EKA GD16 SHOW @ EKA galerii

EKA galeriis on veel järgmise kolmapäevani avatud kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna lõputööde näitus, mida mina käisin vaatamas nädal tagasi. Juhtusin sinna (täiesti juhuslikult) hetkel, mil oli just alanud Maria Kesküla juhitud giidituur.

Kuna neid tuure, mis olid osa Kesküla enda lõputööst, rohkem kavas ei ole, siis peavad huvilised tutvuma nüüd näitusega omal käel, piirdudes tekstiliste abimaterjalide kasutamisega. Järgneb väike kokkuvõte (koos mõningate kommentaaridega) sellest, mida seal näha saab.

Näituse kujundus, mille autoriks on samuti Kesküla, tuli tuuril tagasihoidlikult jutuks alles lõpus, aga siin on sobilik sellest alustada, sest see on ju kõige esimene asi, mis uksest sisse astudes silma jääb, vaatajale kogu asjast esimese mulje jätab ehk juba mingi üldisema pildi annab.

Kasutatud on palju valget, aga see ei mõju steriilselt, nagu sellistel puhkudel sageli olema kipub, sest kohe paistab ka värve (valge ei ole rangelt võttes värv, vaid kujutab endast kõigi värvide summat, puhast pinda) ning eksponaatide jaoks loodud funktsionaalsed stendid tekitavad asjaliku meeleolu.

Pilk pöördub automaatselt vasakule, sest seal on suured värvilised tähed värvilisel taustal, mis osutuvad EKA avatud uste päeva ja sisseastumise visuaalseks identiteediks, autoriteks Henno Luts, Maria Muuk ja Juuso Siltanen.

Toonid võinuks olla ehk veidi teravamad, et need veelgi paremini silma torkaks, tähelepanu tõmbaks, kuigi sellisel juhul ei oleks need sobinud nii hästi kasutatud aabitsatähestiku-kontseptsiooniga ja jätnuks rohkem reklaamiliku kui kunstipärase mulje.

Kui kedagi huvitab, siis kuuetunnine salvestus EKA avatud uste päevast on veebis järelvaadatav (ei pea vaatama kõike algusest lõpuni, saab ka kohe soovitud osakonna juurde hüpata, aga niisama taustaks on kogu jutt parem kui raadio).

GD16 SHOW enda visuaalne identiteet, autoriteks Laura Herma ja Iida Kaisa Urm, mõjub väga hästi plakatite, veebilehe ja sotsiaalmeedia osas, kuid näituse buklett on formaadis, mida on küll hea lugeda, aga mitte mugav kaasa võtta, ja tekib küsimus: miks on selle kujunduses kasutatud lisaks valgele ja mustale (mittevärvid) ainult kollast triipu, mitte ka punast, sinist ja rohelist?

Poole väiksem formaat, isegi kui tulemus olnuks poole paksem, muutnuks bukleti oluliselt käepärasemaks, rohkem värve visuaalselt köitvamaks.

Tegelikult võinuks ka näituse kujunduses joosta kusagilt läbi, näiteks üle seinte, mõned värvilised triibud. Värve ei ole vaja karta, need muudavad elu värvilisemaks, aga neid tuleb lihtsalt maitsekalt kasutada.

Ja kui juba maitsest rääkida, siis jõuame EKA lõputööde festivali TASE ’16 visuaalse identiteedini, mille autoriteks on Johann Kabonen, Henri Kutsar ja Aimur Takk. Mulle tundub see nagu mingi jõhker nali. Tõeliselt apetiitse sotsiaalse esteetikana esitletakse tõelist maitsetust.

Mäng fontidega ja kõik muu mõjub päris teravmeelselt, kuid need nokatsid ja kruusid, mida meenetena müüa üritatakse (kas leidub tõesti mõni heauskne, kes on neid kunsti pähe ostnud, nagu päriselt?), on ju lausa halva maitse etalonid. Minu meelest läheb see nali neil juba veidi üle piiri, olles umbes nagu Ed Woodi filmide nomineerimine Oscarile.

Aga võib-olla ma lihtsalt ei tunne ega taju seda, mis on tänapäeval stiilne, olen lihtsalt nii vanamoodne.

Näitusel osaleb 15 noort disainerit, mitmed juba nimetatud veel ka eraldi töödega, millel kõigil peatuma ei hakka, sest väga pikkasid postitusi ei viitsita eriti lugeda. Palju on erinevaid trükiseid, juttu tuleb siin veel vaid kahest.

Maren Poel on pannud kokku A4 formaadis paksu raamatu (402 lehekülge, tiraaž 15 eksemplari), milles seadnud kõrvuti omaenda lapsepõlvejoonistused (roosal, paksemal paberil) ja tõmmised 1990-ndate krimiuudistest (valgel, õhukesele paberil), luues nii terava kontrasti.

“Ohtlik Tallinn, mis oli toona tapmiste arvult maailma kolmas linn, oli minu kodulinn,” võib lugeda selle kohta näituse bukletist. “Minu lapsepõlve Tallinn aga jääb alati õnnelikuks, põnevaks ja turvaliseks kohaks.”

Mina seda raamatut seal sirvima ei hakanud, aga idee on huvitav.

Kaasa võtsin tasuta jagatud suure ajalehe (630×420 mm, 12 lehekülge puhast teksti), autoriteks Ott Kagovere ja Maria Muuk, mis sisaldab pikki väljavõtteid vabas vormis toimunud aruteludest erialastel (selle sõna kõige laiemas tähenduses) teemadel teiste tudengite ja õppejõududega.

Eile jõudsin viimaks nii kaugele, et neist esimene läbi lugeda. Tekst katkes küll lõpuks poole lause pealt, aga oli vägagi huvitav: tudengite omavaheline toimetamata jutt graafilise disaini kohast ühiskonnas, tulevikuväljavaadetest, kunsti ja turunõuete suhetest, kooliajast, kriitilise mõtlemise olulisusest, kriitika vajalikkusest jms. Tasub kindlasti lugeda neil, kes selle eriala vastu lähemat huvi tunnevad.

Antud juhul oli see osa lõputöödest, aga minu arvates võiks kõigil erialadel (ja ka teistes ülikoolides) enne lõpetamist sarnaseid arutelusid korraldada, jutt kirja panna, lõpetajatele samalaadsel kujul kaasa anda ja sisseastujatele tutvumiseks jagada.

Tegelikult tasubki sellelt näituselt läbi astuda juba ainuüksi selle ajalehe pärast – kui muud vaatama ei viitsi hakata, siis see sealt kaasa võtta ja hiljem lugeda. Tavameediast selliseid tekste ei leia.

EKA TASE ’16 peanäitusest

Fragment EKA graafika osakonna suurteosest “Rüütelkonna hoone. Ruum 143” #eka #tase16 #graafika #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Eesti Kunstiakadeemia otsustas pikendada paari päeva võrra oma lõputööde festivali TASE ’16 peanäituse lahtiolekuaega. Kirjutasin sellest näitusest küll juba veidi läinud nädalal portaalis kultuur.info, aga teen nüüd ka siin juttu, et keelitada ikka võimalikult paljusid seda vaatama, sest see tõesti on seda väärt.

Katarina Meisteri suur kroonimismaal EKA lõputööde näitusel #eka #tase16 #katarinameister #kunst #maalikunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Või õigemini toon ära rea instasse postitatud pildikesi teostest, mida sai mainitud viidatud sõnavõtus, aga ka mõningatest teistest.

Täiendades neid vaid lühikeste kommentaaridega.

Birgit Pählapuu pokaalide kollektsioon “Veranda” #eka #tase16 #birgitpählapuu #kunst #klaasikunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Juhul kui on midagi lisada seal varem öeldule.

Sandra Kossorotova moedisain #eka #tase16 #sandrakossorotova #fashion

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aga enamasti räägivad teosed enda eest ise.

Kuigi kohapeal muidugi hoopis valjemini.

Või siis vähemalt loetavamal kujul.

Nagu igaüks võib ise kujutleda.

Grisli Soppe-Kahar “Armastusekujulised prillid” #eka #tase16 #grislisoppekahar #kunst #art #painting

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Näitus jääb avatuks laupäevani.

Ja seal on vaatamist muidugi umbes tuhat korda rohkem. Võib-olla veel rohkem.

Tallinn Art Week sai kena stardi

Asi võtab ilmet #tallinnartweek #kunst #kurtvonnegut #portree #artweek #tallinn #art #maaritmurka

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui mina jõudsin ennelõunal Vabaduse väljakule, kus Tallinn Art Week eile suure avalöögi sai, siis olid ettevalmistused täies hoos. Võis näha kuidas Maarit Murka maale tõstis ja Kiwa akutrelliga kruve keeras.

Kunstnik töötab #tallinnartweek #kiwa #artweek #tallinn #kunst #art

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Nii sai iga möödakäija oma silmaga veenduda kui alusetu on müüt, et kunstnikud imevad muudkui pintslit ega tee üldse füüsilist tööd. Teoste näitustele viimine ja ülespanek on ju ka tavaolukorras sageli nende endi õlgadel. Rääkimata pingutustest, mida tuleb teha nende valmimiseks.

Ürituse korraldajad #tallinnartweek #artweek #tallinn #ekspositsioon #art #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Hea, kui keegi kunstnikele üldse abikäe ulatab, nagu selle nüüd esmakordselt toimuva kunstinädala korraldajad Andra Orn ja Kadri Uus, kes on ühtlasi veebikeskkonna noar.eu eestvedajad.

Fotol seisab nende kõrval Matti Milius ehk tema kuju, mida võis näha ka läinud aastal Viljandis toimunud mälestusnäitusel, aga päris Miliuse tüüpi tegelastega (vist?) siiski tegemist ei ole. Nemad on ikkagi nagu rohkem kuntsimetseenid-galeristid, mitte ise skandalistid.

Artists in action #tallinnartweek #artweek #tallinn #markomäetamm #kiwa #kunst #art

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aga kohal olid ka vanad skandalistid, näiteks Marko Mäetamm, kes esitles samas raamatut “Juubeliaasta”, mis tähistab tema enda viiekümnendat eluaastat, olles ühtlasi kirjastuse paranoia juubelitoode (kahekümne viies).

Ansambel Karamell superhitiga “Loomad kosmoses” #karamell #tallinnartweek #artweek #tallinn #music #experimental

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Mäetamme raamatuesitluse raames andis õhtupoole kontserdi värske space-rockansambel Karamell (mitte ajada segamini Brigita Murutari uue ansambliga!). Publik oli vaimustuses ja “Loomad kosmoses” tuli esitamisele koguni kaks korda, ka lisaloona. Täispikkuses saab seda kuulata FB-s.

Valmimas on kilemaal #tallinnartweek #sänk #artweek #tallinn #kunst #graffiti #art

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Nooremat põlvkonda esindasid näiteks Sänk, kes lasi kile peale ühe kena kitsekese, ning väljapanek Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputöödest (galerii Noorus), mille hulgast torkas eriti silma “Eesti jahiloomade karusnahkade kasutamine rõivadisaini arenduses”.

Kui praegu on üldiselt moes karusanahavaba liikumine, siis Therese Sild, otse vastupidiselt, soovis teadvustada oma lõputööga probleemi, et Eesti jahimehed ei leia rakendust tapetud loomade nahkadele, ning lõi selleks kopranahast vestide kollektsiooni.

Kohal oli ka SprayPrinter, mille abil valmis üks Edward von Lõnguse teos (Lõngust ennast ei olnud). Seintel olid väljas veel näiteks Robin Nõgisto, Alar Tuul ning terve rida teisi nooremaid tegelasi.

Pärnu galerii Avangard väljasõidul Tallinnas #tallinnartweek #artweek #tallinn #avangardgallery #kunst #art

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Oma väljapanekutega olid esindatud läinud aastal Pärnus avatud galerii Avangard, Fahle, Haus, kunstilaenutus Kaleidoskoop ja võib-olla veel mõni tähtis institutsioon, mis jäi ülalpool mainimata. Ürituse kandev telg oli muidugi noar.eu.

Lisaks piltide vaatamisele võis jätta seintele oma sõnumeid, taguda poksikotti ja kuulata arutelusid (mille kohta kirjutan võib-olla eraldi postituse, sest muidu veniks see siin liiga pikaks). Konferansjee rolli täitis Ingrid Peek, resident-luuletaja oli Jürgen Rooste.

Giidiga tuur kevadnäitusel #tallinnartweek #artweek #tallinn #kunstihoone #kevadnäitus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Vahepeal käisin Tallinna Kunstihoones avatud Eesti Kunstnike Liidu aastanäitusel, kust jäi eriti meelde Virge Jõekalda “Valulävi”, sest mõtlesin seda nähes (enne nime teadmata) juba kaugelt “Oi, see on valus!” – nüüd vaatasin, et noar.eu kaudu saab seda osta, hinnaga 1200 eurot. Näitusel maksab täispilet 3.50, giidiga tuur toimub ka tuleval laupäeval.

Sel ajal, kui mina kunstihoones viibisin, hakkas väljas sadama vihma, aga see üritusele lõppu peale ei teinud, kuigi mõjus loomulikult päevakava häirivalt. Lõpetuseks esines seal õhtul hoopis Siiri Sisask, kes esitas oma Uku Masingu tekstidele kirjutatud laule.

Päris lõpuni teda ei kuulanud, sest läksin Eesti Blogiauhindade jagamisele (sellest üritusest tuleb siin juttu homme).

Päeva lõpuks / at the end of the day #rainbow #tallinnartweek #artweek #tallinn

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui samas kõrval kohvikus Wabadus toimunud blogiauhindade jagamine läbi sai, siis avanes aknast ülatoodud vaade. Välja minnes selgus, et ka peakorraldajad ise olid endale tunked selga ajanud ja panid asju kokku. Väga tublid!

Lühidalt: soovitan tallinlastel ja teistel seal viibivatel inimestel kindlasti tutvuda terve kunstinädala programmiga ja neid üritusi võimaluse korral külastada.

Veidi rohkem pilte panin flickrisse (veel rohkem näeb neid portaalis GoodNews), kust leiab ka fotosid neljapäeval toimunud Iris Kivisalu näituse avamisest, millest siin juba juttu oli, Tammsaare pargis – minge vaadake ka seda!

Vahelduseks juttu Tallinnast

Käisin eile Tallinnas, kus toimub muidugi veel rohkem kui Viljandis, aga ka vahemaad on tunduvalt pikemad, mistõttu kulus kultuurikava läbimiseks sisuliselt terve päev. Algas see ringkäik poole kaheteistkümne paiku, kui jõudsin Tammsaare parki, kus valmistuti avama Iris Kivisalu fotonäitust “Kas keegi teine ei võiks aidata?”, mis kujutab endast vabaühenduste kaardistust ja on mõeldud tõmbama tähelepanu neid ühendavale annetuskeskkonnale “Ma armastan aidata”.

Näituse avamine algas piltide ülespanekuga, mille jaoks moodustati publikust töörühmad kutsutud prominentide juhtimisel. Juhtusin Elina Borni rühma, millega ühines varsti ka nimetatud annetuskeskkonda toetava Swedbanki juht Robert Kitt. Prominendid asusid aktiivselt tööle, nagu näha Swedbanki FB lehele tehtud otseülekandest, aga mina vahtisin põhiliselt niisama, viibides magamata ööst tingitud püstijalaunes. Pärast klõpsutasin siiski telefoniga pildikesi.

Foto fotograafile poseerivast fotograafist koos tema tehtud fotoga #iriskivisalu #fotograafia #armastanaidata

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kokku tuli neid päris palju. Näiteks ülaltoodule on olemas ka väga kena jätk hetkest, mil Delfi fotograaf sai oma pildi just tehtud. Aga ma ei tahtnud eile instat umbe lasta ning täna, homme ja ülehomme peaks laadima sinna hoopis teisi pilte. Tuleb vist teha endale piltide jaoks ikkagi ka flickri konto. Mis puudutab fotol nähtavat fotot, siis selle lugu võib kuulda autori enda esituses Publiku vahendusel.

Tuntud inimesi liikus ringi päris palju. Ürituse patroonide hulka kuulusid veel näiteks Märt Avandi ja Getter Jaani. Avandi seal ajakirjanikele intervjuusid jagada ei tahtnud, aga pildikesi said paparatsod temast klõpsutada. Eks need ülespandud fotod puudutasidki sageli nii tõsiseid teemasid, mille peale on raske seltskonnaajakirjandusele mingit optimistlikku juttu ajada…

Elina Borni intervjuud kuulasin samas live-esituses. Kui ta rääkis seal MTÜ Loomus pildi ees koerast, kes nimetatud vabaühenduse üritustel kaasas käib ja on sellise näoga, et kogu aeg väga tähelepanelikult kuulab, siis mõtlesin, et ma ise olengi seal nagu see koer, kes muudkui inimestel kannul käib ja tähelepanelikult nende juttu kuulab. Suutsin väga hästi samastuda.

Viibisin Kivisalu fotonäituse avamisel enam-vähem lõpuni ehk täpselt nii kaua, et jõuda veidi enne poolt kahte Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ette, kus asuti tegema pidulikult teatavaks valitsuse otsust EMTA saali ehitamiseks rahade eraldamise kohta – seda on oodatud 20 aastat, ehituse täpset kava veel paigas ei ole, aga valmis loodetakse saada 2018. aastal.

EMTA juurest läksin edasi Eesti Kunstiakadeemia, mis eile samuti valitsuselt oodatud uudise sai, lõputööde festivali TASE peanäitusele hoones, millest peaks saama nüüd siis lõpuks akadeemia uus kodu. Praegu on see tõesti üsna armetus seisus, aga vaadata on seal väga palju. Minul kulus ligi paar tundi, kusjuures tekstimaterjale ei hakanudki eriti lugema.

Seejärel suundusin tagasi kesklinna, EKA Galeriisse, kus on avatud graafilise disaini osakonna lõputööde näitus. Jõudsin sinna hetkel, mil oli just alanud väike ekskursioon. Kultuuriprogrammi lõpetas hiljem EKA tudengite lühifilmide vaatamine kinos Sõprus. Aga neist asjust kirjutan siin pikemalt järgmisel nädalal. Praegu lihtsalt ei jõua ja vahepeal tulevad peale mõned teised teemad.

Kokkuvõttes võib öelda, et kui Viljandis on igapäevase kultuuriprogrammi maht üldiselt talutav, siis Tallinnas ebanormaalne, sest seal toimub liiga palju huvitavat ja liiga palju aega kulub ka ühest paigast teise jõudmisele, vahemaad on liiga pikad.

Homme on selles suhtes hea, et siis saab veeta kogu päeva Vabaduse väljakul, kus toimub Tallinn Art Weeki avalöök, ning õhtu samas kõrval Wabaduse kohvikus, kus tuleb Eesti Blogiauhindade jagamine. Kes kohale ei tule, need saavad vaadata Elu24 otseülekannet.

Nii et praegu kondan ma ringi mööda selliseid üritusi, mida kajastavad Publik ja Elu24 – kui keegi oleks ennustanud seda aasta tagasi, siis oleksin ma selle üle naernud, aga täna ei olegi enam naljakas. Hoopis päris huvitav on seda kõike nüüd vaadata, vaikselt jälgida, sellest omi tähelepanekuid teha.

Kunstist helinani telefonis

“ALLTOGETHER/ÜHESKOOS” Viljandi Linnagaleriis #näitus #viljandi #arteground #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Linnagaleriis avati eile rahvusvaheline kunstinäitus “ALLTOGETHER/ÜHESKOOS”, millega algas ühtlasi kunstifestival Arteground. Oma töödega on väljas ligi poolsada tegelast meilt ja mujalt, eelkõige Soomest – avamisel visati nalja, et pooled Helsingi kunstnikud on praegu Viljandis.

Kui see festival alguse sai, siis oligi see mõeldud just Soome kunsti ja kunstnike viimiseks maailma. Teisi sõnu: pidi andma neile sobiva ettekäände, et teha suvel üks suur ühine väljasõit meie maalilisse Viljandisse. Alguses olidki festivaliga kaasnenud näitused pühendatud seetõttu kitsalt Soome kunstile, aga juba eelmisel aastal Viljandis toimunud rahvusvaheliste hansapäevade ajal haare laienes ja nüüd on esindatud lausa üheksa riiki.

Tõsi, seda küll üsna formaalselt, sest näiteks Iraaki esindavad mõned pagulased, Taanit viimased kümme aastat Tartus elanud Per William Petersen, Brasiiliat Helsingis elav Fabu Pires ja Türgit Nurhayat Polat, kes elab samuti Helsingis. Kui jätta kõrvale veel mõned Läti ja Eesti ning paar Rootsi kunstnikku, siis ongi kõik ülejäänud Soomest. Seega on näitus küll rahvusvaheline, aga tugevalt Soome poole kaldu.

Seal nähtavat siin lahkama ei hakka, sest sellest on kavas kirjutada pikemalt ühes teises kohas ja selleks pean kõigepealt minema seda täna uuesti vaatama – avamiste juures on huvitav jutt, aga näituste vaatamiseks sobivad paremini inimtühjad kunstisaalid. Läksin eile küll kohale juba paarkümmend minutit enne avamist, aga selleks ajaks oli saal juba kahjuks rahvast täis.

Kunstifestivali Arteground avamine #viljandi #arteground #kunstifestival #kunst

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Või õnneks, sest olnuks ju piinlik, kui see olnuks teisiti.

Üks kohalik kunstnik märkis seal, et tavaliselt on siin avamistel umbes 12 inimest. Tundus, et sel korral oli kohalikke vähemalt poole rohkem, aga sellest veel rohkem oligi festivali ajaks Viljandi sõitnud kunstnikke, kelle enda tööd sellele näitusele üles said. Kusjuures mõni, kes ei ole veel ametlikult pagulase staatust saanud, ei saanudki avamisele tulla – piirid on Euroopas küll lahti, aga mitte kõigile.

Edasi läksin Viljandi Antikvariaadi juurde, kus tähistati pidulikult selle neljakümnendat sünnipäeva. Sinna jõudsid ka mitmed teised näituse avamisel viibinud, nende hulgas linnapea Ando Kiviberg, kes meenutas oma sõnavõtus, et kui ta 1987. aastal paberid Viljandi tõi, et siin õppima asuda, siis hämmastas teda kaks asja: see, et nii väikeses linnas on nukuteater ja antikvariaat.

Tänapäeval võib siit leida muidugi ka muud hämmastavat, näiteks üks on see eile avatud näitus ja teine helikunsti galerii Supersonicum, kus avatakse homme õhtul kell kaheksa Raul Kelleri installatsioon – kui oleks juba võimalik kasutada teleportatsiooni, mis mind vahetult enne seda lõppevalt EKA tudengite lühifilmide linastuselt Tallinnast tagasi lennutaks, siis viibiksin kindlasti seal, aga kahjuks ei jõua.

Antikvariaadi sünnipäeval räägiti loomulikult palju ajaloost. Lahkusin varsti pärast sõnavõtte, kui käis oksjon, et minna Lennukitehases toimunud kitarrist Laur Uusbergi diplomikontserdile. Jõudsin sinna esimese loo ajal, mille peale kõlasid sellised krõksud, et tundus nagu oleks mängus helikunsti avangard.

Kotermann puges mikrisse!? #helidefektid

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Nii diibilt nad siiski ei jätkanud. Vahepeal tuli küll veel sisse radioheadilik vilin, aga muidu eriti helidefekte ei kasutatud, vaid rockiti üsna puhtalt, liiguti öise navigatsiooni radadel, tehti isegi midagi džässilikumat jne.

Kui üldiselt on jäänud mulje, et kultuuriakadeemia tudengid triivivadki rohkem folgist džässini ja rockilainel eriti ei lenda, siis eilne õhtu näitas, et seda siiski tehakse. Hiljem andis samas oma diplomikontserdi trummar Vsevolod Tšelepis, kelle bänd Emphasis pritsis veel raskemat kütet.

Mõtlesin kasutada jupikesi neist esinemistest selleks, et õrritada nüüd veidi inimesi, kes ise kohal ei käinud, aga kuna mõlemad kontserdid on juba UTTV veebilehele täispikkuses üles pandud, siis lendas see plaan vastu taevast. (Samast leiab ka saksofonist Taavi Toomsalu diplomikontserdi, mida siin juba varem tungivalt soovitatud sai.) Saan vaid öelda, et saund oli kohapeal parem kui salvestustes kuuldav.

väike groove #viljandi #tyvka #diplomikontsert #lauruusberg #groove

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Lõpetuseks. Mõtlesin, et peaks panema selle ülaltoodud koha Uusbergi kontserdist omale telefonile uueks helinaks. Praegu on selleks Depeche Mode’i “Never Let Me Down Again (Aggro Mix)”, aga seda alati hästi ei kuule, vaja oleks midagi kärisevamat. Midagi sellist nagu Iggy Popi “The Passenger” või Edwyn Collinsi “A Girl Like You”, aga mitte neid, sest need on liiga tuntud (ei tahaks iga kord telefoni otsima hakata, kui need kusagilt juhuslikult kostuvad).

Või siis hoopis midagi sellist nagu “See You” – helget ja head, aga mitte nii nostalgilist, sest… Doe Paorol on õigus: nostalgia meid tapab. Eriti mind. Ja seda enam on põhjust otsida oma telefonile uus helin…

Kas see tuli piisavalt veider ja ekstravagantne postitus?

Eilne kultuuriprogramm

Näituse avamine, kontsert ja tantsulavastus ning nende vahel loetud paarkümmend lehekülge raamatut, kusjuures kõige peale kokku kulus alla kolme tunni – see on vist võimalik ainult Viljandis, kus vahemaad on lühikesed, aga toimub palju.

Veetornist avanev vaade kellatornile #viljandi #tornid

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kultuuriakadeemia visuaaltehnoloogia tudengite näituse “Materjal” avamisele vanas veetornis ei kogunenud just ülemäära suurel hulgal rahvast. Sissepääs veetorni oli avamise puhul tasuta, aga seda võimalust ei kasutatud eriti agaralt. Kahju, sest isegi kui näitus ei huvita, siis sealt avaneb igas suunas selline vaade, mida on aeg-ajalt värskendav näha – tornist vaadates avardub silmapiir (näiteks ka üks muuseumiööl tehtud pilt).

Tavaliselt maksab sissepääs veetorni kaks eurot, õpilastele ja tudengitele poole vähem. See ei pruugi tunduda suur raha, aga Maximast saab ühe euro eest viis pakki makarone ehk kogu nädala varu (ja kümme senti jääb veel ülegi) ning kaltsukast kaks hilpu. Seega tasuks vaestel tudengitel kasutada ära absoluutselt kõik võimalused pääseda veetorni tasuta. Seda enam, et näituste avamisel võib kuulda sageli midagi harivat.

Näiteks eile sain teada, et mõnikord maalitakse lavastuste dekoratsioonideks prinditud pilte vähemalt osaliselt üle, et lisada neile ruumilist efekti. Minu jaoks oli see üllatav, uus informatsioon. Viis mõtted sellele, et sama meetodit ehk sellist segatehnikat saaks kasutada ju veel mängulisemas võtmes, et luua midagi tõeliselt huvitavat mitte dekoratsiooniks, vaid nö. niisama vaatamiseks ning seinale riputamiseks.

Kristi Kooli diplomikontsert #tyvka #kristikool #viljandi #muusika #filming

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pärimusmuusika Aidas toimunud Kristi Kooli diplomikontserdil “Sillad minuni” seevastu publikut vähe ei olnud, saal oli kenasti rahvast täis ja salvestus sellest on pea täispikkuses (ligi 34 minutit, kuid ilma lisaloota, mille diplomant mängis koos oma emaga, kellele see tuli täieliku üllatusena) juba üleval UTTV veebilehel, mistõttu ei hakka seda pikalt kommenteerima, vaid soovitan lihtsalt kuulata.

Enne ja pärast kontserti sai loetud ajatäiteks kirjatuselt Varrak saadud Claire Northi romaani “Harry Augusti esimesed viisteist elu”, mis peagi Facebookis arutusele tuleb. Lugu räägib mehest, kes sünnib kogu aeg uuesti sama inimesena, mäletades seejuures oma eelmisi elusid. Juba varem loetud esimese kolmekümne lehekülje jooksul juhtus selles nii palju, et mõtlesin: huvitav, millest räägivad järgmised 300? Jõudsin 15. peatükini, mis algab 53. leheküljelt.

Üks minut Anni Zuppingu tantsulavastusest “Läige” #annizupping #tantsulavastus #läige

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Anni Zuppingu tantsulavastusest “Läige” saab näha siin vaid ühe minuti eriti viletsat instapilti, mis ei anna asjast üldse adekvaatset ettekujutust. Lavana oli kasutusel tegelikult mitte üksnes lava, vaid kogu teatrisaal (koos publikuga), mis sisaldas mitmeid erinevaid fragmente – selline tükk, mida on (praegu veel) sisuliselt võimatu filmida ja päris samal kujul korrata.

Minu jaoks oli teema lahendus üllatav, aga samas pakkus see inimestele ka äratundmisrõõmu, võimalusi samastumiseks. Endal oleks mõte läinud selle teemaga seoses küll ilmselt pigem hoopis juuste ja silmade läikele ning hiljem meenuski algus ühest luuletusest…

see läige su silmades
ei tule joodud veinist
kui purjus oleksid
sa kaine peaga

Järgnes veel kaks salmi, mida ma enam ei mäleta, nagu ka mitte autorit (oli keegi tundmatu autor). Lugesin seda kunagi 1990-ndate lõpus veebist, aga guugeldades seda eile ei leidnud, vaid jõudsin hoopis ühe teise luuletuseni, mille kirjutas keegi armunu Rael aastal 2012. Jäin tema blogi pikemalt lugema, saades lõpuks nii ka päris tugeva annuse luulet, ikka korraliku doosi, kõva laksu.

PS. Viljandi tänane kultuurikava: 17:00 üks näituse avamine; 17:30 antikvariaat 40; 18:00 Laur Uusbergi diplomikontsert; 20:00 Vsevolod Tšelepise diplomikontsert. Vägagi võimalik, et midagi toimub veel, aga rohkem FB mulle näidanud ei ole. (Ja kõigile üritustele pääseb tasuta.)

Naivism ja kollaažid

Kondase Keskuses avati eile kaks uut näitust. Pidulik tseremoonia, kuhu olid saabunud ka pressikorpuse esindajad, keskendus Jean-Louis Cerisier’ ülevaatenäitusele, mida oli tulnud avama Prantsuse suursaadik Michel Raineri, kes on Cerisier’ sõber. Kunstnik ise peaks olema kohal augustis toimuval lõpetamisel.

Kui Eestis seostub naivism eelkõige Paul Kondase (1900-1985) nimega, siis Prantsusmaal on selliseks klassikuks Henri Rousseau (1844-1910), kes oligi üldse esimene, kelle tööde kirjeldamiseks kasutati mõistet art naïf. 1967. aastal avati tema sünnilinnas Lavalis, kus elab umbes 50 tuhat inimest, kohalike kunstnike eestvedamisel naivismimuuseum, mis oli Prantsusmaal esimene selline naiivsele kunstile pühendatud institutsioon.

Laval tegi naivismist endale veel suurema kaubamärgi kui Viljandi. 1968. aastal anti seal Rousseau nimi isegi ühele lütseumile ja järgnenud kümnendil toimus naivismi võimas tagasitulek, mis tipnes 1978. aastal suure näitusega Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumis.

Cerisier’ sündis 1957. aastal Châteaubriant’is, mida lahutab Lavalist vaid ligi 70 kilomeetrit, ning kasvas üles Pariisis ja Mayenne’i departemangus, mille keskus on Laval, tuvudes juba nooruses kohalike kunstnikega ja olles seega varakult naivismi mõjuväljas. 1970-ndatel hakkas ta ka ise maalima.

Vahepeal töötas ta aastaid õpetajana Poolas, kus temaga tutvus ka Raineri, kes asus 1989. aastal diplomaatilisse teenistusse minnes tööle Prantsuse suursaatkonnas Varssavis (Cerisier’ oli tema poja õpetaja).

Lõpuks kodumaale naastes kujunes Cerisier’ Lavali ümbruskonna isehakanud kunstnike seltskonnas üheks võtmeisikuks. Ta on aidanud korraldada juba üle poolesaja näituse ning neist üks oli ka eelmisel aastal Raineri vahendusel Kondase Keskuses toimunud ülevaatenäitus Mayenne’i piirkonna art brut loomingust, mis viis omakorda eile avatud näituseni ja selleni, et Kondase Keskus sai kutse korraldada 2018. aastal Eesti naivistide ülevaatenäitus Lavalis.

Cerisier’ ise on kasutanud tervet rida erinevaid tehnikaid, mida sellel näitusel ka näha saab, keskendudes viimasel ajal nähtavasti rohkem kollaažidele, mis on ühtlasi ka teise eile avatud näituse keskmes.

John Digby (1938. aastal Londonis sündinud kunstnik ja luuletaja, kes elab 1978. aastast Ameerikas, Long Islandil) kollaažinäitus “Kuu on luuletus” avamisel eriti tähelepanu ei saanud, sest Digby poolt ühtegi esindajat kohal ei olnud, aga see ei tähenda, et see oleks kuidagi vähem tähelepanuväärne.

Digby kollaažid olid Kondases väljas juba 2014. aastal, aga nüüd on ta tagasi täiesti uue kavaga, mis on inspireeritud peamiselt hiina keelest ja kultuurist, kuid sisaldab ka töötlusi mälestustest, mis on seotud toonase Eestis käimisega.

John Digby ja tema abikaasa Joan, kes on inglise keele ja kirjanduse professor Long Islandi Ülikoolis ning ka ise luuletaja ja fotograaf, omavad muu hulgas väikest kirjastust, mis annab välja originaalseid kunsti- ja luuleraamatuid (sajalistes tiraažides, kõik eksemplarid nummerdatud) – üks selline ilmus ka eile avatud näituse puhul.

“Chinese Moon Poems: translated into English and Estonian” sisaldab 8.-11. sajandi hiina klassikute (Xue Tao, Zhang Ji, Li Bai jne.) poolt kuule pühendatud luuletuste hiina-, inglis- ja eestikeelseid tekste koos tõmmistega kollaažidest, mida võib näha näitusel. Ingliskeelsed tõlked on teinud Hong Ai Bai ja John Digby, eestikeelsed Mathura.

Raamatu võib saada Kondase Keskusest, aga kuna neid on trükitud ainult sada ja mulle antud eksemplar kannab juba järjekorranumbrit 54, siis tasub minna seda hankima võimalikult ruttu. Väike tekstinäide ühest Li Bai luuletusest: oh kuu / on sajandeid ju uuritud su sära / põlvkondi sündinud ja surnud / selle paistel on.

Panin siia üles vahepeale ühe video, kus John Digby tutvustab oma tööd ja tehnikaid. Selle teinud Think Long Island First ajaveebist saab pikemalt lugeda nii tema kui ka tema abikaasa tegemiste kohta (sealt leiab ka nende endi kirjutatud luuletusi).

PS. Avastasin nüüd Digby kohta linke otsides, et Anvil Press Poetry, mis kirjastas ka mõned tema luulekogud, pani hiljuti uksed kinni. Nii kahju! Aga ilmselt näitab see seda, milline on praegu maailmas üldse seis luule kirjastamisega (asjad püsivad üksikute entusiastide õlul ja kui nemad lõpuks ära vajuvad, siis ongi lõpp).