.” Tarvel hakkas siis tööga kärmelt pihta ja sai selle enne surma juba peaaegu, aga mitte päris valmis. Harali materjalidest koostas tervikliku teksti Marten Seppel, üks Tarveli õpilastest, kes komponeeris tema käsikirjadest ka sissejuhatuse, valis illustratsioonid, pani kokku kirjandusnimekirja ja kirjutas põhjaliku järelsõna Enn Tarvelist kui Poola ajale keskendunud ajaloolasest.

Lühidalt: see raamat oleks jäänud peaaegu ilmumata, sest autor suri ära. Seppeli sõnul töötas Tarvel veel 2021. aastal halvenevast tervisest hoolimata palavikuliselt, et see lõpetada. Tamm nimetab seda tema omalaadseks vaimseks testamendiks.

On isegi omamoodi sümboolne, et teatepulk lõpuks sedasi edasi anti – üks jooksja kadus igavikku, kuid ajaloouurimise püha üritus kestab edasi. Seppeli ingliskeelne ülevaade Tarveli tegevusest Poola aja uurijana ilmus läinud aastal kuulsas Poola ajakirjas Zapiski Historyczne. 2021. aastal avaldatud Tamme järelehüüdu Tarvelile saab lugeda vajutades siia. Selle lõpus avaldas ta lootust, et “Valge kotka tiiva all” õnnestub postuumselt lugejate ette toimetada. Minu arvates on väga hea, et seda tõesti tehti, sest muidu tulnuks oodata sarnast ülevaadet Poola ajast veel… ma ei tea kui kaua. Ja see olnuks kurb, sest tegemist on ju ühe vähim uuritud etapiga Eesti ajaloos.

Tõenäoliselt ei kujune “Valge kotka tiiva all” nüüd mingiks suureks müügihitiks, sest Poola aeg, mis kestis Liivimaal ehk Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis reaalselt 43 aastat (1582–1625), on tavalise Eesti ajaloost huvituva lugeja jaoks liiga kauge ja võõras selleks, et seda raamatut ostma tormata, kuid teised ajaloolased ning ajalootudengid viitavad sellele tulevikus sagedamini kui “Eesti rahva loole”, sest tegemist on ainsa nii põhjaliku ja korraliku ülevaatega sellest perioodist.

Miks peaksid seda lugema need, kelles ei küta kirgi varauusaegsete riikide võimumängud, läänistamis- ja agraarpoliitika? Näiteks puhtalt koduloolisest huvist ehk huvist oma kodukandi ajaloo vastu. Helme, Karksi, Laiuse, Paide, Põltsamaa, Pärnu, Sangaste, Tartu, Tarvastu, Valga, Vastseliina ja Viljandi inimesed leiavad sellest kindlasti midagi endale huvitavat. Kas te näiteks teadsite, et 16. sajandi lõpus valiti Viljandi linna 12-liikmeline raad ümber igal aastal ning see koosnes kolme rahvuse (saksa, poola, leedu) esindajatest? Raehärrade hulgast valiti siis kaks bürgermeistrit, kellest üks pidi olema poolakas, teine sakslane. Ja umbes 40% viljandlastest olid nimede järgi otsustades poolakad.

Poola ajast on jäänud vähe nähtavaid jälgi ja sellest ajast pärit poolakeelsed laensõnad puuduvad peaaegu täielikult. Tänapäeval võib kergesti tunduda, et sellist perioodi ei olegi meie ajaloos kunagi olnud. Või siis, et Poola mõju oli siinmail sel ajal suhteliselt väike. Tarvel näitab, et päris nii see tegelikult ikkagi ei olnud.

Hanno Ojalo “Petseri Teises maailmasõjas” annab mitmekülgse ülevaate sündmustest Petseris, eelkõige linnas ja selle lähiümbruses, Teise maailmasõja päevil, aga sisaldab ka vahepalasid ja pikemaid kirjeldusi eelnenud ajast.

Petseri oli enne sõda väike, aga kiiresti arenev linn, mille elanike arv küündis 1939. aastaks ligi viie tuhandeni. Tänu sisemaalt toimunud sisserändele saavutasid küll juba 1934. aasta rahvaloenduse ajaks linna elanikkonnas ülekaalu eestlased, kuid linna ümbritsevas Petseri vallas ja maakonnas tervikuna olid selges enamuses siiski venelased. NSV Liidu relvajõudude sisenemist tervitasid kohalikud venelased 1940. aasta juunis juubeldades. Miitingutel avaldati lootust, et sellega lõpeb 20 aastat kestnud eestlaste-poolne rõhumine ja ahistamine.

Ojalo kirjutab, nagu juba märgitud, ka sõjaeelsest Petserist: lühidalt linnapeadest ja Petseris ilmunud ajalehtedest; pikemalt 1939. aasta kevadel toimunud suurest tulekahjust, milles hävis umbes kolmandik linnas asunud hoonetest, ning muidugi kuulsast kloostrist, mille juurde see linn kunagi tekkis. Petseri venekeelne nimetus Petšorõ tuleb vanavene sõnast, mis tähendab koopaid. Erakmungad elanud sealsetes koobastes juba alates 14. sajandi lõpust.

Toodud on pikemaid väljavõtteid vanadest ajalehtedest, sealhulgas 1934. aasta 17.–21. juulil Postimehes avaldatud Oskar Lutsu kirjeldustest külaskäigust Petserimaale, aga ka Petseris elanud inimeste hilisematest mälestustest. Raamatu koostamisel on kasutatud mitmesugust kirjandust, veidi ka arhiivimaterjale. Tekst on hästi liigendatud ja fotodega ilmestatud, lugemine läheb kiiresti.

Enne sõda oli Petseri ja Värska vahel, kus praegu asub Mustoja maastikukaitseala, suur laskeväli (midagi sarnast nagu nüüd Nursipalu harjutusväli), mille mõlemas servas olid kaitseväe õppelaagrid. Petseris asus 7. jalaväerügemendi I pataljon ja ratsakomando ning 3. suurtükiväegrupi 1. patarei – 1940. aasta 1. juuli seisuga kokku 580 kaitseväelast. Petserimaal oli suur piirivalvejaoskond (164 piirivalvurit, 20 kergekuulipildujat), lisaks veel kokku enam kui 1200 kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat.

Eesti Vabariigi jaoks oli Petseri kindlustatud eelpost, aga ka luurekeskus. On kõnekas, et juunipöörde järel saadeti sinna uut võimu kindlustama vanglast vabastatud riigireetur Nikolai Trankmann. Ojalo raamatust võib lugeda, et eestlaste-venelaste suhted olid seal siis üsna teravad, miitingutel karjuti ka “Maha eestlased!” ja sündmused kulmineerusid 29. juunil sellega, et linna valgusid tuhanded külavenelased, kellel olid kaasas suured kotid röövitava vara tarbeks. Punaarmee politrukil õnnestus need “revolutsionäärid” siiski maha rahustada, kavandatud rüüstamine jäi ära ja suuremaks verevalamiseks sel päeval veel ei läinud.

Järgnenud vahistamistel, veresaunadel ja lahingutel ma siin peatuma ei hakka. Kel huvi, see saab nende kohta ise sellest raamatust lugeda. Huvitav fakt on aga see, et Saksa okupatsiooni ajal tegid Petseri kloostri vaimulikud sakslastega tihedat koostööd. 1943. aasta kevadel külastas kloostrit kindral Andrei Vlassov, kes sai oma tegevusele vaimulike õnnistuse. Kloostris palvetati Saksa armee võidu eest bolševismi üle, saadeti Hitlerile sünnipäevaks õnnitlustelegramme ja kingitusi. Spioonide ja diversantide väljaõpetamiseks asutasid sakslased kloostri kõrval asuvasse külla luurekooli, kuhu aidanud kandidaate valida õigeusu mungad, kes tegid siis ise misjonitööd Pihkva suunas.

Ojalo ei ole viidanud, kust ta selle info võttis ning raamatu lõpus toodud kasutatud allikate loetelu põhjal mina seda tuvastada ei suutnud, kuid 2019. aastal kirjutas samal teemal Псковская губерния veergudel pikemalt Aleksei Semjonov (kõva vana kooli ajakirjanik, kelle Venemaa võimud kuulutasid paari aasta eest “välisagendiks” – Lev Šlosbergi sõnul on ta küll kõige venelikum “välisagent”). Semjonov tõi välja, et pärast Vlassovi visiiti käis Petseri kloostris õnnistust saamas korraga lausa 150 tema eestvedamisel loodud Vene Vabastusarmee võitlejat. “Õnnistan teid võitluseks bolševike vastu ja soovin teile võitu kodumaa hüvanguks,” öelnud neile siis toonane kloostriülem Pavel (Gorškov), kes saadeti 1945. aastal sakslastega koostöö tegemises süüdistatuna vangilaagrisse, kus ta hiljem suri.

Nõukogude vägede kätte langes Petseri uuesti 1944. aasta 11. augustil. Vaid loetud päevad hiljem viidi senisest Petserimaast ligi kolm neljandikku Vene NFSV koosseisu. Sinna läksid need vallad, kus enamuse elanikkonnast moodustasid venelased, aga ka Petseri linn. 1944. aasta lõpuks elas Pihkva oblastis selle tulemusel ligi 7000 eestlast, kuid 2021. aasta rahvaloenduse andmetel oli eestasi sinna jäänud veel vaid 339. Nüüd elab eestlasi seal kindlasti veelgi vähem, sest tegemist oli valdavalt juba väga vanade inimestega, kelle read iga aastaga järjest hõrenevad. Nii et Petseri eestlased on tänapäeval sisuliselt väljasurev inimliik. Pöörde arengutesse elanikkonna rahvusliku koosseisu osas tõi seal aga just Teine maailmasõda.

P.S. Mingis alternatiivses reaalsuses oleks Petseri võib-olla minu kodulinn, sest üks minu vanaemadest kasvas seal üles, kuuludes perekonda, mis sinna 1920-ndate teisel poolel linna eestistamise käigus elama asus (vanavanaisa oli seal suur aktivist – kooliarst, sõjaväearst, kaitseliidu malevkonna arst, NMKÜ ja skautklubi esimees, linnavolikogu liige jne). Ja isegi minu ema elas lapsepõlves mõnda aega, kui lapsed enne vanemaid Siberist tagasi lasti, seal oma vanaema juures. Nüüd seal aga eestlasi enam peaaegu polegi.