Rubriik: kirjandus

Joaquim Maria Machado de Assis (1839–1908) oli üks Brasiilia suurimaid kirjanikke, kuid oma eluajal ta väljaspool kodumaad laialdast tuntust ei saavutanud. Selleni jõudis ta alles palju hiljem.

Nüüd teenib ta küll lausa ülivõrdes kiidusõnu, aga pikka aega jäi ta isegi ingliskeelses ruumis peaaegu märkamatuks. Põhjuseks peetakse seda, et tema raamatute esimesed tõlked olid üsna viletsad ega suutnud seetõttu lugejate huvi köita. Alles 1990-ndatel uuesti tõlgituna leidsid need palju soojemat vastuvõttu.

Loomingu Raamatukogus avaldatud jutustus “Hulluarst”, mis ilmus portugali keeles juba 1882. aastal, on Indrek Koffi tõlkes vägagi loetav, hästi neelatav, ja tekitas huvi tutvuda lähemalt ka autori ülejäänud loominguga.

Eesti keeles on juba 1973. aastal ilmunud üks tema peateostest, “Dom Casmurro”, mis nüüd kohe lugemisnimekirja sai lisatud. Millal järg lõpuks selleni jõuab, see on muidugi iseküsimus, aga küllap kirjutan sellest siis ka siin.

“Hulluarst” ei ole väga pikk kirjatükk, vaevalt poolsada lehekülge, mille läbimiseks kulub rahulikus tempos umbes poolteist tundi. Hea liigendus, kokku 13 pildikest, muudavad selle teekonna päris ladusaks, hoogsalt kulgevaks.

Lugu räägib, nagu arvata võib, hulluarstist. Tegemist on mehega, kelle algatusel avatakse ühes väikeses linnakeses hullumaja.

Ettepanek ajas kogu linnakese põnevile ja kutsus esile tugevat vastuseisu – eks ole ju absurdseid või koguni kahjulikke harjumusi alati väga raske välja juurida. Mõte panna hullud ühte majja üheskoos elama tundus nii mõnelegi otsekui hullumeelsuse märk ning leidus neidki, kes tohtri enda abikaasale sellesisulisi vihjeid tegid.

Ma siin kogu lugu ümberjutustama ei hakka. Mainin vaid, et kui hulluarst lõpuks teise ilma läks, siis hakkas kohe levima kuulujutt, et selles linnas ei ole peale tema kunagi ühtegi teist hullu olnudki. Nii et igaüks võib nüüd ise kujutleda, mis seal vahepeal juhtus. Machado de Assis pani kirja vaid ühe võimaliku stsenaariumi. Ja tegi seda hästi.

Tema jutustuses saab hullumaja nimeks Roheline Maja (seda värvi akende järgi). Viljandis tegutseb teatavasti samanimeline pood ja kohvik. Mingit ühisosa oli siin võimatu tuvastada, aga ma arvan, et “Hulluarst” meeldiks ka selle asutuse klientidele. Hea raamat. Väga humoorikas, kuid samas tõsine.

Harold Bloom on võrrelnud Machado de Assisi stiili Laurence Sterne’i omaga, öeldes, et kui ta loeb aeg-ajalt üle Sterne’i suurt meistriteost “Tristram Shandy”, siis võib ta vanduda, et Sterne, kes elas 18. sajandil, oli lugenud Machadot. Tabav võrdlus.

Marusja Klimova nime all ilmunud “Majake Bois-Colombes’is” on järg sama autori romaanile “Siniveri”, kohati esinevad neis samad tegelased (eelkõige kirjaniku alter ego Marusja), kuid loetav ka täiesti iseseisva teosena. Kui “Siniveri” pakkus lugejatele pildikesi elust Leningradis, mis ei olnud veel saanud uuesti Peterburiks, siis “Majake…” viib publiku 1990-ndate Prantsusmaale, kus ka autor ise toona mõnda aega periooditi elas.

Klimova kujutab prantslasi ja elu Prantsusmaal küllaltki tülgastavana.

Pierre ei pühkinud kunagi tatikolle ära, vaid tegi alati keelega lõmpsti ja neelas need ahnelt alla. See harjumus oli jäänud ajast, mil ta mööda Prantsusmaad ringi hulkus – tol ajal oli tal sageli kõht tühi ja ta sõi oma tatikolle, need maitsesid nagu teod, prantslaste lemmikroog, ja see pakkus veidi lohutust.

Tema tegelased, nende hulgas palju venelasi, sobravad toitu otsides prügikastides ning elavad maailmas, kus prantsuse meeste elu mõte näib olevat logelemine, seks ja joomine. Vene naisi kujutatakse samas nende eest põgenevate ohvritena.

Autori stiili iseloomustavad sagedased katsed teravmeelitseda. Kui naljakad tema vaimukused tunduvad, see sõltub muidugi lugeja huumorimeelest.

“Perse, perse!” vastas kaaslane talle vene keeles, sest Pierre suhtles põhiliselt venelastega, tema kodus elasid kogu aeg venelased. Just venelased olid talle õpetanud roppusi ja kõiksugu räigeid väljendeid, kuid mõnda sõna ta siiski ei mõistnud. Kui raevu aetud Galja ütles talle “vana sokk” ja “tropp”, jäi nende sõnade tähendus Pierre’ile kaua arusaamatuks. Tookord Pierre’i majas elanud vene kunstnikud Nastja ja Valera seletasid talle, et “vana sokk” – see on justkui “mõnus mees”, “oma jope”, “tropp” aga tähendavat “tarkpead”. Esialgu Pierre ei uskunud neid eriti, kuid pühapäeval, kui kohtas Olivier de Serre’i tänava kirikus väriseva peaga muldvana ätti, “vene valget”, kelle nupp enam eriti ei nokkinud, patsutas ta ätti õlale ja küsis:

“Noh, kuda läheb, vana sokk?”

Ätt vahtis talle häguse pilguga otsa ega vastanud midagi, ainult naeratas ebakindlalt, Pierre aga laksas veel korra talle õlale ja hüüdis:

“Oled ikka tõeline tropp!”

Kuid taas ei järgnenud äti poolt mingit reaktsiooni, vana vaid itsitas omaette. See veenis Pierre’i lõplikult nende sõnade positiivses tähenduses.

Rahvusküsimus ei ole romaanis kuidagi esiplaanil, kuid on seda sisuliselt läbiv teema.

Pierre ei pesnud ennast iialgi, ei puhastanud hambaid ega kõrvu – ta arvas, et sel viisil võib saada valgustatud ja ühineda täielikult loodusega. Pealegi tekitab näiteks harjaga pesemine inimesele liigseid kannatusi, aga kannatada Pierre ei tahtnud ja valu ta kartis. Samal põhjusel ei puhastanud ta ka hambaid, ta ei tahtnud raisata raha hambapastale, mille mõtlesid välja kapitalistid, et rikkaks saada! Kõik venelased on masohhistid ja armastavad kannatada, sellepärast leiutasid nad saunad, kus nad ennast vihtadega nüpeldavad. Aga prantslased – nagu Dima talle selle peale vastas – leiutasid lõhnaõli, et sopa ja sita haisu eemale peletada. Kuningas Loius XIV õukonnas polnud muide üldse kemmerguid ja kõik roojasid otse treppide ja pargipuude alla. Seda kuulis Dima Versailles’ ekskursioonil.

Kokkuvõttes jääb mulje, et Prantsusmaa on mitte tõotatud imedemaa, vaid lihtsalt üks mandunud mülgas.

Esmapilgul näib see olevat justkui dekatentlik romaan, kuid lõpus jääb kõlama teistsugune moraal. Kirjeldused inimeste allakäigust kulmineeruvad peategelaste osalemisega suurel homoparaadil, millele järgneb Marusja naasmine Venemaale.

Vene keeles ilmus “Majake…” 1998. aastal, kui Vladimir Putin oli alles FSB direktor ning paljud venelased nägid Läänes veel suurt eeskuju. Klimova maalib lugejatele Prantsusmaast aga just sellise roiskunud pildi, mis vastab ka uusreaktsionääride kujutlustele, kuigi ta ise ilmselt nende hulka ei kuulu.

Elo Viidingu “Lühikesed ja lihtsad lood” on vaid paari tunniga läbitav jutukogu, mis sisaldab viisteist lugu – seega võib seda lugeda üle kahe nädala, kui võtta iga päev, näiteks hommikuti, läbi mõned leheküljed.

Mina lugesin õhtul ja ühe jutiga. See ei olnud hea, sest nii ei jätnud ma endale aega loetu üle mõtisklemiseks, sündmused ja tegelased kuhjusid liigselt üksteise otsa ega jäänud hästi meelde. Möödunud ei ole veel paari päevagi, aga enam ei piisa lihtsalt pealkirjade lugemisest, et kõik uuesti meenuks. Mõni pealkiri ei ütle mulle midagi.

Nii pean nüüd seda väikest raamatukest lehitsema, et oma mälu värskendada. Löön selle lahti suvalistest kohtadest ja loen mõned read – sellest piisab, et meenuks, millest konkreetne lugu rääkis.

Autor ise kirjutab saateks, et millegipärast saavad inimesed sageli pahaseks, kui nad tema raamatuid loevad. Mina pahaseks ei saanud ja mulle ei tundunud ta loetu põhjal otsustades ebameeldiv, antisotsiaalne ja kuri inimene.

Tõsi, kohati kehtib tema lugude kohta väide, et looming õitseb inimviletsusel. Need ei räägi sageli meeldivatest asjadest, näitavad maailma pigem hallides toonides, porise sügise karva mantlis, mis ei sisenda optimismi. Mitte et need tekitaksid päris musta masendust, aga neis lugudes mängib ikkagi mingi kurbnukker meloodia. Kaunis, aga raskemeelne, kuigi krutskeid täis. Ja lõpuks jääb suhu mõrumagus maik, mis on rohkem mõru kui magus.

Viiding ise kirjutab: “Kirjutamine eeldab suurt loovust. Loovust saab kindlasti määratleda üsna erinevatel viisidel, erinevatest eesmärkidest ja kontekstidest lähtudes, aga mina määratlen loovust kui võimet kehtestada jõuliselt isiklikku ja ebastandardset maailmanägemist eluliste nähtuste tajumisel ja selle kunstilisel väljendamisel.”

“Loovus jällegi eeldab keskmisest tugevamat enesekehtestamisvõimet ja kartmatut omapära,” lisab ta samas. “Ja kartmatust selle eest ka arvustustes tümitada saada.”

Kuna ma ei ole arvustusi lugenud, siis ei tea, kas teda on nüüd selle raamatu eest kusagil tümitatud, aga nende kaante vahelt võib leida ka päris läbinähtavaid torkeid teiste autorite pihta, näiteks selline lause: “Tal on käes meediakuulsus Ofelia Sokkineni ajalooline raamat, mille kaanel toretseb verise rinna ja väljakistud südamega naine, sinimustvalge lipp ainsaks alakehakatteks.”

Ei tea, kas Sofi Oksanen kah vahest raamatutele arvustusi kirjutab? Oleks huvitav lugeda, mida tema sellest Viidingu jutukogust arvab. Mõni Eesti väljaanne võiks tellida talt selle kohta arvustuse.