film – Lehekülg 6 – Andres Laiapea

“Kuningas Kristiina” (2015)

Mika Kaurismäki “Kuningas Kristiina” räägib meie esimesest naissoost riigipeast, Rootsi kuningannast Kristiinast (1626-1689), kelle eluajal ühendati tänapäeva Eesti alad esmakordselt ühe riigi alla.

Filmis ei saa see fakt ega üldse Eestiga seonduv mingit tähelepanu. Välja on jäetud loomulikult ka paljud teised ajalooraamatutest tuntud seigad, sest 103 minutit on liiga lühike aeg selleks, et anda ülevaade kõigest, kuid sellele vaatamata mõjub film temaatiliselt ülekoormatuna. Lõpuks ei ole see nii väga tugev ei ajalookursuse ega ka lihtsalt loona. Usutavust kahandab seegi, et film on inglise, mitte rootsi keeles.

Loo huvides on kaldutud samas korduvalt kõrvale sellest, mis on ajaloost teada. Näiteks jääb filmist mulje, et René Descartes ja Kristiina olid äärmiselt lähedased mõttekaaslased, kohtudes lõpuks väga sageli, kuigi tegelikult soostus Descartes sõitma Rootsi alles siis, kui tal paluti panna seal püsti teaduste akadeemia, veetis seal vaid oma elu viimased neli kuud ja kurtis ise üsna lõpus, et oli kohtunud kuningannaga ainult 4-5 korda, kuigi pidanuks andma talle eratunde kolm korda nädalas. Film toetab vandenõuteooriat, mille kohaselt suri Descartes mürgitamise tagajärjel, mitte selle tõttu, et ta pidi pidevalt hommikul kella viiest külma ilmaga lossi vantsima, saades sedasi kopsupõletiku, mis lõppes surmaga. Filmis ei ole mingeid märke nende erimeelsustest ega sellest, et nad tegelikult, nagu pärast kohtumist selgus, teineteisele eriti ei meeldinud – jäetakse hoopis vastupidine mulje.

Eeltoodust tulenevalt jääb filmis veidi segaseks ka see, miks Kristiina ikkagi pöördus katoliku usku. Kuna katoliiklasi on kujutatud üldiselt variseridena, siis tundub lõpuks, et ta langetas sellise otsuse seetõttu, et avastas enda jaoks Saatana. Ja troonist loobumise põhjusena kujutatakse üksnes seda, et ta ei tahtnud abielluda ega sünnitada troonipärijat, mitte tõsiasja, et tema poliitilised otsused olid viinud riigi raskesse sotsiaal-majanduslikku olukorda, millest ta ei näinud väljapääsu – lahenduseks oligi siis pagemine Rooma.

Brigitta Davidjants kirjutas Sirbis, et “kõnealune film on ilmselgelt kantud praegu moes feministlikust ja kväärmõttest”, aga mulle tundub nüüd tagantjärele mõeldes järjest selgem, et selle on teinud ikkagi mees, lähtudes mehe vaatepunktist, mitte naise perspektiivist (võrdluseks võib vaadata näiteks Sofia Coppola filmi “Marie Antoinette”). Ja soomlane, mitte rootslane, mistõttu leiab Kristiina selles filmis kokkuvõttes lihtsalt kujutamist, mitte mõistmist. Kristiina Rebane märkis Eesti Päevalehes mingis mõttes õigustatult, et see film “jätab toore mulje ja pole kuigi veenev”, aga samas ei annaks ma ka soovitust seda mitte vaadata. Kohustuslike filmide nimekirja samuti ei paneks.

“Morgan” (USA, 2016)

Kusagil kõrvalises paigas, keset metsa, on rühm teadlasi töötanud juba seitse aastat uue põlvkonna bioloogilise hübriidi loomise kallal. Morgan on nende kolmas katse, esimesed kaks ebaõnnestusid.

Ta on alles viie aastane, aga näeb tänu ebausutavalt kiirele kasvule välja neli korda vanem. Kuid erakordse füüsilise võimekusega ei ole kaasnenud samaväärset vaimset arengut. Morgani äkiline vihasööst kutsub esile uurimise, mille eesmärgiks on hinnata, kas projektiga jätkata või mitte.

Luke Scotti esimene täispikk mängufilm ei ole eriti sooja vastuvõtu osaliseks saanud. Eesti filmikriitikud on hinnanud selle parimal juhul korralikuks, aga pigem ikka keskpäraseks või lausa naeruväärseks. Mujal maailmas ei ole oldud heldemad.

Aga mulle tundus see huvitav.

Mitte seetõttu, et film oleks kuidagi silmapaistvalt kaasakiskuv või efektne (selles mõttes on Alex Garlandi “Ex Machina” muidugi parem), vaid nende küsimuste pärast, mida see kohati täiesti otsesõnu tõstatab.

Kõigepealt, kas Morgan on see või tema? Kui teadlased peavad Morganit temaks, aga kohtlevad teda ikkagi sellena, siis kas ei ole nende käitumine ebainimlik ja Morgani reaktsioon sellele mitte elajalik, vaid sügavalt inimlik?

Kui Morgan ütleb oma vihasööstu selgitades, et ei tahtnud haiget teha, “see oli otsustusviga, ma tegin vea”, siis mõistab ta, et käitus valesti. Kui talle selle peale korduvalt rõhutatakse, et “lihtsalt ole sina ise”, siis õhutatakse teda loobuma enesekontrollist, elama välja oma allasurutud viha. Ja kui ta seda teeb, siis ei tundu ta lõpuks enam inimlik, kuigi tegelikult näitab just see, et ta seda oli.

“See oli minu viga, ma ei oleks pidanud teda segadusse ajama,” ütles Morgani esimese vihasööstu ohvriks langenud naine. “Ta on hea tüdruk. Ta sattus lihtsalt hetkeks segadusse, see võib juhtuda igaühega.”

Järgneva tapatalgu valguses võivad need sõnad kõlada küll naiivselt, aga põhimõtteliselt oli sellel teadlasel õigus. Morgan oli väike tüdruk, segase identideediga (“Ma olen midagi uut, selle kohta ei ole sobivat silti.”), kes mõistis ise enese piiratust (“Mul on aeg-ajalt raskusi metafooridega.”), aga aeti viimase piirini, kust ei olnud enam tagasiteed.

Samavõrd õnnetu kuju on projekti hindama saadetud riskispetsialist Lee Weathers, kes jätab esialgu küllaltki sümpaatse mulje, kuid osutub eelmise põlvkonna hübriidiks, halastamatuks timukaks, kellel ei ole üldse inimlikke tundeid või kes neid täielikult kontrollida suudab (filmi lõpus istub ta üksi laua taga, vaadates oma käsi, mis ei värise).

Selle filmi vastuvõtmist raskendab ilmselt tõsiasi, et siin ei ole ühemõtteliselt positiivseid või negatiivseid tegelasi, kellele vaataja saab kergesti kaasa elada või täielikult vastanduda. Morgan ja Weathers on mõlemad vastuolulised kujud, teadlased muudab inimlikuks nende ambivalentne suhtumine Morganisse ning isegi korporatsiooni juhte, kes otsustavad arendustöö lõpetada, suunata kõik vahendid eelmise põlvkonna mudeli tootmisse, võib inimlikult mõista.

See ei ole sugugi halb film filosoofiliste mõtiskluste või vestluste arendamiseks, aga lapsevanemad peavad teadma, et see on küllaltki vägivaldne. Samas ei mõju see vägivald alati üleliia usutavalt. Mind ennast häiris kõige rohkem see koht, kus Morgan verd tilkuva suuga ringi jooksma pandi – mõjus liiga edwoodilikult. Veidi teises võtmes võinuks saada sellest loost palju parema filmi.

“Ben-Hur” (1959 vs 2016)

Kaks filmi, mis põhinevad mõlemad USA kindrali Lew Wallace’i ajaloolisel seiklusjutul “Ben-Hur: A Tale of the Christ” (1880), mille väljamõeldud peategelane on juut, kellest saab kristlane. Kuna ma ei ole raamatut lugenud, siis saan võrrelda ainult nähtud filme.

1959. aasta versioon kestab kolm ja pool tundi, 2016. aasta oma kaks tundi. Esimene sobib neile, kellele meeldib aeglane, rahulik tempo. Kuid samas ei saa öelda, et see oleks kuidagi uimane. Kogu film on kenasti täidetud, mitte veniv mull. Ja sisaldab nii filosofeerimist, pikki jutuajamisi kui ka äkilisemaid stseene, mis moodustavad kokku sujuva terviku.

Tegevus leiab aset samal ajal, kui elas ja suri Jeesus Kristus (ta on küll vaid paaril korral vilksatav kõrvaltegelane, kelle nägu ei näidata, kuid samas kaugeltki mitte ebaoluline – lüüakse lõpuks risti).

Lugu räägib juudi printsist nimega Judah Ben-Hur (Charlton Heston), kelle roomlasest lapsepõlvesõber Messala ta ebaõiglaselt galeeriorjaks saadab, et hirmutada okupeeritud Juudamaa elanikke alluma roomlaste võimule. Aset leiab rida põnevaid sündmusi, mille tulemusel Ben-Hur naaseb kodupaika mitte enam orja, vaid ühe Rooma konsuli adopteeritud pojana. Vanade sõprade vastasseis kulmineerub kaarikute võiduajamisel, kuid sellega lugu veel ei lõppe.

Ben-Hur otsib nimelt oma ema ja õde, kes visati vahepeal vangikongi ning said seal külge leepra ehk pidalitõve ega taha ennast seetõttu talle näidata, soovides, et Judah mäletaks neid sellistena, nagu nad olid varem.

Kogu lugu ma siin ümber ei jutusta. 1907. aastal anti see ühes mustvalges tummfilmis, Wallace’i teose esimeses ekraniseeringus, edasi ainult viieteist minutiga, aga parema pildi saab siiski sellest pikemast linateosest. Piisab, kui öelda, et lisaks uskumatule pääsemisele võib näha ka imelist tervenemist.

1959. aasta versioon oli valmides kõigi aegade kalleim film, aga tänu tohutule kassaedule ei läinud juba niigi rahalistes raskustes filmistuudio Metro-Goldwyn-Mayer pankrotti, vaid sai hoopis hingetõmbeaega. Kriitikud olid sellest algusest peale vaimustuses ja film võitis 11 Oscarit – sama on suutnud ainult “Titanic” (1997) ja “Sõrmuste isand: Kuninga tagasitulek” (2003).

Arvustusi: Kate Cameron (NY Daily News), Bosley Crowther (NY Times), Ronald Holloway (Variety)

Minuni jõudis teadmine selle olemasolu kohta kõigepealt tänu Microsofti filmientsüklopeediale Cinemania 97. Nimetatud plaadil leidub sellest ka üks helilõik, kohast, kus peategelase hilisem kasuisa teda kõigepealt piitsaga nähvab ja ütleb seejärel: “You have the spirit to fight back but the good sense to control it. Your eyes are full of hate, Forty-One. That’s good. Hate keeps a man alive. It gives him strength.”

1990-ndate lõpus vaatasin seda korra telekanali TCM vahendusel ja nüüd siis teist korda (tõmmatuna), et võrrelda seda täna Eestis kinodesse jõudva uue versiooniga.

“Ben-Hur” (2016) sai leige vastuvõtu osaliseks nii kriitikute kui ka tavaliste kinokülastajate poolt. Esimesed peavad seda üldiselt keskpäraseks, et mitte öelda viletsaks filmiks. Teiste huvi jäi nii tagasihoidlikuks, et see võib erinevate hinnangute kohaselt 60-100 miljoni dollariga miinusesse jääda.

Olles seda näinud, tuleb tunnistada, et vaatamisele kulunud kaks tundi oli mõttetult raisatud aeg. Ma ei soovita seda kinno vaatama minna. See erineb mõneti 1959. aasta versioonist, muu hulgas võib näha Jeesuse nägu (toodud ülal, teda kehastab Brasiilia näitleja Rodrigo Santoro), aga muudatused kalduvad olema enamasti halvemuse suunas ja Oscari-materjali seal küll ei leidu.

1959. aasta “Ben-Hur” ei ole minu arvates lavastaja William Wyleri ja peaosatäitja Charlton Hestoni parim film, nagu ka “Titanic” ei ole minu meelest James Cameroni, Leonardo DiCaprio ega Kate Winsleti parim film, aga selle vaatamisele (isegi teistkordsele) kulunud aega ma raisatuks ei pea.

Kolmandat korda ei vaataks ma siiski ka seda. Nii hea see kah pole (IMDb reiting 8.1, mina annaks seitse).

Tragöödiast komöödiaks

Jutt jätkub sealt, kus see eelmises postituses pooleli jäi.

Delphine Coulin on mitte üksnes kirjanik, “Samba Prantsusmaal” oli tema kolmas romaan, vaid ka filmitegija, seda koos oma vanema õe Murieliga. Nende esimene täispikk mängufilm, “17 tüdrukut” (“17 filles”), tuli välja samal aastal, 2011, mil kõnealune romaan ning räägib koolitüdrukutest, kes sõlmivad kokkuleppe jääda üheaegselt rasedaks (põhineb väidetavalt tõestisündinud lool, kuigi mõned asjaosalised ise on tunnistanud, et mingit kokkulepet ei olnud – see lihtsalt juhtus nii). Seda arvestades ei ole üllatav, et “Samba Prantsusmaal” on väga filmilik raamat ja selle põhjal tehtigi ka film.

Üllatav on aga see, et filmi “Samba” (2014) lavastajad-stsenaristid on mitte nimetatud õed, vaid hoopis üks teine sarnane loominguline duo, mille moodustavad Olivier Nakache ja Éric Toledano, kelle endi tuntuim ja hinnatuim film on samuti just 2011. aastal kinodesse jõudnud “1+1” (“Intouchables”), ning kui raamatus on sisuliselt tegemist tragöödiaga, siis filmis on tehtud sellest loost midagi komöödiale sarnanevat.

Nakache ja Toledano üritasid nähtavasti ekspluateerida sama valemit, mis tõi neile edu “1+1” puhul (isegi ühte peategelastest kehastab sama näitleja, Omar Sy), aga enam see nii hästi ei õnnestunud. Ja kui võrrelda filmi raamatuga, siis esineb tegelikult päris suuri erinevusi mitte üksnes detailide ning rõhuasetuste, vaid ka tegevusliinide osas. Raamatu eestikeelse tõlke kaanepilt on võetud filmist, kus romaani minajutustaja on tõstetud üheks keskseks tegelaseks, aga raamatus täidab viidatud persoon tunduvalt väiksemat rolli. Mõni teine tegelane omab samas raamatus palju suuremat kaalu kui filmis.

Lugesin ajalehes Le Télégramme ilmunud intervjuud, kus Coulin rääkis, et kahe loomingulise tandemi ühendajaks saigi see, et mõlemal tulid filmid 2011. aastal välja samal ajal ja juhtusid seetõttu sageli samadele festivalidele. Tema õde kohtus ühe sellise ajal New Yorgis Toledanoga, kes ütles, et tahab töötada uuesti Omar Sy ja dokumentideta sisserändajate teemaga. Muriel rääkis selle peale Delphine’i romaanist. Jne.

Kui varem oli Coulin romaanide kirjutamise ja filmide tegemise selgelt lahus hoidnud ning küsimus tema romaanide ekraniseerimisest ei olnud üldse tõstatunudki, siis 2013. aastal avaldatud romaani “Voir du pays” otsustas ta juba koos oma õega filmiks vormida. See esilinastus kevadel Cannes’i filmifestivalil ja jõuab Prantsusmaal kinolevisse järgmisel nädalal, üht peategelastest kehastab seal tuntud laulja SoKo.

Kui pöörduda lõpuks tagasi raamatu juurde, siis mulle meenusid seda lugedes kaks varasemat romaani. Kõigepealt Lion Feuchtwangeri “Simone” (1944, e.k. 1964), mille tegevus leiab aset Teise maailmasõja alguses Prantsusmaal, kus Feuchtwanger siis ise pagulasena viibis. Hiljem aga Richard Wagneri “Das reiche Mädchen” (2007), mille kirjutamiseks andis Wagnerile tõuke Katrin Reemtsma traagilise lõpuga lugu.

“Samba Prantsusmaal” sai Prantsusmaal 2011. aastal Landerneau auhinna, millega tõstetakse suurte raamatumüüjate poolt esile neid vähetuntud prantsuskeelseid autoreid, kelle puhul nähakse potentsiaali saada üldloetavateks.

Muide, Prantsuse Instituut ootab praegu taotlusi toetuse saamiseks kirjastustelt, mis soovivad anda eesti keeles välja prantsuskeelsete autorite tõlketeoseid.

“Герой” (Venemaa, 2016)

Esimene maailmasõda ja sellest välja kasvanud kodusõda on saanud Venemaal taustaks ehk andnud ainest mitmetele sel aastal linastunud suurtele kassafilmidele, millest esimene minulgi lõpuks vaadatud sai.

“Герой” oleks rahuldav romantilise draamana, aga muutub kohutavaks seda läbiva ajalookäsitluse tõttu. Film algab Aleksander III pöördumisega Nikolai II poole, mille kaudu juba toon ette antakse. Seejärel hakkavad omavahel väga tihedalt põimudes kulgema kaks romantilist lugu, üks ümmarguselt sada aastat tagasi ning teine tänapäeval.

Mida edasi, seda selgemaks aga saab, et kui sageli täidab ajalugu filmides sisuliselt kulisside rolli, olles fooniks inimeste vahel arenevatele suhetele, siis antud juhul on hoopis nähtav suure armastuse lugu kõigest abivahend vaatajate ajalooteadvuse kujundamisel. Andrei ja Vera kõrval on kolmas mõlemas ajajärgus eksisteeriv tegelane nimelt pahalane, kes omab minevikus konkreetse, päriselt eksisteerinud isiku nime: Mihhail Ivanovitš Tereštšenko. Kuid seda isikut on kujutatud siin täiesti ebaajalooliselt, tõe poole püüdlemata, kuigi väidetakse, et film põhineb tegelikult toimunul.

Tereštšenko (1886-1956) oli Kiievis sündinud progressiivsete vaadetega suurmaaomanik, ettevõtja ja pankur, kellest sai 1917. aastal ajutises valitsuses kõigepealt rahandus-, seejärel välisminister. Oktoobrirevolutsiooni käigus ta vahistati, aga pärast põgenes peagi välismaale. Filmis kujutatakse teda ülimalt karikatuurse, kasuahne kapitalistina, kes oli süüdi selles, et Venemaa sõtta läks ja seejärel hiljem kaosesse langes. Kuna Tereštšenko oli sõja puhkemise ajal päriselt alles 28-aastane, siis pandi teda loo “usutavuse” huvides mängima täpselt poole vanem näitleja.

“Герой” jõudis Venemaal kinodesse veidi enne seda, kui möödus 130 aastat Tereštšenko sünnist ja 60 aastat surmast. Temast sihikindlalt eemaletõukavat pilti luues ründavad filmi tegijad samas täiesti otsesõnu selliseid 1917. aasta veebruarirevolutsiooni väärtusi nagu vabadus ja demokraatia, mille eestkõnelejana ta esineb. Ja kui Tereštšenko on antikangelane, siis positiivse tegelasena kujutatakse sellist meest nagu Kornilov. Kuna tänapäeva Venemaal ei tea laiem vaatajaskond neist tõenäoliselt rohkem kui Eestis näiteks Artur Vallnerist ja Jüri Vilmsist, siis ei tasu taoliste filmide mõju rahva ajalooteadvuse kujunemisele alahinnata.

Kui see kohutav ajalookäsitlus kõrvale jätta, siis on tegemist klišeedest kubiseva, aga rahuldava fimiga – mitte just väga hea, kuid vaadatav. Tähelepanuväärne ehk veel selle poolest, et oma näitlejadebüüdi teeb tuntud poplaulja Dima Bilan ja temaga läheb voodisse Pihkvast pärit Julia Peresild, kelle esivanemate hulgas leidub ka eestlasi.

Lisaks soovitan lugeda Andrei Arhangelski arvustust ja intervjuud filmi režissööri Juri Vassiljeviga.

“Sing Street” (2016)

John Carney “Sing Street” on mitte üksnes lugu poisist, kes moodustab bändi, et avaldada muljet tüdrukule, nagu ütleb selle lühitutvustus, vaid ka laiem pilguheit 1980-ndate keskpaiga Iirimaa olustikku, kus pealetungiva popkultuuri ees vähenes katoliku kiriku mõju, valitses majanduslik madalseis ja noored nägid tõotatud maad hoopis mere taga Londonis. Murranguline ajajärk, mis sarnaneb mõneti ligi kümme aastat hiljem Eestis valitsenule.

Lugu hakkab hargnema sellest, et poiss, kelle vanemad on rahalistes raskustes, läheb jesuiitlikust erakoolist üle õppemaksuta kooli, mida peavad kristlikud vennad (see on samuti üks katoliku kiriku kongregatsioonidest). Seal on koos raskem kontingent. Peategelasel tekib konflikt nii ühe riiukuke kui ka kooli juhatajaga, kes nõuab kinnipidamist rangetest reeglitest. Samas leiab ta kohe ka ühe sõbra ja näeb kooli vastas üle tee maja ees trepil seismas tüdrukut.

Tüdruk ütleb, et ta on modell ja läheb varsti Londoni, ootab vaid oma portfoolio valimimist, sest Dublinis ei ole modellidele õiget tööd. Poiss küsib, kas tüdruk tahab mängida ühes muusikavideos, mille ta oma bändiga teeb. Tüdruk laseb poisil laulda a-ha superhitti “Take On Me”, enne kui nõustub andma talle oma telefoninumbri. Nali seisneb selles, et mingit bändi ei ole ja seda tuleb hakata alles looma.

“Take On Me” on laul, mida ma mäletan sellest ajast vist üldse kõige paremini, sest kui meile Sat-TV tuli, siis vaatas vanem õde MTV pealt sageli selle video ning tegi ise samas stiilis joonistusi. Ja mina ootasin, et mõni multifilmitegelane sedasi päriselt elustuks ja/või ma ise pildi sisse saaksin minna (tõsiselt). Samuti oli a-ha toona minu mõningate täditütarde lemmikbänd.

Teistest filmis kõlavatest vanadest lauludest on mulle kõige tuttavam Spandau Ballet’ “Gold”, paljuski ilmselt samuti tänu põnevale videole, aga kuuldud muidugi ka mitmed ülejäänutest.

Päris vaimukas on ka filmi jaoks loodud originaalmuusika, eriti “The Riddle of the Model”.

Carney varasematest filmidest on mul nähtud ainult “Once” (2007), millega seoses meenus kohe äärmiselt positiivne mulje (emotsioon), mille see jättis, aga sisust ei tulnud esimese hooga meelde midagi, kuigi vaatamisest on möödas vähem kui kümme aastat. Kui sisukokkuvõtte läbi lugesin, siis tuli see siiski tuttav ette.

Nüüd tema uut filmi vaadates meenus mulle kõigepealt hoopis Tom Hanksi “That Thing You Do!” (1996), mis räägib bändi tegemisest 1960-ndate keskpaigas ning on samuti ühe ajajärgu portree laiemas mõttes, kuigi muidu sisu poolest mitte väga sarnane.

Spoiler. “Sing Street” lõpeb sellega, et poiss ja tüdruk sõidavad mootorpaadiga Inglismaa poole, omamata mingit konkreetset plaani ja taskud tühjad, aga olles täis suuri lootusi tuleviku suhtes. Tormisel merel, sõites läbi udu ja vihma, jäävad nad peaaegu laeva ette, aga haagivad ennast siis selle kiiluvette. Režissöör ütles ühes intervjuus, et osa temast soovinuks, et nad oleksid lõpus surma saanud, aga sellisel juhul oleks see olnud lihtsalt nali, mitte film.

Lool on ka teatav poliitiline alatoon. Kristlikud vennad on kõige tugevamalt iiri rahvuslust toetav osa katoliku kirikust. Carney näitab neid küllaltki negatiivses valguses, näides olevat ise selgelt nö. Briti-orientatsiooniga (plakatilt võib ju koguni leida aukohalt loosungi, mille kohaselt see film on “suurema südamega kui Iirimaa ise”). Selles osas sobiks tasakaalustuseks Neil Jordani “Michael Collins” (1996).

Film sai vaadatud juba paari nädala eest, aga kuna vahepeal linastus see ka Eestis, siis ei hakanud sellest siin kohe kirjutama, vaid ootasin kohalikke arvustusi, et saaksin neile lõpetuseks linkida: temaatiliste sõnavõttudega on esinenud Ralf Sauter, Katariina Rebane ja Liina Laugesaar. Kui keegi veel, siis andke teada.

Tantsufilmist “Flashdance”

Vaatasin eile pisteliselt ülekannet Viljandis toimunud tänavatantsu võistlusest Bash Cypher, millega seoses tõstatati küsimus, milline on minu lemmik tantsufilm. Kuna ma ei olnud selle peale varem mõelnud, siis vajas vastus veidi nuputamist.

Parimate tantsufilmide guugeldamine andis esimeseks vastuseks ühe IMDb nimekirja, kus toodud teostest on mul nähtud umbes tosinkond. Puhtalt mälu järgi otsustades tundus neist kõige muljetavaldavam “Flashdance” (1983).

Aga kuna ma nägin seda väga ammu, kunagi eelmisel sajandil, siis vaatasin uuesti üle. Oli tõesti päris meeldiv.

Kriitikud tegid selle küll maatasa ja ka režissöör Adrian Lyne tunnistas hiljem, et talle lugu alguses ei meeldinud, ta pidas seda rumalaks ja lükkas pakkumise korduvalt tagasi, aga lõpuks sai film siiski tehtud ning osutus selliseks kassahitiks, mida suutis 1983. aastal ületada vaid “Star Wars”. Film, mille tegemisele kulutati 7-8 miljonit dollarit, tõi sisse üle kahesaja miljoni. Publikule järelikult meeldis.

“Flashdance” räägib 18-aastasest neiust nimega Alexandra Owens, kes elab koos oma koeraga vanas laohoones, töötab keevitajana ja esineb õhtuti ööklubis tantsijana, lõppedes ülaltoodud esinemisega tantsukooli katsetel, mille filmimiseks kasutati kehadublante. Peategelast kehastab muidu Jennifer Beals, kes oli filmi tegemise ajal ka ise 18-aastane. Ühes kohas täidab ta seal isegi avalduse, kuhu märgib oma õige sünniaja.

Roger Ebert märkis oma arvustuses, et see film võinuks olla palju huvitavam, kui rääkinukski peaosatäitja enda loo, ja ilmselt oli tal õigus, aga minu meelest on see täiesti vaadatav ka sündinud kujul. Kusjuures väga lahe tundus mulle just peategelane, Beals on teda kehastades nii loomulik ja siiras. Mõned teised mõjusid siiski veidi karikatuurselt ja ebausutavalt.

Filmi aluseks olidki samas osaliselt tõestisündinud lood, mille nö. tegelikud peategelased on hiljem aastaid kohtus käinud, et teenitud tuludest rohkem osa saada. Kui kedagi huvitab, siis selle lingi tagant leiab pikema kirjutise antud saagast, mille põhjal annaks ilmselt teha samuti päris huvitava filmi.