Rubriik: film

Menufilmist “Me Before You”

Me_Before_YouKui “Me Before You” veidi enam kui kuu aja eest kinodesse jõudis, siis lugesin läbi kaks arvustust.

Ralf Sauter kirjutas, et see on parajalt naeruväärne ja halvas mõttes totter film, mille osade stseenide kõrval kahvatuvad isegi kõige siirupisemad Nicholas Sparksi teoste ekraniseeringud.

Chris Knight aga leidis, et “Me Before You” suudab vältida kõige halvemaid melodraama nõkse a la Nicholas Sparks.

Minul tekkis selle peale küsimus: kes see Nicholas Sparks on? Vikipeedia ütles, et USA kirjanik, stsenarist ja produtsent, kelle sulest on ilmunud 18 romaani, neist mitmed rahvusvahelised bestsellerid, millest tervelt 11 on saanud aluseks suurtele kassafilmidele.

Leidsin nimekirjast isegi ühe sellise, mida olen vaadanud, “The Longest Ride”, aga ajasin selle alguses segamini ühe teise filmiga, mille nime enam ei mäleta, kuid mille sisu oli jäänud meelde paremini. Nii et kustumatut muljet alles eelmisel aastal valminud “The Longest Ride” ei jätnud, aga… nüüd sisukokkuvõtet lugedes ja treilerit vaadates meenus, et mulle see tegelikult siis isegi veidi meeldis.

“Me Before You” aluseks on samanimeline romaan, mille on kirjutanud üks teine maailmakuulus menukirjanik, Jojo Moyes, kelle nimi ei öelnud mulle samuti midagi, sest ma üldiselt ei loe armastusromaane ega ole selles vallas toimuvaga üldse kursis.

Täiesti tundmatud nimed olid minu jaoks ka lavastaja Thea Sharrock, kelle jaoks see on alles esimene täispikk mängufilm, ja meespeaosatäitja Sam Claflin, kuigi teda olin mõningates filmides siiski ka varem näinud, lihtsalt ei pööranud siis tähelepanu näitleja nimele.

Naispeaosatäitja Emilia Clarke olevat tuntud eelkõige maailmakuulsast teleseriaalist “Troonide mäng”, aga mina ei ole vaadanud vist ühtegi selle osa ning mulle jäi ta läinud aastal meelde hoopis filmist “Terminator Genisys”, kus Clarke jättis küllaltki positiivse mulje. (Igaks juhuks märgin, et “Me Before You” raames on tema täita täiesti teistsugune roll.)

Kaalusin selle filmi vaatamist üle kuu aja. Ühest küljest tundus, et tegemist on mingi imala looga, aga teisest küljest mainis Knight oma arvustuses sellega seoses Xavier Beauvois’ filmi “Of Gods and Men” (2010), mis on minu arvates väga hea, ning igasugused erinevad inimesed märkisid FB-s “Me Before You” enda poolt nähtuks, mistõttu ei saanud seda ka hästi unustada, sest aeg-ajalt torkas jälle silma mõni vastav teade.

Eile õhtul sai kõigepealt vaadatud “Vuosaari” (2012), mida näitas ETV2, aga hiljem jõudsin viimaks otsusele vaadata ikkagi ära ka “Me Before You”, mida saigi siis ööl vastu tänast lõpuks tehtud.

Lühike sisukokkuvõte (sisaldab spoilereid): tänapäevane tuhkatriinulugu tagasihoidlikest oludest pärit veidi lihtsakoelisest tüdrukust (26-aastane), kes leiab oma printsi ratastooli aheldatud jõuka noormehe (31-aastane) näol, kes on otsustanud eutanaasia kasuks. Kui arvate, et tärkav armastus seda otsust muudab, siis eksite, aga lõpp on ikkagi nö. õnnelik, sest noormees teeb tüdrukust oma pärija, võimaldades talle sellega lahedat elu.

Ma ei olnud üllatunud, kui guugeldamine tõi välja, et filmi linastumisega kaasnes aktivistide pahameeletorm ja tõsised etteheited inimeste poolt, kes leiavad endal olevat õiguse elada vaatamata sellele, et nad ei saa teha seda tavamõistes päris täisväärtuslikult. “Me Before You” sõnum on üsna selgelt eutanaasiat toetav ning võib nõustuda ka hinnangutega, mille kohaselt saab “Of Gods and Men” selle kaudu täieliku väärtõlgenduse.

Tegemist on tegelikult hea näitega sellest, millises võtmes on hakatud eutanaasiat populaarsetes mängufilmides järjest enam käsitlema. Kui kunagi tehti selliseid hoiatusfilme nagu “Soylent Green” (1973), kus maailma kasvav ülerahvastatus sai aluseks düstoopilistele nägemustele, siis nüüd toimub filmide kaudu üha sagedamini eutanaasia nö. kultuuriline normaliseerimine, selle kujutamine aktsepteeritava lahenduse või väljapääsuna.

Kui parandamatult halvatud lihtsalt tapetaks, siis tunduks see paljudele julm ja jõhker, aga kui luuakse kultuuriline norm, sotsiaalne surve, et inimesed sooviksid ise elust lahkuda, sest ei tunne ennast eluvõimelistena ega soovi olla koormaks teistele, siis peetakse seda millegi pärast vastuvõetavamaks, lausa humaanseks. Ja kui sellised inimesed selle vastu protesteerivad, siis öeldakse, et nad ei saanud lihtsalt asjast aru.

Kas pole see veidi silmakirjalik?

Vastav test näitas, et ma sarnanen selle filmi tegelastest kõige rohkem just sellele, kes otsustab lasta ennast ära tappa: “Ta on väga rahulik ja vaikne inimene, ta teab millal lõpetada rääkimine, aga ühtlasti ta ARMASTAB teha sarkastilisi kommentaare. Tal on pehmem külg, aga inimesed peavad teda isiklikult tundma õppima, enne kui ta usaldab neid piisavalt, et avaneda ja seda neile näidata.”

No tore, lisaks on ta näinud kõiki Bondi filme ja armastab vaadata välkude sähvimist, ühisosa on seega tõesti märkimisväärne. Aga sellest ei saanud ma ikkagi päris hästi aru, miks ta lõpuks siiski eutanaasia valis. Lõpp ei olnud psühholoogiliselt väga veenev.

Whiskey Tango Foxtrot

WTF“Whiskey Tango Foxtrot”, mis põhineb Kim Barkeri mälestusteraamatul “The Taliban Shuffle: Strange Days in Afghanistan and Pakistan”, peaks olema koomiline draama, aga ei mõju väga naljakalt ega ka dramaatiliselt, vaid meenutab sageli keskpärast B-kategooria filmi, kuigi selle eelarve (35 miljonit dollarit) ei olnud kõige väiksemate killast ja lugu andnuks kindlasti esitada köitvamalt.

Mitte et seda poleks üritatud.

Kui uskuda filmi, siis oli Barker teleajakirjanik (filmis on tegelaskuju nimi Baker, aga see muudatus on nii väike, et jääb paljudele ilmselt märkamata), kes lasi postitada ennast Afganistani, sest oli tüdinenud vaiba vahtimisest. Tegelikult oli Barker ajalehe Chicago Tribune reporter, kelle esimene välislähetus viis 2002. aasta alguses hoopis Pakistani. Kui raamatus leiab tegevus aset pea täielikult trükiajakirjanike keskel, siis filmis näeb ainult telereportereid – filmitegijad olid rääkinud Barkerile, et videosalvestusi tegevad telereporterid mõjuvad dramaatilisemalt kui märkmeid tegevad ja lugusid kirjutavad trükiajakirjanikud.

Nii et vaadatavuse huvides tehti märkimisväärseid muudatusi, aga kas lugu sedasi paremaks muutus, see on minu meelest küllaltki küsitav. Pigem mõjub see nüüd kuidagi punnitatult. On liiga selgelt näha, et filmi tehes mõeldi palju selle peale, et see tuleks võimalikult vaadatav. Ja tulemus ei ole väga hea.

Barkerit mängib filmis Tina Fey, kelle väike produktsioonifirma Little Stranger on ka selle tootmise taga. Fey on varasemast tuntud peamiselt telekoomikuna ja Little Strangeri esimene film, eelmise aasta detsembris linastunud komöödia “Sisters”, jooksis USA kinodes suhteliselt edukalt, aga “WTF” nüüd raha tagasi ei teeninud ja ka kriitikud ei ole seda kõrgelt hinnanud.

Seega ei ole tegemist filmiga, mida kõik tingimata vaatama peaks, aga samas ei saa seda pidada ka väga kehvaks. Kui on huvi näha kuidas nn. embedded journalism välja näeb, siis tasub see film vaatamist ja/või Barkeri raamat lugemist, aga kui huvitab Afganistan ja sealsete inimeste tegelik elu, siis tasuks võtta ette Anna Badkheni raamatud, eriti “The World Is a Carpet: Four Seasons in an Afghan Village”.

Mis puudutab filmi nime, siis… kui keegi veel ei tea, siis see tuleb kuuldekoodist, mida kasutatakse relvajõududes. Selleks, et sõnumid oleksid üheselt arusaadavad, edastatakse need tähthaaval. “Whiskey Tango Foxtrot” tähendab “WTF”, mis omakorda tähendab teadagi mida. Umbes sel ajal, kui Barker lähetati esimest korda Pakistani, kuulusid mereväes minu ülesannete hulka ka praktiliselt igapäevased sideseansid teiste väeosadega ja “WTF” oli nende käigus vahetatud sõnumites levinud tähekombinatsioon. Ausalt öelda oligi just see põhjuseks, miks ma nüüd seda filmi vaatasin.

Kokkuvõttes soovitan pigem lugeda Barkeri raamatut, kuigi ka sellest on paremaid, aga… vähemalt annab see aimu sellest, millised olid paljud ajakirjanikud, kes Afganistanis toimunut ameeriklastele kajastasid. Ja see aitab ehk paremini mõista ka seda, miks asjad kokkuvõttes nii valesti läksid.

“Person of Interest”

Kui sa seda kuuled, siis oled sa üksi. Ainus asi, mis meist on jäänud, on minu hääle kõla. Ma ei tea, kas keegi meist jäi ellu. Kas me võitsime. Kas me kaotasime. Ma ei tea. Ma ei ole isegi kindel, et ma enam tean, mida võit tähendaks. Nii või teisiti on see läbi. Las ma siis räägin sulle, kes me olime. Las ma räägin sulle, kes oled sina.

Nende sõnadega algas kultusseriaali “Person of Interest” (e.k. “Mõrvaennetajad”) viimane hooaeg, mis läinud nädalal viimaks lõpule jõudis – kui vaadata järjest ära seriaali kõik osad, siis kulub selleks umbes viis päeva.

#personofinterest #amyacker #root

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Teadmiseks neile, kes veel ei tea: “Sind jälgitakse. Valitsusel on salajane süsteem, masin, mis jälgib sind iga päev ja iga tund.” Kõnealuses seriaalis läheb sõjaks tehisintellektide vahel, mis on loodud selleks, et aidata ennetada kuritegusid, tabada kurjategijaid enne kuritegude sooritamist.

Huvitav on seejuures tõsiasi, et selle vaatajate arv langes Ameerika Ühendriikides alla kümne miljoni just 2014. aastal, kui leidis lõpuks avalikult kinnitamist, et luureagentuuride kogutud metaandmetele tuginedes tapetakse inimesi. Teema pidanuks olema aktuaalsem kui kunagi varem, ka kriitikud hindasid selle hooaja osasid kõrgemalt kui varasemaid, aga ometigi vaatajate arv langes.

Tänavu, kui sai teatavaks, et ajuvabadele algoritmidele tuginedes võib olla tapetud tuhandeid süütuid inimesi, langes vaatajate arv korraks isegi alla viie miljoni.

Tundub, et mida enam leidis avalikult kinnitamist analoogiliste asjade toimumine päriselt, seda vähem tahtsid ameeriklased seda hoiatavat seriaali näha – kuni seda võis pidada ulmeliseks väljamõeldiseks, millel puudub igasugunegi kokkupuude tegelikkusega, seni vaatajaid jagus, aga kui taolisi asju ei saanud enam kuulutada lihtsalt vandenõuteoreetikute väljamõeldiseks, siis hakkas reiting langema.

Nähtavasti on põhjus selles, et televaatajad otsivad seriaalidest enamasti ikkagi meelelahutust. Kui need muutuvad inimestele pidevaks meeldetuletuseks nende enda valitsuse ebamoraalsest käitumisest, siis on neid psühholoogiliselt raskem vaadata, kuigi seriaal ise võib muutuda aastatega paremaks.

Nüüd jõudis see lõpule ning asemele ei ole tulnud vist ühtegi teist sarja, mis sarnast problemaatikat käsitleks. Kahju.

Presidendikandidaadi ankeet

Mina küll sellele ametikohale kunagi kandideerima ei hakka, aga täitsin (lihtsalt niisama, nalja pärast) ära ERRi kultuuriportaali poolt presidendikandidaatidele saadetud ankeedi, millele on juba vastanud Marina Kaljurand ja Eiki Nestor.

Lemmik eesti film läbi aegade?

“Hukkunud Alpinisti hotell” on see, mida ma olen vaadanud ilmselt kõige rohkem. Vaatan seda alati, kui peale satun. Mõnikord ka niisama, kui meelde tuleb. Mulle meeldib selle juures kõik: lugu, tegelaskujud, näitlejad, võttepaik, lavastus, kaameratöö, muusika jne.

Viimase aja võimsaim filmielamus maailmakinost?

Värskematest filmidest jättis viimati sügavama mulje Terrence Malicki “Karikate rüütel”, mida sai nähtud juba aprillis. Pärast seda olen vaadanud uuematest filmidest ainult Anu Auna “Polaarpoissi”, aga usun, et ka vahepeal linastunute hulgas on neid, millest saaks võimsa elamuse (ma lihtsalt ei ole leidnud nende torrenteid).

Kirjandus – mis on lemmikžanr?

Selle peale tahaks vastata irooniliselt ühe hiljuti rongis juhuslikult kuuldud killuga: “Ma loen ainult ilukirjandust, mitte proosat!” (Või oli see vastupidi?) Aga kui peab valima tingimata ühe žanri, siis on selleks romaan selle sõna kõige laiemas tähenduses.

Viis raamatut, mida soovitaksite parimale sõbrale.

Ma üldiselt ei sea sõpru pingeritta, aga sellele inimesele, keda oleksin viimati nimetanud oma parimaks sõbraks, soovitasin kunagi selliseid raamatuid nagu Alain-Fournier “Suur Meaulnes” ja Francis Scott Fitzgeraldi “Suur Gatsby”, John Steinbecki “Tortilla Flati agul” ja Jack Kerouaci “Teel”. Täna lisaksin neile Herman Sergo “Kauge tule kuma”, aga see on meievaheline asi, mis ei pruugi olla nii hästi mõistetav teistele.

Millist kunstinäitust viimati väisasite?

Käisin üleeile neljal näitusel, neist viimased kaks Kondase Keskuses: Raul Rajangu maalid ja soomlaste joonistused, kusjuures ühest seal lehitsetud raamatust jäid meelde ka Maaria Märkälä maalid.

Kes on lemmikkunstnik?

Jälle see lemmikute valimine! Kui tõesti kuidagi teisiti ei saa, siis hetkel on selleks Claude Monet maaliga “Femme à l’ombrelle tournée vers la gauche”, aga poole tunni pärast võib-olla juba keegi teine.

Millistel muusikafestivalidel või -üritustel teid kohata võiks?

Täna võib mind kohata Mooste pärimuspäeval, rahvusvahelisel pärimuspeol Baltica. Juuliks on kalendrisse märgitud Viljandi vanamuusika festival, Tallinna merepäevade raames toimuv suur merelaulude galakontsert ja Viljandi pärimusmuusika festival; seejärel augustis Kosel toimuv maheda muusika festival jne.

Kas olete kunagi ühe artisti fänn olnud? Kui jah, siis kelle ja miks?

Kõige rohkem olen olnud Depeche Mode’i fänn. Nende parim album on minu meelest “A Broke Frame”. Nad ise seda küll kõrgelt ei hinda, aga mulle on see esteetiliselt ja emotsionaalselt väga lähedane. Samas on nende kõrvale mahtunud alati loomulikult ka teisi.

Milline eesti teater on teie puhul kindla peale minek?

Viljandis ei ole selles osas suurt valikut (mitte et Ugalal midagi viga oleks) ja mujal käisin ma viimati teatris teatrit vaatamas mingi 100 aastat tagasi, aga minu jaoks on alati kindla peale minek kooliteater, kus võib näha loomulikke talente, keda ei ole veel valmis näitlejateks vormitud ehk nö. ära rikutud, kelle jaoks näitlemine on veel alles mäng, pidev otsing, mitte töö, kätteõpitud võtete rakendamine.

Milline etendus ja millega jättis teile viimati tugeva elamuse?

Viimane tugev elamus oli tantsulavastus “Läige”, mõjus päris üllatavalt. Pärast seda ei ole ma teatris käinud.

Milline on presidendi roll eesti kultuuris? Mida sooviksite teha eesti kultuuri heaks?

Olulisem küsimus on see, milline on üldisemalt kultuuri roll meie presidendis. Oleks hea, kui presidendiks saaks inimene, keda võib nimetada kultuurseks.

Parim, mida tulevane president saab teha eesti kultuuri heaks, on mitte sekkuda selle toimimisse ja arengusse, vabastada kultuur presidendi eestkoste alt ning keskenduda nn. sõnauste korraldamise asemel paremini oma esindusfunktsioonide ja tasakaalustava poliitilise rolli täitmisele. Nii astuksime jälle väikese sammu tänapäevase, euroopalikuma riigikorralduse poole.

Roman Toist Raul Kellerini jne.

Viljandi Vanas Veetornis avati eile näitus “Roman Toi 100”, mis jääb avatuks augusti lõpuni. Eriti soovitan seal lugeda tõmmist ühest Toi kirjast Veljo Tormisele, milles ta selgitab kuidas saada inglise keele baasil paika eestikeelne hääldus. Sama näitus, mis valmis Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ning VEMU/EÕK koostöös, on praegu üleval ka Torontos.

Roman Toi suure juubeli puhul, mis möödus küll juba laupäeval, leiab lühemat lugemist Eesti Elu veergudelt. Pikemaks lugemiseks sobivad tema enda mälestused, mis on Viljandis müügil Pauluse kiriku raamatuletis hinnaga 15 eurot, aga saadaval ka Raamatukoi kaudu.

Enne seda avamist astusin läbi helikunsti galeriist Supersonicum, kus vibreerib õhus Raul Kelleri “mem”. Seda ei soovita ma neile, kes ei talu pimedaid ruume ja sumisevat heli; ülejäänutel tasuks liikuda seal ühest nurgast teise, mööda seinaääri, käia ka ruumi keskel. Lühidalt: mitte seista jahmunult paigal, vaid liikuda võnkesageduste sees ringi.

Külastada oleks neid mõistlikum vastupidises ehk ülaltoodud järjekorras (kõigepealt Veetorn, siis Supersonicum), et saaks hiljem filosofeerida selle üle kuidas helikunsti ühest vormist on jõutud teiseni.

Raul Rajangu “Eesti Naine ja ZIL 157” (1989 ja 2006) #raulrajangu #maal #painting #kunst #art #tehnika

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Edasi viis tee Kondase Keskusesse, kus on alates läinud neljapäevast üleval Raul Rajangu maalid Mart Eriku kogust. See näitus, millele pidi juulis tulema veel üks pidulikum avamine, jääb avatuks 11. septembrini.

Peaks siis juulis uurima, mis lugu on siin ülaltoodud teose aastaarvude taga – kõigepealt valmis Eesti Naine ja 17 aastat hiljem tuli juurde ZIL 157?

Kondases on vahepeal avatud festivali Arteground raames ka ühe kaheksaliikmelise Soome joonistusklassi-kunstnikerühma joonistusnäitus Alltogether, kust mulle jäid meelde tegelikult hoopis tõmmised Maaria Märkälä maalidest, mida sai vaadata tema raamatust “Places for Being Happy” – sirvisin seal seda raamatut ja vaatasin nüüd Märkälä veebilehte, kus samad pildid üleval, ning mulle meeldib tema stiil tõesti väga.

Juss Piho “Colour therapy” (2016) #kunst #arteground #jusspiho #art #painting #therapy

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Linnaraamatukogu lahtiolekuaegu on suvel piiratud ja sealt eile enam läbi astuda ei õnnestunud, aga raamatukogu hoones asuvas Viljandi Linnagaleriis on jätkuvalt üleval paari nädala eest avatud äärmiselt esinduslik rahvusvaheline näitus, kus võib näha ka seda Juss Piho värviteraapilist maali värviteraapiast, mis kannab nime “Värviteraapia” (2016).

Sigitas Kancevyčiuse fotonäitus #viljandi #fotonäitus #kancevyčius #photography

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Raamatukogu trepihallis on avatud Leedu fotograafi Sigitas Kancevyčiuse näitus, mis sobib sinna nagu valatult, sest näituse teemaks ongi just raamatud ja lugemine.

Need kaks viimati mainitud näitust, mida olen vaadanud juba varem, jäid seega eile nägemata, aga hiljem käisin ühes kohas vaatamas ühte filmi, mida ei olnud varem näinud, kuigi see tuli välja juba aastal 2001 (nagu “A Beautiful Mind” ja “Amélie”, kui mainida paari tuntumat) ja kuulub nõndanimetatud kultusfilmide hulka.

2001. aasta veetsin suuremalt jaolt mereväes, alguses seal filmide vaatamiseks aega ei jäänud ja võimalust ei antud. Esimene mereväes nähtud film oli “15 Minutes”, mille vaatamiseks sai marsitud rühmaga läbi linna kinno. Aga ma ei mäleta enam isegi seda, kas Sõprusesse või Kosmosesse. Ja filmi sisu pidin tuletama nüüd meelde Vikipeedia abil – nimi oli jäänud meelde, aga sisust ei meenunud mitte midagi.

Hiljem sai küll tegeletud seal palju piraatlusega ja osad filmid nähtud ka järgnenud aastatel, aga Vikipeedia vastaval lehel loetletud 2001. aasta laiema levikuga filmidest on mul tänaseks nähtud mitte rohkem kui veerand, umbes 30-35 filmi.

Valisin sealt nüüd välja veel kümme filmi, mille ära võiks vaadata: “The Tailor of Panama”, “Along Came a Spider”, “Angel Eyes”, “Crazy/Beautiful”, “Original Sin”, “American Outlaws”, “The Glass House”, “Serendipity”, “Vanilla Sky” ja “The Majestic”.

Eile nähtud film, “Donnie Darko” (vaadatud sai selle mõned aastad hiljem avaldatud director’s cut), suurte kassahittide hulka ei kuulunud, aga ma saan täiesti aru, miks sellest on saanud kultusfilm. Endal tuli kah mõte, et peaks seda veel vaatama.

TASE FILM ’16 järelkaja

Filmidest ei ole siin ammu eraldi juttu olnud, sest viimane uus täispikk mängufilm, mida ma vaatasin, oli juba poolteist kuud tagasi nähtud “Polaarpoiss”. Need värskemad filmid, mis mulle vahepeal on huvi pakkunud, ei ole osutunud interneti kaudu kättesaadavaks.

Ka vanemaid olen vaadanud selle aja jooksul vaid mõned üksikud. Näiteks eile tuli telekast “Kirsitubakas” (2014), mida nägin nüüd kolmandat korda. Hea film, aga rohkem vist ei vaata, sest muidu saab juba liiga palju. Või õigemini: mulle endale tundus eile veidi imelik, et seda jälle vaatan – kujutan üsna hästi ette, mida sellest arvaks Sigmund Freud.

Nii olen piirdunud põhiliselt Ralf Sauteri ja teiste filmikriitikute arvustuste lugemisega. Välja arvatud eelmisel nädalal, kui vaatasin kinos Sõprus järjest ära 20 filmi.

Kunstiakadeemia lõputööde festivali TASE ’16 raames toimunud tudengite lühifilmide linastus TASE FILM tõi vaatajate ette muidugi põhiliselt selliseid teoseid, mis sarnanevad YouTube-is leiduvatele videodele – hea on selle juures tõsiasi, et paljud neist ongi seal või kusagil mujal veebis vabalt nähtavad.

Mõned olid kõige lühemat sorti klipid, näiteks Aksel Haagenseni .gif-failide rida ja Andres Lõo “Forward”. Paar muusikavideo: meisterjaani “Bambusest laev”, animaatorid Terje Henk ja Ave Taavet, ning San Hani “Dahle”, autorid Henrik Rakitin (alias San Hani) ja Anna-Mari Liivrand. Neid vaadates meenus kuidas vanasti näidatigi kinodes enne filmide algust vahest muusikavideosid.

Viljandis tegi seda põhiliselt Täht, kus toimusid vist ka mingid videodiskod (olin siis liiga noor, et seda täpselt mäletada), ning meenus üks konkreetne juhtum 1980-ndate teisest poolest, kus enne “Red Sonja” (1985) algust oli ekraanil Pat Benatari “Love Is A Battlefield” (1983). Ma seni arvasin, et see laul jõudis minuni Heather Duby kaudu, aga tuleb välja, et see juhtus ikkagi juba päris lapsepõlves. Vahepeal oli see justkui ununenud, aga kusagil aju sügavustes püsis mäletus siiski alles. Ja nüüd meenus. – Siia otsa sobib hästi Heta Jäälinoja lühike “Love Hurts”.

Samas juurdlesin kinosaalis pikalt selle üle, kus asub see koht, kus on filmitud Sohvi Viiki “Printsessid”. Ma olen seal kunagi kindlasti käinud, see vaade on mul täpselt silmade ees, aga ma ei suutnud seda kohta välja mõelda. Henri Kutsari “Putka” asukoha tundsin seevastu kohe ära.

Kõige rohkem meeldis mulle Maren Poeli “Tantsuõhtu” (YouTube-is kahjuks ilma helita, ilmselt autorikaitselistel põhjustel, täpsemalt: heli tuleb ise kirjelduses toodud linki kasutades juurde panna), mis on nagu jätk Andres Söödi kuulsale “511 paremat fotot Marsist” (1968), kujutades selle tegelasi tänapäeval.

Kõige vaimukam tundus Johan Pajupuu “Journey to Journey”, mis kutsus kinos esile vist ka kõige rohkem naeruturtsakaid. Kõige huvitavam aga Fidelia Regina Randmäe “Mitte siin, mitte praegu”, mida vaadates tekkis isegi teatav põnevus: kui väikseks ta suudab ennast siis lõpuks teha, kuhu peita ja mahutada?

Kõige tõsisema teemaga oli Alissa Nirgi “Sergeilt” (kirjad vanglast). Veebist on leitavad veel Maria Muuki “Intent” (orientaalsed teemad), Kristina Õlleki “Sound as lines as self portrait” (väga abstraktne) ja kava lõpetanud Art Nõukase “Image” (puhas porno), mille nimeks sobinuks ehk paremini “Imagine” (ja vaikuse asemel taustaks mängima Plastic Ono Band – kui pidada silmas ühte blogimaailmas tõstatunud teemat, siis soovitaks vastavate toimingute tarbeks seda).

Kuna ülejäänud kuus filmikest ei paista olevat veebis kättesaadavad, siis ei ole mõtet hakata neid siin ka lihtsalt niisama nimetama (linke ju panna ei saa), aga temaatiliselt ja teostuse poolest olid ka need kõik üsna erinevad.

PS. Läinud aastal sai juba selle ajaveebi kõige esimeses postituses kasutatud sellist mõistet nagu “Pärna koolkond”, millele omistati nüüd dramaatiliste sündmuste käigus ootamatult negatiivne tähendus. Isegi Pärna toetajad hakkasid tõestama, et midagi sellist ei eksisteeri. Minu jaoks on see arusaamatu, sest oma koolkond pidanuks ju olema tugevaim argument Pärna professorina jätkamise poolt. Eesti ülikoolide parim võimalus rahvusvahelises konkurentsis edu saavutada on ikka see, kui nendega seostatakse mingeid tugevaid koolkondi, mitte see, kui ollakse täiesti silmapaistmatud.

Sõnumeid teatriilmast

Nädal tagasi ilmutas end mulle unes Fortunato Depero, tuntud futurist, kes ütles: “In bocca al lupo!”. Ma ei mäleta, kas talle seal midagi vastasin. See kohtumine oli nii veider, et ei hakanud isegi vaevama pead küsimusega, mida see unenägu võis tähendada.

Selgus saabus vaid loetud tunnid hiljem, kui kohalik Rahva Raamat õnnitles auhinnamängu võitmise puhul. Olin kirjutanud nende FB lehele, et raamat, mille põhjal tehtud etendust sooviksin väga näha, on August Kitzbergi “Libahunt” (1911), ning sain tänu sellele kutsed Ugala etendusele.

“Libahunt” tuli Ugalas viimati välja 10 aastat tagasi tantsulavastusena (praegu see repertuaari ei kuulu), aga ma ei käinud seda vaatamas, sest ei käinud sel ajal üldse teatris, prioriteedid olid vahepeal lihtsalt hoopis teised. Täna on muidugi kahju, et seda lavastust ei näinud.

Muide, publikuküsitlusele vastates nimetasin ma oma unistuste materjaliks, mis võiks kunagi lavastusena Ugala repertuaaris olla, hoopis Friedrich Dürrenmatti näidendit “Füüsikud” (1962, e.k. 1964) – olen seda lugenud ning vaadanud telelavastust, aga oleks huvitav näha kuidas seda esitab Ugala praegune trupp.

Nüüd sai vaatamiseks valitud Ugala lõppeva hooaja viimane koduetendus, laupäevane “Mäng on alanud”, sest ma ei olnud kõnealust lavastust veel näinud.

Juba tutvustust lugedes meenus koht filmist “Don Juan Tallinnas” (1971), kus Gunta Virkava kehastatud peategelane ütleb komtuurile: “Meie mäng on lõppenud. Donna Anna ootab teid.” Hiljem tundus, et võib-olla sobiks võrdluseks paremini “Varastati Vana Toomas” (1970).

Need kaks filmi on kutsunud esile väga vastakaid tundeid, kusjuures mõnikord samas inimeses (ja mitte ainult minus).

Ma vaatan neid iga kord, kui peale satun, sest minu meelest on need lihtsalt kohutavalt naljakad, aga kui muutuda tõsiseks, siis on raske mitte nõustuda nendega, kelle arvates on need näitlejate ande raiskamine, sest sisuliselt ongi ju tegemist täieliku kräpiga.

“Mäng on alanud” peaks ühest küljest tõesti meeldima neile, kellele lähevad hästi peale nimetatud filmid, aga teisest küljest võib see valmistada osale publikust päris korraliku pettumuse.

Tutvustuses öeldakse, et “eriti teravad elamused on garanteeritud teatrikriitikutele.” Nähtavasti on kriitikud nähtust nii solvunud, et kuulutasid selle tüki suhtes välja kollektiivse boikoti, sest ma ei leidnud praegu guugeldades ühtegi nende kirjutatud arvustust.

Leidsin vaid ühe teise blogipostituse, kus ei väljendatud just vaimustust.

Mulle võib selline komejant küll meeldida ning näitlejatel oli seda tõenäoliselt lõbus teha, aga… ma siiski ei usu, et see valitakse nüüd publiku poolt Ugala hooaja parimaks lavastuseks.

* * *

Pühapäeval toimus Ugalas lasteraamatute laat ja Kadri Lepp esitles oma esimest raamatut “Poiss, kes tahtis põgeneda”, mis räägib mitte tema näitlejatööst, vaid poisist, kelle vanemad sõidavad turismireisile Egiptusesse ja jätavad ta maale vanaema juurde, kus talle tuleb mõte põgeneda Pariisi.

See on mulle juba enda lapsepõlvest küllaltki tuttav teema, kuigi detailid loomulikult päris täpselt ei kattu. Esitlusel kuuldud katkendi põhjal otsustades on lugu pandud kirja väga ladusalt loetavana ja hea fantaasiaga, aga mõeldud eelkõige umbes 5-7-aastastele lastele.

Ugalas on praegu avatud ka näitus, kus saab vaadata selles raamatus leiduvaid pilte, mille autoriks on Kadri Ilves.