Rubriik: kirjandus

Paulo Coelho (sünd. 1947) romaanidest oli mul varem loetud ainult “Alkeemik”, tema tuntuim teos, kirjutatud maagilise realismi vaimus. “Spioon” on hoopis teistsugune raamat, kuigi samavõrd kergesti loetav ja algab samuti tsitaadiga Luuka evangeeliumist.

Ja see sündis ühel neist päevist, kui Jeesus rahvast pühakojas õpetas ja evangeeliumi kuulutas, et ülempreestrid ja kirjatundjad koos vanematega astusid ta juurde ja küsisid temalt: “Ütle meile, millise meelevallaga sa neid asju teed või kes on see, kes sulle selle meelevalla on andnud?”

Jeesus kostis neile: “Ka mina küsin teilt ühte asja. Öelge mulle, kas Johannese ristimine oli taevast või inimestest.”

Aga nemad arutasid omavahel: “Kui ütleme, et taevast, siis ta ütleb: “Miks te siis ei uskunud teda?” Kui me aga ütleksime: “Inimestest”, siis kogu rahvas viskab meid kividega surnuks, sest nemad on veendunud, et Johannes oli prohvet.”

Ja nemad vastasid, et nad ei teadvat, kust see oli.

Siis Jeesus ütles neile: “Ega minagi teile ütle, millise meelevallaga ma seda teen.”

Luuka 20:1-8

Mitte selle tsitaadiga, mis mulle nüüd meenus, vaid ühe teisega, mis ei ole siinkohal oluline – oluline on vaid see, et Coelho alustab raamatut viitega Piiblile, mis mängib tema kui katoliiklase mõtlemises, maailmatunnetuses ja elukäsitluses nähtavasti tähtsat rolli.

Brasiilia teine suur kirjanik Jorge Amado (1912-2001) oli teatavasti ateist, kes kaldus vananedes järjest enam animismi. 1946. aasta põhiseaduse koostamisel võitles Amado Brasiilia Kommunistliku Partei esindajana usuvabaduse eest, aga hiljem (pärast Nõukogude Liidu külastamist) loobus ta aktiivsest poliitilisest tegevusest ja ka tema ilukirjanduslikus loomingus toimus selge pööre – nooruses agaralt sotsialistlike ideaalide eest võidelnud kirjanik jõudis sensualismi ja fantastilise realismini.

Amado romaanidest on eesti keeles ilmunud ainult “Gabriela, nelk ja kaneel. Ühe provintsilinna kroonika”, üks tema hinnatumaid teoseid, mis tähistaski just pöördumist nö. meelelisema kujutamislaadi poole. Seda sai mainitud siin mitte niisama suusoojaks, vaid põhjusel, et “Spioon” käsitleb teemat, mis seda samuti väga kergesti teha võimaldaks, nimelt kuulsa Mata Hari saatust, kuid Coelho ei ole läinud päris seda teed.

Tõsielusündmustel põhinev “Spioon” on sisuliselt ajalooline romaan, kus Mata Hari lugu antakse edasi ilma liigse erootikata, mis võiks muuta selle labaseks. Coelho keskendub mitte tema seksuaalsete seikluste kirjeldamisele, vaid elusaatuse visandamisele.

Raamat algab Mata Hari mahalaskmisega 1917. aasta oktoobris. Seejärel antakse Mata Hari enda jutustusena edasi tema elulugu, järgnevad teda kohtus kaitsnud advokaadi selgitused, epiloog ja autori lõppsõna. Raamatu lugemiseks kulub umbes kolm tundi.

Coelho toetab käsitlust, mille kohaselt oli Mata Hari sisuliselt süütu ohver. “Minu vastu ei ole mingeid tõendeid peale selle, mida ma ise hakkasin enda kohta rääkima, et ennast tähtsamaks teha,” laseb ta naisel öelda.

“Teie vahistamine, nagu ma juba ütlesin, pidi näitama Prantsuse sõjaväe võimekust ning juhtima tähelepanu kõrvale tuhandete noorte meeste hukkumiselt lahinguväljal. Rahuajal ei võtaks mitte keegi säärast sonimist tõendusmaterjalina arvesse,” pani Coelho sõnad suhu tema kaitsjale.

Kuidas oli lugu tegelikult, seda on nüüd ligi sada aastat hiljem muidugi raske öelda, aga üldiselt on selge, et Mata Hari legend on palju suurem kui oli tema võimekus spioonina. Vägagi võimalik, et ta langes tõesti lihtsalt suurte meeste väikeste mängude ohvriks, nagu tuleb välja Coelho romaanist.

* * *

Ja kui valgeks läks, kogunes rahva vanematekogu, ülempreestrid ja ka kirjatundjad, ning nad viisid Jeesuse Suurkohtu ette ja ütlesid: “Kui sina oled Messias, siis ütle meile!”

Aga tema ütles neile: “Kui ma teile ütleksin, ei usuks te mitte, ja kui ma küsiksin, ei vastaks te mitte. Ent nüüdsest peale istub Inimese Poeg Jumala väe paremal käel.”

Aga nad kõik ütlesid: “Sina oled siis Jumala Poeg?”

Aga Jeesus lausus neile: “Need on teie sõnad, et mina olen.”

Nemad aga ütlesid: “Mis tunnistust meil veel on vaja? Oleme ju ise seda kuulnud tema suust!”

Luuka 22:66-71

Kummalisel kombel tundub Coelho “Spioon” äärmiselt kristlik romaan – religioon ei oma seal küll suurt otsest rolli ja Piiblit on tsiteeritud vähem kui selles postituses, aga kogu tema lähenemise aluseks näib olevat kristlik humanism.

Mart Kadastik (sünd. 1955) kirjutab oma hiljuti ilmunud elutööraamatus, et ta mõistab inimesi läbi muusika ja ka teda ennast oleks tõenäoliselt kergem mõista mitte selle põhjal, mida ta loeb, vaid selle põhjal, mida kuulab.

Ma ei saa öelda, et minu muusikalised eelistused kattuvad tema omadega. Raamatus mainitud laulude hulgas ei ole ühtegi sellist, mida kuidagi eriti kuulata tahaksin. Aga need ei ole ka sellised, mille peale raadio kinni paneksin. Halb tema maitse kindlasti ei ole.

Kadastik on küll vana melomaan, kuid loomulikult ei ole see raamat pühendatud muusikale. Tema elutöö sai tehtud siiski ajakirjandusmaastikul.

Mineviku varjud

Raamatu ilmumist varjutas see, et Juku-Kalle Raid andis samal ajal Eesti Meedia praeguse omaniku Margus Linnamäe rahastamisel välja ühe väiksema raamatu, kuhu on koondatud 1980-ndatel Kadastiku poolt varjunime all kirjutatud tekstid, milles ta vaenas nn. nõukogudevastast elementi.

Raid põhjendas oma aktsiooni sellega, et Kadastik ei pööra enda toonasele koostööle julgeolekuorganitega ja tegevusele dissidentide (Lagle Parek, Heiki Ahonen, Enn Tarto jt.) vaenamisel oma raamatus piisavalt tähelepanu, kuid tegelikult peatub ta sellel isegi ootamatult pikalt. Teemale on pühendatud pikk peatükk (25 lehekülge) ning ta pöördub selle juurde veel hiljemgi korduvalt tagasi. On näha, et see asi närib ka teda ennast.

“Keegi ei pannud mu sõrmi sahtli vahele, nagu tagantjärele arvavad need, kes üritavad mind mõista,” kirjutab Kadastik. “Miks, püüan aastakümneid hiljem oma negatiivse hoiaku algpõhjuseid otsida. Usun, et vähemalt alateadvuslikult võõrastasin inimesi, kes teistest millegi poolest demonstratiivselt erinesid. Olin selles mõttes peaaegu ideaalne peavoolulehe juht: tunnetasin üpris hästi rahva meeleolusid, hoidsin eemale kõiksugu friikidest ja fanaatikutest.”

“Eesti Vabariik oli minu jaoks tol ajal kindlasti vaid ulmeline idee, millel ei olnud mingit pistmist tegelikkusega. Mina toetusin kahe jalaga reaalsele maapinnale, mis oli osa Nõukogude Liidust,” selgitab ta samas. “Kui nüüd aastakümneid hiljem väita, et need kirjutised on alatu laim, vale, siis järeldub sellest seisukohast, et nõukogudevastast tegevust tegelikult ei olnudki, ja kui seda ei olnud, siis ei olnud ju ka tegevust, mida täna nimetame vabadusvõitluseks…”

Kadastiku käsitluse kohaselt andsid Jaak Kalju nime all avaldatud artiklid talle Edasi peatoimetajana teatud immuniteedi ja lehele suurema vabaduse.

“Selle jutu peale arvavad ilmselt paljud inimesed, et juba noore mehena huvitas mind ennekõike oma karjääri kindlustamine. Kinnitus, et see polnud üldsegi nii, ei veena kedagi. Kes see ikka usub, et tegelikult püüdsin saavutada lehele maksimaalse võimaliku vabaduse (ma ei olnud selles vallas kõige viletsam taktik) ning vabadust oli vaja selleks, et teha võimalikult huvitavat lehte, mis inimestele korda läheks,” kirjutab Kadastik.

Kas see on tema poolt katse toonast käitumist õigustada? Nähtavasti ka seda, kuid samas näib ta olevat küllaltki siiras, sealhulgas hinnangutes endale. Kadastik arvab, et oma rolli võis mängida see, et tolerants ja empaatia ei ole noore inimese kõige tugevamad küljed, ning teatab avameelselt: “Kui nüüd vanu lehelugusid üle loen, siis tundub vahel, et 24. veebruaril 1983 [st. päeval, mil temast sai Edasi peatoimetaja] lõppes minu elu ajakirjanikuna. Parimad aastad ajakirjanikuna lõppesid veel enne, kui nad jõudsid alata.” See on üpriski karm hinnang järgnenud artiklitele, eelkõige ilmselt Jaak Kalju nime all ilmunutele.

Kuidas temast üldse sai juba 27-aastaselt Edasi peatoimetaja? Kas ei alanud koostöö julgeolekuga tegelikult varem, enne seda? Kas ei viinud mitte üks teiseni, vaid hoopis teine esimeseni? Nii see nähtavasti siiski ei olnud. Vähemalt toonaste ajakirjanike meenutused kinnitavad, et seda kohta pakuti eelnevalt mitmetele teistele, kuid nemad keeldusid.

Postimehe tähtsus

Kui Kadastik ei oleks seda kohta vastu võtnud, siis ei oleks ma tema elutööraamatut tõenäoliselt lugenud, sest tema ajalehes ilmunud jutud ei ole mulle kustumatult mällu sööbinud või väga sügavat muljet jätnud ja tema viimastel aastatel avaldatud romaanid pole samuti suutnud minu tähelepanu võita. Kuna tema elutööks sai aga Postimees (mille lugejaid leidus minu esivanemate hulgas juba Jannseni ajal, nagu nähtub toonasest ajakirjandusest), siis oli see raamat vägagi huvipakkuv.

Mitte seetõttu, et ma ise nimetatud väljaande suur fänn oleksin (praegu käib postiga ainult nädalavahetuse Postimees ning veebist loen vaid arvamuskülge ja sedagi pisteliselt), vaid sellepärast, et ma nõustun Kadastiku hinnanguga, mille kohaselt on sellest kujunenud omamoodi avalik-õiguslik institutsioon. Ja lisaks ikkagi mingisugune emotsionaalne side, mis tuleneb sellest rollist, mida Postimees on Eesti ajaloos täitnud.

“Ajalehe lugu on tema ajalugu. Just see, et Postimehel on ajalugu, mida ta ei ole kunagi ära põlanud, teeb selle lehe eriliseks,” kirjutab Kadastik üsna lõpus. “Ainus, mida sain veel mina teha, oli Postimehe ja temast välja kasvanud Eesti Meedia viimased aastakümned kaante vahele kirjutada. Alles pärast seda võin sõlmida rahu iseenda ja muu ilmaga. Siis on minu töö tehtud. Ja seda tööd ei saa enam keegi olematuks tunnistada.”

“Mis see enam minu asi on, võiks küsida,” märgib ta seoses Postimehe tänase olukorraga. “Aga on. Mitte ainult sellepärast, et ajakirjandusettevõte on avalik asi, olgu tal pealegi kõigest üks aktsionär. Linnamäe oli minu valik. Tema kasuks langetatud otsus kuulub minu elutöö juurde. Kui ma jätaksin selle otsuse hindamata, loobuksin oma elutööd kokku võtmast.”

Hinnang, mille Kadastik sellele otsusele täna annab, erineb muidugi kardinaalselt neist ootustest, mis valitsesid selle otsuse langetamise ajal. Seetõttu ei ole üllatav, et Linnamäe rahastas Raidi koostatud raamatut, mis on mõeldud ilmselt Kadastiku diskrediteerimiseks, ja seda Kadastiku raamatu ostjatele Apollo poodides tasuta jagada laseb, et tõmmata tähelepanu keskpunkti need kolmekümne aasta tagused asjad – muidu oleks ju fookus kandunud kriitikale, mis puudutab teda ennast. Juku-Kalle Raid täidab nüüd seejuures mõnes mõttes sarnast rolli, mida kunagi Kadastik ise Jaak Kalju nime all esinedes.

“Kõik protsessid siin ilmas on kiirenenud. Linnamäe tõetund ei saabu 32 aasta pärast, vaid kolme-nelja aasta pärast,” kirjutab Kadastik. “Linnamäe juhe ei jookse kokku. Tema idealism võrsub üdini pragmaatilistest kaalutlustest. Seda ma kardangi. Kardan laostumist, mis ei ole rahas mõõdetav. Kardan mentaliteedi “meedia on käes selleks, et teda ära kasutada” levimist tipust alla, suvereporteriteni välja. Kardan PR-flirdi ja ajakirjanduse lahutamatut segunemist.”

Siinkohal tuleb märkida, et sain raamatu kirjastuselt Varrak tasuta, et sellest siin kirjutada. Nii et tegemist on sisuliselt reklaampostitusega, mis on tingitud minu huvist kõnealuse teema vastu. Aga see selleks.

Kokkuvõtteks

Kui jätta kõrvale algus ja lõpp, millest on antud väike ettekujutus ülal, siis saab Kadastiku elutööraamatust hea ülevaate Edasi kasvamisest tagasi Postimeheks ja Postimehe kasvamisest Eesti Meediaks, konkurentsist ja koostööst Hans H. Luigega (huvitav lugu Sakala erastamisest, juttu Liivima Kroonika aegadest, Õhtulehe ja Sõnumilehe hinnasõjast jms.). Luik on üldse kõige rohkem mainimist leidnud tegelane, järgneb Heldur Tõnisson. Sageli käib tekstist läbi muidugi ka Jaan Tõnisson, tänapäeva poliitikutest näiteks Edgar Savisaar ja Andrus Ansip, Marko Mihkelson ja Marju Lauristin.

Mõnest asjast, mida on mainitud ainult möödaminnes, tahtnuks küll rohkem lugeda. Näiteks kirjutab Kadastik: “Kroonpressis trükiti 1991. aastal hulgaliselt venekeelseid väljaandeid, mis olid mujal Nõukogude Liidus keelatud.” Minu arvates vägagi huvitav teema, aga pikemalt ta sellel ei peatugi. “Arvestades Eesti Meedia juhatuse ajakulu ning Leedus ja Lätis teenitud kasumit oleks õiglane vähemalt kolmandik käesolevast raamatust pühendada meie äritegevusele teistes Balti riikides. Aga kujutledes Eesti lugeja huvide spektrit, piirdun vaid lehekülje-paariga,” selgitab ta hiljem oma lähenemist.

Päris kõikehõlmav Kadastiku elutööraamat seega siiski ei ole. Sellegi poolest väärt lugemismaterjal neile, keda huvitavad Eesti lähiajalugu, ajakirjandus, poliitika ja ettevõtlus ning nende omavahelised suhted.

Kirjastuse Varrak raamatuklubi arutas täna Facebookis romaani “Sigmund” (vene keelest tõlkinud Margus Leemets), mille autoriks märgitud David Messeri taga peitub dr. Eduard Maron, kes ka ise arutelust osa võttis. Minu arvamus…

Sigmund Freud ei saanud kunagi Nobeli preemiat füsioloogia ja meditsiini alal, kuigi tema kandidatuur korduvalt esitati, sest selle jagajad jõudsid järeldusele, et tema töö ei oma mingit tõestatud teaduslikku väärtust ja seda ei ole vaja enam rohkem uurida. Kaheksakümmend aastat tagasi esitasid Romain Rolland ja Thomas Mann ta Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks, aga seegi jäi saamata. Käesolev raamat näib olevat katse Freudi, kelle maine teadusringkondades ei ole just üleliia kõrge, nüüd ilukirjanduse vormis veidi rehabiliteerida, rõhutada vähemalt tavateadvuse tasandil tema panust psühholoogia ja psühhiaatria arengusse. Huvitav, mida arvaksid sellest need vastavate erialade esindajad, kelle hinnang Freudile on pigem negatiivne…

Lugu ise hakkab hargnema sellest, et vähihaige Freud sureb 1939. aastal 13 päeva enne ettenähtud aega, sest võtab sihilikult surmava koguse morfiini (nagu juhtus ka tegelikult) ning kehastub uuesti tänapäeva, asudes ühe kiirabi poolt elustatud kodutu sisse, kes näeb välja tema täpse koopiana. Miks ta siia ilma tagasi tuli, see on küsimus, millele ta ka ise vastust otsima hakkab, minnes ühe psühhoterapeudi, dr. David Pollacki juurde, kellega koos ta läbib rea seiklusi, jõudes viimaks tagasi oma sünnilinna. Kogu tegevust saadavad Freudi meenutused minevikust ja mitmesuguste paralleelide tõmbamine, mille kaudu antakse lugejatele osavalt edasi tema elulugu, töö ja tegevuse peamine sisu ning õpetuse tuum. See on omamoodi kursus freudismi ajaloost, kus saavad akadeemilise rollimängu kaudu sõna ka Freudi õpilased ja kriitikud.

David Messer (minu meelest mitte lihtsalt pseudonüüm, vaid üks autori väljamõeldud tegelastest) üritab jätta eessõnas muljet, et see raamat tuli tal kuidagi iseenesest (“Ajuti tundus mulle, et ma ei mõtle seda kõike välja, vaid lihtsalt panen kirja loo, mille on kavandanud ja ette ära otsustanud keegi teine.”) ja pooleldi juhuslikult (“Milline oli mu vapustus, kui selgus, et minu väljamõeldud sündmused, kohad ja nimed haakuvad Freudi tegeliku eluga!”), aga tegelikult aimdub selle tagant põhjalikku tööd materjalidega, mis käisid tõelise Freudi kohta. Kas kahe Davidi ühine lõpptõdemus (“Ma oleksin uhke, kui mul oleks selline isa, nagu olete teie, Sigmund.”) käib ka autori enda kohta, seda teab muidugi ainult tema ise, aga ilmselgelt suhtub ta Freudi teatava poolehoiuga.

Kuna raamat on väga detailirohke, siis võib mõnikord tulla muidugi ette ka ebausutavamaid kohti. Näiteks ütleb Freud ühes kohas Austriast lahkumist meenutades: “Ma otsustasin ära sõita, kuid õige aeg oli juba mööda lastud. Gestapo oli mu lõksu püüdnud ega tahtnud mind vabaks anda. Mind, maailmanimega teadlast, nagu ka miljonit minu rahvuskaaslast, ootas Auschwitz. Ma oleksin olnud surmale määratud, kui mul poleks olnud ustavaid sõpru.” Ei ole kuidagi võimalik, et 1939. aastal surnud Freud teadnuks midagi Auschwitzist, sest sealne koonduslaager avati alles järgmisel aastal ning juutide tööstuslik hävitamine algas veel aasta hiljem. Ka mõningaid teisi asju on räägitud Freudi suu läbi nii, nagu ei oleks ta surnud 1939. aastal.

Samuti võib jääda arusaamatuks, miks Freud räägib dr. Pollackile oma töö ja õpetuse kohta asju, mida too kui psühhoterapeut niigi teadma peaks. Ilmselgelt on need mõeldud teadmiseks lugejatele, mitte dr. Pollackile. Seetõttu tundubki mulle, et selle raamatu tuum on mitte lugu ise, vaid Freudi rehabiliteerimine. Dr. Pollacki poolt kõige lõpus ühel teaduslikul konverentsil peetav kõne on justkui selle sõnumi kokkuvõte:

“Freud oli esimene, kes julges inimese pahed lagedale tuua ja avalikult paljastada alateadvuse varjatud ihad ja fantaasiad, muutes nii kogu ühiskonda. Samas ei jutlustanud ta kunagi kõikelubatavusest ja liiderlikkusest. Nagu Mooses juhtis ta inimesi hirmude ja neurooside orjusest isiksuse vabaduse teele, jättes neile valiku, kuidas end väljendada. See, kuidas me seda vabadust, sealhulgas ka seksuaalset vabadust kasutame, heites endalt häbelikkuse ahelad, on ainult meie endi, nii ühiskonna kui igaühe enda otsustada. Kuid nagu Freud kibedusega märkis, suurem osa inimesi tegelikult ei tahagi seda vabadust, sest see eeldab ka vastutust, mis enamikku meist hirmutab.

/—/

Freud hoiatas meid, et inimeste ürgse vaenulikkuse tõttu üksteise vastu ähvardab kultuurühiskonda pidevalt häving, seepärast peab kultuur mobiliseerima kogu oma jõu, et panna piir inimese ürgsetele agressiivsetele kalduvustele.”

Kui see ilukirjanduslik sissejuhatus freudismi on loetud, siis tasub võtta ette Sigmund Freudi enda “Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi”, mis on ilmunud ka eesti keeles.