kirjandus – Lehekülg 23

Lugu, mida keegi ei taha avaldada

Alljärgnev jutt valmis 27. juulil 2020. Tegu on teise osaga seeriast, mis oli kavandatud koosnema kolmest artiklist. Esimene, sissejuhatav osa sai pandud kirja 25. juunil – ilmus ajalehes Sakala nädal hiljem. Kolmanda, kus pidanuks saabuma kulminatsioon, jätan ilmselt kirjutamata, sest ma ei pea praegu võimalikuks kulutada nii palju aega jutu peale, mis läheb lõpuks vaid siia blogisse (parem mängin selle asemel lastega). Lisaks Sakalale jätsid selle nüüd avaldamata ka Objektiiv, Postimees, Uued Uudised ja ERR. Rohkem kuhugi pakkuda ei viitsi. Minu hinnangul on see, muide, üks parimaid (ja võib-olla ka sisuliselt olulisemaid) päevakajalisi tekste, mille ma olen käesoleval aastal ajakirjanduses avaldamiseks kirjutanud.

Rass kui sotsiaalne konstruktsioon

Kui rohelised tulid juunis Saksamaal välja üleskutsega eemaldada põhiseadusest sõna “rass”, sest rasse ei ole tegelikult olemas, tundus see Eestis absurdne paljudele neilegi, kes peavad ennast ise antirassistideks. Minu arvates võiks kaaluda seda ettepanekut aga tõsiselt ka meil.

USA kodanikuaktivist Walter Francis White (1893–1955), kes juhtis pikalt organisatsiooni nimega Värviliste Inimeste Edendamise Rahvuslik Assotsiatsioon (NAACP), alustas oma 1948. aastal avaldatud autobiograafiat sõnadega: “Ma olen neeger. Minu nahk on valge, minu silmad on sinised, minu juuksed on blondid. Minu rassi tundemärke ei ole minu peal kusagil näha.” Suurem osa tema esivanematest olid olnud heleda nahavärviga, mitte tumedanahalised, kuid White kirjutas: “Ma ei ole valge. Minu peas ja südames ei ole midagi, mis kallutaks mind arvama, et ma olen.”

Selgele äratundmisele, et ta on neeger, jõudis White ühel päeval 1906. aasta septembris, kui ta oli 13-aastane. Atlanta kohalikud ajalehed olid avaldanud tiraade neegrite (väidetavatest) kuritegudest, mis osutusid hilisemal kontrollimisel alusetuteks. Pooleli oli vihane valimisvõitlus, mille käigus käidi välja rassikaart. White elas oma vanemate, viie õe ja vennaga kahe maailma piiril. Ühele poole nende majast jäi tumedanahaliste, teisele poole valdavalt valgetega asustatud linnaosa. Tema isa oli postikoguja, ema õpetaja. Ajakirjanduse poolt ülesässitatud valged mehed olid hakanud juba eelmisel päeval kogunema kampadesse, kes asusid tänavatel juhuslikult kättesattunud neegreid lintšima. White oli siis õhtul isaga tööl kaasas. Nad nägid seda pealt, kuid pääsesid ise tänu oma heledale nahavärvile puutumatult koju.

Järgmisel päeval levisid kuuldused, et valged kavatsevad minna õhtul neegrite linnaossa, et see neegritest puhastada. Nende kodus ei olnud kunagi olnud tulirelvi, kuid ema pealekäimisel nõustus isa need nüüd muretsema. Kätte jõudis õhtu. Ema saadeti koos õdedega maja tagaossa, et nad oleksid paremini kaitstud kivide ja kuulide eest. Vanem vend ei olnud kodus. White jäi koos isaga valvesse esiakende juurde, mis avanesid verandale. Nad valmistusid halvimaks.

Lõpuks ilmus nähtavale tõrvikuid kandev eelsalk. Üks hääl karjus: “Seal elab see neegrist postikoguja! Põletame selle maha! See on liiga ilus, et neeger selles elada võiks!” White ja tema isa tundsid ära selle hääle omaniku. See kuulus ühe poemüüja pojale. Nad olid tema isa juurest aastaid sisseoste teinud. Isa ütles vaikselt: “Poeg, ära tulista enne, kui esimene mees astub meie murule, aga siis – ära mööda lase!”

Kamp peatus hetkeks. Kui see taas nende poole liikuma hakkas, jõudiski White selgele äratundmisele, et ta on neeger. Ta üritas sihtida, mõeldes samas, mis tunne võib olla, kui ta tapab mõne inimese. Kuid äkitselt kostusid lasud ühest läheduses asunud majast, kuhu olid barrikadeerunud mõned tema isa tumedanahalised sõbrad. Valged jäid seisma. Mõned neist tahtsid tulla edasi, kuid teised hakkasid kartma oma elu pärast. Kui kõlasid veel mõned lasud, hajus kamp laiali ja tõmbus tagasi.

Ameerika Ühendriikides lintšiti 1906. aastal 65 inimest, neist 62 neegrid, kolm valged. Veel hiljemgi tuli aastaid, mil need numbrid olid suuremad. 1920-ndatel hakkasid need siiski langema ning tänapäeval tuleb lintšimist Ameerikas ette väga harva.

White märkis oma autobiograafias, et selle kirjutamise ajal haihtus USA-s igal aastal umbes 12000 neegrit, kelle kadumist ei saanud seletada surma või emigratsiooniga. Need olid inimesed, kes muutusid ametlikus statistikas valgeteks (“läksid üle”). Tema ise langetas teadliku valiku identifitseerida ennast neegrina, kuigi võinuks samuti muutuda valgeks, sest nägi välja nagu valge.

Kui tänapäeva teadlased räägivad, et rass on sotsiaalne konstruktsioon, millel puudub bioloogiline alus, peavad nad silmas seda, et ei ole mingeid selgeid eraldusjooni, mis eristaksid ühte rassi teisest – sellised piirid eksisteerivad ainult inimeste peades – geneetika ei anna vastust sellele, kus lõpeb üks rass ja algab teine.

Terves reas USA osariikides on kehtinud seadused, mille kohaselt loeti neegriteks kõik, kellel oli vähemalt üks tumedanahaline esivanem. Brasiilias võis seevastu pidada valgeks inimeseks igaüht, kellel oli vähemalt üks valge esivanem. Nii ongi jõutud maailmas tänaseks olukorda, kus mustadele mõeldud kvootide alusel võivad pääseda osadesse USA ülikoolidesse inimesed, kelle nahavärv ei ole tumedam keskmise eestlase omast, aga Brasiilias võib kohata valgeid, kelle kakaopruun nahavärv ei ole tingitud päevitusest.

Praegu elame ajal, mil identiteedipoliitika jookseb amokki. Mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid ka meil. Isamaa ideoloog Lauri Vahtre avaldas arvamust (“Jätke jama, tulge mõistusele”, Objektiiv, 9. juuli 2020), et USA rassipingeid aitaks ehk vähendada see, kui igale kultuurilisele või rassilisele grupile tagataks legaalne võimalus soovi korral isekeskis olla. See idee ei ole uus. Sama taotlesid omal ajal juba Malcolm X ja Mustad Pantrid. Praktikas on üritanud seda nüüd kohati teostada ka liikumine Black Lives Matter (Mustad Elud Loevad) oma autonoomsete tsoonide loomise kaudu, mis on leidnud ju mõnel pool aset ametivõimude nõusolekul. Arvatavasti jäävad need eksperimendid siiski lühiajalisteks.

Geeniteadlaste poolt tehtud uuringud on näidanud, et enam kui pooltel nn. afroameeriklastest on vähemalt mõni Euroopa päritolu esivanem ning ligi kolmandike USA valgete soontes voolab aafriklaste verd. Selles osas on toimunud seal tegelikult ulatuslik segunemine, mis jätkub üha kiirenevas tempos. Mingit tagasiteed segregatsioonipoliitikasse ei ole.

Rassilise diskrimineerimise keelustamine levis maailmas laialdaselt pärast Teist maailmasõda, kui see oli otsene vastus poliitikale, mida sõja kaotanud riigid olid ajanud oma rassiteooriatele tuginedes. Eelmisel aastal kiideti Saksamaa Zooloogiaühingu aastakoosolekul aga heaks deklaratsioon, millega kutsuti üles loobuma mõiste “rass” kasutamisest, sest rassi kontseptsioon on ise rassismi tulemus, mitte selle eeldus. See ongi arusaam, millest lähtudes on hakatud seal arutama põhiseaduse muutmist.

Aminata Touré, tumedanahaline sakslanna, kes on üks roheliste üleskutse autoritest, leiab, et see on oluline just rassismi vastu võitlemiseks. Sotsiaaldemokraadist parlamendisaadik Karamba Diaby, kes on sündinud Senegalis, pakkus välja, et “rassi” asemel võiks kasutada põhiseaduses mõistet “etniline päritolu”.

Eesti põhiseaduses on juba praegu öeldud, et kedagi ei tohi diskrimineerida ka rahvuse, nahavärvuse ja päritolu alusel. Sõna “rass” on seal täiesti üleliigne.

Elena Ferrante “Lugu sellest…”

“Ühel päeval kahandan ma ennast diagrammideks, minust saab perforeeritud lint ja sa ei leia mind enam üles.” (lk 281)

On alati huvitav lugeda raamatuid, mille autoriks on ilukirjanduslik fiktsioon, antud juhul siis Elena Ferrante, kelle tagant ei paista kellegi võltstagasihoidlikkuse taha varjunud edevust, vaid võib aimata, et ka see autor ise on kellegi looming – mitte pseudonüüm, vaid hoolikalt konstrueeritud tegelaskuju, kelle taha on varjunud tundmatuks jääda sooviv autor või autorid. Tunnen viimastega suurt hingesugulust ega pruugi seetõttu olla oma hinnangutes kaugeltki objektiivne. Mõtlesin, kas minu arvamus sellest raamatust oleks teistsugune, kui Elena Ferrante oleks kellegi kodanikunimi või tavaline pseudonüüm, mitte fiktsioon. Ei usu, kuid kindel selles muidugi olla ei saa.

“Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” on kolmas osa tetraloogiast, mille esimese kahe osa põhjal valminud telesari “Minu geniaalne sõbranna” sai mul vaadatud ära koos abikaasaga, kes võrdles seda alguses seebikaga. Pärast kolmanda osa lugemist ütles ta, et ei saanud enne aru, kuidas sai ühe raamatu põhjal teha terve hooaja seriaali, aga seda lugedes ei jäänud see enam arusaamatuks. Teisi sõnu: tegemist on üsna dramaatilise, emotsionaalse jutustuse, sisutiheda tekstiga. Ladina-Ameerikas oleks vorbitud samast ainest tõenäoliselt vähemalt kümme korda pikem telenovela ja kirjutatud selle põhjal kokku ka kõvasti rohkem raamatuid.

Inimesed surid hoolimatuse, korruptsiooni, võimu kuritarvituste tõttu, kuid iga kord andsid nad valimistel innukalt oma hääle poliitikutele, kes nende elu põrguks tegid. (lk 13)

Eelmisest lõigust võib jääda mulje, et tegemist on mingi lihtsakoelise meelelahutusega, aga selline tõlgendus on küll eelarvamuslik ja eksitav. Ühes intervjuus lasti Ferrantel vastata küsimusele, mida ta ise raamatuid lugedes kõige rohkem hindab, järgmiselt: “Ootamatuid sündmusi, tähendusrikkaid vasturääkivusi, äkilisi pöördeid keeles, tegelaskujude psühholoogias.” See vastus võtab tegelikult ilusti kokku ka meetodi, mida on lastud kasutada temal endal.

“Mul on palju peegeldusi, aga puudub nägu,” kirjeldab ühes essees oma korduvat õudusunenägu Elena Greco, selle fiktiivse kirjaniku – Ferrante – teoses jutustajana esinev fiktiivne kirjanik, kes on hakanud elama oma elu autorina ka väljaspool tema – Ferrante – loomingut. Greco näib esmapilgul olevat Ferrante alter ego, aga… Franco Baldasso on toonud hästi välja, et sügavamal tasandil sarnaneb autoriga rohkem hoopis teine peategelane Lila Cerullo, kellega meil lastakse tutvuda üksnes Greco jutustuse kaudu.

“Sina oled tugev,” vastas ta minu jahmatuseks, “mina ei ole seda kunagi olnud. Mida kaugemale sina sest paigast lähed, seda rohkem oled sa sina ise, seda paremini sa end tunned. Minul…” (lk 139)

Ann Goldstein, kes on tõlkinud Ferrante nime all ilmunud teoseid inglise keelde, ütles ühes intervjuus, kui temalt uuriti, kas ta on olnud ühenduses ka otse Ferrante endaga, et ta arvab omavat kõigi nende raamatute põhjal ettekujutust “sellest isikust, kes neid raamatuid kirjutab. Ma ei pea silmas seda tegelaskuju, vaid isikut, kes kirjutab. Seega ei oma mina mingit soovi temaga kohtuda.” Goldstein lisas, et “aastate jooksul on ta [st. Ferrante suu läbi] öelnud palju asju selle kohta, miks ta ei taha olla avalikult tuntud. Ma austan seda.”

Lila ei teinud minu soovist välja. Nagu alati, oli tal tunne, et ta võib muretult minu ellu sisse ja sealt välja astuda, nagu oleksime endiselt üks ja sama asi, ja meil ei oleks vaja küsida, et kuidas… (lk 341)

Sissejuhatus ferranteloogiasse on nüüd tehtud. Kõnealusel teosel endal peatun pikemalt pärast seda, kui ma olen lugenud läbi ka tetraloogia esimese osa.

(Järgneb.)

Greta Thunberg & Co. “Meie maja on leekides”

Sahara kõrbes sadas lund
kolmandat aastat järjest
aga mõned ei usu ikka veel
kliimamuutuste toimumist

Panin ülaltoodud read kirja 2018. aasta jaanuaris, kui Sahara kõrbes sadas kolmandat aastat järjest lund – märk kliimamuutustest, tegelikult üleilmsest soojenemisest (liiv jäi samas paigas jää alla viimasegi aastavahetuse paiku). Kunagi hiljem saatsin need koos mõningate teiste roheliste värssidega ajakirjale Vikerkaar, pakkudes, et need võiks sobida seal avaldamiseks. Viimane komplekti kuulunud luuletus oli selline…

igast trükitud sõnast
igast tähest siin paberil
jääb maha ökoloogiline
jalajälg

parem lõpetada
nüüd ja kohe

Vastust ma ei saanud. Nii et pole teada, kas need osutusid Vikerkaarde sobimatuks oma taseme poolest või mingil muul (sisulisel) põhjusel. Võib-olla olid need lihtsalt liiga radikaalsed sellise konservatiivse väljaande jaoks.

20. augustil 2018 alustas 15-aastane Greta Thunberg, kes oli läinud just üheksandasse klassi, Rootsi parlamendihoone ees istumisstreiki, et tõmmata parlamendivalimiste eel tähelepanu kiiresti süvenevale kliimakriisile – survestada poliitikuid tegutsema. Sellest kasvas välja üleilmne liikumine, mis on äratanud laialdast tähelepanu. Eelmisel aastal kuulutas ajakiri Time Thunbergi aasta isikuks, Forbes asetas ta maailma saja mõjukaima naise hulka, jne.

Mina ei ole tema tegevust ja sõnavõtte väga tähelepanelikult jälginud (olen nendega kursis peamiselt uudisvoos vilksatanud pealkirjade kaudu), sest tema sõnum on üldiselt selge ja arusaadav ning ma ei vaja selle pidevat ülekordamist. Nüüd eesti keeles ilmunud raamatu “Meie maja on leekides. Stseenid ühest perest kliimakriisi keerises” (rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe) võtsin aga siiski lugeda, et saada veidi täpsem ettekujutus sellest tüdrukust, kelle nimega lehvitatakse sageli ka poliitilistes debattides.

Raamatul on neli autorit. Kaanel on toodud kõige nähtavamalt esile Greta Thunbergi nimi, kuid suure osa sellest moodustab tegelikult tema ema Malena Ernmani 2018. aasta augustis ilmunud teos (“See võinuks olla minu lugu. Peaaegu nagu autobiograafia…”), mille ta kirjutas koos oma abikaasa Svante Thunbergiga, kes on Greta isa. Hiljem on seda täiendatud uute pildikestega tollest aastast ning järgnenust. “Selle loo kirjutasime mina ja Svante koos oma tütardega ja see räägib meie peret tabanud kriisist.” Lisatud on ka Greta tähtsamad kõned (inglise keelest tõlkinud Pille Kruus), neist viimane käesoleva aasta märtsist. Suur osa tekstist pärineb seega ajast, mil tüdrukust ei olnud veel saanud sellist üldtuntud tegelast, kelleks teda võib täna pidada. Rootsis oli selleks toona hoopis tema ema, kuulus laulja. Samas jõutakse lõpuks välja üsna hiljutisse aega.

Lugu algab 2014. aastast, kui varateismelisel Gretal tekivad tõsised söömishäired. Pärast suurt arstide vahet jooksmist diagnoositakse tal lõpuks Aspergeri sündroom, kõrgfunktsionaalne autism ja obsessiiv-kompulsiivne häire ehk sundneuroos. Kohe üsna alguses selgub ka see, et kool ei olnud tema jaoks just kuigi meeldiv keskkond: “Svante ja Greta käisid koolis poolaasta pidulikul lõpetamisel ning püüdsid klassi tagaotsas, koridoris ja trepil nähtamatuks jääda. Kui õpilased näitavad su peale näpuga ja irvitavad täiesti avalikult, kuigi sa oled koos oma isaga, siis on asi läinud liiga kaugele. Väga kaugele.”

Loos jutustajana esineval Malenal endal diagnoositakse aktiivsus- ja tähelepanuhäire. “Mul on ATH ja see on mul muidugi olnud kogu elu. Olin diagnoosi saades 45 ja põhjus, miks mind varem ei uuritud, oli see, et mul ei olnud suuremaid probleeme, mille tõttu oleksin seda vajalikuks pidanud.” Noorem tütar Beata, kellele arstid ei suuda mingit selget diagnoosi panna, diagnoosib endal lõpuks ise misofoonia. Nii kujuneb selle jutustuse üheks keskseks teljeks tegelikult elu nende mitmesuguste häiretega.

“Ma kasvasin üles seitsmekümnendatel tööstusasulas ja mul ei olnud millestki puudus. Ma olin tõeline rahvakodu laps. Vaadates nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, praeguse aja laste lapsepõlve – oma tütarde pealt –, mõtlen ma, et minul poleks praegu võimalustki olnud. Liiga palju kiirustamist, lärmi, muljeid, edule ja tulemustele orienteeritust.”

Kliimakriisist kujuneb Gretale üheaegselt nii kinnisidee kui ka päästerõngas – sellele keskendumine mõjub talle hästi, aitab endaga paremini toime tulla. Ta asub (nagu ütles kunagi üks John McCaini kuulus valimisloosung) teenima eesmärki, mis on suurem temast endast. Samas kätkeb see endas muidugi ohtu, et ühel hetkel, kui kõik suured püüdlused lõpuks ikkagi liiva jooksevad, võib tulla tagasilangus, vaimne kokkuvarisemine. Seetõttu mina isiklikult tema ergutajate kooriga ei ühineks. Tegelikult tundub, kuigi päris otse ei ole seda selles raamatus küll kusagil öeldud, et tegelikult muretsesid selle pärast ka tema vanemad, kes otsustasid tütre võitlust siiski toetada, sest nägid kui hästi see talle mõjus.

Kliimateemasid, millest raamatus on juttu loomulikult palju, siin pikalt lahkama ei hakka. Peatun vaid ühel, mida olen tõstatanud varem ise teise nurga alt. Lk 268-271 on toodud ära perekondlik jutuajamine, milles laidetakse maha mõte kasutada kliimakriisi leevendamiseks tuumaenergiat. 2008. aasta jaanuaris kirjutasin roheliste häälekandjas Kortsleht, et see kogub maailmas toetajaid just roheliste hulgas.

Kohalikud rohelised reageerisid sellele toona pigem negatiivselt. Sama suhtumine valitseb kõnealuses raamatus, kus alternatiivina nähakse tuule- ja päikeseenergiat. Nende puhul on aga ju tõsine probleem varustuskindluses: päikest paistab rohkem suvel, kuid elektrit kulub talvel. Puudujäägi kompenseerimine bioelektriga, mille tulemusel on Euroopas viimastel aastatel juba kasvanud hüppeliselt metsade raie, ei ole ilmselt samuti ökoloogiliselt jätkusuutlik lahendus. Seetõttu tundub tuumaenergia jätkuvalt asjakohane, kuigi palju sõltub muidugi konkreetsest lahendusest.