Ühe minu vanaemaga juhtunud kord Petseri gümnaasiumis selline lugu, et kooli tööle tulnud uus õpetaja käskis tal hakata kraanikausis lokke välja pesema, arvates nähtavasti, et need ei ole loomulikud. Koolitüdrukutel oli sel ajal keelatud lokke teha. Sellest raamatust võib lugeda, et mood kanda kohevaid lokkis juukseid levis Euroopas 1930-ndate lõpus ja 1940-ndate alguses aga selle tõttu, et üritati sarnaneda Hedy Lamarrile (1914–2000).
Juudi päritolu Lamarr (sündis Viinis, algse nimega Hedwig Eva Maria Kiesler) oli mänginud juba 1930-ndate alguses Austria ja Saksa mängufilmides ning saavutanud rahvuvahelise tuntuse Tšehhoslovakkia filmiga “Ekstaas” (1933), mille eest Gustav Machatý pärjati Veneetsia filmifestivalil koguni parima lavastaja auhinnaga. Nii kõrgelt ei hinnanud seda siiski katoliku kirik. Olles kuulnud kirjeldust filmis kujutatust, mõistis paavst Pius XI linateose hukka ja selle näitamine Itaalias lõpetati. Kirikut häiris siis näiteks see, et 18-aastane Hedy ujus ja jooksis filmis vahepeal ringi täiesti alasti. Samal aastal abiellus ta aga ühe jõuka relvakaupmehega ja tõmbus näitlemisest tagasi.
1937. aastal põgenes Hedy oma õnnetust abielust Pariisi, Londoni ja New Yorgi kaudu Hollywoodi, kuhu Metro-Goldwyn-Mayer teda tegelikult juba varem värvata oli üritanud, ning järgnenud aastatel valmisid seal tema osalusel filmid “Alžiir” (1938) ja “Daam troopikast” (1939), mis jooksid ka Eesti kinodes. Tema uuest elust Hollywoodis kirjutas päris agaralt ka eestikeelne ajakirjandus, mis ei unustanud muidugi mainida ka varem palju kõneainet pakkunud “Ekstaasi”.
Film ja Elu, 9. september 1938
Ma ei mäleta, et minu vanaema oleks kunagi Lamarri maininud (oma kooliaegseks lemmiknäitlejaks nimetas ta hoopis Johnny Weissmüllerit, tuntud ujujat, kes mängis Tarzani), aga sellest ajast pärit fotodel on tal kohati tõesti päris sarnane soeng, mille tõttu uus õpetaja võis ilmselt arvata, et ta üritab olla Lamarri moodi – ja sellist asja ei saanud ühes korralikus koolis muidugi lubada. Kujutan ette, kui šokeerivalt võis mõjuda õpetajale mõte, et õpilane jäljendab sellist näitlejannat.
“Kartmatu” on hea ajaviiteromaan, mis käsitleb põhiosas Lamarri elu aastatel 1933–1942. Charlotte Leonardi nime taga peitub saksa kirjanik Christiane Lind, kes on taustalt hoopis doktorikraadiga sotsiaalteadlane. See ei ole muutnud teksti kuidagi raskepäraseks, kuid on aidanud tõenäoliselt kaasa möödaniku eluolu kujutamisele usutavalt. Hedy põgenemine ahistavast abielust, kohanemine uuel kodumaal, eraelu ja töö Hollywoodis ei ole siin ju kaugeltki ainsad teemad. Olulisel kohal on ka tema püüdlused teha midagi natsionaalsotsialistide peatamiseks.
Lamarri hobiks oli leiutamine ning üks selle teose kandvaid telgesid ongi see, kuidas ta jõudis koos helilooja George Antheiliga sagedushüplemist kasutava salajase sidesüsteemi patenteerimiseni. USA merevägi seda kasutusele ei võtnud ning Lamarri ja Antheili nimetamine sagedushüplemise leiutajateks on minu meelest kunstiline liialdus, kuid fakt on see, et Saksamaal, Austrias ja Šveitsis tähistatakse Hedy Lamarri sünnipäeva 9. novembrit alates 2005. aastast leiutajate päevana. Seda küll mitteametlikult, paari entusiasti eestvedamisel, aga tähelepanuväärne ikkagi. Viinis antakse alates 2018. aastast välja ka Hedy Lamarri nimelist auhinda IT-valdkonnas silmapaistnud naistele.
Eestiga seotud tegelastest mainitakse selles romaanis Miliza Korjust (lk 90 – Lamarri endise korterinaabri Ilona Massey uus parim sõbranna). “Casablanca” (1942) kohta on toodud välja, et Lamarr ise väga soovis Ilsa Lundi rolli, mis läks lõpuks Ingrid Bergmanile, aga MGM-i boss Louis B. Mayer ei soostunud teda Warnerile laenama. Täienduseks tasub märkida, et “Casablanca” otseseks eeskujuks oli “Alžiir” ja see roll kirjutatigi väidetavalt just Lamarri silmas pidades, kuid täita õnnestus tal seda ainult paar aastat hiljem valminud kuuldemängus. Ricki osasse, mida täitis filmis Humphrey Bogart, olevat muide kaalutud ka noort Ronald Reaganit.
Ma ei oska hetkel isegi kujutleda “Casablancat” sellisena, et seal oleks Bergmani ja Bogarti asemel Lamarr ja Reagan, aga võib-olla mõni tehisintellekt teeb selle kunagi ära. Praegu toimuvad ju selles vallas nii kiired arengud, et ei tohiks olla enam kaugel aeg, mil vanu filme sedasi ümber saab hakata tegema.
Susan Rogers (sünd. 1956) on maineka Berklee Muusikakolledži professor, kes alustas kunagi melomaanist helitehnikuna, tegi helirežissööri ja produtsendina koostööd juhtivate USA popartistidega (Prince, Barenaked Ladies jms.), aga otsustas 40-ndate eluaastate keskel muusikatööstusest lahkuda ja ülikooli astuda (keskkool oli tal 17-aastaselt pooleli jäänud), et uurida kuidas ja miks just nii muusika inimesi mõjutab. Ogi Ogas on tema neuroteadlasest kaasautor (minajutustajana esineb raamatus Rogers).
Pirjo Jonas, kes tõlkis selle raamatu inglise keelest eesti keelde, märkis ajakirjas Muusika, et see “räägib väga lühidalt öeldes sellest, miks inimene muusikasse armub. Mis toimub tema ajus ja miks mõni teine armub hoopis teistsugusesse muusikasse? Kui mulle tööd pakuti, mõistsin kohe, et sellest ei tule tavaline retk. Tegemist oli neuroteadust, helirežiid, (pop)muusika ajalugu ja väga palju muud ühendava ning ülipõnevalt kirjutatud teosega, mis naelutas mu õhtute ja ööde kaupa YouTube’i, kus (taas)avastasin muusikat endale hoopis uues ja elumuutvas valguses.”
Rogers argumenteerib, et igal inimesel on oma ainulaadne kuulajaprofiil (uuringute kohaselt ei ole ainult 5–10% inimestest võimelised muusikast naudingut tundma), mis kutsub esile muusikat kuulates tekkivad mõtted, tunded ja füüsilised reaktsioonid. Sellel profiilil on seitse parameetrit: autentsus, realism, uudsus, meloodia, laulusõnad, rütm, tämber. Igale neist on pühendatud raamatus terve peatükk.
Autentsuse äärmuslikuks näiteks on The Shaggsi album “Philosophy of The World”. Nende ülim siirus on tekitanud hiljem vaimustust paljudes USA muusikutes ja muusikakriitikutes (Frank Zappa, Kurt Cobain jne.). Legendaarne Lester Bangs olla kunagi öelnud: “Nad ei oska nootigi mängida! Aga neil on enamjaolt õige suhtumine, mis on algusest peale olnud kogu rock’n’roll’i iva.” Tema hinnangul kujunes sellest albumist üks rockiajaloo jõulisemaid teetähiseid. Samas võib autentsust mõista ja tajuda erinevalt.
Kuulajaprofiili teiseks parameetriks on Rogersi kohaselt realism/abstraktsus. Realismi seostab ta akustiliste instrumentidega, abstraktsust elektroonilistega, kusjuures esimesed peaksid tekitama kuulajatel realistlikumaid kujutluspilte, teised ulmelisemaid. Ma ei tea, võib-olla on see põlvkondlik erinevus, aga mulle tundub selline vastandus tänapäeval küll veidi kunstlik. Samas on tal seal huvitavaid tähelepanekuid. Näiteks see, et digitaalse töötluse tulemusel on paljud tänapäeva salvestised tehniliselt täiuslikud (“vead” lõigatakse välja), kuid live’is on neid füüsilist võimatu esitada. Selle tagajärjeks võib aga olla ka kuulajate pettumine enda lemmikutes.
Kolmas parameeter on uudsus. Muusika populaarsus olevat selgelt seotud selle kõla uudsusega: kõige populaarsem (edetabelites) on selline muusika, mis kõlab üheaegselt nii tuttavlikult kui ka uudselt. Plaadimüügi mõttes on väga tuttav igihaljas muusika ja väga uudne eksperimentaalne muusika mõlemad palju väiksema potentsiaaliga. Samas aga arvab Rogers, et eksperimentaalse muusikaga on kergem läbi lüüa, sest seal on konkurents väiksem kui peavoolus. Ja samal ajal on pidevas muutumises see, mida uudseks peetakse, sest publik harjub muusikaliste arengutega, kusjuures kuulajate janu uudsuse järele pidavat nende vananedes enamasti taanduma – jäädakse kinni oma noorusaja muusikasse, millega seostuvad meeldivad mälestused.
Mono “Life In Mono”
Tõepoolest. Mullegi meeldivad jätkuvalt kõige rohkem või tunduvad kõige lähedasemad albumid, mida sai kuulatud väga palju juba 16–17-aastaselt: Mono “Formica Blues”, Portisheadi “Portishead”, Jimi Tenori “Intervision”, Depeche Mode’i “Ultra” jms. Kas kogu hilisem elu on tegelikult olnud vaid katse leida midagi sarnast? Vaadates 1997. aastal avaldatud albumite nimekirja, tundub mulle praegu tõesti, et nii huvitavat aastat ei ole popmuusikas enam hiljem olnud. Näiteks siin veel 20 kuulamissoovitust (A–Z) sellest aastast (mälu järgi otsustades olid need siis tähelepanuväärsed albumid).
Aphex Twin “Come to Daddy” Apollo 440 “Electro Glide in Blue” Atari Teenage Riot “The Future of War” Björk “Homogenic” Blur “Blur” The Chemical Brothers “Dig Your Own Hole” Cornershop “When I Was Born for the 7th Time” Daft Punk “Homework” Erykah Badu “Baduizm” Natalie Imbruglia “Left of the Middle” Oasis “Be Here Now” Pizzicato Five “Happy End of the World” Primal Scream “Vanishing Point” The Prodigy “The Fat of the Land” Radiohead “OK Computer” Roni Size & Reprazent “New Forms” Savage Garden “Savage Garden” Stereolab “Dots and Loops” Texas “White On Blonde” The Verve “Urban Hymns”
Seda nimekirja võiks veel pikendada. Ma ei usu, et suudaksin teha ühegi teise aasta albumitest sama esindusliku valiku. Samas on muidugi huvitav, mida võib sellest valikust järeldada minu kuulajaprofiili kohta…
Neljas parameeter Rogersi mudelis on meloodia (noodikõrguste järgnevus, põhineb kordustel). Kui esimesed kolm (autentsus, realism, uudsus) on binaarsed esteetilised dimensioonid, mis mõjuvad ka teiste kunstivormide puhul (filmid, romaanid), siis meloodia, laulusõnad, rütm ja tämber on omased ainult muusikale. Tore fakt: meloodiaid suudavad eristada ja nende tähendust mõista ka teised loomad, mitte ainult inimesed. Samas on keeltel erinev meloodiline kontuur ning kõige enam kõnetavad inimesi nende emakeele meloodiad, mida aju on imanud endasse juba enne sündi.
Kui vanemad kuulavad enne lapse sündi palju võõrkeelset muusikat, võib see nähtavasti mõjutada ka seda, milliseid meloodiaid inimene hiljem eelistab. Vaadates seda eelpool toodud albumite nimekirja nüüd sellest vaatepunktist, tundub mulle, et ma võisin viibida enne sündi suhteliselt palju mingisuguste põrisevate ja mürisevate masinate läheduses (küllaltki tõenäoline). Tänapäeva laste meloodiataju kujundavad aga siis nähtavasti ka pesumasinad jms. seadmed.
Laste puhul olevat kiire kasvuspurt muusikalise arengu mõttes 8–11-eluaasta vahel. Treenimata inimestel jäävat muusikalise kuulmise areng enamasti enne teismeiga seisma. Lastel, kes õpivad muusikat, esinevat aga teistest rohkem prosotsiaalset käitumist ja nad suudavad kuulmise järgi ka paremini uusi teadmisi omandada. Minu põhiline õpetaja oli selles osas siis vist küll MTV.
Laulusõnade osas märgib Rogers, et inimestel on kalduvus kuulata artiste, kelle muusika kinnitab nende enda identiteeti, kusjuures kuulajatele paremini meeldejäävad sõnad on sageli üheaegselt nii tuttavaid teemasid sisaldavad kui ka veidi segased või avaramalt tõlgendamisruumi jätvad, nagu näiteks Don McLeani “American Pie” – laul, mille panen siia vahele nüüd hoopis Madonna esituses, sest see versioon meenutab mulle minu enda noorusaega.
Madonna “American Pie”
Rütmitunnetus on inimestel subjektiivne. See tähendab, et ka rütmi tajutakse erinevalt, kuid esineb siiski ka päris rütmikurtust. Tantsimisel pidavat olema täiskasvanute keskmine meelistempo ligi 123 lööki minutis. Rütmituletusoskusi võib samas täheldada ka loomade puhul, kes suudavad vokaalselt areneda ehk jäljendada teise olendi häälitsusi.
Tämbri osas väidab Rogers, et mehed kipuvad eelistama naishäält, mis on mahe ja kähe, sest seda seostatakse instinktiivselt feminiinsusega. “Naise hääle külgetõmme (tajutuna meeste poolt) on tugev märk tema seksuaalsest lodevusest (hinnatuna vanuse järgi esimese vahekorra ajal, seksuaalpartnerite arvu ning selle järgi, mitu korda ta oma püsipartnerit petab). Tuleb välja, et seksika häälega naised seksivad rohkem kui seksika kehaga naised,” väidab ta koguni. Seal küll viidet juures ei ole, aga kasutatud kirjanduse loetelu on raamatu lõpus päris pikk, nii et tõenäoliselt toetub ta seda väites mingile konkreetsele uuringule.
Kuigi iga inimese kuulajaprofiil on ainulaadne, jagunevad kuulajad Rogersi kohaselt siiski ka kolmeks suureks kategooriaks: kriitikud, muusikud, rahvas. Need grupid hindavad muusikas laias laastus erinevaid asju ja kõigile korraga meeldida on peaaegu võimatu. Kuulajaprofiil moodustub geneetiliste soodumuste, kultuuriliste mõjude ning iga elu jooksul kogetud muusika kuulamise tagajärjel, kusjuures tänapäeval domineerib passiivne kuulamine (muusika mängib enamasti taustaks), aga uudset muusikat on võimalik väärtustada ainult aktiivse kuulamise kaudu.
Nagu mõni teine kohalik lugeja, nii ei suuda ka mina ennast selles raamatus toodud parameetritest lähtudes hästi kategoriseerida. Maitse on selleks liiga eklektiline ja minu melomaania sarnaneks ilmselt üldse hullumeelsusele või süvenevale narkosõltuvusele, kui seda teadlikult kontrolli all ei hoiaks. Lihtsalt tavalise kuulaja seisukohalt ei ole võib-olla tingimata vaja kõike seda teada, millest Rogers kirjutab (võtab nagu muusikast mingi maagia ära), aga raamat on iseenesest väga intrigeeriv ning ma soovitan seda kindlasti lugeda muusikutel ja kõigil teistel, kes on seotud muusika n-ö tootmisega. Muidugi ka muusikakriitikutel.
Kordustrükk esmakordselt 2002. aastal ilmunud teosest, mis sai uue kujunduse ja eessõna, kuid jäi muus osas suuresti muutmata. Vseviov põhjendab seda eessõnas sellega, et raamatu kaasautor Vladimir Sergejev (1951–2017) on vahepeal siitilmast lahkunud, üldine teave käsitletavatest sündmustest ei ole üldjoontes muutunud ning kui sajandi alguses vahetati kõnealustel teemadel mõtteid valdavalt teadusmaailmas kehtivatest arusaamadest lähtudes, siis praegu käimasoleva sõja kontekstis on ajalookirjutus muutunud selgelt ideoloogilise võitluse tandriks.
Kuigi raamatu pealkirjas viidatakse aegade algusele, nii kaugele siiski tagasi ei minda. Alguses on küll veidi juttu ka venelaste kaugematest esivanematest, aga põhjalikum ülevaade algab alles Vana-Vene ehk Kiievi-Vene riikluse tekkimise juurest 9.-10. sajandil, millega seoses on toodud muu hulgas välja (lk 60), et kui suurvürst Igor sõlmis 944. aastal, mil leidis aset tema järjekordne sõjakäik Konstantinoopoli peale, bütsantslastega lepingu, siis “esines saadikute nimede seas nii skandinaaviapäraseid kui ka slaavi, iraani ja soome-ugri nimesid. Pole välistatud, et saadikute hulka kuulus ka eesti päritoluga inimesi. Ajaloolased on oletanud, et 944. aasta lepingus toodud saadikute nimede hulgas võis neid olla kolm. Et kõik kolm olid lülitatud saadikute hulka, siis võib arvata, et nad olid suurvürsti lähedasimad sõjapealikud ja nende elupaigaks võis olla riigi pealinn.
Tõenäoliselt võtsid eestlaste (tšuudide) hõimud Vana-Vene riigi tekkimiseni viinud poliitilistest sündmustest aktiivselt osa. Näiteks nende osavõttu peetakse küllaltki kindlaks keskuse tekkimisel Volhovis. Väga suure tõenäosusega osalesid eestlased Olegi ja Igori sõjaretkedel Konstantinoopolisse ja hiljem, 980. aastal, Vladimiri sõjaretkel polovetside vastu. Jaroslav Targa ja tema järeltulijate ajal oli aga üks kõige väljapaistvamaid ja mõjuvõimsamaid bojaare suurvürsti õukonnas Mikola Tšudin – üks neljast bojaarist, kes koostasid Vana-Vene riigi esimese seadustekogu.”
Raamatu esimese trüki järel ilmunud arvustustes leiti, et selles võinuks kajastada pikemalt just soome-ugrilaste märkimisväärset mõju, aga ka teisi Eestit otseselt või kaudselt puudutavaid teemasid. Lisaks heideti ette seda, et ajaloolaste erinevatest seisukohtadest on küll juttu, kuid nimepidi mainitud autoritest on enamik surnud juba eelmise sajandi algupoolel või veelgi varem – kõige värskemaid käsitlusi eriti kasutatud ei ole.
Vahepeal on möödunud veel enam kui 20 aastat, mille jooksul neid on järjest riburada juurde tulnud. Näiteks ilmus 2012. aastal Venemaal nende kaugete sündmuste osas peamiseks allikaks oleva koondkroonika “Jutustus möödunud aegadest” kommenteeritud väljaanne (veebis vabalt kättesaadav), milles märgitakse, et “tšuudide” all mõeldakse vanavene kroonikates erinevaid russide riigielus tähtsat rolli mänginud soome-ugri rahvaid. Samas täpsustatakse, et sõna “чудь” võib olla sama päritolu nagu “чужой”, tulla koos sellega ühest germaani sõnast, mis tähistas rahvast, germaanlast, ning võeti siis slaavlaste poolt laenuna üle tähenduses иностранец, немец, чужак, mis tähendab, et “tšuudideks” (võõrasteks, mitteomadeks) võidi nimetada mistahes rahvast.
Olgu selle sõna päritoluga lood kuidas on (sel teemal võib spekuleerida ilmselt lõputult), aga minu teada valitseb ka eesti ajaloolaste hulgas juba pikemat aega seisukoht, et tšuude ei saa samastada eestlastega. Nii et seda silmas pidades näib Vseviovi ja Sergejevi käsitlus jätvat eestlaste rollist Vana-Vene riigis kohati hoopis ülepaisutatud mulje. Umbes nagu kujutada ette, et eestlastel on praegu tohutu mõju Venemaa poliitikale, sest Kremli personaliülem on Anton Vaino.
Kogu see jutustus möödunud aegadest jõuab välja Vassili III-ni, kelle valitsusajal (1505–1533) jõudis lõpule tema isa Ivan III (troonil 1462–1505) alustatud nn. vene maade kogumine ehk venelaste ühendamine ühe riigi poliitilise võimu alla. See tähendab, et Moskva suurvürstiriik muutus venelaste rahvusriigiks, mille valitsejast sai kõigi venelaste isevalitseja – iseseisvate vürstiriikide asemele tekkis tsentraliseeritud riik ühtsete piiride, territooriumi ja administratiivse korraldusega. Ühesõnaga: Venemaa.
Kui praeguse sõja ajal on avaldatud Eestis aeg-ajalt arvamust, et lahenduseks võiks või lausa saab olema Venemaa lagunemine, siis see raamat aitab ehk mõista, miks ei ole sellised ideed leidnud positiivset vastuvõttu Venemaa enda elanike hulgas. Perioodi, mil praegune Venemaa oli jagunenud iseseisvateks vürstiriikideks, iseloomustasid ju pidev omavaheline rivaalitsemine, vastastikused sõjakäigud ja lõpuks sunnitud allumine võimsamatele välisjõududele. See ei olnud mingi kuldaeg, mida tänapäeva venelased tagasi võiksid igatseda. Ei ole tegelikult kuigi raske mõista, miks paljud venemaalased võivad näha selles maa varasemas ajaloos hoopis kinnitust, et deržaava on parim lahendus ka üksikisiku ehk nende endi turvalisuse ja heaolu tagamiseks.
Samas ei maksa muidugi unustada, et keskaegseid riike ei saa samastada tänapäevaste rahvusriikidega. Näiteks: kui Leedu suurvürstiriik kasvas 14. sajandil nii suureks, et suurema osa selle territooriumist moodustasid endised vene alad (tänapäeva Valgevene, Ukraina jms), siis (lk 292) “hakkas Leedu ladvik täienema uute maade vürstide ja bojaaride arvel, kel oli mängida küllaltki oluline roll suurvürstiriigi sisepoliitilises elus. Et leedu kirjakeel polnud tolleks ajaks veel lõplikult välja kujunenud, siis muutus vanavene keel tema lääne variandis, mille alusel hiljem formeerusid valgevene ja ukraina keel, Leedu suurvürstiriigi kirjakeeleks. Täpselt samuti mängis Leedu seadusandluse kujunemisel suurt osa Vana-Vene seaduste kogu “Vene õigus”, mis aastaid kehtis Leedu suurvürstiriigi territooriumil ja oli oluliseks eeskujuks 15. sajandil koostatud Leedu suurvürsti ja Poola kuninga Kazimierz IV seadustekogule.”
Nii et kui õnnestub rääkida mõne venelasega, kelle arvates ei ole Leedu imperialistlikud ambitsioonid kuhugi kadunud, siis võib mainida, et Moskva-Leedu sõdade ajal oli Leedu suurvürstiriik Moskvale kultuuriliselt, poliitiliselt ja õiguslikult tõenäoliselt sarnasem kui tänapäeva Leedu. Võtab äkki hirme vähemaks!
