Nancy Hustoni “Loomispäevik”

Nancy-HustonNancy Hustoni “Loomispäevik” tundus mulle pealkirja ja lühikokkuvõtte põhjal otsustades midagi sarnast nagu Antti Tuuri “Kuidas ma kirjutan romaani”, aga kui seda lugema hakkasin, siis paistis, et juttu tuleb hoopis teistel teemadel.

Esialgu oli üllatus suur, aga asi sai selgeks juba õige ruttu. Huston kirjutas: “Niisiis saab sellest minu loomispäevik. Minu raseduse logiraamat, aga mõtisklus ka teist laadi loomisest – kunstiloomest – ja võimalikest või võimatutest seostest nende kahe vahel.”

Nii ongi see loomispäevik hoopis avaramas tähenduses, kogum mõtisklusi ja kilde, sisaldades ka palju kultuurilooliselt huvitavat infot ajaloost tuntud kirjanikepaaride kohta.

Huston on sündinud Kanadas ja kirjutab peamiselt prantsuse keeles, kuigi see ei ole tema emakeel. Inglise keelde tõlgib ta oma teoseid ise. Ta oli aastaid abielus Tzvetan Todoroviga, kellega sai kaks last.

“Loomispäevik” lähtub rõhutatult naise vaatepunktist ning kohati on autori tõstatatud probleemid ja küsimusepüstitused minu jaoks veidi raskesti mõistetavad, näiteks:

“Kui kursus jaanuari lõpus algas, ei olnud mu rasedus veel nähtav; võisin üliõpilastele oma heameeleks kuulutada, et sedamööda, kuidas ma neile keha-vaimu probleemist mõningate kirjanike ja kunstnike näitel räägin, teen ise nende silme all läbi tõelise ihulise metamorfoosi.

Kas võivad nad öelda, et tunnevad mind, kui ma kuust kuusse aina gabariite ja garderoobi muudan? Kas on võimalik usaldada intellektuaalselt kedagi, kes nädalast nädalasse paisub ja pundub?

Ja kas ma ise usaldan ennast?”

Kuna mina ilmselt kunagi rasedaks ei jää, siis jääb selline nimetatud olekuga kaasnev ebakindlus mulle vist igavesti arusaamatuks.

Samas leidub ka asju, millega mul oli kergem kuidagi haakuda või suhestuda, näiteks:

“Ma tunnen isiklikult mitut naist, kes on olnud nördinud selle üle, kuidas neid on maailmale vaatamiseks esitatud, enamasti alasti ja hingeldavana mehe romaanis, keda nad on armastanud. Haruharva tõstavad kirjaniku ohvrid avalikult mässu…”

Kogu see problemaatika laiemalt, omaenda ja teiste elu kasutamine loomingu alusena, ongi Hustoni loomispäeviku läbiv teema. Ühest küljest on see teos ise selle ere näide, aga teisest küljest küllaltki laiahaardeline, sügav mõtisklemine taolise tegevuse erinevate tahkude üle.

“Minu Läti” ainetel

contraKuna Contra “Minu Läti. Anekdoot tõelisest eestlasest”, mille esitlus toimus folgi ajal Viljandis, pakub lugejatele kohati häid võimalusi võrrelda enda kogemusi autori omadega, siis räägib järgnev jutt vaid osaliselt sellest raamatust, sisaldades rohkem hoopis minu mälestusi.

Contra kirjutab, et temani jõudis kõigepealt Läti televisioon, kust hakkas vaatama kümneaastaselt spordiülekandeid, aga ka multikaid ning muusikasaateid. Minuni jõudis seevastu Läti raadio, mida veidi vanemalt vahel kuulama hakkasin, aga meelde jäi sellest ajast ainult 100. Debija “Kâ brînums”, mida siis palju mängiti.

Praegu vaatasin, et ka nende esimene singel “Vēlreiz” tuleb tegelt päris tuttav ette (ülikõva koreograafia, laulja mõningad liigutused meenutavad isegi mind ennast varases nooruses:), kuigi videosid ei olnud seni näinud kummagi puhul.

Juba enne seda oli loonud Läti suhtes aga positiivse emotsionaalse eelhoiaku Vennaskonna “Riia mu arm”, millele lisandusid teadmised ühisest ajaloost, mille vastu oli tärganud eriline huvi selle tõttu, et Vabadussõjas langes üks sugulane, kelle hauakivi Helme surnuaias näinud olin, Smiltene all.

Ja varasemas lapsepõlves jätsid sügava jälje ka Kārlis Skalbe muinasjutud, mis tundusid väga õudsed (need olid tegelikult kirjutatud täiskasvanutele).

Contra esimene reis Lätimaale oli 14-aastaselt terve perega.

Esimene Lätis käik, mida ma ise mäletan, oli ikka juba pärast passi saamist, kui käisin Valgast korraks üle piiri Valkas jäätist ostmas (tuleb välja, et see oligi mu esimene välisreis – ikkagi ju piiriületus). Viisat ei olnud selleks vaja, aga piiripunkt tuli läbida ja dokument ette näidata. Toona ei olnud Läti jäätis Eestis müügil veel nii laialdaselt nagu tänapäeval.

Mingit Läti ja Soome vastandamist, millest Contra kirjutab, minu puhul ei olnud, aga Lätis hääletamine, konduktoriga kohtumine ja Riias kilomeetrite kaupa kõmpimine tulid tuttavad ette.

Läti spordielust ei teadnud ma enne selle raamatu lugemist midagi, sest sport mind üldiselt ei huvita. Korra olen küll käinud Staicele jalgpallikeskuses, aga see oli lihtsalt väike kõrvalepõige, tutvumine kohaliku vaatamisväärsusega, mida lätlased näidata tahtsid, pikalt me seal ei peatunud.

Contra kirjutab spordist suht palju, muusikast vilksamisi (mõnest Läti eurolaulust, mainib Brainstormi), filmidest ja kunstist peaaegu üldse mitte. Kõvasti on muidugi juttu luulest ja sellega seonduvast; keelest, selle õppimisest ja tõlkimisest; õllest ja niisama seiklustest; veidi ka liivi asjast. Tema põhikohad Lätis on Valmiera ja Ventspils. Riia kohta oleks vaja Minu-sarjas ilmselt eraldi raamatut.

Brenguļi käib Contra jutust läbi seoses sealse õlletehasega, aga minule seostub see paik eelkõige ühe ammuse kalalkäigu (pärast seda ei olegi ma kordagi kalal käinud) ja sellega, et magasin seal hommikul Riia rongi oodates mõned tunnid raudteejaama ees pingil. Sealt läks siis peale ka üks kohalik talumees, suure alumiiniumist piimanõuga, mida ma tõsta aitasin. Sõitis Valmierasse.

Muu teksti sisse on pikitud mõnikümmend luuletust, mille juurde on pandud kirja nende saamislood. See teeb sellest nüüd sisuliselt teise Contra luulekogu, mille ma läbi olen lugenud. Esimene oli “Üüratu üürlane” (1996), tema üldse teine kogu, mille ostsin 20 aastat tagasi Viljandi raamatupoest.

Eile sai vaadatud uuesti “Elpojiet dziļi” (1967), kuulus Läti film, mis pääses kinodesse ligi 20 aastat pärast valmimist. See räägib raskustest, mis võisid saada laulukirjutajatele osaks nõukogude ajal. Peategelast kehastab Uldis Pūcītis, kes on Eesti vaatajatele ilmselt rohkem tuntud filmist “Hukkunud Alpinisti hotell” (1979). Filmi järgi on saanud nime tänapäeval Riias tegutsev klubi Četri Balti Krekli, kus mängitakse ainult läti muusikat. Minu Läti…

Johansoni “Atlantis abajas”

Katrin Johanson“Ma räägin talle oma kodust kaugel Põhjamaal, nagu mingi Nipernaadi. Räägin neist valgetest öödest, soodest tõusvast udust, vesikirbu teekonnast tumedal aeglase vooluga jõel, verevatest moonidest viljas, pärnapuus öösiti huikavast kassikakust, sammaldunud kivimüüri ääres lainetavast põdrakanepist ja kumalaste raskest lennust soojal unisel pärastlõunal… Kõigest, mida ma jään alati, südame murdumiseni igatsema.”

Nende sõnadega lõpeb Katrin Johansoni teine romaan “Atlantis abajas”, mis on raamatu tagakaanel toodud kokkuvõtte kohaselt “lugu üksindusest ja enesega leppimise võimalikkusest. Kord elab autor kaasa ühele tegelaskujule, siis teisele, nihkudes ühelt vaatepunktilt teisele.”

Postituse alguses toodud sõnad ütleb naine, kelle tegelaskuju tutvustades kasutab autor järgmist iseloomustust: “Tänu praktilisele meelele polnud ta kunagi võtnud liiga tõsiselt ei purjus vaimuhiiglasi, seksuaalset ega usulist ekstaasi, loomingulisi eksperimente, esoteerikat, idealistlikke loosungeid ega vandenõuteooriaid. Reesi ei uskunud ka romantikasse.”

Võib öelda, et see lugu räägib ka romantika võimalikkusest ja/või igatsusest selle järele. Romaani tegevus leiab aset meie ajal, sisaldades arvukalt äratundmisrõõmu pakkuvaid vihjeid, näiteks alltoodud laulule (antud juhul küll arvab see Reesi seal, et noorema põlvkonna esindajad pole Vene kultusbändist Akvarium midagi kuulnudki – enamasti võib-olla tõesti mitte, seda enam on põhjust seda siin esile tuua:).

Raamat on äärmiselt kergesti loetav ja ühe hooga läbitav (rahulikult lugedes kulub selleks umbes neli tundi). Tegevuspaikadeks Tallinn, Tartu, Viljandi…

“Nad olid veetnud mõnusad jõulud Viljandis. Istunud kohvikus, jalutanud lossimägedes, käinud kontserdil. Nad olid alasti teineteise vastu naaldunult vaadanud piki järve kallast kaarduva linna tulesid ja kuulanud selja taga sügavas toahämaruses küdeva ahju vaikset müha.”

…aga ka Podoolia, kuhu kunagi tehtud koopamatka Reesi vahepeal pikalt meenutab, ning Kreeka, kuhu ta lõpuks maandub, kusjuures lisaks temale on loos veel mitmeid olulisi tegelasi. Jutt on küllaltki psühholoogiline ja keerleb põhiliselt ümber inimsuhete, muu hulgas on kujutatud ühte operatsiooni, sünnitust, surma ja matust. Üldine meeleolu ei ole nii helge nagu käesolevast postitusest võib paista.

Kui eelmisel aastal sai siin seoses Johansoni esimese romaaniga “Läbikäidavad toad” mainitud, et suht tugevate ja isiklike debüütide puhul valitseb alati oht, et järgmine raamat tuleb lahjem või kannatab ülepingutamise all, siis nüüd võib tõdeda, et see latt on ületatud. Minu meelest on tema teine romaan parem kui esimene. Kindlasti üks autor, kelle loomingul tasub ka edaspidi silm peal hoida.

Raamatu sain siin tutvustamiseks kirjatuselt Varrak.