Michel Houellebecq kirjutab, et avastas H. P. Lovecrafti 16-aastaselt. “Šokiks olnuks seda vähe nimetada. Ma ei teadnud, et kirjandus võib niimoodi mõjuda,” väljendab ta enda vaimustust.
Mina jõudsin Lovecraftini 15-aastaselt, kui lugesin antoloogiast “Olend väljastpoolt meie maailma” tema lühijuttu “Külm õhk”. See oli küll hea, aga mitte nii muljetavaldav, et oleksin võtnud ette ka samal ajal eesti keeles ilmunud Lovecrafti enda lühijuttude kogu “Pimeduses sosistaja”. Mitmete teiste autorite loomingu vastu tärkas minus siis huvi just tänu sellele antoloogiale, näiteks said kohe hangitud Hanns Heinz Ewersi “Alraune” ja Gustav Meyrinki “Golem” (Grin, Beljajev ja Čapek olid veidi tuttavad juba varasemast), aga Lovecrafti “Külm õhk” mõjus pigem häirivalt.
Häirivalt mitte selles mõttes, et see lugu oleks tekitanud minus siis kohutavat õudu või olnud kuidagi vastumeelne, vaid hoopis põhjusel, et Lovecrafti visandatud tehniline lahendus inimese surmajärgse eksistentsi tagamiseks jäi väga üldsõnaliseks ning minajutustaja otsus kõik selle kohta käinud materjalid hävitada ei olnud vähemalt minu jaoks psühholoogiliselt usutav – ise oleksin ma samas olukorras ju kindlasti teisiti talitanud ehk suure teadlase uurimistööd jätkanud, aga see on juba teine teema.
Niisiis. Kuna esimese tema sulest pärineva jutu puhul, mida lugema juhtusin, mõjusid mõned asjaolud veidi häirivalt, siis ei olegi ma neid rohkem lugenud.
Houellebecqi ei olnud seni üldse lugenud, sest suhtun sellistesse populaarsetesse trendikirjanikesse üldiselt väikese negatiivse eelarvamusega (Eestist sobib võrdluseks näiteks Andrus Kivirähk). Tema raamatut Lovecraftist lugesin nüüd üksnes seetõttu, et selle avaldas Loomingu Raamatukogu, mille uued numbrid olen võtnud nõuks kõik järjest läbi lugeda.
“Tagantjärele on mul tunne, et ma kirjutasin selle raamatu siin teataval kombel oma esimese romaanina,” kirjutab Houellebecq sellele prantsuse keeles juba 1991. aastal avaldatud teosele hiljem lisatud eessõnas. “Romaanina, kus on ainult üks tegelane (H. P. Lovecraft ise); romaanina selle piiranguga, et kõik ära toodud faktid, kõik tsiteeritud tekstid peavad olema tõesed; kuid siiski teatavat sorti romaanina.”
Raamatu tagakaanel öeldakse, et “Lovecraftist inspireerituna visandab ta ühtlasi oma tõe romaanikunstist ning kirjanduse nägemuslikust jõust.”
Tuleb tunnistada, et see romaan on hästi kirjutatud ja sisaldab kohati tabavaid tähelepanekuid, huvitavaid mõtteavaldusi, kuid sellegi poolest ei tekitanud see minus tahtmist rohkem Lovecrafti või Houellebecqi lugeda. Mind häirib nende lähtepunkt, millele viitab juba pealkiri: maailma vastu, elu vastu.
“Elu on piinarikas ja masendav. Seetõttu on mõttetu kirjutada uusi realistlikke romaane,” arvab Lovecraft, vabandust, Houellebecq, teda imetlev andunud jünger. “Meil on vaja sõltumatut vastumürki kõigi realismi vormide vastu.”
Ja selleks nö. vastumürgiks, mida nad pakuvad, on mitte fantastiliste õhulosside ehitamine, vaid õudustäratav fantaasiamaailm, mis peab rabama lugejaid oma realistlikkusega. Milleks? Kui elu on juba niigi piinarikas ja masendav, siis miks seda ise sihilikult veel hullemaks mõelda? Mina sellest aru ei saa, aga ma ei ole ka kunagi olnud suur õuduskirjanduse lugeja.
15 aastat tagasi avaldatud väike luulevihik, mille autor on pärit Viljandist, kuid oli elanud selleks ajaks juba 15 aastat Hiiumaal, kannab sama nime nagu üks eelmisel aastal Viljandis avatud lokaal, kus ma küll kordagi käinud ei ole, kuid mis tundub fotode põhjal otsustades päris kena koht.