Rubriik: kirjandus

Kirjastuse Varrak raamatuklubi arutas täna Facebookis romaani “Sigmund” (vene keelest tõlkinud Margus Leemets), mille autoriks märgitud David Messeri taga peitub dr. Eduard Maron, kes ka ise arutelust osa võttis. Minu arvamus…

Sigmund Freud ei saanud kunagi Nobeli preemiat füsioloogia ja meditsiini alal, kuigi tema kandidatuur korduvalt esitati, sest selle jagajad jõudsid järeldusele, et tema töö ei oma mingit tõestatud teaduslikku väärtust ja seda ei ole vaja enam rohkem uurida. Kaheksakümmend aastat tagasi esitasid Romain Rolland ja Thomas Mann ta Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks, aga seegi jäi saamata. Käesolev raamat näib olevat katse Freudi, kelle maine teadusringkondades ei ole just üleliia kõrge, nüüd ilukirjanduse vormis veidi rehabiliteerida, rõhutada vähemalt tavateadvuse tasandil tema panust psühholoogia ja psühhiaatria arengusse. Huvitav, mida arvaksid sellest need vastavate erialade esindajad, kelle hinnang Freudile on pigem negatiivne…

Lugu ise hakkab hargnema sellest, et vähihaige Freud sureb 1939. aastal 13 päeva enne ettenähtud aega, sest võtab sihilikult surmava koguse morfiini (nagu juhtus ka tegelikult) ning kehastub uuesti tänapäeva, asudes ühe kiirabi poolt elustatud kodutu sisse, kes näeb välja tema täpse koopiana. Miks ta siia ilma tagasi tuli, see on küsimus, millele ta ka ise vastust otsima hakkab, minnes ühe psühhoterapeudi, dr. David Pollacki juurde, kellega koos ta läbib rea seiklusi, jõudes viimaks tagasi oma sünnilinna. Kogu tegevust saadavad Freudi meenutused minevikust ja mitmesuguste paralleelide tõmbamine, mille kaudu antakse lugejatele osavalt edasi tema elulugu, töö ja tegevuse peamine sisu ning õpetuse tuum. See on omamoodi kursus freudismi ajaloost, kus saavad akadeemilise rollimängu kaudu sõna ka Freudi õpilased ja kriitikud.

David Messer (minu meelest mitte lihtsalt pseudonüüm, vaid üks autori väljamõeldud tegelastest) üritab jätta eessõnas muljet, et see raamat tuli tal kuidagi iseenesest (“Ajuti tundus mulle, et ma ei mõtle seda kõike välja, vaid lihtsalt panen kirja loo, mille on kavandanud ja ette ära otsustanud keegi teine.”) ja pooleldi juhuslikult (“Milline oli mu vapustus, kui selgus, et minu väljamõeldud sündmused, kohad ja nimed haakuvad Freudi tegeliku eluga!”), aga tegelikult aimdub selle tagant põhjalikku tööd materjalidega, mis käisid tõelise Freudi kohta. Kas kahe Davidi ühine lõpptõdemus (“Ma oleksin uhke, kui mul oleks selline isa, nagu olete teie, Sigmund.”) käib ka autori enda kohta, seda teab muidugi ainult tema ise, aga ilmselgelt suhtub ta Freudi teatava poolehoiuga.

Kuna raamat on väga detailirohke, siis võib mõnikord tulla muidugi ette ka ebausutavamaid kohti. Näiteks ütleb Freud ühes kohas Austriast lahkumist meenutades: “Ma otsustasin ära sõita, kuid õige aeg oli juba mööda lastud. Gestapo oli mu lõksu püüdnud ega tahtnud mind vabaks anda. Mind, maailmanimega teadlast, nagu ka miljonit minu rahvuskaaslast, ootas Auschwitz. Ma oleksin olnud surmale määratud, kui mul poleks olnud ustavaid sõpru.” Ei ole kuidagi võimalik, et 1939. aastal surnud Freud teadnuks midagi Auschwitzist, sest sealne koonduslaager avati alles järgmisel aastal ning juutide tööstuslik hävitamine algas veel aasta hiljem. Ka mõningaid teisi asju on räägitud Freudi suu läbi nii, nagu ei oleks ta surnud 1939. aastal.

Samuti võib jääda arusaamatuks, miks Freud räägib dr. Pollackile oma töö ja õpetuse kohta asju, mida too kui psühhoterapeut niigi teadma peaks. Ilmselgelt on need mõeldud teadmiseks lugejatele, mitte dr. Pollackile. Seetõttu tundubki mulle, et selle raamatu tuum on mitte lugu ise, vaid Freudi rehabiliteerimine. Dr. Pollacki poolt kõige lõpus ühel teaduslikul konverentsil peetav kõne on justkui selle sõnumi kokkuvõte:

“Freud oli esimene, kes julges inimese pahed lagedale tuua ja avalikult paljastada alateadvuse varjatud ihad ja fantaasiad, muutes nii kogu ühiskonda. Samas ei jutlustanud ta kunagi kõikelubatavusest ja liiderlikkusest. Nagu Mooses juhtis ta inimesi hirmude ja neurooside orjusest isiksuse vabaduse teele, jättes neile valiku, kuidas end väljendada. See, kuidas me seda vabadust, sealhulgas ka seksuaalset vabadust kasutame, heites endalt häbelikkuse ahelad, on ainult meie endi, nii ühiskonna kui igaühe enda otsustada. Kuid nagu Freud kibedusega märkis, suurem osa inimesi tegelikult ei tahagi seda vabadust, sest see eeldab ka vastutust, mis enamikku meist hirmutab.

/—/

Freud hoiatas meid, et inimeste ürgse vaenulikkuse tõttu üksteise vastu ähvardab kultuurühiskonda pidevalt häving, seepärast peab kultuur mobiliseerima kogu oma jõu, et panna piir inimese ürgsetele agressiivsetele kalduvustele.”

Kui see ilukirjanduslik sissejuhatus freudismi on loetud, siis tasub võtta ette Sigmund Freudi enda “Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi”, mis on ilmunud ka eesti keeles.

Vladimir Juškin on tänapäeva Eesti poliitikahuviliste laiemale ringile tuntud tänu sellele, et kommenteerib Balti Venemaa Uurimise Keskuse juhina aeg-ajalt meedias mitmesuguseid Venemaaga seotud teemasid. Nimetatud keskus on tegelikult väike osaühing, mis koosnebki vaid ühest inimesest. Eesti iseseisvuse taastamise kõige dramaatilisemal perioodil oli ta aga valitsust juhtinud Edgar Savisaare nõunik. Mina teda sellest ajast ei mäleta, kuid lugesin nüüd tema päevikut.

Kuidas Moskvas sündinud, Vene ohvitseri perekonnast pärit Juškin siis üldse nö. Eesti poolele sattus? Suure osa vastusest annab ilmselt see, et nüüd kirjastuselt Varrak ilmunud raamatu on ta pühendanud oma “abikaasale, kelle jutud oma rahva keerulisest saatusest näitasid mulle teed Eesti laulva revolutsiooni juurde.”

Päevik hõlmab perioodi 1990. aasta aprilli lõpust, kui Savisaar ta valitsuse poliitiliste küsimuste ja rahvustevaheliste suhete nõunikuks kutsus, 1992. aasta jaanuari lõpuni, kui ametisse astus uus, esimene Tiit Vähi juhitud valitsus. Sellesse aega jäi Eesti lahtirakendamine NSV Liidust, muutused toimusid nii riigi sisus kui ka välises vormis.

1990. aasta 8. mail “jõustus seadus Eesti sümboolikast. Eesti NSV kui riigi ametlik nimi kadus igaveseks, taastus endine – Eesti Vabariik. Lõpetatakse Eesti NSV vapi, lipu ja hümni kui riiklike sümbolite kasutamine. Eesti riigikeeleks saab jälle eesti keel, rahvusvärvideks ajaloolised sinine, must ja valge,” kirjutab Juškin. “Kodus kuulen juba esikus, kuidas mu ämm Nora laulab vaikse häälega vanu eesti laule, aga silmis on pisarad – ta on õnnelik, et elas päevani, mida oli oodanud viis aastakümmet.”

Mina seda konkreetset päeva vist ei mäleta, aga eks toimunud muutused olid näha ka lastele, isegi ajalehest Säde sai Meie Meel. Kõige selgemalt on jäänud mulle sellest ajast meelde 1991. aasta 3. märtsil toimunud rahvahääletus Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses.

“Hommikul pärast kella kümmet lähen valimisjaoskonda ja hääletan Eesti riikliku iseseisvuse poolt. Kogu päev kulgeb tulemuste ootuses. Kella üheksast õhtul istun televiisori ees. Viimaks kell 3 öösel algab Arnold Rüütli pressikonverents. Üle kahe kolmandiku elanikkonnast hääletas ühemõtteliselt Eesti riikliku iseseisvuse poolt. Oluline: eestlasi toetas märkimisväärne osa mitte-eestlastest,” kirjutab selle päeva kohta Juškin. “Referendum lõi kindla tagala, et survestada Kremlit. Tõsi, poliitilisi liidreid on võimalik tappa või ära osta, aga mida teha niisuguse jonnaka rahvaga? Kui Gorbi tõepoolest joob toniseerivaid ravipreparaate, siis peaks manustama topeltdoosi.”

Juškin ei hakanud kirjutama seda päevikut avaldamiseks, vaid tegi lihtsalt märkmeid paberilehtedele, kuid ühendas need hiljem oma arhiivi kogunenud ametlike dokumentide ja muude materjalidega. Töö teose kallal kestis aastaid ja raamatuga on kaasas ka CD, millel leidub paberile trükitud tekstiga umbes samas mahus materjale Juškini arhiivist.

Niisama lugemiseks ei ole see väga kerge tekst, sobib pigem allikaks ajaloolastele, sisaldades arvukalt üleskirjutusi tööst poliitikalava tagatubades, kohtumistest suletud uste taga. Savisaare kõrval on tähtsamateks tegelasteks näiteks Mihhail Gorbatšov ja Boriss Jeltsin, eestlastest veel Raivo Vare, Arnold Rüütel, Hardo Aasmäe ja teised siis otsustele lähedal seisnud inimesed.

Mart Laari ei ole mainitud üldse ja Tunne Kelam, kes oli siis Eesti Kongressi ja Eesti Komitee esimees, käib raamatust läbi ainult kahel korral ning sedagi lihtsalt loetelus, teiste nimede keskel. Seega ei ole tegemist mingi kõikehõlmava käsitlusega toona Eesti poliitilisel maastikul toimunust.

Küll aga saab sellest raamatust küllaltki põhjaliku pildi Savisaare tegevusest Eesti iseseisvuse taastamisel, välissuhetest ja suhetest vene demokraatidega, võitlusest intritega ja kohalike venelaste poliitilistest heitlustest. Lugedes tuli mõte, et peaks ikkagi hankima ka Savisaare enda oopuse “Peaminister. Eesti lähiajalugu 1990-1992”.

Juškini tekst oli algselt vene keeles, mina lugesin eestikeelset väljaannet. Tõlge tundub väga hea, kuigi üksikuid näpukaid on siiski sisse jäänud, näiteks Koonderakonnast on saanud tagasi eesti keelde panduna Koalitsioonipartei.

Parteipoliitilistest asjadest on juttu suhteliselt vähe, aga leiab ikkagi ka seda, näiteks lõpetuseks siin üks veidi pikem katkend, mis räägib tänavu 12. oktoobril kahekümne viie aastaseks saava Keskerakonna asutamisest.

Katkend raamatust

Möödunud laupäeval tekkis Eesti poliitilisele maastikule uus küngas – Eesti Rahva-Keskerakond.

Parteil on 14 territoriaalset organisatsiooni (v.a. Hiiumaa) ja 350 liiget. Partei esimeheks valiti Edgar Savisaar. Partei juhatusse kuuluvad aga väga tuntud inimesed – Mati Hint, Ignar Fjuk, Küllo Arjakas, Arvo Junti, Peet Kask, Siiri Oviir jt.

Juhan Hindov räägib, et enamik uue partei liikmeid varem suurt poliitilist aktiivsust pole ilmutanud.

Savisaare esinemise peamised teesid olid järgmised:

1) Sellisel kujul nagu Eesti eksisteeris 1939. aastal, ei saa ta enam taassündida, sest maailm meie ümber on oluliselt muutunud.

2) Eesti peab saama avatud ühiskonnaks.

3) Me ei tohi taastada õiglust nende arvel, kes siin viiskümmend aastat on töötanud.

4) Rahva-Keskerakonnale on kõige lähemal sotsiaaldemokraadid, põllumehed ja rohelised.

5) Partei moodustamine ei tähenda Rahvarinde lagunemist (paljud rahvarindlased ei ühine kunagi ühegi parteiga).

Näib, et Edgar hakkab valmistuma tulevasteks parlamendivalimisteks. Ta tahab ilmselt hõivata positsiooni poliitilise spektri keskel. Siiski, nagu parteilasi hoiatas Peet Kask, on see väga keeruline ülesanne. Kui veel kahe kuu eest erinesid parteide programmid iseseisvuse saavutamise eri teede poolest, siis praegu tunnistab osa parteisid ainult vabariigi taastamist ega taha midagi kuulda uue ühiskonna ülesehitamisest. Seetõttu tuleb tsentril arvestada mõlema poole arvamusega.

Tundes Edgarit, pean talle tutvustama jaapani vanasõna: Rumal on inimene, kes sööb fugusuppi, aga rumal on ka inimene, kes seda ei söö.

PS. Olen praegu maal, Ärmal, ning tegin lihtsalt meelelahutuseks, ajaloo populariseerimiseks Facebooki väikese lehekülje, kuhu hakkan panema aeg-ajalt kirja päevakajalisi fakte ajaloost. Lühidalt. Ilma kommentaarideta.

Wolfgang Hildesheimeri (1916-1991) kogu “Armutud legendid” ilmus saksa keeles esmakordselt 1952. aastal, koondades varem ajalehtedes avaldatud lühijutte. Järgnevate aastate jooksul kirjutas ta neid veel juurde ja töötas osaliselt ümber, mõned aga jättis välja. Lõpuks kuulus tsüklisse 26 lugu. Eestikeelses väljaandes on neid 18 (tõlkinud Liina Uudelt).

Hildesheimer sündis Saksamaal, aga emigreerus 1933. aastal, kui Hitler võimule tuli, koos vanematega Palestiinasse, kus õppis mööblitisleriks ja sisearhitektiks. Seejärel õppis ta Londonis maalikunsti, kangadisaini ja lavakujundust. Teise maailmasõja puhkedes naases Inglise luureohvitserina Palestiinasse ning pärast sõda töötas tõlgi ja protokollide toimetajana Nürnbergi protsessil (hiljem on tõlkinud saksa keelde näiteks Djuna Barnesi romaani “Öömets”, mis ilmus tänavu lõpuks ka eesti keeles).

Sellist elukäiku silmas pidades võinuks arvata, et tema esikteos on mingi sünge lugu juutide kannatustest, aga selle asemel iseloomustab seda hoopis vaimukas teravmeelitsemine kunsti, kirjanduse, muusika jms. teemadel, kuigi kohati kõlavad siiski läbi ka traagilised noodid (alates juba jutukogu avaloost “Ühe maailma lõpp”).

Eestikeelne väljaanne põhineb 1962. aastal saksa keeles ilmunul, kust on jäetud välja osad varasemad lood. Samuti ei ole need toodud kronoloogilises järjekorras ning järjekord erineb ka sellest, mille autor koostas 1983. aasta väljaande jaoks, kuhu läks 26 lugu. Lõpuks ei olegi see aga oluline, sest kõige parem on neid jutukesi lugeda nii, nagu need kõigepealt ajalehtedes ilmusid: eraldiseisvate lugudena, alustada nendega oma päeva, et saada kohe hommikul hea meeleolu.

Paar näidet Hildesheimeri loodud tegelastest: pianist, kelles on läinud kaduma kindlustusagent (“Ja ikkagi, nagu František mulle ükskord hiljem tunnistas, kuulub aeg, mil ta luges öösiti teki all Baumgartneri “Kindlustusasjade kohtupraktikat” ja kirjutas omaenese – muuseas üpris kenasti välja kukkunud – katsetust “Kapitalireserv ja sissemaksete süsteem” tema elu kõige õnnelikumate perioodide hulka.”); noor mustkunstnik, kes muudab end ööbikuks (“Ööbiku kuju ei olnud meelevaldne valik. Tahtsin olla lind, kuna mõte ühest puuladvast teise lendamisest võlus mind väga. Seejuures tahtsin osata laulda, sest armastasin muusikat. Kaalusin loomulikult ka mõtet, et nüüd võisin ma ise olla see, kes häirib kellegi teise elu, näiteks tema und segades.”). Jne.

Lood on kirjutatud üldiselt minajutustaja vaatepunktist, ühe neist leiab tervikuna selle lingi tagant.

Kahju, et eestikeelsetes ajalehtedes tänapäeval selliseid jutukesi ei ilmu. Minu meelest sobiksid need hästi nädalalõpulehtedesse. Selline formaat aitaks ühest küljest ilukirjandust populariseerida, aga mõjuks teisest küljest arendavalt ka kohalikele kirjanikele või selles suunas liikujatele endile.

Lõpetuseks ehk lihtsalt isu tekitamiseks siin veel üks katkend (“Minu päevaraamatust”): “22. september. Nädala sündmus: Mario Molé uute pildiraamide esitlus Krölleri galeriis. Eile pärastlõunal avamine šerri ja esmaklassiliste juustkukangidega. Külastajad võtsid ka seekord enesestmõistetavalt seda, et raamides ei ole pilte. Raamid, nagu kataloogis kirjas, on ise nii meisterlikud objektid, et ükskõik mis pildid nende sees rikuksid täiuslikkust, juhiksid vaataja tähelepanu kõrvale. Raam kui otstarve iseeneses: lausa l’art pour l’art vahest kõige äärmuslikum kasutus. Probleem, mis peaaegu väljub puhta esteetika valdkonnast…”