“Churchill” / “Darkest Hour”

Kaks tänavu linastunud ajaloolist sõjadraamat, mille peategelaseks on Winston Churchill.

“Darkest Hour” räägib ajast, kui Churchill alles sai peaministriks ja sõjakabineti juhina natsionaalsotsialistlikule Saksamaale vastupanu osutamist organiseerima asus. Filmi tegevustik leiab aset 1940. aasta mais, lõppedes evakueerumisega Dunkirkist. “Churchill” kujutab seevastu 1944. aastal Normandia dessandile eelnenud nädalaid.

Mõlemas filmis keskendutakse Churchilli heitlustele Briti poliitika kujundamisel, isiklikele kõhklustele ja läbielamistele, ka tema suhetele sekretäri ning abikaasaga.

Lühidalt: need on paljuski väga sarnased filmid.

Mõlema puhul on kiidetud häid näitlejatöid (ühes kehastab peategelast Gary Oldman, teises Brian Cox), kuid kritiseeritud stsenaariume. Eriti teravalt on saanud pihta “Churchill”, milles mitmed kriitikud on näinud koguni katset hävitada Churchilli reputatsiooni.

Jah, lugu on ajalooliselt nii ebatäpne, et Churchilli biograaf Andrew Roberts märkis: “Oli hetk, mil ma mõtlesin, kas kogu see film on tegelikult üks peen komöödia, mis pilkab halbu sõjafilme, mitte sisuliselt kaugelt halvim sõjafilm, mida ma olen kunagi näinud.”

Ma ei imestaks, kui filmi stsenaariumi autor Alex von Tunzelmann (baltisaksa juurtega noor ajaloolane, kaugelt seotud Eestiga) asjale tõesti peene huumoriga lähenes, kuid pahatahtlikuks ei ole teda põhjust pidada.

Churchilli isiksus “on palju rikkalikum kui ükskõik milline karikatuur. Mina tahtsin uurida üht osa Churchilli elust, mis puudutas tema depressiooni ja haavatavust, sest need on aspektid, millega paljud inimesed saavad samastuda. See on lugu, mis mind liigutas: ma loodan, et see liigutab ka publikut,” kirjutas ta ajalehes Guardian.

“Leidub neid, kes reageerivad vastumeelselt igasugusele Churchilli depressiooni kujutamisele, sest nad arvavad, et see õõnestab tema staatust kangelasena,” lisas ta samas. “Minu meelest teeb see vastupidist. Suurim asi, mida me oma ajaloolistele ikoonidele teha saame, on pidada meeles, et nad olid inimesed.”

Arvukalt eksimusi ajaloolise tõe ehk faktide vastu sisaldab tegelikult ka “Darkest Hour”, kuid selle puhul ei ole neid teravalt kritiseerima asutud, sest seal toetavad need traditsioonilist käsitlust Churchillist kui suurest riigimehest, kes astus pimedaimal tunnil vastu “fašismi, sallimatuse ja vihkamise lainele”, nagu ütles režissöör Joe Wright.

“Darkest Hour” on kiirema tempoga, innustavam film. “Churchill” mõtlikum, traagilisema alatooniga. Hea on vaadata neid just selles järjekorras, kuigi kinodesse jõudsid need vastupidises. Ajalootundi mängufilmid ei asenda, aga kokku annavad need kaks huvitava kunstilise käsitluse ühest mehest Teise maailmasõja erinevates, pöördelistes etappides.

Kogonada “Columbus”

Kogonada on korea päritolu USA videoesseist, kelle esimene täispikk mängufilm “Columbus” esilinastus jaanuaris Sundance’i filmifestivalil ja on pälvinud pärast seda ohtralt kiidusõnu kriitikutelt, kuid ei ole jõudnud väga laia publiku ette.

Tegevus leiab aset Indiana osariigis asuvas väikelinnas (umbes 47 tuhat elanikku) nimega Columbus (seal kogus see küll läbi aegade enim vaatajaid), mis on tuntud oma modernistliku arhitektuuri poolest. Annie Groer märkis eile ajalehes Washington Post: “On kahju, et Hollywood ei anna Oscarit parima toetava arhitektuuri eest, sest “Columbus” oleks olnud pretendent.”

Arhitektuur mängib olulist rolli, aga head tööd teevad ka näitlejad. Kogonada ise oli nii stsenarist, lavastaja kui ka monteerija.

Lühidalt sisust: kui tuntud arhitektuuriõppejõud, kes on tulnud linna loengut pidama, ootamatult kokku kukub, siis saabub sinna ka tema poeg Jin (John Cho), kes tutvub juhuslikult noore neiuga (Haley Lu Richardson), kellest saab tema teejuht Columbuse suurimate vaatamisväärsuste juurde – nad liiguvad linnas ringi, vaatavad mitmesuguseid ehitisi ja vestlevad seejuures erinevatel teemadel.

Päris nii sirgjooneliselt lugu tegelikult muidugi ei kulge ja tegevusliine leidub rohkem, kuid ühe lausega võiks selle võtta kokku just sedasi nagu nüüd siin eelnevas lõigus sai tehtud. Hea, rahulik film, kus ei puudu ka dramaatika, keerulised inimsuhted ja muud tõsised teemad.

Mõneti sarnane nagu kevadel vaadatud Jim Jarmuschi “Paterson” ja Emily Tingi “Already Tomorrow in Hong Kong”, mis olid mõlemad samuti suhteliselt lihtsate vahenditega tehtud, kuid eeskujulikud autorifilmid; pühendatud konkreetsetele linnadele ja samas väga poeetilised lood inimestest, kes neis linnades elasid või viibisid.

Selgelt on tunda ka Kogonada vaimustust neorealismist.

Film on saadaval suuremate vabalevivõrgustike kaudu. Rohkem lugemist pakub IndieWire.

“Gifted” / “Before I Fall” / “The Last Word”

“Gifted” 8/10

Meeldivate näitlejatega südamlik peredraama tõsistel teemadel. Mary on väike tüdruk, keda tema onu Frank kasvatab ühes kõrvalises väikelinnas. Mary ema oli andekas matemaatik, kuid sooritas enesetapu. Frank on asetanud õetütre keskkonda, kus ta võiks saada tavalise lapsepõlve, aga kui Mary kooli läheb, siis tuleb kohe välja ka tema erakordne andekus matemaatika valdkonnas. Välja ilmub vanaema Evelyn, kes tahab saata Mary erikooli, kasvatada teda tema võimetele vastavalt. Frank usub, et tema õde oleks soovinud oma tütrele teistsugust lapsepõlve.

Järgneb kohtulahing hooldusõiguse pärast, mis päädib kompromissiga anda tüdruk hoopis kasuperre, mis asub geograafiliselt justkui kahe vaenupoole vahel. See oli minu arvates kõnealuse loo kõige nõrgem koht. Ma ei ole selles vallas muidugi mingi asjatundja (võib ju olla, et kusagil Ameerikas on laste hooldusõiguse üle vaieldes tõesti sõlmitud selliseid kummalisi kompromisse), aga see tundus täiesti absurdne ja ebausutav. Muidu päris hea film.

“Before I Fall” 7/10

Eelkõige teismelistele mõeldud müstiliste sugemetega draama. Samantha on umbes 17-aastane koolitüdruk, kes hukub ühel õhtul koos oma sõbrannadega inetuks läinud peolt lahkudes autoõnnetuses, kuid ärkab seejärel üles sama päeva hommikul, mäletades ise kõike, mis juhtus ehk juhtuma hakkab. See tsükkel tuleb tal läbida veel korduvalt. Ta saab elada seda päeva küll erinevalt, asju muuta, kuid lõpp on viimaks ikkagi pöördumatu. See film peaks ärgitama vaatajaid, eriti teismelisi, mõtlema selle üle, kuidas nad käituvad, kuidas nad tahavad teistele meelde jääda. Tegelaskujud on minu meelest küll kohati veidi liiga karikatuursed, kuid loo moraal kokkuvõttes positiivne ja tugev, just teismelistele sobilik.

“The Last Word” 7/10

Dramaatiline komöödia, kus sarnaseid teemasid lahatakse veidi teises võtmes. Harriet on vana ärinaine, kes valmistub elust lahkuma, kuid on harjunud kõike kontrollima ning tahab enne veel kindlustada, et saab korraliku järelehüüde. Kohalikus ajalehes nende kirjutamisega tegelev noor ajakirjanik Anne saabki nii ülesandeks tema tuttavad läbi kammida, et see nende ütlustele tuginedes valmis teha, kuid ei kuule neilt tema kohta midagi head. Harriet asub tegutsema, et jätta endast maha parem mälestus. Selle käigus areneb naiste vahel omamoodi sõprus. Ka see film lõpeb surmaga.

“The Man Who Knew Infinity” / “Genius”

Kaks eluloodraamat andekatest meestest, kes surid suht noorelt tuberkuloosi – nii võiks nende mängufilmide sisu kõige lühemalt kokku võtta, aga kirjutan neist siin nüüd siiski ka veidi pikemalt.

“The Man Who Knew Infinity”

Film põhineb Robert Kanigeli samanimelisel raamatul India matemaatiku Srinivasa Ramanujani (1887-1920) elust. Režisöör ja stsenaariumi autor Matthew Brown, peaosas Dev Patel. Kaasa teeb rida tuntud Briti näitlejaid eesotsas Jeremy Ironsi ja Toby Jonesiga.

Ramanujan oli autodidakt, kes paistis juba lapsepõlves silma erakordse andekusega, aga kui tema kinnisideeks muutus matemaatika, siis jäid teised ained unarusse ja õpingud seetõttu lõpetamata. Ta elas äärmises vaesuses. Ema korraldas talle küll abielu, kuid Ramanujani huvitas siiski rohkem matemaatika. Ja tema tööd selles vallas pälvisid ka järjest enam tähelepanu.

1913. aastal õnnestus Ramanujanil äratada enda vastu huvi mõningates Briti matemaatikutes, kellele ta oli saatnud oma valemeid. Teda kutsuti kohe Inglismaale. Esialgu ta keeldus, kuid lõpuks oli nõus. 1914. aasta kevadel maabus ta Londonis.

Filmi keskmes ongi Ramanujani elu Inglismaal, kus tema mentoriks oli G. H. Hardy. Tegevuspaigaks peamiselt Cambridge’i Ülikooli Trinity kolledž, kus ta kohtus akadeemilise maailma nõudmistega, näiteks vajadusega oma teoreeme ka tõestada. Kui esialgu oldi tema suhtes veidi skeptilised, siis lõpuks saabus ikkagi ka tunnustus, aga selleks ajaks oli tal juba diagnoositud tuberkuloos.

1919. aastal sõitis Ramanujani tagasi Indiasse, kus peagi suri, olles vaid 32-aastane.

“Genius”

See film põhineb A. Scott Bergi raamatul “Max Perkins: Editor of Genius”, mille nimikangelane on USA raamatutoimetaja Max Perkins (1884-1947), kes avastas lugejate jaoks sellised autorid nagu Ernest Hemingway, F. Scott Fitzgerald ja Thomas Wolfe. Põhitähelepanu läheb siin tema lävimisele viimati nimetatud tegelasega, kes ongi siis ilmselt see geenius, kellele pealkiri viitab.

Wolfe (1900-1938), kes suri veidi enne 38. sünnipäeva tuberkuloosi, ei ole Eestis kaugeltki nii tuntud nagu Hemingway ja Fitzgerald, kes on selles filmis vaid kõrvaltegelasteks, aga tema teosed on tugevalt mõjutanud ka selliseid autoreid nagu Jack Kerouac, Ray Bradbury ja Hunter S. Thompson, keda teatakse siin kindlasti paremini. Lühidalt: veel üks hull geenius.

Inglane Michael Grandage tegi sellega oma debüüdi täispikkade mängufilmide alal, kuid oli lavastanud varem juba 20 aastat teatris. Näha võib jälle suurepäraseid näitlejaid: Colin Firth, Jude Law, Nicole Kidman jt.

Mõlemas filmis on keskseks tegevusliiniks vanema mentori suhe noore geeniusega, kes on kergelt maniakaalsete kalduvustega, nende noorte geeniuste saamine omal ala tunnustatud tegijateks, viimaks nende enneaegselt saabuv lõpp. Ja palju dramaatikat leidub mõlemas, kuid detailides on need lood siiski väga erinevad, nagu olid ilmselt ka Ramanujan ja Wolfe inimestena.

“Chce sie zyc” / “Asphalte”

Kaks filmi, vaadata kõlbavad mõlemad, aga esimene on siiski küllaltki traagilise alatooniga, kuid teine päris huumori rikas ehk humoorikas.

“Chce sie zyc”

Poola draama, mille peategelane on raske füüsilise puudega sündinud Mateusz (Dawid Ogrodnik), kes ei ole võimeline ei rääkima ega ka kirjutama. Arstid arvavad, et tal on ka sügav vaimne puue, aga tegelikult see nii ei ole. Filmis jälgitakse tema kasvamist. Vaatajatele näidatakse maailma läbi Mateusze silmade. Tema katseid näidata inimestele, et ta saab kõigest aru, et ta ei ole “juurvili”. Lõpuks õnnestubki see selgeks teha ning leida moodus suhtlemiseks märkide keeles. Vahepeal juhtub aga nii mõndagi.

Maciej Pieprzyca 2013. aastal valminud mängufilm põhineb osaliselt Przemek Chrzanowski elul, millest Ewa Pięta tegi juba ligi kümme aastat varem dokfilmi “Jak motyl”, mis erinevatel festivalidel kõvasti auhindu võitis. Kui Pięta vaid paar aastat hiljem (38-aastaselt) vähki suri, siis tuli Pieprzyca mõttele teha samal teemal mängufilm. Chrzanowski pilti näidatakse ka selle filmi lõpus, aga pärast seda, kui film kinodesse jõudis ja samuti festivalidelt auhindu kogus, süüdistasid Chrzanowski ja tema ema režisööri lihtsalt nende ärakasutamises.

Poola tabloidi Super Express reporter Vanessa Nachabe-Grzybowska, kes selle loo 2001. aastal esimesena avalikkuse ette tõi, kirjutas 2013. aasta sügisel, et Chrzanowski ei saanud alguses isegi kutset filmi esilinastusele. Filmitegijad lubasid teda rahaliselt aidata, aga pärast esilinastust ei olnud ta neist enam midagi kuulnud. Chrzanowski elas endiselt äärmises vaesuses. Tema filmi edust osa ei saanud.

Pieprzyca üritas alguses neid süüdistusi tõrjuda, väites, et ajakirjanik moonutas fakte ja rebis sõnu kontekstist välja (samuti rõhutas ta, et see film ei ole Chrzanowski lugu, vaid põhineb sellel üksnes osaliselt; lepingu loo kasutamiseks allkirjastas filmi produtsent, mitte tema; Chrzanowski emale oli siiski makstud paartuhat zlotti (ehk alla viiesaja euro); pealegi oli Chrzanowski lugu teada juba 10-12 aastat ja seega ei saa vastutust tema viletsa olukorra eest asetada Pieprzyca õlgadele – Nachabe-Grzybowska ise ei teinud Pieprzyca sõnul samuti midagi, et Chrzanowskit abistada), kuid lõpuks teatas lihtsalt, et rohkem ta seda teemat ei kommenteeri.

Asi läks seega päris inetuks. Aga film on hea. See oli meeldinud ka Chrzanowskile ja tema emale. Ogrodnik mõjub Mateuszt kehastades väga elutruult (vähemalt minusugusele vaatajale, kes ei ole selliste inimestega päriselt kokku puutunud).

“Asphalte”

Prantsuse komödraama, südamlik film, mis põhineb režisöör Samuel Benchetrit’ väidetavalt autobiograafilise romaani “Les Chroniques de l’Asphalte” esimesel osal, toob vaatajate ette kolm lugu, mida ühendab üks kortermaja.

Teisel korrusel elav Sterkowitz (Gustave Kervern) ei taha maksta oma osa uue lifti ostmiseks, sest tema lifti ei kasuta. Teised majaelanikud on sellega nõus tingimusel, et siis ei tohi ta hakata kasutama ka seda uut lifti. Peagi jääb Sterkowitz ratastooli. Selleks, et mitte jääda vahele lifti kasutamisega, hakkab ta käima väljas ainult öösiti – endale haigla toiduautomaadist süüa toomas. Nii tutvub ta juhuslikult ühe haiglaõega (Valeria Bruni Tedeschi), väites talle, et on fotograaf.

Jeanne Meyer (Isabelle Huppert) on vananev näitleja, kes alles sisse kolib. Temaga tutvub naabripoiss Charly (Jules Benchetrit), kui naine vajab abi oma korteriukse avamisel. John McKenzie (Michael Pitt) on astronaut, kes maandub mingi eksituse tõttu selle kortermaja katusel. Tema koputab proua Hamida (Tassadit Mandi) uksele, et paluda luba helistamiseks.

Need lood on rohkem nagu linnalegendid, mida noored rääkida armastavad, mitte tõestisündinud asjadest, kuigi midagi täiesti ulmelist neis ei ole. Selles mõttes… kes teab kui palju seal üldse fantaasiat on, võib-olla tõesti midagi sellist kunagi kusagil juhtus.

“Trois souvenirs de ma jeunesse” / “Mon roi”

Kaks prantsuse filmi aastast 2015. Mõlemad on küll hästi tehtud, aga samas emotsionaalselt kurnavad, mõningate romantiliste nootidega draamad, mille lõpus jääb kõlama traagiline alatoon.

“Trois souvenirs de ma jeunesse”

Paul Dédalus (Mathieu Amalric) on aastaid Kesk-Aasias elanud ja uurimistöid teinud antropoloog, kes pöördub Tadžikistanist tagasi Prantsusmaale, et asuda tööle välisministeeriumis. Ta viiakse ülekuulamisele, sest julgeolekuteenistus soovib selgitada välja, kellega on tegemist. Nimelt on saadud infot ka teise samanimelise isiku kohta.

Järgneb kolm pikemat meenutust tema dramaatilisest lapsepõlvest ja noorusajast. Ühes neist on noor Paul (Quentin Dolmaire) reisil Nõukogude Liidus, kus loovutab oma passi juutidele, kellele ei antud siis väljasõiduviisasid, et nad ei saaks raudse eesriide tagant emigreeruda. Nii saab ta endale “teisiku”. Iseenesest ju küllaltki intrigeeriv tegevusliin, aga pikalt seda edasi ei arendata.

Rohkem tähelepanu saab filmis kolmas mälestus, mis räägib armuloost tütarlapsega nimega Esther (Lou Roy-Lecollinet) ning õpingutest, mis noormehe temast eemale viivad. Kokkuvõttes üks äärmiselt kurb ning valus lugu, mis painab meest veel ka hilisemas eas. Temaatiliselt sissejuhatus režissöör Arnaud Desplechini pea kakskümmend aastat varem valminud filmile “Comment je me suis disputé… (ma vie sexuelle)”, kus noort Pauli mängis Amalric. Nüüd on ta vana mehena tagasi Prantsusmaal, sentimentaalsete mälestuste küüsis.

“Mon roi”

Ka selle filmi keskmes on üks valus armulugu, mida antakse edasi läbi peategelase meenutuste. Tony, täpsemalt Marie-Antoinette Jézéquel (Emmanuelle Bercot, kellele anti selle rolli eest Cannes’i filmifestivalil parima naisnäitleja auhind) saab suuskadega mäest laskudes rängalt vigastada, väänab jala kukkudes kuidagi nihkesse. Rehabilitatsioonikeskuses olles hakkab ta ühe terapeudi pealekäimisel meenutama, mis sellele kukkumisele eelnes.

Eelnes üks kaunis kenasti alanud armulugu mehega, kelle nimi on Georgio Milevski (Vincent Cassel), millest sai peagi košmaarne abielu, mis lõppes naise nõudmisel lahutusega, sest ilmnes, et mees on täiesti ebausaldusväärne manipulaator, truudusetu narkomaan. Vahepeal said nad ka lapse, kelle saamine tunduski olevat mehe jaoks eesmärk omaette. Naine meenutab möödunud aegu, sõbrunedes samas teiste taastusravil viibivate inimestega. Lõpuks naaseb ta tavaellu.

Tegemist on seega justkui armastusfilmidega, kuid armastus on neis rohkem valu ja piin, haiget tegemine ja saamine. Lühidalt: huvitavad vaadata ja võivad mõjuda ka mõtlemapanevalt, aga ei tekita just väga positiivseid emotsioone.

“The Space Between Us” / “Tumbledown”

Kaks ameeriklaste tehtud romantilist filmi, mille puhul idee on parem teostusest. Esimene sobib vaatamiseks eelkõige teismelistele, teine noortele täiskasvanutele.

“The Space Between Us”

See film sai vaadatud vist märtsis või veebruaris, aga unustasin vahepeal juba hoopis ära, et ei ole sellest siia midagi kirjutanud. Ega seal midagi väga meeldejäävat ei olnudki, kuigi teema on iseenesest ju päris huvitav.

Maalt saadetakse Marsile ekspeditsioon. Teel olles ilmneb, et selle juht on rase. Järgnev lugu räägibki siis poisist, kes on esimene Marsil sündinud inimene. Tema astronaudist ema sureb sünnitusel. Ettevõte, mis ekspeditsiooni korraldas, haistab PR katastroofi ning vaikib poisi olemsolu maha. Ta kasvab üles Marsil, seal baseeruvate teadlaste keskel. Teismelisena tutvub ta interneti kaudu Maal elava tütarlapsega. Kuna ta on kasvanud Marsil, siis mõjub Maa atmosfäär tema organismile laastavalt, aga lõpuks õnnestub poisil siiski Maale saabuda ning algab peadpööritavate seikluste jada.

Armas, aga kohati liiga naeruväärselt ebausutav, kuid samas mitte nii, et see mõjuks naljakalt. Võinuks olla parem. Britt Robertson teeb hea rolli, mängides endast ligi kümme aastat nooremat tüdrukut. Teised mulle meeldejäävalt ei mõjunud.

“Tumbledown”

Noor naine (Rebecca Hall), kes elab väikeses maakohas, on kaotanud oma kantrilauljast mehe ning üritab jäädvustada mälestust temast raamatu vormi. Saabub professor New Yorgist (Jason Sudeikis), kes näeb tema mehe loos enda karjääri jaoks head võimalust ja üritab seda samuti uurida. Naine ei taha temast esialgu midagi kuulda, aga kuna tal endal raamatu kirjutamine hästi ei edene, siis palkab lõpuks mehe appi. Ja nii siginevad nende vahele ka õrnemad tunded.

Tänapäeva muinasjutt, mille usutavusele mõjub halvasti see, et need filmis kõlavad laulud, mis selle surnud kantrilaulja väidetavalt erakordseks ja silmapaistvaks tegid, kõlavad üsna tavaliselt, keskpäraselt. Ja see särts, mis peategelaste vahel leegi üles peaks lööma, pole hästi tabatud. Veel üks film, mis võinuks olla parem. Mõned head kohad selles siiski on, sh. meeldivalt loomulikud (st. porikarva) loodusvaated.