Arvo Krikmanni koostatud valik eesti vanasõnu, mis pidi ilmuma Loomingu Raamatukogu esimese numbrina 1975. aastal, kuid läks siis juba trükituna ootamatult hävitamisele, nägi uuesti trükivalgust nüüd väljaande kuuekümnenda sünnipäeva puhul.
Raamat on jagatud kolmeks osaks: vanasõnad, mida hästi tuntakse ja mis on ka tegelikult olemas; vanasõnad, mis pole üldtuntud, kuid mis on siiski olemas; ütlused, mis võivad olla tuntud trükiallikate kaudu, kuid mille rahvapärasus on teadmata või kaheldav või mitterahvapärasus kaheldamatu. Nende vahel paar kõrvalepõiget, kus koostaja arutleb vanasõna mõiste ning tüüpide ja variantide teemal. Lisaks muidugi lugu raamatu langemisest tsensuuri ohvriks.
Esimeses osas on toodud ära vanasõnad, millest on Eesti Rahvaluule Arhiivis olemas 20 või rohkem üleskirjutust. Seda edetabelit juhib “Kelle jalg tatsub, selle suu matsub”. Raamatu koostamise ajaks oli sellest teadaolevate (autentsete ja mitteautentsete, käsikirjaliste ja trükitud) tekstide üldarv 565, kuid rahvaehtsaid tekste oli sellest vanasõnatüübist arhiivis umbes 360, seega päris palju.
Teises osas on toodud sellised vanasõnad, millest on arhiivis olemas ainult üks üleskirjutus, mida ei olnud koostaja teada seni avaldatud üheski trükiallikas, mis on enamasti pandud kirja usaldusväärsete üleskirjutajate poolt, vastavad igati eesti vanasõna poeetilistele mallidele, aga ei koosne liiga stereotüüpsetest elementidest. See ongi minu arvates selle raamatu kõige huvitavam osa.
Vanasõnad on esitatud selles osas geograafilises järjestuses maakondade ja kihelkondade kaupa. Vaid mõned näited: peenem olla siga kui mõni saks (Viljandi); tark astub ka vahest tallesita sisse (Suure-Jaani); Karksi om põhuvald, Abja om teravald (Karksi); sõna lähäb metsa, hoop lähäb pihta (Paistu); paremb lühike lori kui pikk palve (Tarvastu); kala om üts kallis asi, ossa ei massa ommetegi (Helme); kange om hummal, hummalest kangemb om uni (Sangaste).
Kolmas osa sisaldab aga selliseid ütlusi, mida võidakse küll pidada sageli vanasõnadeks, kuid mille allikas on kusagil mujal. “Meie arhiivis tuleb ette nii üleskirjutajate omaloomingut kui ka rohkeid mahakirjutusi trükiallikatest; trükiallikad ise aga (eriti vanemad) on nii meil kui mujal ammutanud oma ained peamiselt teistest, veelgi varasematest raamatutest või käsikirjadest, tundmata kuigivõrd huvi kasutatavate tekstide ehtsuskvaliteedi vastu ning pöördumata ka ise elusa rahvatraditsiooni poole,” selgitab Krikmann.
Seal on siis näiteks Piiblist pärinevaid ütlusi ning Kreutzwaldi väljamõeldisi nii suuresti tema fantaasial põhinevast “Kalvepojast” kui ka mujalt, mida on kirjutatud vanasõnade kogumise käigus üles kümneid kordi ja ka hiljem vanasõnade pähe avaldatud.
Raamatut, mida soovitab ka Peeter Helme, päris ühe jutiga lugeda ei maksa, sest paljudel selles toodud kildudel tasub peatuda pikemalt, mitte neist lihtsalt silmi üle lasta. See on selline raamat, mida võib ka hiljem aeg-ajalt kätte võtta, sirvida, mõnest kohast lugeda, siis jälle kinni panna, et seda kõike kunagi taas korrata.
