Eile sai käidud vaatamas kolme eripalgelist näitust, millest siin nüüd lühidalt juttu tuleb, et ka teised kergemini nende juurde tee leiaksid.
Viljandi Gümnaasiumis on avatud Eesti Kunstiakadeemia puidust väikevormide näitus, kus saab näha väikest valikut viimase kümne aasta jooksul EKA arhitektuuriteaduskonna tudengite poolt püstitatud puidust varjualustest, alustades 2006. aastal valminud objektist nimega “Giik” ning lõpetades alles tänavu püstitatud konstruktsioonidega.
Viljandi Linnagaleriis saab vaadata Meiu Münti maalide näitust “Enne lund”, kuhu on koondatud valik õlimaale aastatest 2005-2016. Seega tööd enam-vähem samast ajavahemikust nagu EKA näitusel. See näitus ongi pühendatud just praegusele pimedale ajale.
Lugesin seal külalisteraamatust ühe vaataja kommentaari, mille kohaselt on Münt üks vähestest noortest kunstnikest, kelle maalides on sees hing. Mulle tundusid need küllaltki sünged, aga mitte selles mõttes, et masendavad.
Linnagaleriisse viivas raamatukogu trepihallis on aga praegu üleval näitus “Lapsepõlvelood”, kuhu on koondatud lühidalt kokkuvõetuna paarikümne Eesti näitleja ja muusiku lapsepõlvemälestused ja -unistused.
“Kui ma meenutan oma lapsepõlve, tundub mulle tõesti kummalisena minu sattumine teatrisse – absoluutselt mitte miski ei viidanud sellele, et ma leian teatritee,” tunnistab näiteks Ita Ever.
Pikemalt saab lugeda tema ja teiste meenutusi nimetatud näitusel. Samuti on seal stendidel näha neist tehtud rariteetseid fotosid.