Rubriik: kirjandus

Milan Kundera “Tühisuse pidu” (prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm) sai mul loetud juba enam kui kahe nädala eest. Postituste seeria eelmistes osades tegin väikese kokkuvõtte teose retseptsioonist Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides.

Kui seal pidasid vajalikuks avaldada Kundera viimase romaani ingliskeelse tõlke ilmumise puhul arvustusi või laiemaid käsitlusi tema elust ja loomingust praktiliselt kõik suuremad üldloetavad kvaliteetlehed (NY Times trükkis ära koguni kaks arvustust), siis meil jõudis selleni vahepeal ainult Eesti Päevaleht. Teiste jaoks Kunderat ei eksisteeri. Ja see ütleb rohkem nende väljaannete kui Kundera kohta, sest Kundera on elav klassik ning “Tühisuse pidu” omamoodi lakmustest, mille abil määratletakse enda koht Lääne ajakirjanduse üldises kvaliteediahelas.

See ei tähenda, et “Tühisuse pidu” peaks tingimata kiitma. Küsimus on vaid selles, kuidas paigutavad väljaanded ennast laiemale kultuuriväljale. Kui pretendeeritakse sellele, et olla tõsiseltvõetav, siis ei saa Kunderast mööda vaadata, sest ta on autorina nii oluline, et vääriks tähelepanu isegi siis, kui tema viimane romaan oleks täielik möga – nii avaldasid kvaliteetlehe staatusele pretendeerivad majanduslehed Economist ja Financial Times mõlemad selle kohta suhteliselt negatiivsed arvustused, aga roosaks tabloidiks nimetatav Äripäev ei ole teinud isegi seda.

Kas mul on öelda selle raamatu kohta midagi, mis ei ole juba kirjas neis loetud ja siin viidatud arvustustes ning neist tehtud nopetes?

Jah, selle kergus on näiline, aga see ei ole nii keeruline, et seda oleks raske lugeda. Peatükid on väga lühikesed, kuid tekst nõuab lugejalt jäägitut kohalolu, täit tähelepanu. Hakkasin seda raamatut alguses lugema olukorras, kus kõrval käis tegevus, mis minu tähelepanu hajutas. See oli viga. Kundera tekst on nii kokkusurutud, et seda ei saa lugeda kuidagi poole silmaga või üle rea, tegeledes samal ajal muude asjadega. Ja see on küll väga mitmekihiline romaan, aga selle lugemiseks ei pea olema kirjanduse eriteadlane. Seda võib vabalt lugeda näiteks rannas päikest võttes.

Arvustusi lugedes jäi silma, et valdavalt on nende autoriteks teised kirjanikud ja/või vastava eriala professorid, kes mõistavad Kundera laiemat tähendust ja hindavad “Tühisuse pidu” tema teiste teoste valguses. Ka ma ise võtsin selle kirjastuselt Varrak siin arvustamiseks just seetõttu, et autoriks on Kundera, aga soovitan selle lugedes ära unustada – lugeda seda lihtsalt kui ühte suvalist raamatut, mille autor ei ole oluline.

Päevalehes seda arvustanud Greete Kõrvits (jällegi, inimene, kes on kirjutanud ka ise ühe romaani) arvas, et esimeseks tutvuseks Kunderaga ei ole see soovitatav, aga tema suurtele fännidele peaks “Tühisuse pidu” kindlasti meeldima. Minu arvates, seevastu, väärib see tähelepanu seetõttu, et selle autor on Kundera, aga seda lugedes ei maksa lasta sellel tõsiasjal ennast häirida. Ja seda võivad vabalt lugeda ka need, kes ei ole temast varem midagi kuulnud ega kavatse teda edaspidi üldse lugeda.

Kuidas selle raamatu sisu kõige paremini kokku võtta?

Kõige rohkem on arvustustes tsiteeritud järgnevat kohta: “Rõõm müstifikatsioonist pidi teid kaitsma. See on õigupoolest olnud meie kõigi strateegia. Me taipasime juba tükk aega tagasi, et ei ole võimalik seda maailma tagasi pöörata ega ümber kujundada, tema õnnetut edasitormamist peatada. Oli vaid üks võimalik vastupanu: seda mitte tõsiselt võtta. Aga ma tõden, et meie naljad on kaotanud oma mõjujõu.” (Tõsi küll, enamasti ilma viimase lauseta.)

Pea sama sageli on arvustajad toonud Kundera romaanist välja mõtte: “Inimesed saavad elu jooksul kokku, lobisevad, arutlevad, tülitsevad ega saa aru, et nad pöörduvad üksteise poole kaugelt, igaüks omast vaatetornist, mis asuvad aja eri punktides.”

Teemasid käib läbi palju, aga nähtavasti on parimaks kokkuvõtteks just need kaks lõiku, sest miks muidu erinevad kriitikud neid sedasi esile on tõstnud. Ja kui mitmed negatiivsemate hinnangute andjad on näinud raamatu pealkirjas ennetavat vastulööki nende kriitikale, siis tegelikult võib seda mõista ka elu sünonüümina – lugesin seda mõtet hiljem ka ühest arvustusest, aga see tuli juba raamatut lugedes, nii et minu arvates: “Tühisuse pidu” tähendab elu.

Ja siinkohal lõpetuseks sobiv tsitaat raamatust endast: “Ta ei saanud mitte vähimatki aru, ega saa tänase päevani, tühisuse väärtusest.” Kui tuletada nüüd meelde, et autoriks on Kundera, siis… see romaan on kokkuvõttes nagu ühe vana mehe kohati kurbnukker ülistuslaul elule kogu selle absurdsuses.

Samal ajal, kui Suurbritannias, ilmus esimene arvustus Kundera viimase romaani kohta ka Ameerika Ühendriikides, ajakirjas New Republic, kus Nick Romero tegi sellest üldse ühe parima kokkuvõtte (soovitatav neile, kes ei viitsi raamatut lugeda, aga kui on kavas see ise läbi lugeda, siis oleks mõistlikum arvustust eelnevalt mitte lugeda, sest see reedab liiga palju teose sisu kohta).

Romero jõuab järeldusele, et “Tühisuse pidu” ei ole Kundera elutöö kulminatsioon. “Nagu paljud hilised romaanid on see lühike ja hajuv, vaevu 115 lehekülge. See on rohkem kerge klaveripala kui kontsert, rohkem uitamine läbi pargi kui ekspeditsioon kõrgete tippude vallutamiseks. Aga see romaan muudab enda triivimise triviaalsuse suunas filosoofiliseks teemaks, paludes meil mõtiskleda tühisuse väärtuse üle,” kirjutab Romero.

Möödusid mõned nädalad ning seejärel ilmus ligi kuu aja jooksul väikeste vahedega kümmekond pikemat arvustust, neist nii esimene kui ka viimane lääneranniku suurtes päevalehtedes.

David L. Ulin (Los Angeles Times) leiab, et see ei ole hiilgav raamat (tema sõnul ei ole Kundera kirjutanud ühtegi hiilgavat raamatut alates 1986. aastast, kui ilmus “Romaanikunst”) ning “kõige kasulikum viis seda lugeda on ehk epiloogina. See on kleenuke, juhuslik, raamat kus juhtub vähe: kokteilipidu, veidi vastamata igatsust, veidi nalja. Sellegi poolest, omal väikesel moel on see mõjuv.”

“Olles vaevu üle saja lehekülje on “Tühisuse pidu” Kundera lühim romaan. See on kirjanduslik vingerpuss, aga see on ühtlasi ka elegantne ood tembutamisele,” kirjutab ligi kuu hiljem Steven G. Kellman (San Francisco Chronicle), kelle arvates on selle raamatuga seoses kõige pilkavam küsimus: “Kui kõik on tühine, siis kas “Tühisuse pidu” ise on sellegi poolest oluline? Või peaksime me lihtsalt õppima seda armastama selle enda eneseteadliku lolliltamise eest?”

Idarannikul annab tooni New York Times, kus ilmus mõnepäevase vahega lausa kaks arvustust, kusjuures mõlema autoriteks olid naised (kõik ülejäänud arvustused tulid meeste sulest).

Kõigepealt märgib Michiko Kakutani, et Kundera pöördub tagasi mitmete oma varasemate teemade juurde, aga “sügava mõtiskluse asemel poliitilise ning psühholoogilise vabaduse teemal on ta valmistanud ühe äärmiselt kerge mõlgutuse inimeste kalduvusest visata vempe, valetada ja teha totraid valikuid” ning “selle romaani pealkiri, “Tühisuse pidu”, kõlab nagu teadlik, ennetav nali omaenda pinnapealsuse teemal.”

Diane Johnson pühendub pikalt romaani ümberjutustamisele, aga jõuab lõpuks ühe tabava tähelepanekuni selle autori kohta. “Seal on ajatu kvaliteet tema filosoofial naeru olulisusest, aga ühtlasi ka tunne, et maailm on liikunud edasi mõningatest neist muredest, mis teda endiselt vaevavad. Isegi, kui ta ütleb meile, et peaksime meeles, et pikemas perspektiivis ei oma miski tähtsust, tunnetame, et tema jaoks on ammu möödunud poliitilised sündmused endiselt vahetud, või vähemalt on need seda tema tegelaste jaoks,” kirjutab Johnson. “Võib-olla on tõeline nali siin see, kahjuks, et kuigi Kundera on endiselt see jõuline ja terav kirjanik, kes ta on alati olnud, siis see, mida tal on meile öelda, näib omavat väiksemat relevantsust.”

“Mõistvad lugejad leiavad, et “Tühisuse pidu” on meelelahutust pakkuv divertisment, kergelt koomiline ilukirjandus,” arvab omakorda Michael Dirda (Washington Post). “Neile, kes sümpaatiat ei tunne, näib “Tühisuse pidu” aga lihtsalt tähtsusetu ja pretensioonikas.”

“Kas see raamat on siis hea? Ei, seda see ei ole. See ei näi isegi olevat huvitatud sellest, et olla hea. Aga see tundub oluline, selle poolest kuidas see uuendab, võib-olla viimast korda, Kundera karjääri, mis on olnud tõesti hea, kandnud muresid,” kirjutab Charles Finch (Chicago Tribune).

“Mis selle romaani puhul lõpuks liigutav on, see on selle haare selle üle, mis on Kunderat alati kannustanud, delikaatne elamise-olek olemise ja eimiski vahel. Olles kaugel selle teema lihtsalt üles soojendamisest, surub see selle uude vormi: lühemasse, tihedamasse,” kinnitab Ted Weesner (Boston Globe).

“Lühike, kena väike juveelikarbilik asi, toimib see peaaegu nagu üht tema lemmikteemadest, nimetatud seal otse pealkirjas, krooniv essee,” leiab Jason Sheehan (NPR). “Ühest küljest, selles ei juhtu midagi. Ja teisest küljest, selles ei juhtu samuti midagi. Mis ei tähenda, et see on igav raamat. Seda see pole.”

“Mitte kunagi varem mõnes Kundera romaanis ei ole sündmustik omanud väiksemat tähtsust. Selle asemel toimib pidu lihtsalt platvormina, millelt Kundera saab uurida teemasid, mis on tema lugejatele tuttavad, näiteks ajaloo absurdsus,” märgib Benjamin Herman (Slate). “Kui see on viimane romaan, mille ta kunagi avaldab, siis saab sellest sobiv hauakivi ebatavalisele karjäärile.”

PS. Sellest ülevaatest jäi välja ajakirjas The Atlantic ilmunud Jonathan Roseni arvustus pealkirjaga “Kas Milan Kundera omab endiselt tähtsust?” (sama küsimus läbib tegelikult ka mitmeid eelnevalt viidatud tekste), sest ma ei osanud seda kuhugi siia vahele paigutada.

“Pealkiri on nali iseenda arvel, ning lugeja arvel,” kirjutab Rosen Kundera romaani kohta. “See romaan võib olla Euroopa kultuuri õis, aga see kultuur on nii väsinud ja sissepoole suunatud, et see on muutunud vaid veidi enamaks kui nabaimetlemine.” – äärmiselt karm hinnang.

“Tühisuse pidu” (prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm), mida lahutas Milan Kundera (sünd. 1929) eelmisest romaanist 13-14 aastat, on vana klassiku viimane romaan ka selles mõttes, et jääbki (tema enese sõnul) viimaseks. Nii võib seda vaadata autori enda pandud punktina või täpina i peal, hüvastijätuna.

Kui see ilmus 2014. aasta kevadel Prantsusmaal, siis olid arvustused üldiselt kiitvad (itaalia keelde tõlgituna avaldati see juba varem, 2013. aasta sügisel), aga kui see tuli eelmisel aastal välja ingliskeelses tõlkes, siis kaldusid need olema sageli negatiivsed.

Lugesin nüüd läbi hulga Briti ja USA laiatarbemeedias (mitte kitsamale publikule suunatud kirjandusajakirjades, vaid suurtes väljaannetes) ilmunud artikleid, mille tähemärkide koguarv ei jää ilmselt palju alla raamatu enda omale, sest mind hakkas lähemalt huvitama selle teose retseptsioon. Käesolevas postituses on kokkuvõte Briti kriitikute, seeria järgmises osas USA omade ja viimases minu enda muljetest koos mõningate kommentaaride või järeldustega, milleni jõudsin neid arvustusi lugedes, retseptsiooni kohta. (Praegu olgu vaid märgitud, et mul on raamat loetud ja need kohad arvustustest on valitud siia äärmiselt hoolikalt.)

Esimesed lood kõnealuse romaani ingliskeelse tõlke ilmumise puhul avaldati Suurbritannias 2015. aasta mais suurtes päevalehtedes Guardian ja Daily Telegraph ning need olidki kõige pikemad, põhjalikumad, asjatundlikumad ja positiivsemad.

Jonathan Coe (Guardian) artikkel oli küll pealkirjastatud provokatiivselt, “Kui oluline on Milan Kundera täna?”, ning pühendatud rohkem laiema ülevaate andmisele kui konkreetsele teosele, aga jõudis lõpuks siiski välja selle soovitamiseni.

[Coe artiklile viitas Sirbis veebruaris ka Mihkel Kunnus, aga tema ei olnud oma heietust (kuna ma seda ise lõpuni ei viitsinud lugeda, siis ei soovita seda tegelikult ka teistele, aga kui siin juba sedasi linkide kogumiseks läks, siis ei saa sellele viitamata jätta, sest tegemist on vist seni ainukese eestikeelses ajakirjanduses ilmunud tekstiga, kui jätta kõrvale Linda Järve blogipostitus, milles seda raamatut mainitakse) kirjutades nähtavasti Kundera viimast romaani veel ise lugenud.]

Coe märgib kokkuvõtteks, et kalduvus näha maailma üksnes mehe vaatepunktist on moonutanud “Tühisuse pidu” vähem kui peaaegu midagi muud Kundera poolt kirjutatut ja see võib olla hea punkt tema taasavastamiseks nende jaoks, keda naiste küllaltki piiratud kujutamine tema teostes on varem peletanud.

Duncan White (Daily Telegraph) on meelestatud veelgi positiivsemalt, leides oma arvustuses, et “Tühisuse pidu” võibki olla just see raamat, mis on Kundera esteetilise ideaali otsingute kulminatsiooniks.

Seejärel möödus nädalaid ilma ühegi arvustuseta, kuni järg jõudis nn. teise ringi arvustajateni väiksemates väljaannetes, kelle hinnangud olid valdavalt negatiivsed, artiklid lühemad ja pealiskaudsemad.

Simon Schama (Financial Times) leiab, et see ei ole üldse romaan, ning torkab sarkastiliselt, et “kergus, tuleb välja, võib muutuda talumatuks.” Economisti arvustuses antakse mõista, et lugejatele võib tunduda, et seda raamatut ei maksa võtta tõsiselt (kõik neli artiklile jäetud kommentaari annavad aga omakorda mõista, et hoopis seda arvustust ei tasu võtta tõsiselt).

Leo Robson (New Statesman) kirjutab, et Kundera kirjanduslik meetod on kasvanud suuremaks temast endast ega mõju enam uudselt ning see “tekitab mõtte, et uudsus oligi võib-olla kõik, mis tal kunagi oli.” Daniel Hahn (Spectator) leiab, et selle raamatu puhul võib tunda rõõmu stiilist, aga “stiilist üksi ei piisa.”

Kõige viimasena ilmus vabakutselise kriitiku Leyla Sanai arvustus (Independentis), mis on positiivne ning tõuseb esile selle poolest, et tema on kõigi nende kriitikute hulgas ainuke naine. Ja mida ta siis arvab sellest kuidas Kundera kujutab naisi?

“On kahju, et Kundera naisi defineerib peaaegu alati nende välimus ja et naised on siin kõigest erootiline aines. Siiski, vanad harjumused surevad raskelt, ning Kundera on võluv nii mitmel muul moel, et talle on kerge andestada,” kirjutab Sanai.

Sama mõtet väljendas prantsuskeelse väljaande ilmumisel ajalehe Le Nouvel Observateur ringküsitluses bengali kirjanik Taslima Nasrin: “Kuigi ta on kohati seksistlik, ei saa ma teda mitte austada tema stimuleeriva filosoofia eest, mis kasvatab meie mõtlemist. “Lugeja kujutlusvõime viib automaatselt lõpule autori visiooni,” ütles ta. Tema lood jätavad tohutu vabaduse nende lugejate kujutlusvõimele. Mina kui feminist võin süüdistada teda vabalt seksismis; kirglikuna kunsti ja kirjanduse suhtes oman ma aga samasugust vabadust veeta unetuid öid tema raamatuid lugedes.”

Loomingu Raamatukogus ilmunud Michel Faberi “Fahrenheiti kaksikud” sisaldab viit novelli (tõlkinud Krista Kaer) 2005. aastal avaldatud jutukogust “The Fahrenheit Twins”, kus neid on tosina jagu rohkem. Miks just need viis? Ei tea, ei ole ingliskeelset kogu lugenud. Aga tehtud valiku põhjal jääb sellest hea mulje.

Mõned inimesed alustavad romaanide lugemist lõpust, et see kohe teada saada, ning mõned loevad novellidest kõigepealt esimese ja viimase lause. Tegin nüüd alguses isegi nii, üritades seejuures kujutleda üldjoontes lugu, mis võib jääda nende kahe lause vahele.

“Turvamaja” esimene lause: “Ma ärkan üles, pilgutan taevasse vaadates kõvasti silmi ning esimene asi, mis mulle meenub, on see, et mu naine ei saa mulle andestada.” Viimane lause: “Ma ei ole enam kadunud.”

Minu mõte: no sellega on lugu selge, mingi peretüli, tõenäoliselt koduvägivald. Mees jõi ennast täis, läks naisele kallale ning ärkas hiljem maantekraavis või jäi talle vahele teise naisega ja löödi majast välja või siis on lihtsalt alkohoolik. Igatahes näeb ta lõpuks valgust, parandab ennast, hakkab korralikuks. Ainult pealkiri on kummaline, arvatavasti viide mingile võõrutuskeskusele.

Tegelik sisu: mees, kes on lahkunud teadmata põhjusel kodust, eksleb kodutuna linnas, jõudes Turvamajani, mis on sisuliselt kodutute varjupaik (eesti keeles omavad need sõnad veidi erinevaid konnotatsioone, aga ingliskeelne “The Safehouse” on väga tabav pealkiri), kuigi küllaltki ebatavaline ja veider, kus ta leiab lõpuks sisemise rahu.

“Andy tuleb tagasi” esimene lause: “Tema silmad avanesid võbinal ja ta avastas üllatusega, et ta on elus.” Viimane lause: “Ta ei teadnud, kas ta üldse oskab tagasiteed leida.”

Minu mõte: kui lähtuda esimesest (need kaks on avaldatud järjest ka ingliskeelses väljaandes, mille sisukorda hiljem vaatasin), siis võib teine novell rääkida ju sellest, et mees sai kusagil ringi hulkudes lõpuks peksa ja jõudis viimaks järeldusele, et peab minema tagasi koju, aga ei tea nüüd, kas see tal enam üldse õnnestub (võib-olla naine ikkagi ei andesta).

Tegelik sisu: viis aastat ebakontaktses olekus (“Selgus, et viis aastat oli ta olnud jampsiv imbetsill,” kirjutab autor, kes on töötanud ise haiglaõena) viibinud Andy tuleb hooldekodus järsku mõistusele, naine viib ta sealt peagi koju, aga aeg ei ole vahepeal peatunud, lapsed on kasvanud suuremaks, inimesed muutunud, jäänud vanemaks ja teineteisest võõrdunud.

Kui minu kujutlustes pidanuks nende novellide näol olema tegemist moralismi elemente sisaldava sotsrealismiga selle sõna kõige laiemas tähenduses (mitte sotsialistlik, isegi mitte sotsiaalne realism, vaid sotsiaalseid olusid kujutav realism), siis Faber kujutab neis tegelikult hoopis reaalsusest irdumist, lähenedes seejuures kohati ulmele, eriti ülejäänud kolmes novellis, mis võtavad enda alla enam kui 2/3 raamatu mahust.

Seletan oma eksimust sellega, et ei olnud temalt varem midagi lugenud, ei teadnud sellest autorist õieti midagi ning valisin automaatselt vaatenurga, sellise lähenemise, mis tundub mulle endale hetkel kõige lähedasem ja vajalikum. Mis ei tähenda seda, et need novellid oleksid valmistanud mulle pettumuse.