kirjandus – Lehekülg 25

Vabadussõja ajaloost

Vabadussõjaga seostub mul varasest lapsepõlvest kaks asja: minu vanaisa, kes oli sündinud 1912. aastal, rääkis, et ta nägi kuidas Eesti sõdurid tulid, nende talus peatusid ja edasi läksid, ning Ernst Proosa hauatähis Helme surnuaias.

Ernst oli vanaisa onupoeg. Ma ei mäleta, et vanaisa oleks öelnud kunagi midagi täpsemat nende sõdurite kohta, keda ta oma lapsepõlves nägi, aga tundub tõenäoline, et üks neist võis olla Ernst – ainus perepoeg talus (tema noorem vend August suri neljaselt), kuhu asusid palju aastakümneid hiljem elama minu vanaisa ja vanaema, kelle juures maal sai lapsepõlves nii suvel kui talvistel vaheaegadel pikalt viibitud. Tema hukkumise täpsematest asjaoludest lugesin alles hiljem, kui minu vanavanemad olid juba surnud, vanast ajalehest, mis tänu Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivile kättesaadavaks osutus.

Vabadussõja lõpust on möödunud nüüdseks juba 100 aastat. Manalasse on varisenud isegi need, kelle mälestused sellest ajast olid lapse omad. Aja möödudes muutub rahva ajalooteadvuse kujundamisel suulisest pärimusest järjest olulisemaks kirjasõna. See asetab erilise vastutuse ajaloolastele, kelle tööks on muuta minevik inimestele hoomatavaks.

Tartu rahu 100. aastapäevaks ilmunud kaheosaline “Eesti Vabadussõja ajalugu” on tõeline mammutteos, mille kallal hulk autoreid töötas pikki aastaid. Seda arvestades tunduks ilmselt üsna kohatu ühe asjaosalise väide, et see on tegelikult lihtsalt pinnapealne kratsimine, kui ta ei oleks lisanud, et andmestikku on lihtsalt tohutult palju. Jah, need lahingute kirjeldused võivad muutuda järjest lugedes küll vahepeal tüütuks, aga kui otsida midagi väga konkreetset, ei pruugi leida selle kohta midagi.

1919. aasta suvel Postimehes ilmunud teadete kohaselt langes Ernst Proosa enamlaste kätte vangi 1918. aasta 31. detsembril Roobe mõisas ning hukati järgmise aasta 24. mail Smiltenes. Roobet on selles raamatus mainitud vaid korra: “Edu arendades sunniti vaenlane [30. jaanuari] õhtuks lahkuma ka Roobe ja Hummuli piirkonnast.” Lõve mainitakse samuti ainult seoses jaanuari teises pooles, kui oli alanud Eesti vägede vastupealetung, toimunud lahingutega Helme ja Tõrva all. Samas on aga kirjas, et Tõrva hõivasid punased 1. jaanuaril, jätkates sealt liikumist Viljandi suunas. Nendest aktsioonidest, mille käigus Ernst detsembri lõpus vangi langes, juttu ei ole.

Vabadussõja Ajaloo Seltsi veebilehel avaldatud Vabadussõjas langenute koondnimekirjas on tema surmapaigana mainitud hoopis Stackelni, mida tuntakse tänapäeval rohkem lätikeelse nimega Strenči (kena väike kohake, mis asub Smiltenest umbes 30 kilomeetri kaugusel). Strenči ja Smiltene vallutamisest on selles raamatus veidi kirjutatud. Strenči langes Eesti vägede kätte 25. mai õhtuks, Smiltene 29. mail. Ajaliselt sobiks seega mõlemad.

Rahvusarhiivi digiteeritud kogudest õnnestus leida Ernst Proosa kohta täidetud Eesti Rahvaväe Viljandi maakonna komisjoni vastuvõtte leht, mis pärineb 1918. aasta 18. detsembrist. Seal on kirjas, et ta oli usutunnistuselt luterlane, perekonnaseisult poissmees, lõpetanud kihelkonnakooli, ametilt põllumees ja kirjutaja ning olnud varasemalt sõjaväeteenistuses kolm aastat. Samas ei olnud märgitud seda, kuhu ta 1918. aasta detsembris teenistusse määrati.

See viimane asjaolu on kutsunud veel 1922. aastal esile väikese kirjavahetuse sõjaväevõimude ja Lõve vallavalitsuse vahel. Vallavalitsuselt on palutud infot selle kohta, kas 1919. aastal enamlaste poolt tapetud Ernst Proosa teenis kusagil Eesti väeosas ja nimelt missuguses.

Vallavalitsusest on pöördutud selles küsimuses tema vanemate poole, kelle andmetel saadeti Ernst teenistusse Eduard Kubbole allunud Kärstna gruppi, langes teenistuskohustuste täitmisel vangi ja selle tagajärjel tapeti. Teistes Eesti väeosades ta ei teeninud.

Helmest pärit Kubbo oli 3. jalaväepolgu ülem (hukati 1941. aastal nõukogude julgeolekuorganite poolt). Ta juhtis ka jaanuari alguses toimunud Kärstna lahinguid, millega enamlaste pealetung lõpuks seisma pandi. 3. jalaväepolgu materjalid on küll digiteeritud kujul kättesaadavad (ERA.542), aga need on väga mahukad ning täpsem arvepidamine kaotuste ja koosseisu üle näib seal algavat 1919. aasta jaanuarist. Ernst Proosa kohta ei õnnestunud mul kiire sirvimisega midagi leida, põhjalikuks süvenemiseks ei ole praegu aega.

On tähelepanuväärne, et rahvaväkke astus Ernst samal päeval (18. detsembril), kui enamlased hõivasid Valga, kust sakslased olid eelmisel päeval lahkunud. Sundmobilisatsiooni alla tema aastakäik siis ei kuulunud, seega pidi minema vabatahtlikult. Tõuke selleks võis nähtavasti anda soov peatada enamlased enne, kui nad jõuavad tema kodutaluni.

Vabadussõjas tapetud rahvaväelasi maeti Helme kalmistule vähemalt 47, lisaks aga veel kümneid punase terrori ohvriks langenud ümbruskonna elanikke. Tõrva oli sel ajal, nagu ajalehed hiljem kirjutasid, läbi ja läbi punane – terrori teostamisel etendasid suurt osa kohalikud enamlased. Ka Ernsti langemine vangi, nagu Postimehe artiklis märgitakse, teostus Roobes tänu kohalikele.

“Eesti Vabadussõja ajalugu” hõlmab lisaks lahingutele muidugi ka palju muud (sõda algab esimeses köites alles leheküljelt 177). Selles hoiatatakse nõukogudeliku ajalookäsitluse kallutatuse eest ning märgitakse, et teos ise on kirjutatud ajaloolise tõe poole püüeldes, kuid siiski selgelt Eesti vaatepunktist. Tunnistatakse ka rahva suurt lõhestatust Vabadussõja alguses, kuigi selle täit ulatust ja põhjuseid on tänapäeval ilmselt raske mõista.

Jäin silmitsema selles raamatus tabelit 1919. aasta aprillis toimunud Eesti Asutava Kogu valimiste tulemuste kohta, kus on toodud eraldi välja ka sõjaväes antud häälte arv. Tavaliselt ongi nende valimiste tulemused esitatud häälte ja kohtade arvu, mitte protsentidena, aga tekitasin häälte arvu põhjal nüüd uue tabeli, kus on toodud häälte jaotus nii kokkuvõttes kui ka eraldi sõjaväes ja väljaspool seda.

Mida nende numbrite põhjal järeldada? Üldiselt on arvatud, et sotside tugev esinemine Asutava Kogu valimistel oli tingitud sellest, et nende taha koondusid varem enamlasi toetanud vaesemad kihid. Tuleb aga välja, et sõjaväes oli nende toetajate osakaal veel palju suurem kui väljaspool seda.

August Rei kirjutab oma mälestustes, et kohalike tööliste kaldumine enamlaste tagant sotside toetajateks tulenes Lenini otsusest vabrikud Eestist evakueerida. See tundub üsna usutav. Rahvaväelaste puhul võis mängida määravat rolli arvatavasti see, et sotsid pooldasid sõja kiiret lõpetamist (separaatrahu) ja radikaalset maareformi.

Punaarmee vastas seisis siis rahvavägi, mis oli sisuliselt poolenisti punane. Ilmselt olid sellised tulemused ka põhjus, miks pärast Asutava Kogu valimisi hoogustus eestlastest punaväelaste ületulek.

Nii et ainet mõtisklusteks pakub “Eesti Vabadussõja ajalugu” küllaga. Kui keegi hangib selle lootusega saada teada midagi täpsemat oma esivanemate või kaugete sugulaste võitlustee ja saatuse kohta, tuleb aga võib-olla pettuda, sest nii detailidesse ei minda, et iga väike operatsioon ja kõik tegelased ning nende käigud kirja oleks pandud.

Rahvusarhiivi digiteeritud kogudest leiab juba väga palju Vabadussõjaga seotud allikaid, aga paraku on neist raske kellegi kohta midagi üles leida, kui ei ole täpselt teada, kust otsida. Juhtumisi on just praegu käimas projekt, ühisloomealgatus, mille käigus nüüd vabatahtlike abil need allikad vähemalt osaliselt konkreetsete nimedega seotakse. Kel aega, soovitan kindlasti panustada!

Voltaire “Filosoofilised kirjad”

See raamat on olnud teel väga kaua. Esimene prantsuskeelne väljaanne ilmus 1734. aastal. Eestikeelne tõlge jõudis kirjastusse 2012. aasta alguses, aga laiema lugejaskonnani, kui nii võib öelda, alles eelmise aasta detsembris.

“Filosoofilised kirjad” sisaldab veerandsada esseed. Eesti keeles on varem avaldatud (1999. aastal Vikerkaares) ainult viimane, milles Voltaire (1694–1778) polemiseerib mitmete Blaise Pascali (1623–1662) seisukohtadega. See essee on kõige pikem, nii vormiliselt kui ka sisuliselt teistest mõnevõrra erinev. Ülejäänute kohta selle põhjal mingeid järeldusi teha ei maksa.

Voltaire’i tähtsus Prantsusmaa ja Euroopa ajaloos peaks olema üldiselt teada. Lühidalt on see võetud kokku näiteks 1943. aastal ajalehes Sakala, millest siinkohal väike kuvatõmmis.

Palju pikemalt ja põhjalikumalt on see kirjutatud lahti Marek Tamme saatesõnas, mille leiab kõnealusest raamatust. Tamm märgib, et Voltaire ei olnud küll filosoof selles mõttes, et ta oleks püüdnud töötada välja mingit oma algupärast mõistesüsteemi, kuid kindlasti oli ta seda “tähenduses, mille see sõna omandas 18. sajandi teise poole prantsuse keeles. /—/ Nimelt hakkas le philosophe 18. sajandi teisel poolel üha enam tähendama vabameelset mõtlejat, uute valgustusideaalide esindajat, kes kirjutas prantsuse keeles ja pöördus ennekõike avalikkuse poole.”

Selline avaliku intellektuaali (rahvavalgustaja) roll ongi see, mille tõttu Voltaire’i on hakatud tagantjärele pidama üheks Prantsuse revolutsiooni vaimseks ja ideeliseks ettevalmistajaks, kusjuures eriti suurt mõju omistataksegi just antud teosele.

Iroonilisel kombel kuulutab Voltaire ise selles: “Jaotage inimsugu kahekümneks osaks: üheksateist nendest moodustavad need, kes töötavad kätega ning ei saa mingi Locke’i olemasolust elades teada; viimases, kahekümnendas jaos aga pole neid, kes loevad, just kuigi palju. Ja nende hulgas, kes loevad, leidub kakskümmend sellist, kes loevad romaane, ühe sellise kohta, kes uurib filosoofiat. Mõtlevate inimeste hulk on äärmiselt väike – ja nemad juba maailma rahu häirima ei kipu.”

Voltaire toetub nendes esseedes enamasti Inglismaalt hangitud kogemustele (algne pealkiri “Kirjad inglastest”), viibis seal 1726–1729, võrreldes sealseid olusid Prantsusmaa omadega. Need võrdlused ei ole tegelikult alati prantslaste kahjuks. Näiteks: “Mis puudutab häid ajaloolasi, siis neid inglastel minu teada veel pole – nende endi ajaloo pidi kirjutama prantslane. Ehk pole inglise vaim, mis on kas jahe või tormakas, veel omandanud seda ajalookirjutuse siirast ilukõnelisust ning tema ilmet, mis on ühtaegu ülev ja lihtne; võib ka olla, et kõiki nende ajaloolasi on diskrediteerinud pilku hägustav parteivaim – pool rahvast on ülejäänud poolega alati riius.”

Esseedes käsitletud teemadest ma siin mingit üksikasjalikku loetelu tegema ei hakka. Osad neist pakuvad huvi vaid ajaloo vaatepunktist. Teiste puhul võib leida kokkupuutepunkte ka tänapäevaga. Näiteks vaktsineerimisvastastel soovitan lugeda Voltaire’i kirja rõugete pookimise kohta. Samuti on tal huvitavaid mõtteid teaduse rahastamise teemal.

Voltaire oli ühest küljest selgelt usulise sallivuse eestkõneleja, kuid samas võib leida tema tekstidest kohti, mis muudaksid ta tänapäeval kindlasti poliitiliselt täiesti ebakorrektseks autoriks. Pean silmas tema mõtteavaldusi juutide kohta: “Juudid on alati vabastajat oodanud; kuid nende vabastaja on nende ja mitte meie jaoks. Nemad ootavad messiast, kes teeks juutidest kristlaste valitsejad; meie ootame, et messias liidaks ühel päeval juudid kristlastega; nad on selles suhtes meiega täpselt vastupidisel arvamusel. /—/ Juute ei vihatud mitte sellepärast, et nad uskusid ainujumalasse, vaid sellepärast, et nad vihkasid naeruväärsel kombel teisi rahvaid, sest nad olid barbarid, kes halastamatult tapsid võidetud vaenlasi, sest see labane, ebausklik, rumal, kunstideta, kaubanduseta rahvas põlgas kõige tsiviliseeritumaid rahvaid.”

Ei ole küll mingit põhjust arvata, et Voltaire oleks toetanud holokausti, aga just sellised kirjakohad olid ilmselt põhjus, miks ta sobis hiljem ka natsidele ning miks teda võis tõsta Saksa okupatsiooni ajal Eestis esile Euroopa kultuurikandjana. Natukene sarnane on tegelikult ju lugu ka tema ja Prantsuse revolutsiooniga. Mina ei ole küll kindel, et Voltaire sellist verevalamist toetanud oleks, kui ta selleni elanuks.

“Usundid ja vaimsed õpetused Eestis” – korralik teejuht

Reet Hiiemäe monograafia “Usundid ja vaimsed õpetused Eestis” annab äärmiselt hea, erapooletu ja objektiivse ülevaate Eestis levinud vaimsetest õpetustest selle sõna kõige avaramas tähenduses. Raamat vastab teaduslikkuse kriteeriumidele, kuid sobib väga hästi ka laiemale lugejaskonnale.

Eestlasi peetakse suhteliselt usuleigeks rahvaks, keda iseloomustab samas suur huvi erinevate vaimsete õpetuste vastu. See näiline vastuolu on tingitud sellest, et enamik Eesti elanikest ei ole sidunud ennast ühegi kindla religiooniga, vaid vaatab maailma pigem otsiva pilguga, avatud silmadega. Hiiemäe raamat sobib suurepäraselt teejuhiks neile, kes soovivad seda rada mööda edasi minna.

Autor on seadnud eesmärgiks näitlikustada Eesti ühiskonnas leiduva usundilise mõtlemise paljusust ja mitmekesisust, aga ühtlasi ka kogu seda valdkonda inimlikustada ja pakkuda pidepunkte selles orienteerumiseks. Raamatus leidub lausa 100 temaatilist peatükki, keskmise pikkusega 2-3 lehekülge, igaüks pühendatud mõnele usundile, usuvoolule või vaimsele õpetusele.

Palju on muidugi juttu kristlusest selle mitmesugustes avaldumisvormides: luterlus, katoliiklus, õigeusk, vanausulised, adventism, baptism, metodism, Elu Sõna, Jehoova tunnistajad, mormoonid, nelipühilased jne. Omaette peatükid on saanud ka sellised Eesti ajaloost tuntud nähtused nagu vennastekogudused, taevaskäijate liikumine ja maltsvetlus.

Üldiselt on keskendutud siiski sellele, et anda pilt usumaastiku praegusest seisust. Iga usuvoolu puhul on juttu selle ajaloost, põhilistest seisukohtadest ja seotusest Eestiga, aga toodud välja ka mõni kogemuslugu ning viiteid kirjandusele, millega lähema huvi korral tutvuda tasub.

Islam ja judaism on saanud kristlusega võrreldes palju vähem tähelepanu (eraldi peatükid on lisaks vaid sufismi ja kabala kohta), aga see on tegelikult päris loogiline, sest nende kandepind ongi ju Eestis tunduvalt väiksem. Islami puhul on isegi mainitud, et siin on tegutsenud ühes koguduses koos nii sunniidid kui ka šiiidid, kes mujal maailmas sellist koostööd üldiselt ei tee.

Esindatud on ka teised suured maailmareligioonid ja õpetused: budism, hinduism, konfutsianism, sikhism, taoism. Eesti oma maausk ja taarausk. Kõikvõimalikud Lääne moevoolud antroposoofiast ja teosoofiast saientoloogia ja moonluseni (ühinemiskirik). Aga samas ka satanism, ateism ja paroodiareligioonid, näiteks kopimism, mida toetavate avaldustega on esinenud Eesti Piraadipartei.

Muide, mina liigitaksin paroodiareligiooniks ka 1930-ndatel Karksi kandis talumeeste hulgas levinud päikeseusu, mida Hiiemäe mainib päikesekultusest rääkivas peatükis. Ma otsisin välja nende usutunnistuse. See kõlab nii: “Mina usun selle nähtava looduse vägede võimu, ja eluandja – päikese sisse, usun, et elu sünnib sellest nähtavast loodusest päikese abil, ilma milleta meil elu võimalik pole ja usun selle õnnistuse sisse, mida päike annab. Mina usun, et kui maapeal ligemisele liiga teen, temal see valus on. Usun, et hauatagust elu ega surnust ülestõusmist pole. Tõotan truuks jääda looduse eluandja päikese austajate usu sisse, ei lase end teistest usulahkudest eksitada ja ei austa teiste usulahkude väliseid kombeid, meeles pidades, et kõik see, mis hea, tuleb päikese käest.” Aamen.

Terve rida peatükke on pühendatud konkreetsete isikutega seotud õpetustele: Anastasia liikumine (Vladimir Megre teosed), Anatoli Nekrassovi, Bingeni Hildegardi, Carlos Castaneda, Gunnar Aarma, Georgi Gurdžijevi, Lille Lindmäe, Luule Viilma, Osho, Sathya Sai Baba õpetused.

Juttu on nii astroloogiast, numeroloogiast, ruuniõpetusest kui ka Taro maagiast ja voodoost, higitelgitseremooniatest ja auratransformatsioonist, hüpnoteraapiast, kanaldamisest, kristalliteraapiast, libahundiriitustest, meditatsioonist, reikist, spiritismist, sütelkõndimisest, šamanismist, tantrismist, feministlikust vaimsusest, vabastavast hingamisest, valgustoitumisest, druiidide tarkuseõpetusest, Egiptuse iidsetest tarkustest, Templirüütlite ordust ja tulnukakontaktidest.

Eeltoodud loetelu ei olnud muidugi veel kaugeltki ammendav. Lühidalt: entsüklopeedilise haardega teos, mille võiks kuulutada lausa Eesti rahva uueks pühakirjaks, sest igaüks võib leida sellest midagi endale meelepärast. Ühtlasi võiks võtta selle kasutusele usundiõpetuse õpikuna Eesti üldhariduskoolides. Ja see sobib ka kingituseks dogmaatikutele, kelle maailmapilt vajab avardamist, silmaring laiendamist.

Eriliselt inimliku mõõtme annavad raamatule kogemuslood. Näiteks neist lühim, mille võib leida hingeloomakujutelmadele pühendatud peatüki alt, pärineb ühelt noorelt koolitüdrukult: “Vahest, kui tunnen, et miski läheb halvasti, siis õhtul voodis räägin oma surnud kassiga, et tema mind kaitseks ja hoiaks.” Sisuliselt sama soovi hoidmise ja kaitsmise järele, lihtsalt veidi teistsuguses sõnastuses, väljendavad paljud teisedki.

Artikkel ilmus 20. jaanuaril 2020 portaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Telegrami veebilehel.