Kundera “Tühisuse pidu” (1/3)

Kundera“Tühisuse pidu” (prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm), mida lahutas Milan Kundera (sünd. 1929) eelmisest romaanist 13-14 aastat, on vana klassiku viimane romaan ka selles mõttes, et jääbki (tema enese sõnul) viimaseks. Nii võib seda vaadata autori enda pandud punktina või täpina i peal, hüvastijätuna.

Kui see ilmus 2014. aasta kevadel Prantsusmaal, siis olid arvustused üldiselt kiitvad (itaalia keelde tõlgituna avaldati see juba varem, 2013. aasta sügisel), aga kui see tuli eelmisel aastal välja ingliskeelses tõlkes, siis kaldusid need olema sageli negatiivsed.

Lugesin nüüd läbi hulga Briti ja USA laiatarbemeedias (mitte kitsamale publikule suunatud kirjandusajakirjades, vaid suurtes väljaannetes) ilmunud artikleid, mille tähemärkide koguarv ei jää ilmselt palju alla raamatu enda omale, sest mind hakkas lähemalt huvitama selle teose retseptsioon. Käesolevas postituses on kokkuvõte Briti kriitikute, seeria järgmises osas USA omade ja viimases minu enda muljetest koos mõningate kommentaaride või järeldustega, milleni jõudsin neid arvustusi lugedes, retseptsiooni kohta. (Praegu olgu vaid märgitud, et mul on raamat loetud ja need kohad arvustustest on valitud siia äärmiselt hoolikalt.)

Esimesed lood kõnealuse romaani ingliskeelse tõlke ilmumise puhul avaldati Suurbritannias 2015. aasta mais suurtes päevalehtedes Guardian ja Daily Telegraph ning need olidki kõige pikemad, põhjalikumad, asjatundlikumad ja positiivsemad.

Jonathan Coe (Guardian) artikkel oli küll pealkirjastatud provokatiivselt, “Kui oluline on Milan Kundera täna?”, ning pühendatud rohkem laiema ülevaate andmisele kui konkreetsele teosele, aga jõudis lõpuks siiski välja selle soovitamiseni.

[Coe artiklile viitas Sirbis veebruaris ka Mihkel Kunnus, aga tema ei olnud oma heietust (kuna ma seda ise lõpuni ei viitsinud lugeda, siis ei soovita seda tegelikult ka teistele, aga kui siin juba sedasi linkide kogumiseks läks, siis ei saa sellele viitamata jätta, sest tegemist on vist seni ainukese eestikeelses ajakirjanduses ilmunud tekstiga, kui jätta kõrvale Linda Järve blogipostitus, milles seda raamatut mainitakse) kirjutades nähtavasti Kundera viimast romaani veel ise lugenud.]

Coe märgib kokkuvõtteks, et kalduvus näha maailma üksnes mehe vaatepunktist on moonutanud “Tühisuse pidu” vähem kui peaaegu midagi muud Kundera poolt kirjutatut ja see võib olla hea punkt tema taasavastamiseks nende jaoks, keda naiste küllaltki piiratud kujutamine tema teostes on varem peletanud.

Duncan White (Daily Telegraph) on meelestatud veelgi positiivsemalt, leides oma arvustuses, et “Tühisuse pidu” võibki olla just see raamat, mis on Kundera esteetilise ideaali otsingute kulminatsiooniks.

Seejärel möödus nädalaid ilma ühegi arvustuseta, kuni järg jõudis nn. teise ringi arvustajateni väiksemates väljaannetes, kelle hinnangud olid valdavalt negatiivsed, artiklid lühemad ja pealiskaudsemad.

Simon Schama (Financial Times) leiab, et see ei ole üldse romaan, ning torkab sarkastiliselt, et “kergus, tuleb välja, võib muutuda talumatuks.” Economisti arvustuses antakse mõista, et lugejatele võib tunduda, et seda raamatut ei maksa võtta tõsiselt (kõik neli artiklile jäetud kommentaari annavad aga omakorda mõista, et hoopis seda arvustust ei tasu võtta tõsiselt).

Leo Robson (New Statesman) kirjutab, et Kundera kirjanduslik meetod on kasvanud suuremaks temast endast ega mõju enam uudselt ning see “tekitab mõtte, et uudsus oligi võib-olla kõik, mis tal kunagi oli.” Daniel Hahn (Spectator) leiab, et selle raamatu puhul võib tunda rõõmu stiilist, aga “stiilist üksi ei piisa.”

Kõige viimasena ilmus vabakutselise kriitiku Leyla Sanai arvustus (Independentis), mis on positiivne ning tõuseb esile selle poolest, et tema on kõigi nende kriitikute hulgas ainuke naine. Ja mida ta siis arvab sellest kuidas Kundera kujutab naisi?

“On kahju, et Kundera naisi defineerib peaaegu alati nende välimus ja et naised on siin kõigest erootiline aines. Siiski, vanad harjumused surevad raskelt, ning Kundera on võluv nii mitmel muul moel, et talle on kerge andestada,” kirjutab Sanai.

Sama mõtet väljendas prantsuskeelse väljaande ilmumisel ajalehe Le Nouvel Observateur ringküsitluses bengali kirjanik Taslima Nasrin: “Kuigi ta on kohati seksistlik, ei saa ma teda mitte austada tema stimuleeriva filosoofia eest, mis kasvatab meie mõtlemist. “Lugeja kujutlusvõime viib automaatselt lõpule autori visiooni,” ütles ta. Tema lood jätavad tohutu vabaduse nende lugejate kujutlusvõimele. Mina kui feminist võin süüdistada teda vabalt seksismis; kirglikuna kunsti ja kirjanduse suhtes oman ma aga samasugust vabadust veeta unetuid öid tema raamatuid lugedes.”

Jaga seda lugu ka teistega!