Rubriik: kirjandus

Hendrik Relve “Minu elu uhkemad loomad”

Hendrik Relve “Minu elu uhkemad loomad” on raamat, mis tekitab minus väga vastakaid tundeid. Ühest küljest võimaldab see heita pilke kaugetesse paikadesse, kuhu ma ise iialgi ei lähe – saada osa asjadest, mida ma oma silmaga kunagi ei näe. Teisest küljest on selge, et neid paiku külastades on Relve jätnud keskkonnale päris suuri jalajälgi (lennanud ühest maailma otsast teise jne.), ohustades sellega ka ise neid samu väljasuremisohus liike, kellest ta selles raamatus kirjutab.

Varem oli mul Relve raamatutest loetud ainult “Vahtral on sünnipäev sügisel” (1981), mis nägi trükivalgust samal aastal, kui mina sündisin. Praegu ma selle sisu küll enam täpselt ei mäleta, aga kunagi varases nooruses mõjus see üsna mõtlemapanevalt, jättis sügava mulje (nagu veidi hiljem Rachel Carsoni “Hääletu kevad” ja muud sellised klassikud). Relve tehtud raadiosaateid olen kuulanud juhuslikult, telesaateid vaadanud harva, kuid needki on jätnud üldiselt hea mulje.

Ka see kõnealune raamat on iseenesest ju täitsa kena. Relve jutustab oma kohtumistest loomadega, see tähendab ka neist loomadest endist, keskendudes paikadele, mis asuvad väljaspool Euroopat. Kaetud on Antarktika, Artika, Aasia, Aafrika, Austraalia, Põhja- ja Kesk-Ameerika, Lõuna-Ameerika. Lood on lühikesed, kuid sisukad. Huvitavaid fakte ja reisikirjeldusi leiab sellest raamatust palju. Teksti täiendab üle paarisaja pildi. Fotod on küllaltki head, asjakohased.

Lõpuks aga tekib ikkagi probleem. Ühest küljest tahaks öelda, et see on hea raamat, mis avardab lugejate maailmapilti, suurendab keskkonnateadlikkust. Ja nii see tõesti ongi. Teisest küljest on samas täiesti selge, et see õhutab sisuliselt rännukirge, mille rahuldamine mõjub keskkonnale halvasti, kahjustades kokkuvõttes ka neid uhkeid loomi, kellest selles raamatus juttu on.

Relve on jaganud nüüd seoses selle raamatu ilmumisega mitmeid intervjuusid, milles on rääkinud ka enda edasistest reisiplaanidest. Aastavahetuseks tahab rännumees minna sügavale polaaröösse, Teravmägede jääkõrbesse. Veel on kavas külastada erinevaid paiku Lõuna-Ameerikas: otsida Kolumbia džunglist indiaanlaste kadunud linna, sõita Hondurases mööda kärestikulist jõge jne. Tema sõnul hoiavad sellised reisid meele värskena – tekitavad tunde, et kuni rändad, seni elad.

Mina seevastu tunnen, et peaksin lõpetama selliste raamatute lugemise, sest need tekitavad liiga suurt kiusatust minna ka ise nö. halvale teele ehk anda järele rännukirele, muutuda omamoodi tarbimisühiskonna produktiks, kes hangib elamusi loodusturismist. Ega asjata räägita, et üheks suurimaks ohuks väljasuremisohus liikidele on muutunud suured loodusesõbrad, kes sõidavad kogu maailmast kohale selleks, et neid ohustatud liike oma silmaga näha, filmida ja pildistada.

Seega võib Relve raamatut pidada kahjulikuks just selle pärast, et see on hea.

Rääkides oma raamatust ühes raadiosaates andunud fänni Marek Strandbergiga, seletas Relve, kui teemaks oli orangutani elupaikade hävimine Borneo saarel, et talle meeldib inimestele rääkida, et süüd selle pärast peaksime tundma meie kõik, sest osana tsiviliseeritud maailmast tarbime ju meiegi tooteid (kosmeetika, maiustused, ravimid jpm.), mis sisaldavad palmiõli, mille saamiseks rajatakse istandusi vihmametsade arvelt. “Meil kõigil peaks olema niisugune pärispatu süütunne,” teatas ta.

Mina seda süükoormat küll nii ühtlaselt ei jaotaks, sest inimeste tarbimisharjumused ja elustiilid on nii võimalustest kui ka isiklikest valikutest tulenevalt väga erinevad ka meie regioonis. Suurem süü lasub siiski neil, kes langetavad valikuid, mis nende ökoloogilist jalajälge suurendavad, kusjuures palmiõli sisaldavate toodete tarbimine on selles mõttes (suhteliselt võttes) süütum tegevus kui pikad õhusõidud kaugetesse paikadesse, ükskõik kui lummav sealne loodus ka ei oleks.

Vahur Laiapea “Kodutud seosed”, “See habras elu”

Juba aastaid tagasi esitas bioloog-genealoog Mati Laane hüpoteesi, mille kohaselt on vaimsed huvid ja loomingulised võimed geneetiliselt päritavad. Tema katsele seda tõestada heideti ette faktide eiramist ning soovi leida põhjuslikke seoseid juhuslikkuses. Vähemalt osaliselt oli kriitika kindlasti õigustatud, kuid mõeldes Laiapeade suguvõsale, tundub mulle, et mingi selline geen, mis paneb inimesi luuletusi kirjutama, võib isegi eksisteerida.

Rahvastikuregistri andmetel elab Eestis praegu 37 seda perekonnanime kandvat isikut, aga kõik ei ole muidugi omavahel veresugulased. Neist vähemalt kolm (ja võib-olla rohkemgi) on kirjutanud arvestataval hulgal luuletusi. Üks olen mina, teine minu onu Kalju ning kolmas minu vanaonu pojapoeg Vahur Laiapea. Kusjuures me kõik oleme teinud seda ilmselt teineteisest täiesti sõltumata, üksteist kuidagi mõjutamata. Juhuslik kokkusattumus? Võib-olla, aga ikkagi väga kummaline.

Onu Kalju ei ole avaldanud ühtegi luulekogu, kuid on esitanud oma rahvalikke, humoorikaid värsse nüüd vanemas eas mitmesugustel üritustel. Mina koondasin oma noorusaja luuletused mõne aasta eest kahte kogusse (poodidest otsas, kuid siiski veel saadaval). Vahur Laiapea, kelle luuletusi oli ilmunud juba varem Loomingus, eelmisel aastal avaldatud kogu “Kodutud seosed” on nendega võrreldes palju tõsisem, täiskasvanulikum – see jõudis ka Betti Alveri kirjandusauhinna nominentide hulka.

Kriitikud on toonud välja, et selles leiduvad tekstid on väga terviklikud ja viimistletud. Samas on ka rõhutatud, et need sobivad hästi reprodega Jaan Toomiku maalidest, moodustadeski terviku justkui nendega koos. Minu jaoks see osa tegelikult hästi tööle ei hakanud. Millegipärast eeldasin, et pildid ja tekstid on vaheldumisi ühekaupa, üks peegeldamas teist, aga on hoopis grupeeritult. Meeleolud on neil küll sarnased (sünged, ängistavad, valusad), kuid lugedes jätsin ma pildikogud, mis katkestasid luulevoogu, esimese hooga vahele, pöördudes nende juurde tagasi alles hiljem, kui kogu tekst sai loetud, et neid siis rahulikult silmitseda.

Meeleolu oli minu jaoks kah üldiselt liiga masendav (praegusel eluperioodil; mõnel varasemal olnuks rohkem samal lainel), aga tekstid on head, huvitavaid sõnaseadeid täis. Nendega annab mängida seda mängu, kus erinevatest luuletustest võetud ridadest pannakse kokku uus, näiteks:

käes suureks kahanemise aeg
moodustavad sõnu kalgid laused
soolikad keedavad toidu pasaks
unistused tuharseisus nendelgi

elupuude vahel seal surnuaia nurgas
pursatud seemne imeb peenis endasse

Olles need üsna juhuslikult valitud, suvalistest luuletustest rebitud read järjestikku seadnud, mõtlesin kohe, et kaks viimast pean küll välja tsenseerima, sest on tegelikult täiesti kohatu neid sedasi algsest kontekstist lahutades kokku panna, aga… ahh, las jäävad ka need kohatud seosed! Tuleb lihtsalt rõhutada, et siin ülaltoodud read ei pruugi vastata vähimalgi määral nende autori mõttele – selleni jõudmiseks tuleb siiski lugeda luulekogu ennast.

Hiljuti avaldas Vahur Laiapea oma 60. sünnipäevaks fragmentaariumi “See habras elu”. Selle aluseks on valdavalt 2010-2020 ajakirjanduses ilmunud lood, mille kirjutamiseks andis talle tõuke enamasti mõne dokfilmi tegemine või tegemise katse. Raamatus on kasutatud algseid tekste, mitte lehes ilmunud ületoimetatud versioone. Varem täiesti avaldamata on ainult eelmisel aastal valminud lugu kohtumisest Avo Viioliga, mis ei sobinud ühtegi ajalehte.

Viiol oli teatavasti kultuurkapitali juht, kes jäi 2002. aastal vahele sellega, et oli oma ametiseisundit kuritarvitades riisunud enam kui 8,5 miljonit krooni. Kohus mõistis mehe mõneks ajaks vangi ning kohustas teda kogu raha tagasi maksma. Selle raha oli ta aga juba kasiinodes maha mänginud. Eelmiseks aastaks oli ta maksnud tagasi vähem kui ühe protsendi nõutavast summast. Kultuurkapitali taotlusel kuulutas kohus siis lõpuks välja Viioli pankroti (enda maksejõuetust tunnistas ta isegi), et nõude rahuldamiseks saaks hakata realiseerima tema vara, sh. päranduseks saadud vara.

Kogu juhtum on saanud meedias aastate jooksul kõvasti tähelepanu, puudutanud kindlasti paljude õiglustunnet. Vahur Laiapea tahtis teha Viiolist filmi juba 2003. aastal, kui mees vangis istus, aga Viiol seda toona ei soovinud. Sellest eelmise aasta sügisel valminud loost, mis sündis pärast Viioli pankroti väljakuulutamist (sellest protsessist loos juttu ei ole, vaadeldud on Viioli elusaatust laiemalt) tuleb samas välja põhjus, miks kultuurkapital lõpuks tema pankrotti taotlema hakkas. Asi oligi ilmselt pärandvaras. Nimelt suri eelmise aasta veebruaris Viioli ema, paar aastat varem vanem vend. Meedias ilmunu põhjal oli mulle jäänud Viiolist mulje kui ülbest slikerdajast, aga selles loos on teda kujutatud teistsuguses valguses, inimlikuma näoga.

“Nüüd, peale ema ja venna surma on Avo elus uus aeg. Ligi kümme aastat oli ema voodihaige. Kümme aastat hoolitses Avo ema eest päevast päeva. Kümne aasta jooksul ei saanud ta pikemaks ajaks kodust lahkuda. Selle kümne aasta sisse mahub paar aastat, mil ta hoolitses korraga kahe voodihaige eest. Ka vend oli elu viimased kaks aastat voodihaige. Ema ja vend elasid väikese, mugavusteta maja kahes ülakorruse toas, Avo allkorrusel. Toidu valmistamine ja haigete toitmine, riiete ja pesu vahetamine, puhtuse pidamine, voodihaigete pesemine. Nende tõstmine, asendi muutmine, et lamatisi ei tekiks. Lamajate soovid ja palved. Hääbuvate inimeste valu ja vaev, tujud ja soovid. Üles-alla. Üles-alla. Ka siis, kui haige jalg metsikult valutas. Kümme aastat. See on väga pikk aeg. See oli kohustus, mis määras sellel ajal minu elu, ütleb Avo.” (lk 94)

Pärandvara müügist sai pankrotihaldur kätte vaid 20400 eurot. Tasuda jäi pärast seda veel üle poole miljoni, kuid selle saamist peab kultuurkapital üsna lootusetuks. Huvitav, mis Viiolist nüüd edasi on saanud? Millega ta üldse tegeleb praegu?

Peaks panema ka enda artiklitest kokku mingi kogumiku. Mul on need olnud enamasti küll nii päevakajalised, et kõlbavad veel vaid makulatuuri, kuid aastate jooksul on siiski kogunenud ka veidi selliseid, mis omavad püsivamat väärtust. Peaks need kuhugi kaante vahele koondama.

“Romantikuna I maailmasõjas ja Petrogradis”

Läänemaalt pärit Mihkel Turmann (1882-1952) oli kolmandat põlve koolmeister. 1915. aasta alguses mobiliseeriti ta sõjaväkke. Juba mõne kuu pärast jõudis Turmann rindele, kuid sinna jäi ta vaid paariks nädalaks. 1915. aasta juulist 1917. aasta juulini baseerus ta Petrogradis, kuuludes Volõõnia kaardiväepolgu tagavarapataljoni, mis sai siis tuntuks kui esimene veebruarirevolutsiooni ajal ülestõusnute poole üle läinud väeosa. Turmann saatis lähedastele arvukalt kirju, millele tuginedes kirjutas pärast sõda kokku päeviku. Tema pojapoeg Tiit Kaljuste (perekonnanimi eestistati 1935. aastal), kes ei ole oma vanaisa kunagi näinud, koostas nüüd selle trükiversiooni, mis on varustatud peamiselt Ago Pajuri sulest pärit joonealuste kommentaaride, Kaljuste pikema sissejuhatuse ja järelsõna ning Peterburi ajaloolase Aleksei Kalistratovi kirjutatud lühikese ülevaatega Volõõnia kaardiväepolgu ajaloost.

Väljavõtted Turmanni päevikust ilmusid tegelikult juba käesoleva aasta veebruaris ja märtsis 15-osalise järjejutuna ajalehes Lääne Elu. Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi kaudu on need igaühele vabalt kättesaadaavad. Soovitan aga siiski lugeda raamatut, sest ajalehes on sissekanded päevikusse toodud kõvasti lühendatud kujul. Seal puuduvad nende konteksti selgitavad saatetekstid ja joonealused kommentaarid. Välja on jäetud ka (peamiselt Turmanni kirjutatud) luuletused, mida raamatus on umbes poolsada. Samuti ei ole ajalehes teksti illustreerivaid pilte – neid leiab sellest raamatust veel palju rohkemgi kui luuletusi.

Pajur märkis raamatu esitlusel Haapsalus, et erilise väärtuse annab sellele 1917. aasta veebruarirevolutsiooni erakordselt hea kirjeldus lihtsõduri silme läbi. 1917. aasta sündmused võtavad enda alla umbes 130, 1916. aasta omad 40 ja 1915. aasta omad 60 lehekülge. Saatetekste on kokku paarkümmend lehekülge. Isiku- ja kohanimede register puudub. Minu arvates on päris huvitavad ka Turmanni pikad kirjeldused Peterburi (toonase nimega Petrogradi) linnast ja sealsetest vaatamisväärsustest, aga ka soldatite igapäevaelust ja lihtsalt enda läbielamistest. Luulekoguna see raamat võib-olla väga suurt väärtust ei oma, kuid teatud tunnetust tollest ajast aitavad kahtlemata anda edasi isegi päevikusse pikitud salmikesed.

Pikemate mõtiskluste kõrval leiduvad lühiteated päevasündmustest ja uudistest ei ole samuti väärtusetud, vaid võivad rääkida kokkuvõttes küllaltki tähelepanuväärseid lugusid. Näiteks…

Haruldane juhtum: tramvai peal löönud keegi ohvitser soldatit, et see piletita sõitnud. Soldat lasknud ohvitseri kohe surnuks. Selsamal põhjusel saanud üks kindral tublide soldatite käest tuupi. Soldat pealekauba kiskunud selle “kõrgeaulise” sineli kaltsudeks lõhki. (lk 85)

Need ülaltoodud read pani Turmann kirja 1915. aasta sügisel. Sama teemat käsitleb ta hiljem veel korduvalt.

Päevauudised. Vaba sõit linnatramvail kõigile alamväelastele keisri poolt lubatud. (lk 94)

Tramvail sõit, mis kord soldatitel keelatud oli, on vana Kolja Inglise saadiku ettepanekul vabaks lubanud, kuid maksu eest. Maksu aga ei võeta meilt, selleks on rahvas kaastundlik. (lk 99)

Aeg-ajalt ja samm-sammult langevad laastud meitele kingitud ja lubatud õiguste küljest maha, mida riigi Kolja ise lubanud. Tramvail nõutakse, et peab olema уволънителъный билетъ ja teiseks уволънителъный билетъ ездитъ на трамвае ja veel kolmandaks проездной билетъ. Tähendab – keelatud! Vägisi surutakse sind inimeste hulgast välja loomade liiki! Neetud ülemus! (lk 103)

Sellised olid meeleolud ja arengud selles esmapilgul ehk mitte kõige tähtsamas olmelises küsimuses, mida on hakatud aga pidama üheks veebruarirevolutsioonini viinud (alamväelaste) kääriva rahulolematuse põhjuseks, 1916. aastal. 1917. aastal olukord muutus.

Soldatitele kuulutatakse vaba sõit tramvail, mis seni ikka vana riigikorra ajal sajad aresti alla pani. (lk 157)

Tähtjas selle tee ääres on vangimaja (endine teemaja, mis vana rezhiimi ajal vangimajaks ümber muudeti) täiesti ära lõhutud akende ja ustega. Teadagi päästeti siit vabaduse algel sajad soldat-vangid lahti, keda siin kas mõnele paksmaole au andmata jätmise pärast või tramvail sõidu pealt tabati ja siis vangi paigutati. (lk 162)

Turmanni tekst on üsna otsekohene ja avameelne. Muu hulgas kirjutab ta pikalt-laialt ka kirjavahetusest ning kohtumistest neidudega (ta oli sel ajal veel poissmees), mille tõttu võis jääda koguni kirikus käimata.

Trehvasin kokku Eesti neiudega, kes meid oma korteris väga lahkelt vastu võtsid. Söögiks anti teed ja saia, kotleta [kotlette] ja kartohlisi [kartuleid]. Aeg läks siin lõbusalt, nii et palvemajasse minek nõuks jäi sel päeval. (lk 104)

Kokkuvõttes päris meeleolukas ja huvitav lugemine. Kuna päevik on kirjutatud kokku siiski veidi hiljem, muutunud oludes (punkti pani Turmann oma kirjatööle 1920. aasta kevadel), võib arvata, et vähemalt midagi juhtunust jättis autor ka välja, võib-olla hindas mõningaid asju tagantjärele ümber (Kaljuste järelsõnas on veidi juttu ühest kummalisest fotost, millel on näha Turmann 1917. aasta sügisel rindel valimisagitatsiooni tegemas). Lugedes meenus mulle aga venelaste projekt “1917. Свободная история”, millega üritati anda 1917. aasta sündmustest (läbi nende kaasaegsete silmade) selline pilt, mis võiks avaneda tänapäev sotsiaalmeedias, kui see toona eksisteerinuks. Põnev.