Rubriik: kirjandus

Ste Wou tsükliline luulekogu

Mõne aasta eest, kui Kender & Co. oli võtnud ette avantüüri Sirbi toimetuses, avaldasin arvamust, et nende pehmeks maandumiseks tuleks taasluua ajakiri Noorus. Hiljem sündinud nihilist.fm ei ole küll päris see, aga täidab kohati sama rolli.

Ma ei ole nihika pidev lugeja, aga see ei ole ka selline kanal, mida boikoteeriksin, nagu mõned seda väidetavalt teevad (näides olevat samas üllatavalt hästi kursis sellega, mida seal kirjutatakse), näiteks viimati lugesin sealt Ste Wou luulekogu, mis on avaldatud tsüklite kaupa.

Probleemne tsükkel on päris kõva räpp (sõna on vaba ja ta kõnnib teie seas/sõna on elav nii halvas kui ka heas), mis sisaldab nii armastusavaldusi (mis ma sinuta küll teen/mu kallis ibuprofeen), poliitilisi deklaratsioone (ISIS’t vihkan rohkem kui EKRE’t,/sest klounidest erinevalt on nad täistõprad) kui ka lausa sõjakuulutust (kuulutan püha sõja sisemise/ma ei mõtle teisiti vaid ise).

Veetsükkel sarnaneb loodusteaduslikule konspektile, sisaldades järeldusi, milleni on viinud autori pikemaajalised uuringud ning jõgede ja jõgikondade, vee temperatuuride ja olekute, vee liikumise ja liikumatuse jälgimine. Seejuures on oluline fakt, et inimeses on 65% vett. Näiteks üks järeldus: süütute veri terve inimkonna kätel, seda ei pese maha.

Õudne tsükkel sisaldab usuluulet (aint rahu toogu need read/mõelge, öelge, tehke head), mida lugedes meenus Yusuf Islami (varasema nimega Cat Stevens) loeng islami ilust. Selliseid inimesi nagu mina, kelle mõtlemine on liiga ratsionaalne selleks, et midagi tõepoolest uskuda, isegi kui seda tahta, nii muidugi usku ei pööra, aga huvitav ikkagi. Eriti tabava kujundina tundus usu leidmise seitsmes tasand (hullumajast põgenemine).

Asukohakeskne tsükkel omab ühendusi teiste, erinevate tsüklitega ega moodusta seetõttu sisemiselt väga ühtset tervikut. Mulle meeldis kõige rohkem viimane ots, kus on juttu Õismäest – see koht on kommunismi utoopia ülim žest, kus me elame üksteise kõrval päevast-päeva/tühiste termiitidena pesades ja tornides, aga see koht on minu sotsiaalne maltoosa,/kust mind välja ei juuri ükski vägi.

Näljane tsükkel sisaldab samuti temaatiliselt ja stiililiselt väga erinevaid tekste, kattes kõige pikemat perioodi (2002-2015), millest toon siin isu tekitamiseks välja mõned varaseimad read: ma tahan ja vajan midagi/kuid ma ei tea mida,/muidu poleks elul vigagi/kui puuduks see viga.

Häireline tsükkel on kõige kurvem, nukram, masendavam, depressiivsem, misiganes sõna selle kohta kasutada, sealhulgas ka väga enesekriitiline (minu riimikordused on lihtsalt naeruväärsed). Veidi isegi nagu selline Lermontovi “On igav ja kurb” meeleolu.

Allegooriline tsükkel on… allegooriline. Sealt tulevad ka järgnevad read, mis sobivad seda väikest tutvustust siin nüüd hästi lõpetama (aga klikkige ikka läbi ka kõik need ülaltoodud lingid ja lugege mis seal taga veel kirjas on).

kõige ilusam asi siin maailmas on kandev paus
———————————————————— aplaus

Piero Messina “Ootus”

Kinokolmapäeval Sakala Keskuses sai vaadatud Piero Messina “Ootus” (“L’attesa”), millest jäänud muljed said nüüd mõned päevad settida, et jõuaksin kirjutada Messina kohta enne väikese sissekande eestikeelsesse Vikipeediasse.

Kui ma sellest filmist esimest korda kuulsin, siis meenus kohe Dino Buzzati “Tatarlaste kõrb” – Itaalia film nimega “Ootus” tuletas automaatselt meelde raamatu, mille ühesõnaline sisukokkuvõte võiks olla just selline: ootus.

Kui Buzzati romaanis raiskab peategelane terve oma elu oodates lahingut, milles tal ei ole määratud lõpuks osaleda, siis Messina filmis oodatakse kadunud poja tagasitulekut, ülestõusmist, mis jääb saabumata.

Intriig hakkab hargnema sellest, et ootamatult saabub poisi tüdruksõber (Lou de Laâge), kellele leinav ema (Juliette Binoche), kes ei ole veel isegi oma poja surmaga leppinud, ei suuda öelda, et poiss on surnud.

ootusMinu meelest on selle filmi kõige nõrgem koht just see, mida võib näha algsel plakatil (Prantsusmaal pandi sinna hoopis teised pildid), kus surnud poeg ema kujutlusvõimest justkui elavana, tagasi koju tulnuna vaatajate silme ette kuvatakse.

Nähtamatut nii otse näidates läks Messina kergema vastupanu teed. Ja see valmistas väikese pettumuse, sest üldiselt on tema esimene täispikk mängufilm päris tugev, kuigi sisaldab veidi liiga palju igasuguseid viiteid, kristlikku sümbolismi.

Samas, kes olen mina, et teha teistele taolisi etteheiteid, kui alustasin ise juba ühte oma esimestest luuletustest sõnadega:

tatarlaste kõrbes
kulgeb needuste allee
see on meie ainus lootus
meie ainus tee…

– esimeses reas viide Buzzati romaanile, teises aga Roger Zelazny ulmekale “Needuste allee”. Messina filmis on igasuguseid sümboleid ja viiteid pea sama tihedalt, iseasi kui paljud vaatajad (eriti Eestis, kus katoliiklus oma tavade ja kommetega on siiski suhteliselt võõras) neid märkavad – osadele võib see kõik tunduda ju lihtsalt mingi jamana.

Film põhineb ametliku tutvustuse kohaselt ühel Luigi Pirandello näidendil, aga tema teosed olid stsenaariumi kirjutamisel (sellega tegeles neli inimest ja kogu protsess kestis neli aastat)  tegelikult rohkem inspiratsiooniks kui aluseks.

Palju selliseid vaateid ja kaadreid, millest saaks sobivaid pilte ajakirja National Geographic.

Ühtegi eestikeelset arvustust ma selle filmi kohta ei leidnud, vaid väike sisukokkuvõte PÖFFi ajast, aga inglise keeles pakuvad lugemist näiteks Hollywood Reporter, Variety ja The Film Stage (viimane avaldas huvitava intervjuu Messina endaga).

PS. Ugala Teatrikino toob täna viljandlasteni László Nemesi debüüdi “Sauli poeg”, mis sai hiljuti Oscari võõrkeelsete filmide kategoorias. Tõenäoliselt kordumatu võimalus näha seda siin suurelt ekraanilt.

Brontë “Vihurimäe” ainetel

kingitusLP saatis aprillis ilmuma hakkava uue raamatusarja “Aegumatud armastuslood” avateose, milleks on Emily Brontë “Vihurimäe”. Ei olnud seda varem lugenud, aga olin näinud mitmeid selle ainetel tehtud filme.

Raamat sai loetud tegelikult juba eelmisel nädalavahetusel Eesti Laulul käies (üks olmeline vahemärkus: Tallinnas maksab üks ots linnaliinidel nüüd sama palju nagu Viljandi-Tallinn edasi-tagasi, st. kaks eurot), aga vaatasin vahepeal uuesti üle ka need filmid.

Selle raamatu põhjal on tehtud kümneid filme, mina olen näinud vaid kolme: aastaist 1939, 1970 ja 1992. Ükski neist ei järgi täpselt raamatu teksti, muudetud on tegelaskujusid, sündmustikku, ühe tegelase tekst pandud hoopis teise suhu jne.

Mõnes filmis leidub ka asju, mis on olemas teises, aga puuduvad raamatus. Kui keegi kirjutaks nende põhjal raamatu, kuhu lähevad sisse kõik muudatused, siis erineks see ilmselt oluliselt Brontë teosest, kuigi põhiliin on siiski äratuntav.

Neist kolmest meeldib mulle enim 1992. aasta film. Kriitikud sellest küll vaimustuses ei olnud, aga raamatut annab see edasi kõige ulatuslikumalt, kuigi samuti mitte täht-tähelt, kaugel sellest.

Pealegi mängib seal Juliette Binoche, kes on üks mu lemmiknäitlejaid alates päevast, kui teda esimest korda ekraanil nägin.

BleuTegelikult võib-olla veel varasemast – hetkest, mil nägin Rubiini vaateaknal seda juuresolevat plakatit, mis jäi kohe silma ja tekitas minus suure tahtmise kinno minna.

Kieślowski “Trois couleurs: Bleu” (1993) läks Binoche’i filmograafiasse kirja järgmisena, pärast Brontë teose ekraniseeringut, aga mina nägin seda esimesena ja tõenäoliselt on tema roll selles mõjutanud ka seda, kuidas ma näen teda teistes filmides.

“Bleu” on tõeline meistriteos, mille kõrval sellele eelnenud film kahvatub, aga… ka see on vaadatav.

Ja ma soovitan seda vaadata, kui veel näinud ei ole, pärast raamatu lugemist, sest film annab ette konkreetse pildi, mis võib seada hiljem lugemisel raamid enda kujutlusvõimele, aga pärast raamatu lugemist on ju huvitav vaadata, milline film selle põhjal on tehtud.

Ma hakkasin ise neid filme nüüd uuesti vaatama seetõttu, et lugemise ajal tekkis pidevalt tunne, et filmides olid mõned asjad kuidagi teisiti, aga ma täpselt enam ei mäletanud kuidas. Nüüd siis jälle tean – kuni uuesti unustan.

Mis puudutab seda uut raamatusarja, siis selles ilmuvad teosed on kõik juba varem eesti keeles avaldatud, aga valdavalt läbi müüdud või saadaval kõrgema hinnaga kui see kuus eurot (miinus üks sent), millega neid nüüd pakutakse.

Kokku kolmkümmend teost. Mina ei ole kunagi olnud suur armastuslugude neelaja, aga olin lugenud neist seni läbi kuus, lisandus seitsmes. Kõik on tõesti täiesti loetavad – selles mõttes tundub tehtud valik päris hea.

Aga selle sarja tellijat minust siiski ei saa, sest eelistan osta raamatuid üldiselt veel odavamalt (maksimaalse allahindlusega) või siis saada täiesti tasuta, nagu tuli see.

Pealegi on riiulites niigi palju selliseid, mis ootavad lugemist, aga milleni ma ei ole veel jõudnud. Tegelikult peaks tegema endale neist mingi lugemisnimekirja ja sellest ka kinni pidama, eraldama iga päev tunni või paar ilukirjandusele, nagu olen üritanud teha nüüd filmide ja muusikaga.

Kui jutt juba muusikani jõudis, siis ei saanud muidugi jätta siia lõppu lisamata Kate Bushi käsitlust antud teemast, mis täidab ühtlasi ka raamatu sisukokkuvõtte rolli.

Mis puudutab minu iganädalast kokkuvõtet YT muusikavoost, siis selle leiab selle lingi tagant.

Lisaks soovitan kuulata Heron Oblivioni, üks minu viimase aja lemmikutest, omanimelist kauamängivat.