“Gifted” / “Before I Fall” / “The Last Word”

“Gifted” 8/10

Meeldivate näitlejatega südamlik peredraama tõsistel teemadel. Mary on väike tüdruk, keda tema onu Frank kasvatab ühes kõrvalises väikelinnas. Mary ema oli andekas matemaatik, kuid sooritas enesetapu. Frank on asetanud õetütre keskkonda, kus ta võiks saada tavalise lapsepõlve, aga kui Mary kooli läheb, siis tuleb kohe välja ka tema erakordne andekus matemaatika valdkonnas. Välja ilmub vanaema Evelyn, kes tahab saata Mary erikooli, kasvatada teda tema võimetele vastavalt. Frank usub, et tema õde oleks soovinud oma tütrele teistsugust lapsepõlve.

Järgneb kohtulahing hooldusõiguse pärast, mis päädib kompromissiga anda tüdruk hoopis kasuperre, mis asub geograafiliselt justkui kahe vaenupoole vahel. See oli minu arvates kõnealuse loo kõige nõrgem koht. Ma ei ole selles vallas muidugi mingi asjatundja (võib ju olla, et kusagil Ameerikas on laste hooldusõiguse üle vaieldes tõesti sõlmitud selliseid kummalisi kompromisse), aga see tundus täiesti absurdne ja ebausutav. Muidu päris hea film.

“Before I Fall” 7/10

Eelkõige teismelistele mõeldud müstiliste sugemetega draama. Samantha on umbes 17-aastane koolitüdruk, kes hukub ühel õhtul koos oma sõbrannadega inetuks läinud peolt lahkudes autoõnnetuses, kuid ärkab seejärel üles sama päeva hommikul, mäletades ise kõike, mis juhtus ehk juhtuma hakkab. See tsükkel tuleb tal läbida veel korduvalt. Ta saab elada seda päeva küll erinevalt, asju muuta, kuid lõpp on viimaks ikkagi pöördumatu. See film peaks ärgitama vaatajaid, eriti teismelisi, mõtlema selle üle, kuidas nad käituvad, kuidas nad tahavad teistele meelde jääda. Tegelaskujud on minu meelest küll kohati veidi liiga karikatuursed, kuid loo moraal kokkuvõttes positiivne ja tugev, just teismelistele sobilik.

“The Last Word” 7/10

Dramaatiline komöödia, kus sarnaseid teemasid lahatakse veidi teises võtmes. Harriet on vana ärinaine, kes valmistub elust lahkuma, kuid on harjunud kõike kontrollima ning tahab enne veel kindlustada, et saab korraliku järelehüüde. Kohalikus ajalehes nende kirjutamisega tegelev noor ajakirjanik Anne saabki nii ülesandeks tema tuttavad läbi kammida, et see nende ütlustele tuginedes valmis teha, kuid ei kuule neilt tema kohta midagi head. Harriet asub tegutsema, et jätta endast maha parem mälestus. Selle käigus areneb naiste vahel omamoodi sõprus. Ka see film lõpeb surmaga.

“The Man Who Knew Infinity” / “Genius”

Kaks eluloodraamat andekatest meestest, kes surid suht noorelt tuberkuloosi – nii võiks nende mängufilmide sisu kõige lühemalt kokku võtta, aga kirjutan neist siin nüüd siiski ka veidi pikemalt.

“The Man Who Knew Infinity”

Film põhineb Robert Kanigeli samanimelisel raamatul India matemaatiku Srinivasa Ramanujani (1887-1920) elust. Režisöör ja stsenaariumi autor Matthew Brown, peaosas Dev Patel. Kaasa teeb rida tuntud Briti näitlejaid eesotsas Jeremy Ironsi ja Toby Jonesiga.

Ramanujan oli autodidakt, kes paistis juba lapsepõlves silma erakordse andekusega, aga kui tema kinnisideeks muutus matemaatika, siis jäid teised ained unarusse ja õpingud seetõttu lõpetamata. Ta elas äärmises vaesuses. Ema korraldas talle küll abielu, kuid Ramanujani huvitas siiski rohkem matemaatika. Ja tema tööd selles vallas pälvisid ka järjest enam tähelepanu.

1913. aastal õnnestus Ramanujanil äratada enda vastu huvi mõningates Briti matemaatikutes, kellele ta oli saatnud oma valemeid. Teda kutsuti kohe Inglismaale. Esialgu ta keeldus, kuid lõpuks oli nõus. 1914. aasta kevadel maabus ta Londonis.

Filmi keskmes ongi Ramanujani elu Inglismaal, kus tema mentoriks oli G. H. Hardy. Tegevuspaigaks peamiselt Cambridge’i Ülikooli Trinity kolledž, kus ta kohtus akadeemilise maailma nõudmistega, näiteks vajadusega oma teoreeme ka tõestada. Kui esialgu oldi tema suhtes veidi skeptilised, siis lõpuks saabus ikkagi ka tunnustus, aga selleks ajaks oli tal juba diagnoositud tuberkuloos.

1919. aastal sõitis Ramanujani tagasi Indiasse, kus peagi suri, olles vaid 32-aastane.

“Genius”

See film põhineb A. Scott Bergi raamatul “Max Perkins: Editor of Genius”, mille nimikangelane on USA raamatutoimetaja Max Perkins (1884-1947), kes avastas lugejate jaoks sellised autorid nagu Ernest Hemingway, F. Scott Fitzgerald ja Thomas Wolfe. Põhitähelepanu läheb siin tema lävimisele viimati nimetatud tegelasega, kes ongi siis ilmselt see geenius, kellele pealkiri viitab.

Wolfe (1900-1938), kes suri veidi enne 38. sünnipäeva tuberkuloosi, ei ole Eestis kaugeltki nii tuntud nagu Hemingway ja Fitzgerald, kes on selles filmis vaid kõrvaltegelasteks, aga tema teosed on tugevalt mõjutanud ka selliseid autoreid nagu Jack Kerouac, Ray Bradbury ja Hunter S. Thompson, keda teatakse siin kindlasti paremini. Lühidalt: veel üks hull geenius.

Inglane Michael Grandage tegi sellega oma debüüdi täispikkade mängufilmide alal, kuid oli lavastanud varem juba 20 aastat teatris. Näha võib jälle suurepäraseid näitlejaid: Colin Firth, Jude Law, Nicole Kidman jt.

Mõlemas filmis on keskseks tegevusliiniks vanema mentori suhe noore geeniusega, kes on kergelt maniakaalsete kalduvustega, nende noorte geeniuste saamine omal ala tunnustatud tegijateks, viimaks nende enneaegselt saabuv lõpp. Ja palju dramaatikat leidub mõlemas, kuid detailides on need lood siiski väga erinevad, nagu olid ilmselt ka Ramanujan ja Wolfe inimestena.

“Chce sie zyc” / “Asphalte”

Kaks filmi, vaadata kõlbavad mõlemad, aga esimene on siiski küllaltki traagilise alatooniga, kuid teine päris huumori rikas ehk humoorikas.

“Chce sie zyc”

Poola draama, mille peategelane on raske füüsilise puudega sündinud Mateusz (Dawid Ogrodnik), kes ei ole võimeline ei rääkima ega ka kirjutama. Arstid arvavad, et tal on ka sügav vaimne puue, aga tegelikult see nii ei ole. Filmis jälgitakse tema kasvamist. Vaatajatele näidatakse maailma läbi Mateusze silmade. Tema katseid näidata inimestele, et ta saab kõigest aru, et ta ei ole “juurvili”. Lõpuks õnnestubki see selgeks teha ning leida moodus suhtlemiseks märkide keeles. Vahepeal juhtub aga nii mõndagi.

Maciej Pieprzyca 2013. aastal valminud mängufilm põhineb osaliselt Przemek Chrzanowski elul, millest Ewa Pięta tegi juba ligi kümme aastat varem dokfilmi “Jak motyl”, mis erinevatel festivalidel kõvasti auhindu võitis. Kui Pięta vaid paar aastat hiljem (38-aastaselt) vähki suri, siis tuli Pieprzyca mõttele teha samal teemal mängufilm. Chrzanowski pilti näidatakse ka selle filmi lõpus, aga pärast seda, kui film kinodesse jõudis ja samuti festivalidelt auhindu kogus, süüdistasid Chrzanowski ja tema ema režisööri lihtsalt nende ärakasutamises.

Poola tabloidi Super Express reporter Vanessa Nachabe-Grzybowska, kes selle loo 2001. aastal esimesena avalikkuse ette tõi, kirjutas 2013. aasta sügisel, et Chrzanowski ei saanud alguses isegi kutset filmi esilinastusele. Filmitegijad lubasid teda rahaliselt aidata, aga pärast esilinastust ei olnud ta neist enam midagi kuulnud. Chrzanowski elas endiselt äärmises vaesuses. Tema filmi edust osa ei saanud.

Pieprzyca üritas alguses neid süüdistusi tõrjuda, väites, et ajakirjanik moonutas fakte ja rebis sõnu kontekstist välja (samuti rõhutas ta, et see film ei ole Chrzanowski lugu, vaid põhineb sellel üksnes osaliselt; lepingu loo kasutamiseks allkirjastas filmi produtsent, mitte tema; Chrzanowski emale oli siiski makstud paartuhat zlotti (ehk alla viiesaja euro); pealegi oli Chrzanowski lugu teada juba 10-12 aastat ja seega ei saa vastutust tema viletsa olukorra eest asetada Pieprzyca õlgadele – Nachabe-Grzybowska ise ei teinud Pieprzyca sõnul samuti midagi, et Chrzanowskit abistada), kuid lõpuks teatas lihtsalt, et rohkem ta seda teemat ei kommenteeri.

Asi läks seega päris inetuks. Aga film on hea. See oli meeldinud ka Chrzanowskile ja tema emale. Ogrodnik mõjub Mateuszt kehastades väga elutruult (vähemalt minusugusele vaatajale, kes ei ole selliste inimestega päriselt kokku puutunud).

“Asphalte”

Prantsuse komödraama, südamlik film, mis põhineb režisöör Samuel Benchetrit’ väidetavalt autobiograafilise romaani “Les Chroniques de l’Asphalte” esimesel osal, toob vaatajate ette kolm lugu, mida ühendab üks kortermaja.

Teisel korrusel elav Sterkowitz (Gustave Kervern) ei taha maksta oma osa uue lifti ostmiseks, sest tema lifti ei kasuta. Teised majaelanikud on sellega nõus tingimusel, et siis ei tohi ta hakata kasutama ka seda uut lifti. Peagi jääb Sterkowitz ratastooli. Selleks, et mitte jääda vahele lifti kasutamisega, hakkab ta käima väljas ainult öösiti – endale haigla toiduautomaadist süüa toomas. Nii tutvub ta juhuslikult ühe haiglaõega (Valeria Bruni Tedeschi), väites talle, et on fotograaf.

Jeanne Meyer (Isabelle Huppert) on vananev näitleja, kes alles sisse kolib. Temaga tutvub naabripoiss Charly (Jules Benchetrit), kui naine vajab abi oma korteriukse avamisel. John McKenzie (Michael Pitt) on astronaut, kes maandub mingi eksituse tõttu selle kortermaja katusel. Tema koputab proua Hamida (Tassadit Mandi) uksele, et paluda luba helistamiseks.

Need lood on rohkem nagu linnalegendid, mida noored rääkida armastavad, mitte tõestisündinud asjadest, kuigi midagi täiesti ulmelist neis ei ole. Selles mõttes… kes teab kui palju seal üldse fantaasiat on, võib-olla tõesti midagi sellist kunagi kusagil juhtus.

“Trois souvenirs de ma jeunesse” / “Mon roi”

Kaks prantsuse filmi aastast 2015. Mõlemad on küll hästi tehtud, aga samas emotsionaalselt kurnavad, mõningate romantiliste nootidega draamad, mille lõpus jääb kõlama traagiline alatoon.

“Trois souvenirs de ma jeunesse”

Paul Dédalus (Mathieu Amalric) on aastaid Kesk-Aasias elanud ja uurimistöid teinud antropoloog, kes pöördub Tadžikistanist tagasi Prantsusmaale, et asuda tööle välisministeeriumis. Ta viiakse ülekuulamisele, sest julgeolekuteenistus soovib selgitada välja, kellega on tegemist. Nimelt on saadud infot ka teise samanimelise isiku kohta.

Järgneb kolm pikemat meenutust tema dramaatilisest lapsepõlvest ja noorusajast. Ühes neist on noor Paul (Quentin Dolmaire) reisil Nõukogude Liidus, kus loovutab oma passi juutidele, kellele ei antud siis väljasõiduviisasid, et nad ei saaks raudse eesriide tagant emigreeruda. Nii saab ta endale “teisiku”. Iseenesest ju küllaltki intrigeeriv tegevusliin, aga pikalt seda edasi ei arendata.

Rohkem tähelepanu saab filmis kolmas mälestus, mis räägib armuloost tütarlapsega nimega Esther (Lou Roy-Lecollinet) ning õpingutest, mis noormehe temast eemale viivad. Kokkuvõttes üks äärmiselt kurb ning valus lugu, mis painab meest veel ka hilisemas eas. Temaatiliselt sissejuhatus režissöör Arnaud Desplechini pea kakskümmend aastat varem valminud filmile “Comment je me suis disputé… (ma vie sexuelle)”, kus noort Pauli mängis Amalric. Nüüd on ta vana mehena tagasi Prantsusmaal, sentimentaalsete mälestuste küüsis.

“Mon roi”

Ka selle filmi keskmes on üks valus armulugu, mida antakse edasi läbi peategelase meenutuste. Tony, täpsemalt Marie-Antoinette Jézéquel (Emmanuelle Bercot, kellele anti selle rolli eest Cannes’i filmifestivalil parima naisnäitleja auhind) saab suuskadega mäest laskudes rängalt vigastada, väänab jala kukkudes kuidagi nihkesse. Rehabilitatsioonikeskuses olles hakkab ta ühe terapeudi pealekäimisel meenutama, mis sellele kukkumisele eelnes.

Eelnes üks kaunis kenasti alanud armulugu mehega, kelle nimi on Georgio Milevski (Vincent Cassel), millest sai peagi košmaarne abielu, mis lõppes naise nõudmisel lahutusega, sest ilmnes, et mees on täiesti ebausaldusväärne manipulaator, truudusetu narkomaan. Vahepeal said nad ka lapse, kelle saamine tunduski olevat mehe jaoks eesmärk omaette. Naine meenutab möödunud aegu, sõbrunedes samas teiste taastusravil viibivate inimestega. Lõpuks naaseb ta tavaellu.

Tegemist on seega justkui armastusfilmidega, kuid armastus on neis rohkem valu ja piin, haiget tegemine ja saamine. Lühidalt: huvitavad vaadata ja võivad mõjuda ka mõtlemapanevalt, aga ei tekita just väga positiivseid emotsioone.

“The Space Between Us” / “Tumbledown”

Kaks ameeriklaste tehtud romantilist filmi, mille puhul idee on parem teostusest. Esimene sobib vaatamiseks eelkõige teismelistele, teine noortele täiskasvanutele.

“The Space Between Us”

See film sai vaadatud vist märtsis või veebruaris, aga unustasin vahepeal juba hoopis ära, et ei ole sellest siia midagi kirjutanud. Ega seal midagi väga meeldejäävat ei olnudki, kuigi teema on iseenesest ju päris huvitav.

Maalt saadetakse Marsile ekspeditsioon. Teel olles ilmneb, et selle juht on rase. Järgnev lugu räägibki siis poisist, kes on esimene Marsil sündinud inimene. Tema astronaudist ema sureb sünnitusel. Ettevõte, mis ekspeditsiooni korraldas, haistab PR katastroofi ning vaikib poisi olemsolu maha. Ta kasvab üles Marsil, seal baseeruvate teadlaste keskel. Teismelisena tutvub ta interneti kaudu Maal elava tütarlapsega. Kuna ta on kasvanud Marsil, siis mõjub Maa atmosfäär tema organismile laastavalt, aga lõpuks õnnestub poisil siiski Maale saabuda ning algab peadpööritavate seikluste jada.

Armas, aga kohati liiga naeruväärselt ebausutav, kuid samas mitte nii, et see mõjuks naljakalt. Võinuks olla parem. Britt Robertson teeb hea rolli, mängides endast ligi kümme aastat nooremat tüdrukut. Teised mulle meeldejäävalt ei mõjunud.

“Tumbledown”

Noor naine (Rebecca Hall), kes elab väikeses maakohas, on kaotanud oma kantrilauljast mehe ning üritab jäädvustada mälestust temast raamatu vormi. Saabub professor New Yorgist (Jason Sudeikis), kes näeb tema mehe loos enda karjääri jaoks head võimalust ja üritab seda samuti uurida. Naine ei taha temast esialgu midagi kuulda, aga kuna tal endal raamatu kirjutamine hästi ei edene, siis palkab lõpuks mehe appi. Ja nii siginevad nende vahele ka õrnemad tunded.

Tänapäeva muinasjutt, mille usutavusele mõjub halvasti see, et need filmis kõlavad laulud, mis selle surnud kantrilaulja väidetavalt erakordseks ja silmapaistvaks tegid, kõlavad üsna tavaliselt, keskpäraselt. Ja see särts, mis peategelaste vahel leegi üles peaks lööma, pole hästi tabatud. Veel üks film, mis võinuks olla parem. Mõned head kohad selles siiski on, sh. meeldivalt loomulikud (st. porikarva) loodusvaated.

“Hail, Caesar!” / “Florence Foster Jenkins”

Kaks komöödiat, mis saaksid minult mõlemad seitse punkti kümnest. Kohustuslike ega ka soovituslike filmide nimekirja ma neid ei lisaks, teist korda ei vaataks, aga need on hästi tehtud ja korra kõlbavad vaadata küll.

“Hail, Caesar!”

Hollywoodi tähtede paraad (George Clooney, Ralph Fiennes, Scarlett Johansson jt.), omapärane komöödia (stsenaariumi kirjutanud ja lavastanud vennad Coenid), mis viib vaatajad 1950-ndate Hollywoodi, kus filmikompanii Capitol Pictures tootmisjuht Eddie Mannix (Josh Brolin) peab tegelema igasuguste jamadega, mida seal ette tuleb, näiteks röövib kommunistide rakuke ühe filmi peaosatäitja (Clooney).

“Hail, Caesar!” on täis viiteid USA filmiklassikale ja ajaloolisele kontekstile, sealhulgas konkreetsetele isikutele (paljude tegelaste prototüübid on selgelt äratuntavad ja Herbert Marcuse puhul on isegi nimi samaks jäetud), mida tundmata ei pruugi nähtav veiderdamine pikalt naljakas tunduda, vaid võib muutuda veidi tüütuks. Seetõttu ei ole üllatav, et kriitikud võtsid filmi vastu heakskiitva mõminaga, aga laiem publik mitte nii suure vaimustusega.

“Florence Foster Jenkins”

Maailma halvimaks ooperilauljaks nimetatud Florence Foster Jenkinsi (1868-1944) elu viimasele vaatusele keskenduv helge, aga samas ka kurb komöödia kulmineerub sellega kuidas ta esines 76-aastaselt Carnegie Hallis. Viis päeva pärast oma tähetundi sai naine infarkti. Ja kuu aega hiljem suri.

Väga hästi tehtud film, suurepäraste näitlejatöödega (Meryl Streep, Hugh Grant jt.), kuid äärmiselt vastuolulise sõnumiga. Ühest küljest õhutab inimesi tegelema neile endale meelepäraste asjadega isegi siis, kui see kõige paremini välja ei tule, aga teisest küljest näitab, et sedasi võidakse muutuda kogu ühiskonna naerualuseks. Ma ei ole kindel, et see kokkuvõttes loomingulisust toetavana mõjub. Paljud võivad ju pärast selle filmi vaatamist hoopis tunda, et nad ei taha, et nende üle sedasi naerdaks, ja nii kallutaks see neid pigem loobuma igasuguste ekstravagantsete hobidega tegelemisest. Ja sellest oleks kahju.

“Already Tomorrow in Hong Kong”

Emily Tingi esimene täispikk mängufilm “Already Tomorrow in Hong Kong” on natuke sarnane armastusavaldus Hong Kongile nagu Wong Kar-wai “Chungking Express”, kuigi mitte nii ebatavaline. Seegi on jagatud kaheks osaks, kuid räägib ühe loo.

Ruby (Jamie Chung), hiina päritolu ameeriklanna, kes on esimest korda Hong Kongis, tutvub juhuslikult Joshiga (Bryan Greenberg), kes on elanud seal juba kümme aastat. Mees juhatab talle teed läbi öise linna. Nad lihtsalt kõnnivad ja räägivad. Lõpuks lähevad veel ühte baari drinke võtma. Kui seal aga selgub, et mehel on tüdruksõber, siis lähevad nende teed lahku.

Aasta hiljem saavad nad jälle juhuslikult kokku, nende teed ristuvad ning järgneb uus ühine retk linna sügavustesse, täpsemalt Chungkingi maja mikromaailmas asuvasse rätsepatöökotta, kust Ruby peab saama kätte ühe ülikonna…

Mis juhtub, kui sa kohtud õige inimesega valel ajal? Mis siis, kui sa saad teise võimaluse? Mis olema peab, see leiab tee. – need on filmi reklaamlaused.

Kogu tegevus seisneb sisuliselt selles, et kaks tegelast käivad mööda linna ringi, kohtuvad erinevate inimestega ja ajavad juttu. Võib tunduda ehk igav, aga mulle meeldis, ka ootamatu lõpp. Veelgi enam pärast seda, kui lugesin nüüd selle filmi taga olevat lugu.

Emily Ting (sünd. 1980) on hiina päritolu ameeriklanna, sündinud Taiwani pealinnas Taipeis, aga asus peagi koos vanematega elama LA-s. 2001. aastal lõpetas New Yorgis filmiõpingud ja asutas oma väikese filmikompanii Unbound Feet Productions, mille alt on teinud kümmekond lühi- ja dokfilmi. 20-ndates eluaastates veetis viis aastat Hong Kongis, kuid läks sinna vastumeelselt, oma mänguasjatöösturist isa survel, et õppida pereäri (ja tegi sellest dokfilmi “Family Inc.”).

Ruby tegelaskuju kujundas Ting enda järgi, kuid ühtlasi andiski talle kogu stsenaariumi kirjutamiseks tõuke sarnane seik, millele see film toetub. 2012. aastal pidutses Ting hommikuni võõra mehega, kellega oli alles juhuslikult kohtunud, kuid kohe ühise keele leidis.

“Hong Kong võib tunduda vahest veidi võõrandav ja rõhuv, sest see on nii kiire tempoga ja kõik on alati kuhugi teel,” rääkis ta ajalehele South China Morning Post. “Kui sa siis kellegiga sellise ühenduse saad, siis võib see tunduda väga maagiline. Aga kui ma sain öö lõpus teada, et tal on tüdruksõber, siis lõi see mind nagu veidi rivist välja, sest kogu öö me justkui liikusime millegi poole ning siis selgus, et see kõik oli minu peas. Võib-olla tulenes see selle kogemuse alandusest või sellest romantilisest soovunelmast, aga ma sisuliselt läksin pärast seda läbielamist koju ning kirjutasin hästi kähku stsenaariumi.”

Esialgne stsenaarium valmis nädalaga. Järgneva aasta veetis Ting seda viimistledes ning 2013. aastal värvas ta ka kaks peaosatäitjat, kellest said ühtlasi filmi kaasprodutsendid. Filmiti 2014. aasta mais. 2015. aastal linastus “Already Tomorrow in Hong Kong” festivalidel. 2016. aastal jõudis see Ameerika Ühendriikides ja Hong Kongis lõpuks ka tavalise kinopubliku ette, kuigi mitte väga laialdaselt. Film läks maksma alla miljoni dollari, aga Ting pani selle alla ka kõik enda isiklikud säästud.

Lisaks peategelaste romantilisele liinile puudutakse ka selliseid teemasid nagu kultuurilised erinevused, inimeste eluvalikud jms. tähtsad asjad. “Ma tunnen, et ma tegin filmi, mida ma tahaksin kindlasti ise kinos vaadata; see on film, mis esindab vägagi seda, kes ma olen filmitegijana ja inimesena,” ütles Ting ise. “Kui see on kõik ja ma ei saa enam kunagi teha veel mõnda filmi, siis olen ma väga õnnelik, et see on see, mida ma tegin.” Inspiratsiooni sai ta enese sõnul ka Sofia Coppola filmist “Lost In Translation”.