Rubriik: film

Käisin eile Anu Auna esimese täispika mängufilmi “Polaarpoiss” eellinastusel Solarise Apollo Kinos. Vabalevisse jõuab see nädala pärast, järgmisel kolmapäeval, mis tähendab, et kõigil peaks olema aega oma plaane teha. Lühidalt: soovitan.

Filmi nimest võib esmapilgul jääda mulje, kui mitte lugeda tutvustust, et seda lugu läbib mingi arktiline teema, kuid tegelikult leiab kogu tegevus aset parasvöötmes, valdavalt Eestis, peamiselt Tallinnas, kuigi mitte ainult seal. Ja isegi kui nimitegelane võib kohati näida külm, kalk, tundetu, siis juba järgmine hetk kinnitab, et nii üheplaaniline selle tegelaskuju karakter ei ole. Kaugel sellest.

Samuti puudub tal märgatav otsene ühisosa Polar Boy nime kandva USA koomiksikangelasega (kas viimane võis mõjuda Aunale, kes on nii filmi režissöör kui ka stsenarist, kuidagi inspireerivalt, selle üle oleks muidugi huvitav spekuleerida), kuigi ingliskeelsena on “Polaarpoiss” just “The Polar Boy”.

“Polaarpoiss” jõudis vaatajateni #polaarpoiss #anuaun #filmid #eestifilm

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on May 3, 2016 at 5:27pm PDT

Filmi algus, kus peategelane Mattias (Roland Laos) jookseb ringi Berliinis, meenutas mulle hoopis sellist filmi nagu “Lola rennt” (Saksamaa, 1998), mis veel hiljemgi vaatamise ajal sarnaste võttepaikade tõttu korduvalt meelde tuli, kuigi sisuliselt nendel filmidel palju ühist ei ole. Peale selle, et mõlemas figureerib paarike ja käib võidujooks ajaga ning tegemist on heade noortefilmidega.

“Polaarpoiss” on kuulutatud alla 12-aastastele keelatuks ning CSM kirjutaks selle kohta käivas arvustuses ilmselt: vanemad peavad teadma, et “Polaarpoiss” sisaldab arvukalt ülemäära alkoholi tarvitavaid noorukeid, tarvitatakse ka teisi meelemürke, esineb vägivalda, ekraanil näidatakse korduvalt verd, kasutatakse vägisõnu jne. – üks võimalik sisukokkuvõte oleks: sex, drugs & rock ‘n’ roll.

Ja see ei oleks vale, sest kõiki neid seal leidub, aga see oleks eksitav ja kaugeltki mitte ammendav, sest see on tegelikult ilus film (seda ka visuaalselt, kusjuures sisuliselt on selles filmis väga oluline koht fotograafial) ning hoopis muust. “Polaarpoiss” ei mõju otseselt mingi moraalijutlusena, ei pruugi sellena esmapilgul paista, aga on seda oma toimelt – selle mõju poolest, mida see publikule avaldab.

Filmi teine peategelane Hanna (Jaanika Arum) näib esimese hooga olevat lihtsalt särav glitter girl, kuid kannatab, nagu peagi selgub, nn. bipolaarse häire all, mida Mattias hiljem (olles lugenud selle kohta Vikipeediast) matkima asub, et pääseda vanglasse sattumisest. Ja tundub, et alles siis ta õieti ärkabki ellu. Minu jaoks oli põhiliin seejuures just nende kahe omavaheline suhe. Selle arengut oli tõepoolest huvitav jälgida.

Eelmist kahte kinodesse jõudnud Eesti filmi, “Klassikokkutulek” ja “Päevad, mis ajasid segadusse”, ma vaatamas ei käinud (need näivad olevat sellised filmid, mille vaatamiseks mulle piisab väikesest ekraanist ja mille nägemisega ei ole kiiret), aga jäi mulje, et need mõlemad rõhusid vaatajate nostalgilistele tundmustele. “Polaarpoiss” seda ei tee, vaid räägib meie tänapäeva Eesti noortest, kuid ajatu loo. Psühholoogiliselt usutava.

Aun vormis stsenaariumi NIPKOW Programmi residentuuri raames Berliinis ning vaadates meenusidki mulle ainult mingid Saksa filmid, kusjuures head (“Lola rennt”, “Das Experiment” jms.), millest ei ole võetud küll midagi üle otseselt, aga mis on nähtavasti mõjutanud tema käekirja. “Polaarpoisi” puhul kulus ideest teostuseni kaheksa aastat. Jääb ainult üle loota, et tema järgmist filmi ei tule oodata nii kaua.

Kavatsesin eile minna ennelõunal Sakala Keskusesse vaatama Riho Västriku uut dokumentaalfilmi Sven Grünbergist ja sellest kohe hiljem kirjutada, aga ärkasin liiga hilja. Seetõttu sai vaadatud hoopis uuesti “The Reluctant Debutante” (USA, 1958).

Vincente Minnelli filmograafiast (kunagi eelmisel sajandil sai suurem osa sellest nähtud tänu telekanalile TCM) oleks minu esimene soovitus “On a Clear Day You Can See Forever” (1970), aga vaatamist väärivad ka tema teised filmid.

“The Reluctant Debutante” põhineb William Douglas-Home’i samanimelisel näidendil, mis tuli välja mõned aastad varem. Douglas-Home oli ka üks filmi stsenaristidest. Temaga koos täitis seda rolli Julius J. Epstein, kes oli üks “Casablanca” (1942) stsenaariumi eest Oscari võitnutest.

Kõnealune film ei pälvinud kriitikutelt suurt tunnustust ega ka mingit laitust. A. H. Weiler (NY Times) kirjutas esilinastuse järel, et sellel filmil “ei ole rohkem sisu kui sufleel; aga selle kerged koostisosad teevad valmis kena filmi sulgkaalus.”

Filmi reiting IMDb-s on praegu 6.9 tärni kümnest – pole paha, aga ka mitte väga hea.

Vaatajate huvi selle vastu ei olnud samuti kõige suurem. Suurbritannias oli “The Reluctant Debutante” 1959. aastal kinodes küll vaadatavuselt kaheteistkümnes film, aga kokkuvõttes ei toonud see stuudio andmetel tagasi isegi tehtud kulutusi.

Ma ei tea, kas oleksin seda nüüd vaadanud, kui ei oleks seda juba varem näinud, sest lihtsalt guugeldamise põhjal ei pruugi see tunduda millegi poolest väga huviäratav film, kuid seda näinuna torkab silma ka mitmesuguseid huvitavaid fakte.

Näiteks see, et kui enamasti pannakse noorukeid mängima neist vanemad näitlejad, siis John Saxon kehastas 23-aastast olles ise filmi tegemise ajal 22 ja Sandra Dee 17-aastast olles ise 16, oma suure läbimurde alguses.

Lühidalt filmi sisust. Lugu leiab aset jõuka kõrgklassi maailmas. Ameerikas kasvanud 17-aastane Jane (Dee) saabub Inglismaale, kus teda ootavad pankurist isa (Rex Harrison) ja kasuema (Kay Kendall), kes tunneb kohustust tuua Jane nn. debütandina seltskonda. On aasta 1958, viimane hooaeg, sest kuninganna on otsustanud vastava kombe kaotada, pidades seda iganenuks (nii juhtus ka päriselt – Jane leiab filmis, et kuninganna sai asjale pihta).

Ilma mingi entusiasmita käib tüdruk debütantide ballidel, tundes igavust tantsupartneritest, kes räägivad temaga kriketist ja liiklusest, kuid armub ballil mängiva bändi trummarisse (Saxon), kes on pooleldi ameeriklane, pooleldi itaalia päritolu (Saxon ise on italoamericani). Siinkohal ümberjutustus lõpeb, sest muidu muutuks see juba spoileriks. Piisab kui öelda, et nalja saab palju.

Harrison ja Kendall olid just aasta varem ka päriselt abiellunud. Enne seda oli viimasel muu hulgas afääre mõningate aadlikega. Ühtlasi oli tal just diagnoositud leukeemia, millest ta kuulis alles filmivõtete ajal. Ja juba järgmisel aastal ta suri, vaid 32-aastaselt, jõudes teha enne veel vaid ühe filmi.

Filmi võtted toimusid Prantsusmaal, sest Harrisonil oli probleeme Briti maksuametiga. Tema ja Kendall olid mõlemad inglased, nagu nende poolt kehastatud tegelased. Dee ameeriklanna, kuid põlvnes russiinidest, tema vanemad (immigrantide lapsed) kohtusid vene õigeusu kirikus toimunud tantsul.

Ilmselgelt oli näitlejate valikul vaadatud, et nad oleksid oma taustalt sarnased mängitud tegelastele. Dee puhul näis roll elavat aga edasi ka tema eraelus: 1960. aastal ta abiellus, olles saanud 18, popstaar Bobby Dariniga, kes oli siis 24.

Tänaseks on pea kõik selle filmi tegemisega seotud inimesed muidugi juba surnud. Siin nimetatutest elab veel vaid Saxon.

“The Reluctant Debutante” meenus mulle kõigepealt seoses ühe Tantsunädala raames nähtud etendusega, seejärel meenutas seda Djuna Barnesi “Öömets”, kus ei ole samuti hoidutud aadlitiitlite ihalemise naeruvääristamisest, ning lõpuks veel üks asi, mida omakorda meenutas üks teine asi.

Kindlasti tasuks seda vaadata neil, kellele meeldib 1950-ndate mood, aga ka filmid nagu “The Princess Diaries” või “Four Weddings and a Funeral” – “The Reluctant Debutante” on oma fiilingu ja hoiakute poolest justkui nende omapärane sümbioos.

Vaatasin lõpuks ära Terrence Malicki “Karikate rüütli” (“Knight of Cups”), mis on jaganud kriitikud kahte lehte. Mulle tundus alguses nii ja naa, aga mida edasi, seda rohkem see film meeldima hakkas. Kuni kätte jõudis lõpp, mis näis olevat tingitud lihtsalt vajadusest film lõpetada.

“Terrence Malick on leiutamas uut laadi kino, mille kirjeldamiseks on vaja uut keelt,” arvas Mick LaSalle (San Francisco Chronicle). “Enamik inimesi ei saa sellest aru, ja hea põhjusega: see ei paku ühtegi neist tavalisist asjust, mida inimesed filmidest otsivad. Unustage süžee, unustage tegelaskujud, unustage põnevad hetked.”

Ma täiesti nõustun, et seda filmi on raske kirjeldada – lugesin pärast vaatamist läbi 6-7 arvustust ega leidnud ühtegi, mis seda minu meelest piisavalt hästi teeks, kuigi kõik olid iseenesest päris head tekstid. Samuti vastab ilmselt tõele, et enamik inimesi ei saa sellest aru.

Aga ma ei jaga üldse arvamust, et sellel filmil puudub süžee, puuduvad tegelaskujud ja põnevad hetked. Mina nägin neid kõiki. Lihtsalt kogu filmikeel oleks justkui suunatud mingi kehavälise kogemuse tekitamisele, et luua totaalse võõrandumise tunne, umbes nagu vaataks inimese hing lae alt kuidas opereeritakse tema keha – see ei ole tegelikult väga tabav võrdlus, võib mõjuda eksitavalt, aga ma ei leidnud praegu paremat.

Vaadates peategelast, keda kehastab Christian Bale, tekib lihtsalt pidevalt selline tunne nagu oleks üheaegselt tema sees ja vaataks teda kõrvalt – mingi selline kehaväline olek. Ja samal ajal ka selline tunne, millest luuletas Lermontov: ja hinges alati on külmus kummaline, ka siis, kui veri tules keeb. Nagu oleks see elu, mis jookseb enne surma läbi mitte silme eest, vaid kõrvaltvaates, aga nii, et näeb inimeste sisse.

Näiteks see stseen, kust pärineb ülaltoodud stoppkaader.

Peategelane Rick ja tema eksabikaasa Nancy (Cate Blanchett) uitavad rannas. Mehe sisehääl ütleb: “Sa andsid mulle rahu. Sa andsid mulle selle, mida maailm ei saa anda. Halastuse. Armastuse. Rõõmu. Kõik muu on pilv. Udu. Ole minuga. Alati.” Viimase sõna ajal sõidavad nad juba lennuvälja poole. Ja kui nad seal ringi uitavad, siis ütleb naise sisehääl: “Sa oled endiselt mu elu armastus. Kas peaksin seda sulle ütlema?”

Filmi heliriba (originaalmuusika kirjutanud Hanan Townshend, aga selle stseeni taustaks kõlas minu meelest hoopis Griegi “Solveigi laul”) ja pildikeel (operaator Emmanuel Lubezki), mis mõjub üheaegselt nii dokilikult kui ka äärmiselt esteetiliselt, võimendavad veelgi seda ebamaise realismi (kehavälise kogemuse) tunnet, mis jätab ühest küljest mulje hõljumisest, aga on teisest küljest rusuvalt raske.

Popmuusikast sobiks võrdluseks näiteks Röyksoppi “What Else Is There?”, kuigi… “Karikate rüütel” on küll täis sümbolismi (juba filmi nimi on võetud Taro kaardilt, mille tähenduseks “Meeldiv meeleolu, rahumeelsus, hea tuju, pingelõdvendus. Süvaarmumine, armastus ja rahu.” – see tähistab üheaegselt nii peategelast kui ka tema sihti), aga mitte ebausutavat jalad-maast-lahti maagiat.

Ma saan aru, kust tuleb suur osa seda filmi tabanud kriitikast, aga nõustun ikkagi suuresti LaSalle järeldustega. “Igaüks, kes ütleb teile, et see film on kõigest kogum kauneid pilte, ei saanud aru, mida ta vaatas,” märkis LaSalle. “Kui sel aastal on mõni parem film, siis valmistuge väga heaks aastaks.”

Veel mõned arvustused: Bilge Ebiri (Village Voice), A. O. Scott (NY Times), Richard Brody (New Yorker).

PS. Ma kirjutasin vahepeal Eesti Muusika Päevade raames toimunud kontsertide kohta kultuur.info blogisse paar külalispostitust, “Esimest korda elus Estonia kontserdisaalis” ja “Ühe festivali lõpp, teise algus”, mida loomulikult samuti lugeda soovitan.

Ugala Teatrikinos näeb täna Cannes’is kuldse palmioksaga pärjatud Jacques Audiard filmi “Dheepan” (2015), mille kohta saan kirjutada arvustuse ära enne seanssi, sest ma eelmisel aastal juba korra vaatasin seda (kasutades kaasaegseid filmilevikanaleid).

Kuna mulle juhtus toona subtiitriteta koopia, siis läks suur osa jutust kaduma, sest tamili keelest ei saa ma aru vist ühtegi sõna (vähemalt ei jäänud kõrva midagi sellist, mis kusagilt tuttav ette tulnuks). Ugalas näidatakse seda eesti- ja venekeelsete subtiitritega.

Kui lähtuda arusaamast, et täiuslik film on selline, mille sisust ei lähe midagi märkimisväärselt olulist kaduma, kui vaadata pilti helita või kuulata heli pildita, siis… ei ole täiuslikke filme tõenäoliselt olemas.

Kui ma ei oleks lugenud enne vaatamist arvustusi, milles toodi välja, et filmis nähtav pagulaspere on fiktiivne, moodustudes üksteisele täiesti võõrastest inimestest, siis võinuks vabalt juhtuda, et üks oluline liin jäänuks kohe alguses tabamata.

suvaline kaader filmist

Ja kuna ma tamilikeelsest jutust midagi aru ei saanud, siis mõne asjaga võiski ju nii minna. Seetõttu tasub seda nüüd ikkagi uuesti vaadata. Seda enam, et suur ekraan teatrisaalis on midagi hoopis muud kui 1366 x 768 pikselit.

Iga filmi võib vaadata mitme nurga alt. “Dheepan” on minu meelest kõige parem sellest vaatepunktist, et tegemist on looga inimestest, kes on sattunud võõrasse keskkonda, mille keelt nad ei mõista, eemale omaenda kultuurist. Loona kohanemisraskustest ja identiteedist. Samuti ka suhtedraamana.

Pariisi eeslinnade kujutamisel on jäänud siiski ületamatuks Mathieu Kassovitzi “La Haine” (1995), mis võitis Cannes’is 20 aastat varem parima lavastaja kategoorias. Selles osas ei ole “Dheepan” väga muljetavaldav, nagu ka mitte põneviku või tapafilmina.

“Ma jumaldasin esimest üheksakümmet minutit sellest filmist ning jälestasin viimast kümmet,” kirjutas Jordan Hoffman @ Vanity Fair. Mina päris nii ei ütleks, aga mõistan teda. Filmi lõpp ei tundu olevat just kõige õnnestunum, kuid ei oskaks pakkuda praegu ise välja ka midagi paremat.

Samas on hea see, et viimaks jääb ikkagi tsipake ruumi erinevateks tõlgendusteks. Küsimusele, kas filmi õnnelik lõpp on soovunelm või isegi unenägu, jättis Audiard Sirbis avaldatud intervjuus otsesõnu vastamata.

Võib ju tõesti kujutleda, et päris viimastel minutitel nähtav idüll on kõigest peategelaste fantaasiapilt, nende nö. Euroopa unelm, tegelik reaalsus aga just eelnenud košmaar. Kuigi, jah, film olnuks parem, kui loole oleks leitud mingi usutavam lahendus.

Selle filmi tegemist saatis algusest peale uskumatu ebaõnn, kuid kõigi tagasilöökide kiuste jõudis see lõpuks ikkagi vaatajateni. Tulemus ei ole küll silmapaistvalt erakordne, aga see on siiski päris meeldiv film.

2011. aastal läks Brian Duffieldi kirjutatud stsenaarium nn. musta nimekirja. See on igal aastal detsembris koostatav nimekiri USA filmitööstusega seotud inimestele meeldinud stsenaariumitest, mis ei ole jõudnud tootmisse. Ligi kolmandik neist on aga hiljem filmideks vormitud ning nende hulgast on tulnud ka päris hinnatud töid, näiteks viimati “Spotlight” ja “The Revenant”.

“Jane Got a Gun” ei jõudnud sellesse nimekirja viimaste seas, kuid oli siiski tabeli teises pooles, saades enam kui kolmesaja küsitletu käest (iga vastaja võis tuua välja kuni kümme stsenaariumit) kokku üheksa häält. Võrdluseks, et “Saving Mr. Banks” sai neid samal aastal 13, aga “Self/less” ainult kuus.

2012. aasta kevadel teatati, et filmis hakkab mängima peaosa Natalie Portman, keda võibki ilmselt tänada selle olemasolu eest (ta on ka üks filmi produtsentidest). Protsessi käigus vahetusid nii režissöör, operaator kui ka juhtivad meesosatäitjad (korduvalt).

Esilinastus oli kuulutatud välja 2014. aasta augustisse, aga lükati korduvalt edasi, kuni filmile õigusi omanud levifirma läks pankrotti. Seejärel omandas need teine ettevõte, mis kavatses lasta filmi kõigepealt välja Euroopas, esilinastus pidi leidma aset eelmise aasta novembris Prantsusmaal, aga lükati seal toimunud terroriaktide tõttu jälle edasi.

Lõpuks jõudis “Jane Got a Gun” tänavu siiski mitmetes riikides kinolevisse (Eestisse vist ei tulegi), aga osutus seal läbikukkumiseks ja ka kriitikud ei ole seda nüüd väga kõrgelt hinnanud, kusjuures ära jäeti isegi pressilinastused.

Aga mitte seetõttu, et see oleks halb film, mille pärast on põhjust häbi tunda. “See oli veider juhtum, kus stuudio ning levitaja lihtsalt otsustasid, et nad on nagunii vastu näppe saanud ega tahtnud pressilinastustega vaeva näha,” märkis Scott Mendelson @ Forbes, kelle sõnul väärinuks see film paremat kohtlemist.

Jah, see ei ole ilmselt midagi sellist, mis läheks kinoajalukku, aga see on päris hea, suht rahulik western, tehtud suure lugupidamisega selle žanri suhtes. Tõenäoliselt saab sellest üks unustatud film, mida suurematel filmihuvilistel on tulevikus ikka ja jälle meeldiv avastada.

Kuna ma üritan ärata selle postitusega filmi vastu huvi, mitte selle vaatamist rikkuda, siis ei hakka ma selle sisu siin üldse lahkama, vaid panen lõpetuseks lihtsalt viite torrentilehele.

Vähemalt mulle see küll meeldis. Ja Portman on selles võib-olla isegi ühes oma parimas rollis, kuigi see ei ole kaugeltki nii suurejooneline nagu mitmed tema varasemad osatäitmised – ma nii mõistan, miks ta seda filmi nii väga teha tahtis, et see lõpuks ikkagi valmis sai.

PS. Kui keegi tahab nüüd siiski lugeda rohkem filmi sisu kohta, siis soovitan kiigata selle lingi taha, mis viib leheküljele, kus pakutakse USA lapsevanematele informatsiooni, mis peaks abistama neid lastele filmide valimisel. Seal on üldse väga huvitavad sisukokkuvõtted, kuigi seda filmi näiteks alla 16-aastastele ei soovitata – ja eriti naljakas on lugeda sealt neid tekste tegelikult pärast filmi vaatamist, kui on juba teada, mida see endast täpsemalt kujutab.

Ugala Teatrikinos sai eile nähtud László Nemesi “Sauli poeg” (“Saul fia”). Film on väga realistlik, aga ebausutav selles mõttes, et reaalsuses oleks lugu lõppenud tõenäoliselt palju varem.

Sünopsis (spoileritega): Saul (Géza Röhrig) kuulub koonduslaagri vangidest moodustatud Sonderkommandosse (e.k. erikomando), mis tegeleb saabujate gaasikambrisse juhatamise, nende riiete läbiotsimise, laipade väljavedamise ja kambri koristamisega. Ühest laibakuhilast leitakse veel vaevu hingitsev poiss, erakordne haruldus, kelle eluküünla kustutab arst. Saul asub lausa maniakaalselt tegutsema, et korraldada talle juutide usutavadele vastavad matused. Hiljem väidab ta, et tegemist on tema abieluvälise pojaga, aga õhku jäetakse ka võimalus, kahtlus, et see oli lihtsalt üks poiss.

Kaamera jälgib Sauli antud oludes justkui hullumeelset, psühhootilist sebimist, mis on suunatud laiba kättesaamisele, rabi leidmisele ja poisi mahamatmisele, aga annab seejuures jooksvalt ülevaate kogu surmalaagri toimimisest, näitab milliseks see on inimesed muutnud, kuidas sundolukorda asetatutel on säilinud ikkagi mingi inimlikkus, aga piiramatu võim teiste üle on muutnud tooresteks jõhkarditeks.

Soovitan kindlasti lugeda Sirbis ilmunud intervjuud Nemesi endaga, kus ta selgitab, et “Auschwitzis ei olnud küsimus ellujäämises, vaid surmas. Tahtsin minna sellesse aega ja asetada vaataja ühe inimese nahka, kes oli kõige selle keskel. Tahtsin tuua mineviku olevikku.”

Kaspar Viilup @ ERR soovitab seda oma arvustuses kõigile, märkides vaid, et “esimesel kohtingul ei tasu võib-olla tõesti seda filmi vaatama minna. Võib segaseid tundeid tekitada.” Nojah, nii ja naa, oleneb ju ka kohtingu eesmärgist. Kui tahetakse saavutada teise inimesega mingit sügavamat kontakti, siis ongi võib-olla just hea alustada kohe selliste teemade arutamisest.

Viilup peab oluliseks punktiks seda, et “meile ei suruta hinnanguid peale, vaid sa pead need ise looma. Vastumeelselt ei vaataks seda filmi ilmselt ka tulihingeline nats, sest tema peaks sellisel juhul Sauli lihtsalt anti-kangelaseks ning hoiaks pöialt kõigile filmis figureerinud väeülematele.”

Mina ei näinud seal küll ühtegi vähegi positiivsest küljest kujutatud natsi, kellele oleks võimalik kuidagi pöialt hoida, kuigi selle kohta oleks iseenesest ju päris huvitav lugeda näiteks Jaak Madisoni filmikommentaari. Ja on tegelikult kohutav, kui see kõik ei mõju šokeerivalt, vaid näib lihtsalt põnevikuna. Ma arvan, et sellisel juhul ei ole see film oma otstarvet täitnud.

Ugalas vaatas publik seda väga vaikselt. Ja kui alguses mõni haigutas, siis hiljem kostus vesistamist.

Maarja Tinn @ Õpetajate Leht kirjutab, et see film “sobib ühteaegu nii inimsusevastaste kuritegude teema sissejuhatuseks kui ka refleksiooniks, kuna annab lahkesti kätte mitmeid võimalusi hilisemaks tunnitööks, näiteks toetab ekraanilt nähtu dialoogi tekkimist”, jagades seejuures oma kogemusi tööst õpilastega.

Ma ise vaatasin kunagi, kui see alles välja oli tulnud, ajalootunnis “Schindleri nimekirja” (klassis, telekast). Sellele järgnes samuti huvitav arutelu, aga nö. retkeks ajalukku sobib “Sauli poeg” ilmselt paremini, selles on vähem hollywoodilikke kaanoneid.

Tegelikult võiks näidata koolides muidugi mõlemat. Ja mitte õpilastele kohustuslikuna, vaid pakkuda neile lihtsalt võimalust neid vaadata. Põhimõtteliselt saaks seal ju sedasi igal aastal holokausti ohvrite mälestuspäeval mõnda teemakohast filmi näidata, sest sellisteks asjadeks see päev ju lõpuks mõeldud ongi, et inimesed ei unustaks.

Andrei J. Liimets @ Sirp toob omakorda sisse rahvusluse tõusulaine tänapäeva Euroopas, resümeerides: “Ma ei ole kindel, kas vaataja väljub kinost parema inimesena või saab klassikaliselt katartilise elamuse osaliseks. “Sauli poeg” manab aga Euroopa mineviku deemonid ette piisavalt jõuliselt sundimaks tegema kõik võimaliku selleks, et ajalugu ei korduks.”

Seda kindlasti, aga samas võib seda filmi vaadata ka kujundliku loona ühe rahvuse sünnist.

Enne holokausti ei olnud sionism, see tähendab toetus ideele juutide oma rahvusriigist, juutide hulgas kaugeltki nii levinud, aga juhtunu tõestas paljudele, et üks kindel linn ja varjupaik on siiski vajalik, sest teiste rahvaste heatahtlikkuse peale ei saa loota – Saksamaal olid juudid ju assimileerunud isegi paremini kui paljudes teistes riikides, aga see ei lugenud midagi.

“Sauli poeg” näitabki ka seda kuidas need erinevatest maadest pärit, erinevaid keeli kõnelevad inimesed, kes teineteise jutust alati hästi arugi ei saanud, suruti holokausti kaudu ehk välise vaenulikkuse poolt kokku üheks rahvuseks.

Juudi mütoloogias on Saul muide ühendatud Iisraeli esimene kuningas, küllaltki vastuoluline kuju, kes oli muu hulgas valmis hukkama oma armastatud poja Joonatani, sest liisk näitas, et just tema oli patustanud väljakuulutatud paastu vastu, mistõttu Jumal ei andnud vastust küsimusele, kas Saul peaks jätkama sõda vilistide vastu, et nad täielikult purustada, ja kas see sõda osutub edukaks. Joonatani elu päästis üksnes teiste juutide sekkumine.

“Sonderkommando tegelik roll ja olemus on pakkunud ajaloolastele üpris elavat vaidlusmaterjali. Pole lihtne hinnata, kas nad olid kollaborandid, kes abistasid massimõrvareid pajukipisku eest, või teistest holokaustis elu kaotanutest pikemalt kannatama sunnitud ohvrid – õigupoolest on teada päris mitu Sonderkommando korraldatud mässukatset,” kirjutab Liimets.

Selles filmis on üks kõrvaltegelane ka dr. Miklós Nyiszli, päriselt eksisteerinud juudist arst, kellest sai Auschwitzis kurikuulsa Josef Mengele sunniviisiline kaastöötaja. Tema annab oma mälestustes nendest erikomandodest tegelikult hoopis negatiivsema pildi.

Tõenäoliselt ongi just nende täidetud roll põhjuseks, miks Iisrael ei soostunud seda filmi rahastama: riik, mis loodi selleks, et kaitsta maailma juute, ei saa juba põhimõtteliselt toetada ise sellise filmi valmimist, milles kujutatakse kuidagi inimlikena neid, kes aitavad viia läbi teiste juutide tööstuslikku tapmist – see oleks mõeldamatu.

Sakslased olid vangide enda kasuks tööle panemisel aga üldse väga osavad, minnes sõjavangide puhul isegi nii kaugele, et värvasid nende hulgast lõpuks üksusi, mis tegelesid vangilaagrite valvamisega, näiteks Viljandis rakendati selleks põhiliselt ukrainlasi.

Heili Sepp @ Müürileht on kirjutanud samuti huvitava arvustuse, aga ma ei hakka seda siin kommenteerima, sest see postitus on veninud juba niigi liiga pikaks. Tasulist lugemist pakuvad Greta Varts @ Ekspress, Liina Ristoja @ EPL ja Karlo Funk @ Postimees.