Rubriik: kirjandus

Kirjastuse post_factum suure raamatusarja avaraamat kannab alapealkirja “Maapäevast Otto Tiefi valitsuseni”, kuid algab tegelikult ülevaatega 19. sajandi rahvuslikust ärkamisajast ja 1905. aasta revolutsioonist.

Kui raamatu pealkirjas rõhutatakse, et see räägib just “riigi” ajaloost, siis ootaks selle kaante vahelt veidi suuremat keskendumist riigiõiguslikele küsimustele, just selles vallas käinud vaidluste ja toimunud arengute kokkuvõtet, aga neist lennatakse kohati üle üsna kõrgelt. Selles mõttes on raamatu autorid Mart Laar ja Toomas Hiio läinud justkui kergema vastupanu teed, vältinud mitmeid raskeid teemasid.

Alustades algusest. Veidi pikemalt on küll juttu Balti hertsogiriigi loomise katsest, aga 1918. aastal osaliselt läbiviidud Eesti Asutava Kogu valimiste kohta kirjutatakse ainult: “Arvestades, et Ülevenemaalise Asutava Kogu valimised läksid enamlastele suhteliselt edukalt, uskusid nad, et Eesti Asutava Kogu valimiste ajaks 21. ja 22. jaanuaril (3. ja 4. veebruaril) 1918 on nende positsioonid veelgi tugevamad. Loetud oli pea kaks kolmandikku häältest, kui selgus, et enamlastele antud häälte osakaal on pigem langenud ja iseseisvuse toetajad saavad Asutaval Kogul enamuse. Seepeale otsustasid enamlased 27. jaanuaril (9. veebruaril) valimised sootuks katkestada, tuues ettekäändeks Balti rüütelkondade palved Saksa vägedele maa enamlaste käest päästa.”

Aga miks kogusid enamlased seal, kus need valimised õigeaegselt läbi suudeti viia, kokku 37,1% häältest? Miks oli Eesti toona üks Vene impeeriumi punasemaid piirkondi? Millised olid enamlaste plaanid Eesti riigiõigusliku tuleviku osas? Miks eestlased neid nii massiliselt toetasid? Nendele küsimustele see raamat sisuliselt ei vasta.

Kerime edasi. 1934. aasta riigipöörde kohta kirjutatakse: “Kaitseseisukorra kehtestamisel väideti, et vabadussõjalased valmistusid riigipöördeks, sest allkirjade kogumisel riigivanema kandidaadi Andres Larka heaks ei saavutatud loodetud edu. Samuti üritasid vabadussõjalased saavutada kontrolli sõjaväe ja Kaitseliidu üle.”

Korratakse seega lihtsalt riigipöörajate juttu, üritades justkui jätta muljet, et tegemist oligi nö. ennetava riigipöördega. Seejuures jäetakse mainimata, et Larka toetuseks koguti rohkem allkirju kui kõigile teistele kandidaatidele kokku. Samuti ei peeta vajalikuks mainida, et riigipöörajad rikkusid ka toona kehtinud seadusi. Seda riigipööret üritatakse lugejate silmis legitimiseerida ka hilisemate arengutega – näiteks sellega, et vabadussõjalaste hulka kuulunud Hjalmar Mäest sai Saksa okupatsiooni ajal Eesti Omavalitsuse juht. Mäe motiividel seejuures loomulikult ei peatuta.

Väga hästi on kirjeldatud vaikival ajastul toimunud suuri muutusi, milles nähakse ka nii mõndagi positiivset, näiteks seoses lipukampaaniaga: “1980. aastate lõpul toodi peidust välja tuhandeid lippe, mida oli peidetud kogu sovetliku okupatsiooni poolsajandi vältel ning mis tõestasid, et Eesti omariiklus on jäänud eestlaste südameasjaks. Neid lippe poleks lipukampaaniata olemaski olnud.”

Huvitaval kombel ei ole autorid samal ajal märganud, et korporatiivse riigi ülesehitamise ja ajakirjanduse muutmisega riikliku propaganda suuvoodriks jõudis Eesti juba poolele teele sovetiseerimise suunas. Võiks ju ka väita, et baaside leping ja juunipööre olid pärast seda lihtsalt järgmised loogilised sammud – pind nende astumiseks valmistati ette juba varem.

Mööndakse, et president Konstantin Päts kirjutas alla “kõigile Varese valitsuse aktidele, mis eeldasid Vabariigi Presidendi allkirja, osaledes niiviisi Eesti riigi likvideerimisel, mille rajamine oli suures osas ka tema teene. Tema allkirju oli vaja palju, sest 1937/1938. aasta põhiseaduse Eesti oli presidentaalne riik. Millega teda selleks sunniti, pole tänini teada – okupatsioonivõimud oleks oma tahtmise läbi viinud ka ilma tema allkirjadeta.”

Näete, kuidas toimub Pätsi toonase käitumise õigustamine? Ta kirjutas alla iseseisva Eesti Vabariigi likvideerimisele, aga ka selle loomine oli tema teene, pealegi ei sõltunud tema allkirjadest ju midagi. No-noh.

Veidi varem mainitakse, et “peaminister Uluots olevat lubanud kohtumisel Soome diplomaatidega soomlastel [Talvesõja ajal] isegi Eestis asuvaid lennuvälju pommitada, kui ainult ei rünnata Tallinna.” Samas ei ole aga mainitud seda, et 1940. aasta juunis ametist lahkumisel peetud raadiokõnes rõhutas Uluots “võimalikkude eksiarvamuste kummutamiseks, et Eesti on praegu teotsemas kõiges oma põhiseaduslikus korralduses.”

Uluotsa 1944. aasta üleskutseid markeeritakse vaid lausega: “Sakslaste survel toetas mobilisatsiooni oma raadiointervjuus 7. veebruaril ka Jüri Uluots.” Väga huvitav, kuidas siis käis see survestamine, mille tulemusel Uluots kuulutas veel samal aastal bolševismi vastu peetud võitluse meie Vabadussõja jätkuks?

Raamat on iseenesest huvitav, aga kahjuks kipub vaatama sealt just kõige kriitilisemate kohtade pealt vastu selline ajalookäsitlus, mida võib nimetada küll tänapäeva vaatepunktist “poliitiliselt korrektseks”, kuid mis annab ajaloost üsna moonutatud ettekujutuse. Need ongi selle raamatu kõige nõrgemad kohad. Just neist asjadest, mis vajaksid põhjalikumat selgitamist, libisetakse kergelt üle. Nii on muidugi mugavam. Aga kas ka õigem?

Käis tuisku, tuisku üle maa,
käis kõikjal kõle.
Jäänd küünal laual põlema,
vaid küünal põleb.

See lugu jõudis minuni kõigepealt hoopis filmina, kui ma veel telekat vaatasin. 1990-ndate teisel poolel olid minu lemmikkanalid TCM ja VIVA Zwei – ühest vaatasin vanu filme ja teisest kuulasin uut muusikat. David Leani “Doktor Živago” (1965) oli siis üks neist filmidest, mida mitu korda vaadatud sai. See oli lihtsalt nii hea.

Ma ei ütle, et raamat on parem kui film, sest selline võrdlus oleks kohatu. Film põhineb raamatul. See küll ei järgi seda päris üks-ühele, aga ilma selleta seda ju ei oleks. Halbade raamatute põhjal häid filme tavaliselt ei tehta.

Heade raamatute põhjal tehtud häid filme tasub aga vaadata isegi siis, kui raamat on loetud. Ja selliseid raamatuid tasub lugeda isegi siis, kui need filmid on nähtud. Arvan, et antud juhul ei tule kellelgi pettuda –  ükskõik kumba pidi sellele loole läheneda.

Pasternaki romaani puhul ei saa üle ega ümber selle enda loost. Käsikiri valmis juba pärast Stalini surma, kuid Venemaal raamatu avaldamine siiski läbi ei läinud. 1957. aastal ilmus “Doktor Živago” Itaalias (itaalia keeles), kusjuures sealne kommunistlik partei viskas raamatu kirjastanud Giangiacomo Feltrinelli selle peale oma ridadest välja.

Läänes sai Pasternaki romaanile kohe osaks suur menu ja 1958. aastal pälvis selle autor Nobeli kirjanduspreemia, aga kodumaal pidi ta taluma samal ajal KGB survet ja avalikku mõnitamist, kuigi raamatut seal trükki ei lastud. Nobeli preemiast oli ta sunnitud loobuma ja Venemaal ilmus “Doktor Živago” alles 1988. aastal. Pasternak suri 1960. aastal.

Pasternaki matusele kogunes tuhandeid inimesi, kuid üldine suhtumine temasse püsis kodumaal veel kaua vaenulik. William Taubman märgib Mihhail Gorbatšovi eluloos, et kui Gorbatšov sai 1990. aastal Nobeli rahupreemia, siis valdasid teda segased tunded – ühest küljest oli ta siis muidugi meelitatud, aga “paljude venelaste meelest, kes pidasid Nobeli preemia andmist Boriss Pasternakile ja Aleksandr Solženitsõnile nõukogudevastaseks provokatsiooniks, oli see hoopis midagi muud.”

Oleks päris huvitav teada, kuidas jagunevad jõujooned suhtumises Pasternakki tänapäeva Venemaal.

Kui see taust kõrvale jätta ja vaadata kõnealust romaani lihtsalt tekstina iseendas, siis meenuvad aga kohe siiski Nobeli komitee sõnad, millega põhjendati preemia määramist Pasternakile: “tema olulise saavutuse eest nii kaasaegse lüürilise poeesia kui ka suure vene eepilise traditsiooni vallas” – väga täpne sõnastus, mis sobib suurepäraselt ka “Doktor Živago” kokkuvõtteks ja kirjelduseks.

Raamatu sisu ma siin pikemalt ümber jutustama ei hakka. Lühidalt öeldes on tegemist 20. sajandi esimesel poolel Venemaal toimunud suurte ühiskondlike murrangute taustal kulgeva traagilise armastuslooga või siis hoopis jutustusega sellest ajajärgust läbi inimeste isiklike elusaatuste, aga ühtlasi ka omamoodi filosoofilise arutluse, üheaegselt äärmiselt poeetilise ja väga realistlikuga.

Tugeva jälje on sellele romaanile vajutanud Pasternaki enda elukäik, eriti armulugu Olga Ivinskajaga, kelle mälestused on ilmunud ka eesti keeles, kuid läbi müüdud (võib-olla kuluks ära kordustrükk?).

Ann Pasternak Slater märkis kunagi “Doktor Živago” ingliskeelset tõlget kommenteerides, et tema onu tööd “on kurikuulsalt raske tõlkida.” Ka eestikeelses väljaandes võib kohata kohmakalt kõlavaid lauseid, milles tajuda võib vene keeles esinenud elegantsi. Ilmselt ongi see vältimatu, et tõlkes läheb alati midagi kaduma. Kuna ma ei ole seda romaani vene keeles lugenud, siis see aga väga häirivalt ei mõjunud. (Kuid soovitan siiski vaadata ka filmi.)