Esitleti ulmekat

Margus Haav "Kuidas lõhnab kuri"

Viljandi Linnagaleriis ehk raamatukogu kolmanda korruse suures saalis esitleti eile ulmeromaani “Kuidas lõhnab kuri”, mille autor on Sakala ajakirjanik Margus Haav, kes kirjutanud ise palju arvustusi, kuid nüüd alles debütandiks osutus.

Raamat on suhteliselt õhuke, 128 lehekülge, ning kuuldud katkendite ja ulmeajakirjas Reaktor ilmunu põhjal tundub see paras poistekas. Haav rääkis esitlusel, et hakkas seda kirjutama paari aasta eest, kirjutas põhiliselt õhtuti ja öösiti, väikeste vahedega, mingit erilist motivatsiooni selle kirjutamiseks tal ei olnud ning vahepeal jäi asi üldse seisma, aga kuna poeg tahtis teada kuidas lugu lõpeb, siis kirjutas selle ikkagi lõpuni.

Varem ei ole ta enese sõnul midagi sahtlisse kirjutanud ja siduvaid lubadusi edasise osas samuti ei andnud, kuigi samas ka ei välistanud, et võib kunagi veel mõne raamatu kirjutada. Küll aga pressiti temalt välja täiesti konkreetne lubadus koostada järgmise nädala reedeks esitusloend lauludest, mis sellest raamatust läbi käivad või selle heliribaks sobiks. Viite sellele leiab siis loodetavasti kirjastuse Fantaasia leheküljelt Facebookis.

Esitlusel vestlesid autoriga J. J. Metsavana ja kirjastaja Eva Luts. Haav ise ütles seal ja on ka juba varem rõhutanud, et pole midagi tüütumat kui keskealise mehe sisemonoloogid, mistõttu otsustas ta lugejat neist iga hinna eest säästa, aga lugesin nüüd Metsavana arvustusest, kus ta andis sellele teosele üldiselt positiivse hinnangu, et just “liigsed sisekaemused olid ehk asjad mida sai mingihetk liiga palju.” See mõjub nii intrigeerivalt, et hakkasin peaaegu kahetsema, et seda raamatut ei ostnud, kuigi praegu lugemisjärjekorras olevate teoste hulka vaadates oli see minu poolt ilmselt õige otsus.

Eeskujude või mõjutajate hulgas leidsid mainimist sellised autorid nagu Bradbury, Strugatskid, Vonnegut, Gibson, jutust käis läbi ka Roger Zelazny “Needuste allee”, mis oli jätnud Haavale kunagi sügava mulje, aga kui järg jõudis kohalike autoriteni, siis pidi ta piinlikkusega tunnistama, ei ole Eesti ulmekirjandusega väga kursis ega mäletagi, keda viimati luges.

Küsisin hiljem kirjastajalt, kui suured on neil trükiarvud. Väga hea tiraaž pidavat olema 500, aga Haava debüütromaani trükiti nüüd siiski veidi vähem, sest ei ole ju ette teada, kui palju seda üldse ostetakse.

Luulekogudega võrreldes on ulmekad seega lausa massitarbekaup, kusjuures laiemat pilti vaadates on olukord meil siin isegi selles osas suhteliselt hea (Jacques Tornay ütles hiljuti Sirbis ilmunud intervjuus: “Šveitsis, nagu ka Põhja- ja Baltimaadel, on üsnagi arvukas luule lugejaskond. Šveitsi prantsuskeelseid on kokku sama palju kui Eestis rahvast. Luulelugejaid on Šveitsis rohkem kui Prantsusmaal. Mõlemal pool piiri on luulekogu tavaline tiraaž 200 kuni 300 eksemplari.”)

Sakalas ilmunud pikemas intervjuus (tasuline) ütles Haav siiski: “Eestis on kindlasti kvaliteetset ulmet ja fantaasiat, kas või Andrus Kivirähk ja Valdur Mikita.” – neid nimesid vaadates võib eeldada, kui tegemist ei olnud just naljaga, et päris nišikas ei ole ka tema enda romaan, kuigi esitlusel räägiti samas, et see on väga žanritruu.

Tragöödiast komöödiaks

Jutt jätkub sealt, kus see eelmises postituses pooleli jäi.

Delphine Coulin on mitte üksnes kirjanik, “Samba Prantsusmaal” oli tema kolmas romaan, vaid ka filmitegija, seda koos oma vanema õe Murieliga. Nende esimene täispikk mängufilm, “17 tüdrukut” (“17 filles”), tuli välja samal aastal, 2011, mil kõnealune romaan ning räägib koolitüdrukutest, kes sõlmivad kokkuleppe jääda üheaegselt rasedaks (põhineb väidetavalt tõestisündinud lool, kuigi mõned asjaosalised ise on tunnistanud, et mingit kokkulepet ei olnud – see lihtsalt juhtus nii). Seda arvestades ei ole üllatav, et “Samba Prantsusmaal” on väga filmilik raamat ja selle põhjal tehtigi ka film.

Samba2014Üllatav on aga see, et filmi “Samba” (2014) lavastajad-stsenaristid on mitte nimetatud õed, vaid hoopis üks teine sarnane loominguline duo, mille moodustavad Olivier Nakache ja Éric Toledano, kelle endi tuntuim ja hinnatuim film on samuti just 2011. aastal kinodesse jõudnud “1+1” (“Intouchables”), ning kui raamatus on sisuliselt tegemist tragöödiaga, siis filmis on tehtud sellest loost midagi komöödiale sarnanevat.

Nakache ja Toledano üritasid nähtavasti ekspluateerida sama valemit, mis tõi neile edu “1+1” puhul (isegi ühte peategelastest kehastab sama näitleja, Omar Sy), aga enam see nii hästi ei õnnestunud. Ja kui võrrelda filmi raamatuga, siis esineb tegelikult päris suuri erinevusi mitte üksnes detailide ning rõhuasetuste, vaid ka tegevusliinide osas. Raamatu eestikeelse tõlke kaanepilt on võetud filmist, kus romaani minajutustaja on tõstetud üheks keskseks tegelaseks, aga raamatus täidab viidatud persoon tunduvalt väiksemat rolli. Mõni teine tegelane omab samas raamatus palju suuremat kaalu kui filmis.

Lugesin ajalehes Le Télégramme ilmunud intervjuud, kus Coulin rääkis, et kahe loomingulise tandemi ühendajaks saigi see, et mõlemal tulid filmid 2011. aastal välja samal ajal ja juhtusid seetõttu sageli samadele festivalidele. Tema õde kohtus ühe sellise ajal New Yorgis Toledanoga, kes ütles, et tahab töötada uuesti Omar Sy ja dokumentideta sisserändajate teemaga. Muriel rääkis selle peale Delphine’i romaanist. Jne.

Kui varem oli Coulin romaanide kirjutamise ja filmide tegemise selgelt lahus hoidnud ning küsimus tema romaanide ekraniseerimisest ei olnud üldse tõstatunudki, siis 2013. aastal avaldatud romaani “Voir du pays” otsustas ta juba koos oma õega filmiks vormida. See esilinastus kevadel Cannes’i filmifestivalil ja jõuab Prantsusmaal kinolevisse järgmisel nädalal, üht peategelastest kehastab seal tuntud laulja SoKo.

Kui pöörduda lõpuks tagasi raamatu juurde, siis mulle meenusid seda lugedes kaks varasemat romaani. Kõigepealt Lion Feuchtwangeri “Simone” (1944, e.k. 1964), mille tegevus leiab aset Teise maailmasõja alguses Prantsusmaal, kus Feuchtwanger siis ise pagulasena viibis. Hiljem aga Richard Wagneri “Das reiche Mädchen” (2007), mille kirjutamiseks andis Wagnerile tõuke Katrin Reemtsma traagilise lõpuga lugu.

“Samba Prantsusmaal” sai Prantsusmaal 2011. aastal Landerneau auhinna, millega tõstetakse suurte raamatumüüjate poolt esile neid vähetuntud prantsuskeelseid autoreid, kelle puhul nähakse potentsiaali saada üldloetavateks.

Muide, Prantsuse Instituut ootab praegu taotlusi toetuse saamiseks kirjastustelt, mis soovivad anda eesti keeles välja prantsuskeelsete autorite tõlketeoseid.

Üks poliitiline romaan

sambaDelphine Coulin “Samba Prantsusmaal” (2011, e.k. 2016), prantsuse keelest tõlkinud Marri Amon.

Selle romaani peategelane on Samba Cissé, Malist pärit mees, kes jõudis pärast nelja ebaõnnestunud katset Euroopasse, elas kümme aastat Prantsusmaal ja osutus järsku väljasaadetavaks, aga minajutustajaks, kes annab edasi selle väljamõeldud isiku loo, hoopis üks vasakpoolne prantsuse naine, kes töötab vabatahtlikuna dokumentideta sisserändajate kaitsmise ühingus ning omab tähelepanuväärset ühisosa autori endaga.

2007. aastal lõpetas see naine kuus ja pool aastat kestnud kooselu mehega, kes tunnistas teiste juuresolekul, et kaalub presidendivalimistel Nicolas Sarkozy toetamist (“Olen end alati pidanud avatud suhtumisega inimeseks, kuid tema öeldu viis mind küll endast välja. Korraga avastasin nelja inimese juuresolekul, et meil ei ole enam samad poliitilised vaated, et need on lausa vastandlikud… /—/ …see kõik näitas mulle Laurent’i hoopis uue nurga alt. Teised jäid vaikseks. Mul oli tema pärast piinlik.”), minnes ühtlasi vabatahtlikuks mainitud ühingusse, et saada argumente vaidlustes kasutamiseks (“Olin püüdnud leida argumente, millega Laurent’i veenda, et ta eksib. Rääkisin illegaalidest. Aga mul polnud täpseid arve võtta, ma ei olnud täpselt uute seadustega kursis, mul ei olnud millelegi toetuda. Olin nurka surutud. Pärast valimisi olin mitu korda mõelnud, et peaksin täpsemat infot hankima. Et sellist asja enam ei juhtuks ja et ma järgmisel korral samasuguses olukorras oleksin võimeline oma argumente ümberlükkamatute tõenditega kaitsma.”)

Ühes kohas ütleb autor-minajutustaja: “Tead, enne kui ma siia vabatahtlikuks tulin, oli mul Prantsusmaast kama. Selles mõttes, et minu jaoks oli kodumaa-armastus ja kõik selline värk mingi vanainimeste asi, nende asi, kes on sõjas käinud, nagu mu vanavanemad ja vanavanavanemad. Aga tegelikult olen nüüd aru saanud, et see pole üldse nii lihtne, kui mulle tundus. Mul oli Prantsusmaast mingi oma ettekujutus. Vabaduste, revolutsiooni, kultuuri, inimõiguste maa. Olin sellesse nii kiindunud, ehkki ma seda endale ei teadvustanud. Ja kui Prantsusmaa sellele ideaalile ei vasta, on mul piinlik.”

Coulin ise töötas dokumentideta sisserändajate kaitsmise ühingus vabatahtlikuna kolm aastat ning kogu see romaan ongi kirjutatud vaatepunktist, mida iseloomustab ülaltoodud hoiak. Tundub, et selle autoril on Prantsusmaa pärast piinlik, sest immigrantidele saab seal tema käsitluse kohaselt pidevalt osaks alandav kohtlemine, põlastav suhtumine – nende õiguste eest seisavad ainult vabatahtlikud, kes viibivad ise alaliselt depressiooni piiril.

Ühest küljest on lugu küll suhteliselt hästi, kaasahaaravalt kirja pandud, aga teisest küljest kannatab see tugevalt poliitilise angažeerituse all, muutudes kohati naeruväärselt skemaatiliseks ja ebausutavaks. Raamat ilmus Prantsusmaal 2012. aasta presidendivalimistele eelnenud kampaania ajal ja kuna see sisaldab päris kõvasti kriitikat meetmete pihta, mille rakendamise taga Sarkozy juba siseministrina seisis, siis võib seda pidada osaks tema kukutamisele suunatud poliitilisest kampaaniast. Iseloomulik on seejuures, et mingeid edasiviivaid alternatiive välja ei pakuta.

Teravik on suunatud põhiliselt kahe muudatuse vastu. 1990-ndatel võeti sotside eestvedamisel vastu seadus, mis tagas vähemalt 10 aastat ebaseaduslikult Prantsusmaal elanud immigrantidele õiguse riiki jääda. Parempoolsed nägid selles ahvatlemist ebaseaduslikule immigratsioonile ja viisid lõpuks Sarkozy algatusel sisse muudatused, millega seda õigust piirati, lihtsustades ühtlasi protseduure ebaseaduslikult riigis viibivate immigrantide väljasaatmiseks. Samuti pandi paika, et õigus elamisloale on tagatud teatud kõrget kvalifikatsiooni nõudvate ametikohtade puhul. Coulin kujutab üsna hästi seda, kuidas illegaalide odavat tööjõudu kasutatakse süstemaatiliselt ära mustemate tööde tegemiseks, kuid kõik sellise kihistumise muutmiseks mõeldud meetmed saavad samas negatiivse käsitluse osaliseks.

Peategelane Samba peaks kujutama endast mingisugust koondportreed, aga tema lugu on täis vasturääkivusi. Kõigepealt rõhutab autor korduvalt, et Samba ei olnud teinud midagi ebaseaduslikku, maksis korralikult makse jne. Hiljem selgub, et ta mitte üksnes saabus Euroopasse ebaseaduslikult ja elas ka esimesed kümme aastat Prantsusmaal ilmselt nii (korra küll mainitakse ajutist elamisluba, aga jääb täiesti selgusetuks, kuidas ta selle saada võis), vaid ka töötas mustalt. Minu arusaamist mööda on loos palju vasturääkivusi, aga tundub, et romaani autor ise ei märka neid üldse.

Coulin on hoopis rohkem ametis sellega, et rõhutada vastasseisu nn. “kahe Prantsusmaa” vahel, asetades selle vasakpoolsete poliitilisest retoorikast tuntud kujundi Malist pärit immigrantide suhu (“Nüüd on sõda. Sa pead end varjama ja vastupanu osutama. Siin on kaks vastandlike seisukohtadega leeri: Prantsusmaa, inimõiguste maa, ja seismajäänud, hallitanud Prantsusmaa. Nüüd on sõda ja meie oleme valel poolel.” ning “Prantsusmaa on muutunud. See ei ole enam see riik, kuhu mina saabusin. On kaks Prantsusmaad ja ma arvan, et täna on võitnud see seismajäänud Prantsusmaa. Loodan, et teine Prantsusmaa siiski ei anna alla ja suudab uuesti tõusta … Aga mul ei ole enam jõudu oodata.” ja “Seismajäänud Prantsusmaa tegi minust kurjategija, enne olin ma selle maa patrioot.”), kus see mõjub küllaltki ebausutavalt, kuid teenib hästi romaani poliitilist eesmärki.

“Kõik need inimesed maetakse maha, tänavatele laotatakse järgmised asfaldikihid, nende hoonete asemele tulevad teised, järgmises arheoloogilises kihistuses, ja ühel päeval ei ole sellest, mida ta praegu näeb, mitte midagi alles. Kõikjalt maailmast saabuvad uued inimesed. Üks asi oli aga kindel: Prantsusmaa ei saa enam kunagi selliseks, nagu ta oli viiekümnendatel. Need, kes seda uskusid – seismajäänud Prantsusmaa toetajad –, eksisid. Maailm oli muutunud.” – kogu autori sõnumi võib sisuliselt võtta kokku nende sõnadega, mis kõlavad suurejooneliselt, aga lähtuvad tegelikult üsna primitiivsetest ettekujutustest.

Raamatu sain kirjatuselt Varrak, mille lugemisgrupp seda nüüd lahkas. Juttu tuleb sellega seonduvast, sealhulgas romaani põhjal valminud mängufilmist, siin veel ka järgnevatel päevadel.

Automatiseeritud looming

Juba iidsetest aegadest on inimesed unistanud masinatest, mis nende eest asju ära teeks. Tänapäeval ongi jõutud selleni, et igaüks saab lasta masinatel kirjutada tekste, teha tekstidest pilte ja piltidest helisid.

Sloveenia matemaatik ja arvutiteadlane Andrej Bauer valmistas juba aastaid tagasi programmikese, mille abil saab muuta sõnu piltideks. See tähendab, et kõigepealt tuleb mõelda välja pildi nimi, seejärel tuletab programm sellest pildi.

religioon

Nii võib luua pildi universumist või Jehoovast (sedasi tuleb välja, et kristlaste jumal on erinevate värvide sulam).

viljandi

Oma kodulinnast, endast või ükskõik millest.

poliitikud

Tõsi küll, mõnikord kipub tulemus olema väga monotoonne.

Aga soovitan seda sellegi poolest proovida, nagu ka programmi Coagula, mille autoriks on Rootsi programmeerija Rasmus Ekman.

Coagula muudab pilte heliks, näiteks minu mehaanilisest portreest tegi see juuresoleva kahina.

Ja kui ei tule ühtegi mõtet selle kohta mis piltidele nimeks panna, siis saab ju kasutada mõne tekstiautomaadi abi või lihtsalt vaadata kuidas paistaks Lorem Ipsum.

Põhimõtteliselt on seega võimalik lasta teha kogu loometöö sellistel väikestel programmidel (kõigepealt tekst, siis tekstist pilt ja pildist heli). Ise tuleks üksnes hinnata, kas tulemus kuhugi ka kõlbab.

Nancy Hustoni “Loomispäevik”

Nancy-HustonNancy Hustoni “Loomispäevik” tundus mulle pealkirja ja lühikokkuvõtte põhjal otsustades midagi sarnast nagu Antti Tuuri “Kuidas ma kirjutan romaani”, aga kui seda lugema hakkasin, siis paistis, et juttu tuleb hoopis teistel teemadel.

Esialgu oli üllatus suur, aga asi sai selgeks juba õige ruttu. Huston kirjutas: “Niisiis saab sellest minu loomispäevik. Minu raseduse logiraamat, aga mõtisklus ka teist laadi loomisest – kunstiloomest – ja võimalikest või võimatutest seostest nende kahe vahel.”

Nii ongi see loomispäevik hoopis avaramas tähenduses, kogum mõtisklusi ja kilde, sisaldades ka palju kultuurilooliselt huvitavat infot ajaloost tuntud kirjanikepaaride kohta.

Huston on sündinud Kanadas ja kirjutab peamiselt prantsuse keeles, kuigi see ei ole tema emakeel. Inglise keelde tõlgib ta oma teoseid ise. Ta oli aastaid abielus Tzvetan Todoroviga, kellega sai kaks last.

“Loomispäevik” lähtub rõhutatult naise vaatepunktist ning kohati on autori tõstatatud probleemid ja küsimusepüstitused minu jaoks veidi raskesti mõistetavad, näiteks:

“Kui kursus jaanuari lõpus algas, ei olnud mu rasedus veel nähtav; võisin üliõpilastele oma heameeleks kuulutada, et sedamööda, kuidas ma neile keha-vaimu probleemist mõningate kirjanike ja kunstnike näitel räägin, teen ise nende silme all läbi tõelise ihulise metamorfoosi.

Kas võivad nad öelda, et tunnevad mind, kui ma kuust kuusse aina gabariite ja garderoobi muudan? Kas on võimalik usaldada intellektuaalselt kedagi, kes nädalast nädalasse paisub ja pundub?

Ja kas ma ise usaldan ennast?”

Kuna mina ilmselt kunagi rasedaks ei jää, siis jääb selline nimetatud olekuga kaasnev ebakindlus mulle vist igavesti arusaamatuks.

Samas leidub ka asju, millega mul oli kergem kuidagi haakuda või suhestuda, näiteks:

“Ma tunnen isiklikult mitut naist, kes on olnud nördinud selle üle, kuidas neid on maailmale vaatamiseks esitatud, enamasti alasti ja hingeldavana mehe romaanis, keda nad on armastanud. Haruharva tõstavad kirjaniku ohvrid avalikult mässu…”

Kogu see problemaatika laiemalt, omaenda ja teiste elu kasutamine loomingu alusena, ongi Hustoni loomispäeviku läbiv teema. Ühest küljest on see teos ise selle ere näide, aga teisest küljest küllaltki laiahaardeline, sügav mõtisklemine taolise tegevuse erinevate tahkude üle.

“Minu Läti” ainetel

contraKuna Contra “Minu Läti. Anekdoot tõelisest eestlasest”, mille esitlus toimus folgi ajal Viljandis, pakub lugejatele kohati häid võimalusi võrrelda enda kogemusi autori omadega, siis räägib järgnev jutt vaid osaliselt sellest raamatust, sisaldades rohkem hoopis minu mälestusi.

Contra kirjutab, et temani jõudis kõigepealt Läti televisioon, kust hakkas vaatama kümneaastaselt spordiülekandeid, aga ka multikaid ning muusikasaateid. Minuni jõudis seevastu Läti raadio, mida veidi vanemalt vahel kuulama hakkasin, aga meelde jäi sellest ajast ainult 100. Debija “Kâ brînums”, mida siis palju mängiti.

Praegu vaatasin, et ka nende esimene singel “Vēlreiz” tuleb tegelt päris tuttav ette (ülikõva koreograafia, laulja mõningad liigutused meenutavad isegi mind ennast varases nooruses:), kuigi videosid ei olnud seni näinud kummagi puhul.

Juba enne seda oli loonud Läti suhtes aga positiivse emotsionaalse eelhoiaku Vennaskonna “Riia mu arm”, millele lisandusid teadmised ühisest ajaloost, mille vastu oli tärganud eriline huvi selle tõttu, et Vabadussõjas langes üks sugulane, kelle hauakivi Helme surnuaias näinud olin, Smiltene all.

Ja varasemas lapsepõlves jätsid sügava jälje ka Kārlis Skalbe muinasjutud, mis tundusid väga õudsed (need olid tegelikult kirjutatud täiskasvanutele).

Contra esimene reis Lätimaale oli 14-aastaselt terve perega.

Esimene Lätis käik, mida ma ise mäletan, oli ikka juba pärast passi saamist, kui käisin Valgast korraks üle piiri Valkas jäätist ostmas (tuleb välja, et see oligi mu esimene välisreis – ikkagi ju piiriületus). Viisat ei olnud selleks vaja, aga piiripunkt tuli läbida ja dokument ette näidata. Toona ei olnud Läti jäätis Eestis müügil veel nii laialdaselt nagu tänapäeval.

Mingit Läti ja Soome vastandamist, millest Contra kirjutab, minu puhul ei olnud, aga Lätis hääletamine, konduktoriga kohtumine ja Riias kilomeetrite kaupa kõmpimine tulid tuttavad ette.

Läti spordielust ei teadnud ma enne selle raamatu lugemist midagi, sest sport mind üldiselt ei huvita. Korra olen küll käinud Staicele jalgpallikeskuses, aga see oli lihtsalt väike kõrvalepõige, tutvumine kohaliku vaatamisväärsusega, mida lätlased näidata tahtsid, pikalt me seal ei peatunud.

Contra kirjutab spordist suht palju, muusikast vilksamisi (mõnest Läti eurolaulust, mainib Brainstormi), filmidest ja kunstist peaaegu üldse mitte. Kõvasti on muidugi juttu luulest ja sellega seonduvast; keelest, selle õppimisest ja tõlkimisest; õllest ja niisama seiklustest; veidi ka liivi asjast. Tema põhikohad Lätis on Valmiera ja Ventspils. Riia kohta oleks vaja Minu-sarjas ilmselt eraldi raamatut.

Brenguļi käib Contra jutust läbi seoses sealse õlletehasega, aga minule seostub see paik eelkõige ühe ammuse kalalkäigu (pärast seda ei olegi ma kordagi kalal käinud) ja sellega, et magasin seal hommikul Riia rongi oodates mõned tunnid raudteejaama ees pingil. Sealt läks siis peale ka üks kohalik talumees, suure alumiiniumist piimanõuga, mida ma tõsta aitasin. Sõitis Valmierasse.

Muu teksti sisse on pikitud mõnikümmend luuletust, mille juurde on pandud kirja nende saamislood. See teeb sellest nüüd sisuliselt teise Contra luulekogu, mille ma läbi olen lugenud. Esimene oli “Üüratu üürlane” (1996), tema üldse teine kogu, mille ostsin 20 aastat tagasi Viljandi raamatupoest.

Eile sai vaadatud uuesti “Elpojiet dziļi” (1967), kuulus Läti film, mis pääses kinodesse ligi 20 aastat pärast valmimist. See räägib raskustest, mis võisid saada laulukirjutajatele osaks nõukogude ajal. Peategelast kehastab Uldis Pūcītis, kes on Eesti vaatajatele ilmselt rohkem tuntud filmist “Hukkunud Alpinisti hotell” (1979). Filmi järgi on saanud nime tänapäeval Riias tegutsev klubi Četri Balti Krekli, kus mängitakse ainult läti muusikat. Minu Läti…

Johansoni “Atlantis abajas”

Katrin Johanson“Ma räägin talle oma kodust kaugel Põhjamaal, nagu mingi Nipernaadi. Räägin neist valgetest öödest, soodest tõusvast udust, vesikirbu teekonnast tumedal aeglase vooluga jõel, verevatest moonidest viljas, pärnapuus öösiti huikavast kassikakust, sammaldunud kivimüüri ääres lainetavast põdrakanepist ja kumalaste raskest lennust soojal unisel pärastlõunal… Kõigest, mida ma jään alati, südame murdumiseni igatsema.”

Nende sõnadega lõpeb Katrin Johansoni teine romaan “Atlantis abajas”, mis on raamatu tagakaanel toodud kokkuvõtte kohaselt “lugu üksindusest ja enesega leppimise võimalikkusest. Kord elab autor kaasa ühele tegelaskujule, siis teisele, nihkudes ühelt vaatepunktilt teisele.”

Postituse alguses toodud sõnad ütleb naine, kelle tegelaskuju tutvustades kasutab autor järgmist iseloomustust: “Tänu praktilisele meelele polnud ta kunagi võtnud liiga tõsiselt ei purjus vaimuhiiglasi, seksuaalset ega usulist ekstaasi, loomingulisi eksperimente, esoteerikat, idealistlikke loosungeid ega vandenõuteooriaid. Reesi ei uskunud ka romantikasse.”

Võib öelda, et see lugu räägib ka romantika võimalikkusest ja/või igatsusest selle järele. Romaani tegevus leiab aset meie ajal, sisaldades arvukalt äratundmisrõõmu pakkuvaid vihjeid, näiteks alltoodud laulule (antud juhul küll arvab see Reesi seal, et noorema põlvkonna esindajad pole Vene kultusbändist Akvarium midagi kuulnudki – enamasti võib-olla tõesti mitte, seda enam on põhjust seda siin esile tuua:).

Raamat on äärmiselt kergesti loetav ja ühe hooga läbitav (rahulikult lugedes kulub selleks umbes neli tundi). Tegevuspaikadeks Tallinn, Tartu, Viljandi…

“Nad olid veetnud mõnusad jõulud Viljandis. Istunud kohvikus, jalutanud lossimägedes, käinud kontserdil. Nad olid alasti teineteise vastu naaldunult vaadanud piki järve kallast kaarduva linna tulesid ja kuulanud selja taga sügavas toahämaruses küdeva ahju vaikset müha.”

…aga ka Podoolia, kuhu kunagi tehtud koopamatka Reesi vahepeal pikalt meenutab, ning Kreeka, kuhu ta lõpuks maandub, kusjuures lisaks temale on loos veel mitmeid olulisi tegelasi. Jutt on küllaltki psühholoogiline ja keerleb põhiliselt ümber inimsuhete, muu hulgas on kujutatud ühte operatsiooni, sünnitust, surma ja matust. Üldine meeleolu ei ole nii helge nagu käesolevast postitusest võib paista.

Kui eelmisel aastal sai siin seoses Johansoni esimese romaaniga “Läbikäidavad toad” mainitud, et suht tugevate ja isiklike debüütide puhul valitseb alati oht, et järgmine raamat tuleb lahjem või kannatab ülepingutamise all, siis nüüd võib tõdeda, et see latt on ületatud. Minu meelest on tema teine romaan parem kui esimene. Kindlasti üks autor, kelle loomingul tasub ka edaspidi silm peal hoida.

Raamatu sain siin tutvustamiseks kirjatuselt Varrak.