Ingliskeelne väljaanne ilmus 2022. aastal, esitades paar aastat varem käivitatud algatuse Earth4All tulemused. Eestikeelne tõlge avaldati eelmise aasta detsembris kirjastuse Varrak poolt koostöös Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni Eesti esindusega. Raamatul, mille taga on mainekatest teadlastest koosnev suur autorite kollektiiv (kaanel nimetatud kuus inimest on selle aruande põhiautorid, neile lisanduvad kaasautorid, hulk abistajaid ja analüütikuid ning ka 21. sajandi majanduse muutmise komisjoni liikmed, nende hulgas Carlota Perez, kes on muuseas tehnoloogia ja sotsiaalmajandusliku arengu kaasatud professor ja külalisõppejõud TalTechi Nurkse instituudis), on ambitsioonikas eesmärk muuta maailma, mõjuda tõelise äratuskellana.
Eestis on seda seni arvustanud vist ainult Vilja Kiisler (tasuline), kes tõi välja, et autorid on pingutanud kõvasti selle nimel, et raamat oleks loetav, kuid toetuks tõsiseltvõetavatele uurimustele ja arvutustele, mis näitaksid nende poolt tehtud soovituste järgimise vajalikkust ja võimalikkust. Tema sõnul on kohutavalt kurb mõelda, et maailma päästmise plaan on olemas, aga selle elluviimisele isegi ei mõelda. Nojah.
“Meie kõigi Maa” on jätkuks 1972. aastal Rooma Klubi tellimusel valminud aruandele “Kasvu piirid”, milles näidati, et juhitamatu eksponentsiaalne kasv ei saa jätkuda lõputult – inimkonna stabiilse arengu tagamiseks on vaja otsustavat muutust senises elukorralduses. Viiskümmend aastat hiljem on toonased prognoosid uuesti üle vaadatud ja pandud paika kaks võimalikku tulevikustsenaariumi: “Liiga vähe liiga hilja” ja “Hiigelhüpe”.
Liiga vähe liiga hilja
Esimene stsenaarium näeb ette, et maailma rahvastiku ja maailmamajanduse kasv on aastaks 2050 veidi aeglustunud, kuid samas on vähenenud ka tööjõu osalusmäär, valitsuse usaldamine ja elurikkus ning pidevalt suurenenud inimkonna ökoloogiline jalajälg. Muutusi tehakse, aga liiga vähe ja liiga hilja. Saabunud on püsiv vaesus enamikus maailmast ja destabiliseeriv ebastabiilsus rikastes riikides, kus sotsiaalne ebavõrdsus võimendab polariseerumist ja pingeid, toidab natsionaalpopulismi. Otsustavaks peetakse seejuures just praegu käimasolevat kümnendit.
“2050. aastasse viivatel kümnenditel suurendavad majanduslik ebakindlus ja seiskunud mediaansissetulek sotsiaalpingeid enamikus maailma piirkondades. Sellele lisaks jõuab kriitilise tasemeni kliimast tingitud migratsioon ja globaalsed pandeemiad sagenevad. See õhutab populistlikke ja autokraatlikke juhte, kes õõnestavad stabiilset valitsemist ja demokraatlikke väärtusi. Kestev korruptsioon vähendab usaldust veelgi. Kõrgena püsib risk laguneda väiksemateks riikideks, kes on mässitud kestvatesse konfliktidesse.” – stsenaarium, mille teostumine näib olevat praegu kõige tõenäolisem.
Võib juhtuda, et see visioon osutub isegi üleliia optimistlikuks. USA arengud ju näitavad, et poliitilise juhtimise kvaliteedi langus võib ka vormilt demokraatlikes riikides olla ajas kiirenev protsess. Eestiski toimuv näib seda kinnitavat: Riigikogu praeguse koosseisu kõige idiootlikum otsus kiideti seal heaks kõige suurema enamusega. Nii et need arengud, mida seda stsenaariumi koostades ennustati, jõuavad kätte prognoositust tunduvalt varem.
Hiigelhüpe
Teine stsenaarium, mille puhul peetakse otsustavaks samuti praegu käimasolevat kümnendit, näeb ette üleminekut uutele arengu- ja kaubandusmudelitele, mis aitavad tagada stabiilsemat arengut. Näiteks riikide sisemise stabiilsuse tagamiseks on vaja vähendada ka jõukamates maades sotsiaalset ebavõrdsust, mida saab teha tulude progressiivse maksustamise, ametiühingute tugevdamise, kõigile kättesaadava tasuta hariduse, tervishoiu- ja pensionisüsteemi kindlustamise kaudu.
Globaalses plaanis peetakse oluliseks väikese rahvatuluga riikide võlgade tühistamist, nende tärkava tööstuse kaitsmist ja omavahelise kaubanduse edendamist. Aga ka näiteks juurdepääsu parandamist taastuvenergiaallikatele ja tervisetehnoloogiale, eemaldades selleks takistused tehnoloogia siirdelt, sh intellektuaalomandi piirangud.
See stsenaarium sisaldab ka selliseid soovitusi, mida mina isiklikult kõige mõistlikumaks ei pea, aga neid ei hakka ma siin välja tooma. Kokkuvõttes võib öelda, et see oleks sihina suuremas osas positiivne, kuid selle saavutamine tundub tõesti järjest ebarealistlikum, sest võime ju näha praegu pigem hoopis demokraatlike riikide mandumist oligarhiateks ja peaaegu varjamatult kiskjaliku poliitika levimist.
Raamatut lugedes on tõesti tunda, et keerulised asjad on üritatud teha lugejatele võimalikult kergesti arusaadavaks. Kohati mõjub see aga veidi naljakalt, näiteks siin ülal see pilt skeemist (raamatus lk 251), millel on kujutatud mudeli “Maailm kõigi jaoks” tuumstruktuuri. Kohe näha, et teadlased on proovinud seda selgitada lihtsa skeemi abil!
