Maaülikooli teadlaste koostatud populaarteaduslik raamat Eesti väikejärvedest. Kõigepealt üldist juttu järvede tekkimisest, omadustest ja tüüpidest, uurimisest, nimedest jms. Seejärel on lähemalt tutvustatud ligi sadat sel sajandil uuritud populaarsemat väikejärve.
Eestis on kokku umbes 90 tuhat seisuveekogu, mille pindala on suurem kui paarkümmend ruutmeetrit, aga keskkonnaregistrisse kantud looduslikke ja tehisjärvi on vaid paar tuhat. Nende hulgas leidub ka laukaid, tiike, veega täitunud karjääre ning muid selliseid veekogusid, mida igapäevases kõnepruugis üldiselt järvedeks ei nimetata, kuigi need võivad täita sarnaseid funktsioone (olla kalastus ja/või ujumiskohad). Väikejärvedeks on liigitatud kõik peale Peipsi järve ja Võrtsjärve.
Järvede osakaalult on Eesti Euroopas neljandal kohal – Norra, Soome ja Rootsi järel ning Läti ja Leedu ees. Kõige levinumad järvenimed on siin Mustjärv ja Suurjärv, järgnevad Linajärv ja Kogrejärv. Inimtekkelisi seisuveekogusid on juba pea sama palju kui looduslikke.
Põhiosa raamatust võtavad enda alla kirjeldused konkreetsetest järvedest. Grupeeritud on need peamiselt kõrgustike ja madalike järgi. Eraldi on välja toodud ka Hiiumaa ja Saaremaa suuremad järved, sealhulgas Laialepa laht, mis on teatavasti tuntud ka Laiapea lahena, kuigi seda asjaolu kõnealuses raamatus ei mainita. Teose üks puudusi ongi see, et kirjeldatud veekogude alternatiivseid nimesid ei ole üldiselt lisatud. Samuti pole kasutatud etnograafilist materjali, järvedega seotud legende jms. huvitavat.
Juttu on järvede füüsilistest parameetritest, nende seotusest teiste veekogudega. Igast järvest on nii foto kui ka väike kaart, millel näha selle kuju. Kui kedagi huvitab, milline on mõnes järves vee ja/või planktoni koostis, siis need vastused saab kätte. Juttu on ka suurematest taimedest, kaladest, sääskedest ja muudest elukatest.
Peatutud on looduskaitselistel piirangutel, aga mainitud ka seda, kui järve ümber kulgeb RMK matkarada ning läheduses asub puhke- ja telkimisala, kusagil on paadisadam või rand jne. Mõne puhul öeldakse otse ära, et “ujumiseks ja kalapüügiks järv ei sobi, ka ligipääs on kehvade teeolude tõttu raske.” Selles mõttes hea käsiraamat neile, kes tahavad küll avastada enda jaoks uusi järvi, aga mitte kuhugi mülkasse eksida.
Viljandimaalt on jõudnud valikusse Viljandi järv, Õisu järv, Mäeküla järv, Kariste järv, Veisjärv, Ruhijärv ja Ördi järv. Mitte väga palju, aga samas on paljud piirkonnad kaetud veelgi hõredamalt, näiteks Raplamaad esindab ainult Loosalu järv, Järvamaad Kakerdi järv. Kõige rohkem järvi on Võrumaalt. Eks see ole mõneti loogiline, sest Kagu-Eesti ongi meil ju kõige järverikkam piirkond, samas kui Kesk-Eestist on neid raskem leida, kuid võinuks siiski olla veidi ühtlasemalt kaardile laotuv see valik.
Ilmselt seadis autoritele omad piirid ka see, et kõiki järvi ei ole sel sajandil lihtsalt nii üksipulgi uuritud (vee koostist jms.), et neist nüüd teistega võrdväärselt kirjutada oleks saanud. Tõenäoliselt jäid selle sõela taha kinni nii mõnedki veekogud, mis võinuks muidu valikusse pääseda.
Kui lähtuda puhtalt sellest, kuhu inimestel ujuma tasuks minna, pannuks mina sisse ka näiteks Vanamõisa järve (kuigi tuleb märkida, et rohkete allikate tõttu on see kohati ohtlik – sinna on uppunud ka häid ujujaid), aga selle raamatu koostamisel on valikukriteeriumid olnud nähtavasti veidi teistsugused. Teadlased on vaadanud seda temaatikat ikkagi rohkem oma erialasest perspektiivist, mitte läbi tavakodanike silmade.
Indrek Rohtmets on hariduselt bioloog, kuid see ei tähenda kaugeltki seda, et tema “101 Eesti looduspaika” räägiks ainult floorast ja faunast. Nõndasamuti ei ole jõed ja järved, sood ja rabad ainsad paigad, millest selles raamatus juttu on tehtud. Võib öelda, et autori vaade on umbes sama laiahaardeline nagu ajakirjal Horisont, mille peatoimetaja ta pikalt oli. Mööda ei saa geoloogiast, kultuuriloost ja ajaloost laiemalt. Leidub isegi teateid tuleviku kohta, mil mõni paik tõuseb, teine langeb selle sõna kõige otsesemas mõttes.
“Üldistuste pidulikke rõivaid maha visates liigun ma selles raamatus lihtsalt ühest paigast teise ja üritan rääkida, mis on mulle südamelähedane läbi mälestuste. Ja siis peatun veel paikades, kus olen tundnud kõige selgemalt kodumaa looduse rikkust,” kirjutab autor ise. “See ei ole käsiraamat ega matkajuht, aga ometigi ma loodan, et kirjutatu ergutab lugejat mõtlema nende kaunite looduspaikade peale, kus me kodumaa taeva all oleme tundnud ennast siia kuuluvana ja kuhu me tahaksime kunagi tagasi tulla, et mälestusi värskendada.”
Mulle tundus lugedes, et seda raamatut oleks just hea kasutada omamoodi matkajuhina, kust saada inspiratsiooni kodumaa tundmaõppimiseks. Näiteks Põhja-Sakala vallas asuvatest paikadest saab kokku raja, mis algab Lõhavere linnamäelt, viib läbi Vanaõue luidetest (19. sajandil kulges nende vahelt tee, mida mööda Carl Robert Jakobson käis Kurgjalt Viljandis Sakalat toimetamas), põikab Hüpassaarde ja sealt Mulgi heinamaadele (asuvad ikka Soomaal, mis on teatavasti kaugel Mulgimaast) ning suubub lõpuks Halliste jõe ääres puisniitude rüppe. Paras väike automatk, väljasõit grüünesse.
Kui uskuda raamatus toodud kaarti, peaks sellele teele jääma ka Tamme paljand, aga see asub tegelikult hoopis Võrtsjärve idakaldal, nagu on märgitud ka autori tekstis. Kas see on ainuke taoline apsakas või leidub neid veel, seda ma öelda ei oska, sest kaugemaid paiku ma nii hästi ei tea ega hakanudki nüüd kõiki selle kaardi pealt järgi vaatama. Igatahes tasub panna oma täpsem marsruut mõne kaardirakenduse abil paika juba enne teele asumist, mitte alles sihtpunkti lähistele jõudes (muidu võib lõpuks selguda, et see asub hoopis kusagil mujal).
Kui see väike viga kõrvale jätta, võib muidugi alati viriseda ka paikade valiku kallal. Viljandimaalt on läinud sisse veel ainult Loodi põrgu ja Õisu põrguorg. Mina oleksin pannud sinna kindlasti, näiteks, ka Viljandi ürgoru, millega tutvumiseks sobib hästi Viljandi järve ümber kulgev terviserada. Aga see on samas nii tuntud, et ei vajagi ilmselt enam sellist reklaami.
Tegelikult saakski 101 looduspaika kokku juba ainuüksi Viljandimaalt. Ja eks sama kehtib kahtlemata ka kõigi teiste maakondade kohta. Valiku tegemine on seega nii või teisiti raske.
Eriti meeldis mulle see, et viimaseks paigaks, millega tasub tutvuda, on pandud koduõu. Enne, kui käid ära Nuustakul, õpi tundma oma koduõue! – võiks ju olla meie kõigi deviis. Aga kui oma õues toimetamisest siiski väheks jääb, leiab sellest raamatust küllaldaselt tutvustusi paikadest, mida iga eestlane võiks kordki elus oma silmaga näha. Nende kõigi läbikäimiseks kuluks muidugi aastaid, aga kokkuvõttes saaks nii oma kodumaast üsna ilusa pildi.
Lühidalt: väärt raamat, mida on põhjust ikka ja jälle uuesti kätte võtta, kui tuleb tahtmine külastada mõnd kaunist looduspaika, kuid kindlat sihti veel silme ees ei ole.
Viimastel nädalatel on tekitanud omajagu furoori Adolf Hitleri peateose “Mein Kampf” uus eestikeelne tõlge. Suuremad raamatupoed keeldusid selle müüki võtmisest, aidates sel moel kaasa raamatu reklaamikampaaniale.
“Mein Kampf” on üheaegselt nii Hitleri autobiograafia kui ka tema poolt juhitud natsionaalsotsialistliku liikumise programmiline ja ideoloogiline alus. Esimese osa, mis ilmus trükist 1925. aastal, dikteeris Hitler pärast 1923. aasta ebaõnnestunud riigipöördekatset vangistuses viibides. Teise osa, mis jõudis lugejate ette 1926. aastal, dikteeris ta pärast ennetähtaegset vabastamist 1924. aasta detsembris.
Teos oli sisuliselt mõeldud natsionaalsotsialistliku liikumise kandepinna laiendamiseks, endale ustavate jüngrite kasvatamiseks. Hiljem olla Hitler öelnud, et kui ta oleks 1924. aastal teadnud, et saab tulevikus riigikantsleriks, ei oleks ta seda raamatut mitte kunagi kirjutanud.
Ja ometigi oli just tema võimule tulek see, mis tegi teosest tõelise bestselleri. Saksamaal muutus selle lugemine sisuliselt kohustuslikuks. 1933. aastal nõuti kõigepealt, et selles toodud ideed saaksid tooniandvaks ajakirjanike töös. Seejärel pidid ka kõik juristid andma allkirja, et on seda lugenud ning tunnistavad selles väljendatud põhimõtted õigeks. Haridusministeerium tõi samas välja lausa 50 teost, millega koolid pidid täiendama oma kogusid. Hitleri raamatule järgnes selles nimekirjas muide Alfred Rosenbergi “Der Mythus des zwanzigsten Jahrhunderts”.
1936. aastal jõudis asi koguni nii kaugele, et igale noorpaarile anti abielu registreerimisel pidulikult üle Hitleri raamat. Selline riigipoolne levitamine ja pealesurumine viis “Mein Kampfi” trükiarvu muidugi taevasse. Mõnel aastal müüdi seda saksa keeles isegi rohkem kui Piiblit. Lastele hakatigi Hitlerjugendi noortelaagrites rääkima, et see on “uus Piibel” saksa rahvale (natsionaalsotsialistide arvates kujutati juute Piiblis liiga positiivses valguses – üks neist oli ju Jeesus ise).
Mitmetes teistes riikides, kus saksakeelne elanikkond võis hakata Hitleri ideede mõjul probleeme tekitama, oli “Mein Kampf” siis vahepeal keelatud. Tema ideede levikut see aga ei peatanud. Ja nende mõjul hakati keelama lõpuks ära hoopis teisi autoreid. Austrias korjati näiteks Jaroslav Hašeki “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” müügilt ära just siis, kui Hitleri “Mein Kampf” taas lettidele lasti. See oli 1937. aastal. Saksamaal toimusid suured raamatute põletamised teatavasti juba 1933. aastal.
Hitler üritas takistada “Mein Kampfi” tõlkimist
Natside võimuletulek Saksamaal suurendas huvi Hitleri raamatu vastu ka teiste riikide mittesakslaste hulgas. Füürer nägi selles tõsist probleemi, sest oli olnud oma saksakeelsele publikule mõeldud kihutustöös kohati liiga avameelne.
Prantslastele ei andnud Hitler 1933. aastal luba “Mein Kampfi” tõlkimiseks just põhjendusega, et ei soovi lasta seda lugeda natsionaalsotsialismi vaenlastel. Selle peale andis üks Prantsuse kirjastus välja tema teose täieliku analüüsi koos võimalikult täielike tsitaatidega. Nii hiiliti mööda autorikaitseseadusest – seaduse silmis ei olnud see enam tõlketeos.
Juhtunust õpiti kiiresti. Edaspidi sõlmiti kokkuleppeid aatekaaslastest kirjastajatega, kes andsid välja mugandatud tõlkeid. 1939. aastal viis see New Yorgis omapärase kohtuprotsessini, kus Hitleri volituse alusel tegutsenud kirjastus nõudis “Mein Kampfi” poodidest ärakorjamist.
Nimelt oli inglise keeles juba antud välja ametlik, autoriseeritud tõlge, aga selles oli teksti ingliskeelset publikut silmas pidades muudetud ja pehmendatud. Üks teine kirjastus andis omavoliliselt välja täpse, sõnasõnalise tõlke – raamatu müügist saadav tulu pidi minema Saksamaalt saabunud pagulaste toetuseks. Kirjastus leidis, et autori luba ei olnud vajalik, sest Hitler oli oma raamatu kirjutamise ajal kodakondsuseta isik, aga USA autorikaitseseadus ütleb, et see kehtib nende riikide kodanike suhtes, kes on sõlminud Ameerika Ühendriikidega vastava lepingu.
Kohus asus siiski seisukohale, et Hitleri autoriõigust tuleb austada, sest vastasel korral jäetaks autoriõigusteta kõik kodakondsuseta isikud. Nii kõrvaldati “Mein Kampfi” autentne tõlge Hitleri ülesandel USA-s müügilt.
Eestikeelne tõlge oli valmis juba 1934. aastal
Eesti keelde tõlkis Hitleri peateose esimesena Frithjof Hallman (1913-2000).
Berliinis sündinud, aga Viljandis üles kasvanud Hallman oli ise üsna laialivalguva rahvusliku identiteediga tüüp. Tema isa Johannes oli Viljandi tuletikuvabriku direktor, rahvuselt rootslane. Ema oli riigisakslane. Kodus rääkis Frithjof isaga rootsi, emaga saksa ja vennaga inglise keelt. Koolis käis ta alguses eestikeelses maagümnaasiumis, lõpetas aga Viljandi saksa gümnaasiumi.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta 1932. aasta suvel leeri Rootsi, kus oli suvitanud ka varem. Seejärel oli tal kavas sõita Austraaliasse, et hakata seal farmeriks, kuid ei pääsenud Inglismaalt edasi. Nii jõudis Frithjof sügisel hoopis Berliini, kus talle oli kindlustatud hea äraelamine, et asuda õppima ajakirjandust ja diplomaatiat.
Berliinis vaimustus noor Hallman natsionaalsotsialismist. Eestis elades oli ta määratlenud ennast rahvuselt rootslasena, aga seal hakkas pidama sakslaseks. Ta oli Hitleri võimuletuleku tunnistajaks. Eesti ajalehtedele saadetud kirjades ilustas ja õigustas Frithjof siis natside tegevust kodanikuvabaduste piiramisel, kasutades seejuures pseudonüümi Frank Hall, millest pidanuks nähtavasti saama tema uus nimi Austraalias.
1933. aasta suvel viibis Hallman taas Viljandis, lävides tihedalt vapside kohaliku juhi Johannes Hollandiga, keda tundis juba varasemast. Aasta lõpus kirjutas Rahvusliku Keskerakonna häälekandja Vaba Maa sellele viidates, et Hallman sai Hollandilt ülesande otsida Berliinist toetust Eesti vabadussõjalastele. Ja olla selle ülesande ka täitnud.
Hallman kirjutas kohe vastulause, milles tõrjus selliseid väiteid. “Ma ei ole ühtegi rahvussotsialistide juhti siin külastanud Teie lehes ilmunud artikli volituste põhjal, mis ma olevat saanud vabadussõjalastelt,” teatas ta Berliinist. “Vabadussõjalus ja rahvussotsialism on nii isesugused liikumised, et koostööst nende vahel ei saaks rääkidagi. Rahvussotsialism on Saksa ja vabadussõjalus Eesti produkt.”
Kuidas oli lugu tegelikult, pole teada, aga samal ajal oli Hallman juba usinasti ametis Hitleri “Mein Kampfi” tõlkimisega eesti keelde. Raamatu ilmumist lootis ta siin näha pärast vabadussõjalaste võimuletulekut. 1934. aasta suveks oli käsikiri valmis.
Loa teose tõlkimiseks küsis Hallman kirja teel Hitlerilt endalt. Pärast tõlke valmimist olevat Hitler talle isegi tänu avaldanud. Vahepeal oli Eestis toimunud aga meie poliitilise ladviku poolt korraldatud riigipööre vabadussõjalaste peatamiseks. Saksa natsionaalsotsialistide kohalikud organisatsioonid olid keelustatud ja “Mein Kampfi” eestikeelse tõlke ilmumine ei saanud tulla enam kõne allagi.
Hallman tegutses ilmselt omal initsiatiivil, siira sooviga vapse ja natse lähendada (tema isa saadeti pärast 1934. aasta riigipööret vapside toetamise pärast Hiiumaale asumisele). Tema tõlke edasine saatus on teadmata. Tema ise töötas hiljem Saksa välisministeeriumis, kus tegeles Skandinaavia küsimustega. 1935. aastal võttis meie valitsus temalt ära Eesti kodakondsuse.
Teise maailmasõja ajal tegi Hallman natside propagandasaateid rootsikeelses Königsbergi raadios. Pärast sõda asus ta elama Rootsi, kus esines eestirootslasena. 1968. aastal ilmus temalt rootsikeelne luulekogu “Pilgrim till Helios”. Hiljem sai ta tuntuks labürintide ajaloo uurijana, aga tegi ühtlasi kuni kõrge vanaduseni kaastööd rootsi-, saksa- ja ingliskeelsetele paremäärmuslikele väljaannetele. Sõpru leidus tal ka väliseestlaste hulgas.
Miks eestikeelne “Mein Kampf” ei ilmunud Saksa okupatsiooni ajal?
Vastuse sellele küsimusele annab raamat ise. Natside propaganda kohaselt tungiti Nõukogude Liidule kallale rünnaku ennetamiseks. “Mein Kampfis” kuulutab Hitler aga otsesõnu, et rääkides sakslaste uuest eluruumist Euroopas tuleb mõelda eeskätt Venemaast ja sellega piirnevatest riikidest. Hiljem sündis sellest mõttest kurikuulus “Generalplan Ost”, mis nägi muu hulgas ette Eesti täieliku saksastamise.
Natside võimuletuleku ajal ei olnud need plaanid veel muidugi nii detailsed. Toona kirjutasid mõned Eesti ajalehed, aga ka näiteks The Manchester Guardian just “Mein Kampfile” viidates, et natside võimuletulek Saksamaal ei tõota Ida-Euroopa rahvastele midagi head – natside vallutamistung on suunatud eelkõige sinna. Kui sõda alles käis, ei saanud seda siinsetele rahvastele nii otse näkku visata, sest see oleks kahtlemata suurendanud vastupanu ja vähendanud kollaborantide hulka. Sel ajal tuli siin rõhutada, et käimas on võitlus bolševismiga.
Tänapäeval “Mein Kampf” enam suurt poliitilist tähtsust ei oma, aga selle lugemine aitab kindlasti saada paremini aru sellest, millist ettekujutust maailmast suruti inimestele peale natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Ühtlasi aitab see muidugi näha selgemalt ka seda, millised tänapäeva poliitikud, parteid ja poliitilised liikumised natsionaalsotsialistide tegevusest innustust on saanud, neis sisuliselt enda eeskuju näevad.
Artikkel ilmus 31. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
