Simo Runneli neljanda luulekogu pealkirjast võib jääda mulje, et see ilmus autori 50. sünnipäevaks ning võtab kokku kogu tema senise elu- ja luuletee, aga päris nii see siiski ei ole. Selle ümmarguse juubelini jõuab ta alles paari aasta pärast ning tegemist ei ole lihtsalt valikuga seni avaldatud kogudest. Kaante vahele on jõudnud 47 teksti, neist suurem osa kirjutatud pärast Runneli eelmise luulekogu ilmumist. Tõsi, paljud näinud juba trükivalgust autori blogis.
Värvilised pildid raamatu esi- ja tagakaanel võivad jätta mulje, et see on mõeldud lastele, kuid otseselt lastele mõeldud luulet see minu meelest eriti ei sisalda. Mõned tekstid, näiteks “Olend mudas”, sobiksid küll avaldamiseks Tähekeses, aga ei kujuta hästi ette, et lapsed selle raamatu lugejateks olla võiksid.
Vabavärssi Runnel ei kasuta, kõik luuletused on kenasti riimis. Kriitikud seda ei armasta, nende jaoks on see püünis.
Samas, nagu kinnitab ülaltoodud sõnapilv, lõppevad read enamasti sõnaga, mis mujal selle koha peal ei kordu. Selles mõttes tüütut kolksumist väga ei esine – mõne silmis riim-luule on kesine, teisele maitseb kui mesi see.
“Esimene poolsajand” koosneb kolmest tsüklist: “Kodukoht”, “Võitlus” ja “Keeled”.
Esimeses selgitab autor muu hulgas (“Riimitud elulugu” ja “Kasulikud riimid”), millist rolli riimid tema jaoks täidavad: ta jäädvustab luules olulisi sündmusi, mida riimid aitavad hiljem kergemini meenutada. Runnel on küll kirjutanud ka ridu, mida võib käsitleda iroonilise torkena riim-luule halvustajate pihta (“Vabavärsi pooldaja”), aga nende kaante vahele ei ole need jõudnud. Nii et suuremat poleemikat kriitikutega siit ilmselt ei teki.
Kohati kõlab Runnel veidi nagu Contra, näiteks “Võtsin välja suusad, / sest nõnda käskisid muusad…” (“Talvekorraldus”), aga üldiselt mulle lugedes mingeid võrdlusi teiste autoritega väga pähe ei karanud. Seda võib muidugi seletada minu vähese lugemuse ja/või sellega, et ta on lihtsalt piisavalt omanäoline.
Teine tsükkel “Võitlus” algab umbes aastast 1989, kui valitses vastasseis Interrindega. Ma olen küll veidi noorem, kuid mäletan seda aega sarnaselt.
Euroopa Liiduga ühinemise teemal ironiseeris Runnel: “Nõus kuradile maha / müüma olen hinge, / et mu taskuid läbiks vaid / euroraha ringe.” (“Euro”); “Eurolipu tähesära / imetleb me silm / selle pind on täpselt nagu / pilvevaba ilm” (“Kaks lippu”). Enne rahvahääletust Euroopa Liiduga ühinemiseks kirjutasin ka ise üsna sarnases võtmes tekste. Toona pooldasin ma pigem sellise vahevööndi loomist, mida propageerib nüüd Ruuben Kaalep oma portaalis Koiduaeg. Praegu võiks see toimida regiooni riikide tihendatud koostööna Euroopa Liidu sees, hõlmates mingil moel ka Ukrainat, umbes nagu poolakate kolme mere algatus.
“Võitluses” jõuab Runnel välja koroonakriisi ja sõjani. “Keeled” algab aga hoopis kolme tema poolt eesti keelde tõlgitud Rudyard Kiplingi luuletusega. See sisaldab ka kaheksa Runneli luuletust, mis on tõlgitud eesti keelest inglise keelde. Ja sõnamänge, kus on kasutatud kilde soome, ungari, inglise ja saksa keelest. Näiteks “Laulusõnade tõlge”, mis on inspireeritud Anne Veski repertuaarist tuntud laulust “Roosiaia kuninganna” (toodud allpool), mida ta lapsepõlves raadiost kuulis. Nii et mingi ülevaate möödunud ajast see luulekogu ikkagi annab. Neile, kes siis elasid, peaks äratundmisrõõmu pakkuma küll.
Eesti keelde ei ole Bianca Pitzorno teoseid varem tõlgitud, aga Itaalias on ta pea sama tuntud ja hinnatud nagu Elena Ferrante. Tegelikult teatakse tema kohta isegi rohkem, sest tegemist ei ole pseudonüümiga.
Pitzorno (sünd. 1942) on pärit Sardiiniast, kus õppis ülikoolis peamiselt antiikkirjandust, kuid kaitses lõputöö eelajaloolise arheoloogia vallas, osaledes selleks ka ise arheoloogilistel väljakaevamistel. Samas huvitus ta filmindusest ja tegutses filmikriitikuna, kirjutas stsenaariume ja tegi lühidokke. 1968. aastal kolis ta Milanosse, kus elab ja töötab tänapäevani, asudes õppima kino- ja televärki. Peagi hakkas ta tegema televisioonis kultuuri- ja lastesaateid, kirjutas laulusõnu jne.
Pitzorno esimene raamat ilmus 1970. aastal Šveitsis. See oli väikestele lastele mõeldud piltidega juturaamat, mille käsikiri võitis ühe kirjastuse korraldatud konkursi. Avaldanud üle poolesaja teose, sel sajandil keskendunud kirjutamisele täiskasvanud lugejatele.
Nüüdseks on Pitzorno teoseid müüdud ainuüksi itaalia keeles kokku miljoneid, tõlgitud paljudesse teistesse keeltesse. Rahvusvahelise läbimurde saavutas 1991. aastal raamatuga “Ascolta il mio cuore” (“Kuula minu südant”), mis räägib tüdrukute elust sõjajärgses Sardiinias. Tema ise on tõlkinud itaalia keelde näiteks selliseid autoreid nagu J. R. R. Tolkien, Sylvia Plath ja Tove Jansson.
Pitzorno teoste peategelasteks on naised. Poliitilistelt vaadetelt on ta tuntud kui vasakpoolne, kandideeris 2009. aastal isegi Sinistra e Libertà nimekirjas europarlamenti. “Ma olen kirjanik, kes on alati tegelenud kodanikele oluliste teemadega, keskkonnakaitsest õiguseni haridusele, konfliktide rahumeelsest lahendamisest naiste olukorrani, nagu ka suhteni informatsiooni ja demokraatia vahel,” märkis Pitzorno siis. “Ma kandideerin, sest ma leian, et Euroopa Parlamendis on jätkuvalt ruumi nende väärtuste kinnitamiseks ja õiguste kaitsmiseks, mille me olime Itaalias kätte võitnud ning mida parempoolsed tühistavad ja tahavad meid unustama panna.”
Sinistra e Libertà valimistel edu ei saavutanud ja paljud ilmselt väidaksid, et pööre paremale on Itaalias vahepeal isegi tugevnenud, aga… mõne aasta eest sai Itaalia esimest korda ajaloos naissoost peaministri (Giorgia Meloni) ja varsti pärast seda tõusis ka suurima opositsioonierakonna, vasaktsentristliku Demokraatliku Partei juhiks esimest korda ajaloos naine (Elly Schlein). Nii et meeste ülemvõim on Itaalias vähemalt selles osas murtud.
“Unistus õmblusmasinast” viib lugejad maailma, kus selliseid arenguid on veel väga raske ette näha. Muutuste tuuled on küll juba õhus, kuid esialgu vaevu tajutavad. Minajutustajana, kes vaatab tagasi oma lapsepõlvele ja noorusajale, esineb lihtrahva hulgast pärit naine, kes kaotas 5-aastaselt kooleraepideemia tõttu ema ja isa, õed-vennad ja kõik teised sugulased peale vanaema. Kui ta on 16-aastane, kaotab ta ootamatult ka tema. Loo tegevustik hargneb lahti 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, enne suuri sõdasid.
See oli maailm, kus valmisriideid müüdi vaid mõnes üksikus luksuskaubamajas. Igapäevaste õmblustööde jaoks kasutavad härrased tavaliselt koduõmblejannasid, kes käivad majast majja. Vanaema kõrvalt õpib tüdruk siis seda ametit, millega tal ennast pärast vanaema surma iseseisvalt elatada tuleb, puutudes seda tehes kokku erinevate ühiskonnakihtide esindajatega. Nii antakse meile hea läbilõige toonasest Itaalia ühiskonnast, nii klassilõhedest kui ka meeste-naiste suhetest. Väga huvitav lugemine.
Tegelaste hulgas on ka üks Itaalias elav ameeriklannast ajakirjanik, kes lausub kord loo peategelasele õpetlikud sõnad: “Sa oled noor ja võid kellessegi armuda. Aga ära kunagi luba, et üks mees sind lugupidamatult kohtleb, takistab sul teha seda, mis tundub sulle õige ja vajalik, või mis sulle meeldib. Su elu kuulub sulle, see on sinu oma, pea meeles. Sul pole mingeid kohustusi kellegi ees peale iseenda.”
Palju on juttu tunnetest, keerulistest inimsuhetest nende sotsiaalses kontekstis, kuid selle liigitamine armastusromaaniks oleks ilmselt üsna eksitav. Kohati kisub hoopis päris krimkaks. Üldiselt räägitakse eluraskustest ja nende ületamisest, aga ka elu helgemast poolest. Tekst on täpne, kaasahaarav ja köitev, raamatut on raske käest panna – tahaks muudkui edasi lugeda, et saada teada, mis järgmisena juhtub. Üleliigne on vaid epiloog: minu arvates oleks võinud otsad rohkem lahti jätta; kui tahate tingimata teada, mis tegelastest edasi sai, siis võite sealt lugeda, aga hoiatan, et see võib valmistada väikese pettumuse.
Ferrante fännidele peaks see raamat meeldima. Kronoloogiliselt võttes sobib hästi tema Napoli-romaanide eellooks, tutvustades meile veidi varasemat ajajärku Itaalia arengus. Ilukirjanduse taga peitub ka selgelt tugev ajalooaineline uurimistöö.
Mary Beardi “Rooma keiser” avab silmi ka tänapäeva poliitika suhtes.
“Olen tihti rõhutanud, et antiikaja Roomal on väga vähe otseseid õppetunde meie jaoks selles mõttes, et me ei saa otsida sealt valmis lahendusi oma probleemidele. Roomlased ei saa ega suuda anda meile vastuseid. Aga nende maailma uurimine aitab küll näha meil oma maailma teistmoodi,” märgib Vana-Rooma ajaloo uurimisele pühendunud Mary Beard oma kõnealuse teose epiloogis. Ta selgitab, et selle raamatu kirjutamine aitas tal paremini mõista mitte üksnes antiikse Rooma poliitilist kultuuri, vaid avas ka silmad tänapäeva maailma poliitika suhtes.
Beard ise rääkis eelmisel aastal ühes BBC saates, et viimastel aastatel küsitakse temalt kõige sagedamini seda, millise Rooma keisriga sarnaneb Donald Trump kõige rohkem. Ta ütles, et kui küsijal on aega kuulata, näiteks 15 minutit, siis selgitab ta põhjalikult, miks see ei ole väga mõistlik küsimus. Kui aega ei ole (ajakirjanik tahab kiiresti vastust saada), nimetab ta lihtsalt mõne, keda küsija tõenäoliselt ei tea, näiteks Elagabalus, ja laseb küsijal endal tema kohta infot otsida, et inimene ennast veidi hariks.
Elagabalus (Rooma keiser 218–222) , kes upitati keisriks 14-aastaselt ning tapeti 18-aastaselt omaenda kaardiväelaste poolt, ei ole tänapäeval üldiselt väga tuntud tegelane, kuid Beard jutustab oma raamatus sissejuhatuseks just temast ning pöördub tema ja tema kohta levitatud lugude juurde hiljem ikka ja jälle tagasi, et selgitada, kuidas oli võimalik, et Rooma keisriks tõusis Süüriast pärit teismeline… ja mida me tema kohta räägitust üldse uskuda saame?
Beard rõhutab, et Rooma ajalookirjutus ei olnud kunagi neutraalne, vaid lähtus alati poliitilistest hetkehuvidest. Keisrit, kes kukutati vägivaldselt, hakati järgmise valitseja ajal demoniseerima. Valitsejat, kelle järglasena uus keiser ennast kujutada soovis, seevastu heroiseeriti.
Skulptuurid, mis kujutavad levinud arvamuse kohaselt üht või teist keisrit, olid nagu kindlaid stampe järgivad paraadportreed, mille järgi olnuks ilmselt raske inimest päriselus ära tunda. Sellest tuleb ka see, et paljudel juhtudel vaieldakse, millist keisrit on kujutatud. Julius Caesari kohta on tegelikult vaid üks tilluke näokujutis müntidel, mille puhul saab olla täiesti kindel, et mõeldud on teda. Egiptuses on Rooma keisrit kujutatud ka vaaraona, kes toob ohvreid Egiptuse jumalatele.
Beard dekonstrueerib teadmisi Vana-Rooma kohta laial rindel, aidates jõuda lugejatel nii nende ebakindluse tunnetamiseni, kuid andes samas üpriski laiahaardelise ettekujutuse toonasest eluolust. Ta tunnistab otsesõnu, et Rooma impeeriumi ajalugu uurides on ta hakanud järjest enam jälestama autokraatiat kui poliitilist süsteemi, lisades samas, et on muutunud kaastundlikumaks “mitte ainult selle ohvrite, vaid ka kõigi nende vastu, kes sellesse sattusid, tipust kuni alama põhjani välja…”
Aga milline on siis ikkagi olnud Vana-Rooma mõju lähiajaloos? Mussolini nägi Vana-Rooma keisrites enda eelkäijaid, seda tunnistab ka Beard. Ilves kujutas ette, et on uus Marcus Aurelius. Või siis viitas talle lihtsalt intellektuaalseks edvistamiseks, järgides selles osas (nagu paljus muuski) Bill Clintoni eeskuju. Marcus Aureliuse “Iseendale” oli väidetavalt ainus raamat (peale Piibli), mis oli Clintonit tugevalt mõjutanud. Beard peab seda siiski üsna kergekaaluliseks teoseks ega näe selles “palju enamat kui filosoofilise kõlaga käibetõdede kogumikku, üht neist raamatutest, mida tänapäeval sagedamini ostetakse kui loetakse.” Clintoni tegevust ta “Iseendale” toetudes mõtestada ei soovita.
Aga Trump? Miks võrreldakse teda ingliskeelses meedias sageli mingite Vana-Rooma keisritega? Kas põhjus on lihtsalt selles, et nendega seotud lood on angloameeriklastele nii koolipingist kui ka popkultuuri kaudu hästi tuntud, sellised võrdlused pakuvad äratundmisrõõmu ja võimaldavad tunda ennast “uue Rooma” täieõiguslike kodanikena? Vähemalt annab kõnealune raamat hea ülevaate sellest, mida on teada või arvatakse selle kohta, kuidas valitseti keisrite ajal Vana-Roomat.
Lõpetuseks ka veidi kriitikat
Leidsin ainult ühe punkti, milles ma autoriga hästi ei nõustu. Beard kirjutab: “…hoolimata mõningate tänapäevaste sõjaväeakadeemiate analüütikute unistustest (nad on alati püüdnud Rooma “edukust” teoreetiliselt põhjendada), on väga vähe märke impeeriumi sõjalisest poliitikast keskmises või pikas plaanis, rääkimata mingist “suurejoonelisest strateegiast”.” See on (veidi üleolev) torge tuntud USA sõjanduseksperdi Edward Luttwaki pihta, kelle raamat Rooma impeeriumi suurest strateegiast (1976) on pälvinud erialateadlaste poolt palju kriitikat.
Beardi kohaselt oli enamik sõjalisi operatsioone Rooma impeeriumi avarustes reaktsioon millelegi, armeega seotud otsused võeti seal enamasti vastu provintsihaldurite ja kohapealsete komandöride poolt ning otseselt keisriga võis neist olla seotud vaid väike osa. Suuremad sõjakäigud, mis sellest mustrist eristusid, olid tema sõnul “vähemalt osaliselt mõeldud keisri avaliku kuvandi kujundamiseks või hiljem seda silmas pidades kirjeldatud.” Muud võimalikku seletust ta neile ei anna.
Luttwaki käsitlus on leidnud Rooma impeeriumi ajaloo uurimisele pühendunud ekspertide poolt aga mitte üksnes kritiseerimist, vaid kohati siiski ka mõistmist. Arther Ferrill kirjutas Luttwakist inspireerituna omapoolse uurimuse Rooma impeeriumi suurest strateegiast (1991), milles teda mitmes osas parandas, vastates samas ka tema kriitikute etteheidetele. Kimberly Kagan (2006) on toonud välja, et Luttwaki käsitlus on antiigiuurijate poolt küll üldiselt tagasi lükatud, kuid on äärmuslik ning ennatlik heita koos sellega kõrvale kogu ettekujutus suure strateegia olemasolust Rooma impeeriumis.
Kagani sõnul on ekslik väita, et Rooma impeeriumil ei olnud mingit suurt strateegiat, sest sellel ei olnud mingit suurt pikaajalist plaani. Ka praktiliselt ühelgi tänapäeva riigil ei ole selliseid plaane, mida antiigiuurijad nimetaks “pikaajaliseks”. Kagan rõhutab, et Rooma impeeriumi suurt strateegiat uurides tuleb esitada selliseid küsimusi, millele olemasolevate tõendite põhjal on võimalik vastata. Näiteks vaadata sõjaliste ressursside jaotamisega seonduvat, täpsemalt: kuidas jaotada piiratud sõjalisi ressursse nii, et vabaneks piisavalt sõjalist jõudu ofensiivseks või defensiivseks tegutsemiseks konkreetses piirkonnas või piirkondades, seadmata samas ohtu ülejäänud riigi julgeolekut? Kuigi otsesed tõendid pikaajalise sõjalise planeerimise kohta puuduvad, näitavad mustrid võitlejate liigutamises Kagani hinnangul selgelt, et keisrid langetasid otsuseid suurtele strateegilistele kaalutlustele toetudes.
Beard ei ole pühendanud sellele isegi joonealust märkust. Tema raamatus samas muidugi ei olegi joonealuseid märkusi ega allikaviiteid. Lõpus on vaid ligi 50 lehekülge soovitusi lisalugemiseks, kusjuures välja on toodud ka loendamatu hulk muuseume ja muid kohti, mida võiks ühe või teise teemaga seoses külastada.
Tuleb veel märkida, et kohati on eestikeelse väljaande tekstis toodud viited piltidele veidi nihkes. Näiteks lk 333 on viidatud piltidele lk 329, mis asuvad tegelikult lk 325, ning lk 338 on viidatud piltidele lk 344, mis asuvad tegelikult lk 339. Viidatud pildid on iseenesest täiesti olemas, aga lihtsalt veidi teises kohas.
