Vaadatud filmid (2018, 3/4 ja 4/4)

Aeg on lennanud nii kiiresti, et vahepeal jäi isegi tegemata üks kavas olnud postitus nähtud filmidest. Nii tuleb võtta nüüd siin selles osas kokku mitte ainult viimased kolm, vaid lausa kuus kuud. Tuleval aastal on mul plaanis minna rammusamale dieedile, iga nädal mõnda filmi vaadata, aga kas see ka tegelikult õnnestub… eks aeg näitab.

“The Last Movie Star” (2017)

Burt Reynolds mängib vana filmistaari, kes kutsutakse rahvusvahelisele Nashville’i filmifestivalile, võtma vastu elutööpreemiat, mille on varem saanud Robert De Niro, Jack Nicholson ja Clint Eastwood. Hiljem selgub, et ta oli neist ainsana piisavalt rumal, et kohale ilmuda. Tegemist ei ole päris sellise üritusega, mida ta ootas. Reynoldsi sõnul oli see kõige ausam roll, mida ta on kunagi mänginud. Filmi režissöör ja stsenarist Adam Rifkin kirjutaski selle just teda silmas pidades ning on öelnud, et kui Reynolds oleks sellest keeldunud, siis oleks film tegemata jäänud. Sai vaadatud juulis, paar kuud enne Reynoldsi surma.

“The Leisure Seeker” (2017)

Täpselt ei mäletagi, kas seda üldse (lõpuni) vaatasin. Kavas oli vaadata, treiler ja sisututvustus tulevad tuttavad ette, aga midagi täpsemat ei meenu. Võib-olla jäi nägemata. Lugu vanapaarist (Helen Mirren ja Donald Sutherland), kes sõidavad autoga läbi Ameerika, et jõuda Ernest Hemingway majamuuseumisse. Mees kannatab süveneva dementsuse all, naisel on vähk. (Täpsustus: abikaasa ütles, et mina seda ei vaadanudki – ta oli mulle minu palvel lõpu ära rääkinud, ja selle peale leidsin, et ma ikka ei taha seda filmi vaadata.)

“Destination Wedding” (2018)

Kaks võõrast (Winona Ryder ja Keanu Reeves) kohtuvad lennujaamas, aga see ei ole just armastus esimesest silmapilgust. Peagi selgub, et nad on teel samasse pulma. Mõlemad on elu käest kergelt peksa saanud, muutunud veidi küüniliseks. Film kujutab endast sisuliselt nende kahe dialoogi, sarkasmist nõretavat vestlust, kuid kulgeb samas siiski üsna hoogsalt. Filmi stsenarist ja režissöör Victor Levin on teinud varem põhiliselt teleseriaale, aga ka ühe mängufilmi, “5 to 7” (2014) – peaks vaatama ka seda.

“Oedipus Rex” (1957)

Sophoklese kuulsa värsstragöödia lavastus, kus lugu üritatakse anda edasi samal moel nagu seda võidi esitada antiikajal. Sisuliselt on tegemist filmi tarbeks mugandatud teatrilavastusega. Üles astub Stratfordi teatrifestivali trupp, lavastajaks Tyrone Guthrie. Tema lavastust oli mängitud juba varem nimetatud festivalil. Filmi teine režissöör oli New Yorgi juut Abraham Polonsky, kelle nimi jäeti tiitritest välja, sest ta oli sel ajal kommunistina mustas nimekirjas. USA satiirik Tom Lehrer kuulutas, et “Oedipus Rex” ei osutunud äriliselt edukaks, sest filmil puudus tunnusmeloodia, mida inimesed saanuks kaasa ümiseda – nii ei jäänud tal muud üle, kui see ise kirjutada.

“Edipo re” (1967)

Pier Paolo Pasolini autorifilm, mis läheneb aluseks võetud materjalile hoopis teisel moel. Pasolini ei kasuta loo jutustamisel seda ülesehitust, mis on tuntud Sophoklese näidendist, kus tragöödia hargneb lahti minevikus juhtunut tagantjärele uurides. Tema käsitluses algab see lugu lapse sünniga ja läheb sealt lineaarselt edasi – näidatakse Oidipuse eluteed, tema teekonda läbi elu. Lugu algab justkui sõjaeelsel perioodil Itaalias, kuid liigub sealt rõhutatult veidrasse, muinasjutufilmidele omasesse maailma, et jõuda lõpuks Pasolini enda kaasaega, kus pime Oidipus sarnaneb tavalisele eluheidikule, keda igaüks võib Itaalia tänavatel kohata.

“A Man for All Seasons” (1966)

Hollywoodi kuldajastust pärit käsitlus Thomas More’i elu viimasest kuuest aastast, mil tal tekkis veendunud katoliiklasena konflikt kuningaga (Henry VIII), kes lasi ta hukata süüdistatuna riigireetmises, sest More ei osalenud tema teise abikaasa (Anne Boleyn) kroonimisel kuningannaks. See oli nüüd äärmiselt lihtsustatud kokkuvõte. Läbi käib palju ajaloolisi tegelasi. Anne Boleyn hukati (abikaasa tahtel) vähem kui aasta pärast More’i. Tema loost on tehtud film “Anne of the Thousand Days” (1969). Peaks vaatama kunagi ka seda.

“Paha lugu” (2018)

Viiest lühifilmist koosnev kassett. Eesti autorite toodang. Tegijate nimesid teadmata võinuks arvata, et tegemist on tudengifilmidega. Ja sellistena mõjunuks need nagu korralikud lõputööd – ei midagi väga erilist, aga lähevad arvesse. Kuna autorid on filmimaailmas aga juba vanad kalad, jäi mulje kokkuvõttes selline, et nad võtsid mingid ideekillud, mida ei suutnud kuidagi edasi arendada või mujal kasutada, ja tegid nende põhjal lühifilmid, mis sündisid peamiselt selleks, et oleks võimalik nende tegemiseks raha taotleda ehk ennast filmitegijana lihtsalt kuidagi tegevuses hoida.

“Zimna wojna” (2018)

Paweł Pawlikowski pärjati selle eest tänavu Cannes’is parimaks režissööriks. Tema filmidest oli mul varem nähtud ainult “Stringer” (1998), mis tundus omal ajal samuti suht hea. Peaks vaatama ka teisi. Pawlikowski on pühendanud selle filmi oma vanematele. Nad lahutasid 1969. aastal, kui Paweł oli 12-aastane. Tema isa oli juut, kuid Poolas oli vallandunud siis antisemiitlik kampaania juutide väljaajamiseks. Pawełi isa läks Austriasse. Paar aastat hiljem läks Paweł koos emaga Suurbritanniasse puhkusele, kuid see puhkus osutus hoopis põgenemiseks eksiili. Hiljem elasid nad ka Saksamaal, kus vanemad taas kokku said, Itaalias ja Prantsusmaal. See kogemus on olnud selle filmi tegemisel üldiseks aluseks, kuid tegelased ja lugu ise ei ole elust maha kirjutatud. Samas on see ikkagi üsna elutruu ja usutav. Väga hea film. Kandideerib praegu parima võõrkeelse filmi Oscarile. Soovitan. PS. Meeleolu kohati selline nagu Kriwi loos “Za tumanam”.

“Unga Astrid” (2018)

“Noor Astrid” ehk “Astrid Lindgreni rääkimata lugu” räägib, nagu eestikeelse pealkirja põhjal võib arvata, tuntud lastekirjanikust, kuid ajast, mil ta seda veel ei olnud, nagu võib arvata rootsikeelse originaalpealkirja põhjal. Hea film, kuigi osa loost jäetakse selles rääkimata. Ei ole teada, mida sellest arvaks Astrid Lindgreni poeg, kes suri juba 1986. aastal, aga tema poolõde Karin Nyman on nüüd öelnud, et ema ei oleks selle filmi tegemist mitte kunagi toetanud – tema olnuks täielikult selle tegemise vastu. Nymani sõnul on filmis kasutatud palju kunstilist vabadust selliste asjade kujutamisel, millest ema ei tahtnud rääkida isegi oma perekonnale. Nüüd on loonud neist oma nägemuse inimesed, kes teda ei tundnud. Samas aga toetab see film igati ettekujutust Astrid Lindgrenist kui suurest kirjanikust ja heast inimesest.

Läbi sai vaadatud ka kaks kodumaist teleseriaali, “Miks mitte?!” ja “PANK”. Viimase peale meenus kohe “Capital City”, mida kunagi 1990-ndatel ka ETV pealt näidati. Igasuguseid vihjeid oli sinna pikitud muidugi palju. Tulemus nii ja naa. Umbes 6.-7. osa paiku ütles abikaasa mulle, et see “PANK” on nagu aeglaselt uppuv laev. Seriaalis endas jõuti lõpuks Titanicu mainimiseni. Kui keegi on huvitatud põhjalikumast analüüsist, siis soovitan lugeda LHV Foorumit. “Miks mitte?!” oli jälle teistmoodi veider, aga see-eest tore.

Rodenbach “Surnud Brugge”

Oh seda Brugge lakkamatut kellahelinat! Õhus ümisevat katkematut surnumissat! Kui vastumeelne tundus selle mõjul elu, kui selge oli arusaam, et kõik on tühine, ja hoiatus, et surm on teel…

Georges Rodenbach (1855-1898) oli Belgia kirjanik, kelle tuntuim teos “Surnud Brugge” (1892) ilmus nüüd lõpuks ka eesti keeles (prantsuse keelest tõlkinud Malle Talvet). See räägib 40-aastasest mehest, kes asub pärast naise ootamatut surma elama Brugge linna, mille tänavate hall kurvameelsus vastab tema enda meeleolule.

Hugues, nii on mehe nimi, leinab oma kadunud kaasat. Ühel päeval silmab ta tänaval juhuslikult tolle täpset koopiat. Hugues hakkab naist jälitama. Lõpuks jõuab ta tema kannul teatrisse. Naine ilmub välja laval. Selgub, et ta on näitleja. Tema nimi on Jane. Ta kehastab ühte hauast tõusvat naist, kes ärkab surnust, ning Hugues tunneb, et “see oli tema surnud naine, kes seal naeratas, lähenes ja käsi sirutas.”

Kuidas lugu lõpeb, seda ei ole raske arvata, kuid see arvamus võib olla ekslik. Pinevust jätkub kuni lõpuni.

Rodenbachi romaan oli väidetavalt esimene ilukirjanduslik teos, mida illustreeriti fotodega. Need pildid (vanad Brugge vaated) on avaldatud ka eestikeelses väljaandes. Raamatu järgi on tehtud mitu filmi. Neist esimene Jevgeni Baueri (1865-1915) “Грёзы” (1915), kus tegevus on viidud üle Moskvasse ja tegelaste nimed muudetud.

Lisaks on see mõjutanud mitmeid hilisemaid kirjanikke. Rodenbachi romaanist said ilmselt inspiratsiooni ka Boileau ja Narcejac, kelle krimiromaani “D’entre les morts” (1954) põhjal valmis Alfred Hitchcocki (1899-1980) film “Vertigo” (1958). Seega kultuurilooliselt üsna tähelepanuväärne teos, mille mõjutused ulatuvad palju kaugemale selle oma ajast.

“Surnud Brugge” tegevus leiab aset keskkonnas, kus valitseb katoliiklik usk ja kultuuritaust. Selles mõttes sobib eestikeelse tõlke ilmumine hästi kokku peagi toimuva paavsti visiidiga. Stiililiselt määratluselt realistlik sümbolism. Soovitan lugeda sügisel, kui taevas on hall, vihmase ilmaga.

…sadas sügiselõpu sagedast uduvihma, sellist tihkuvat, peenikest ja püstist, mis heegeldab vett ja traageldab õhku, torkab nõelu siledasse kanalivette, püüab inimhinge vangi nagu linnu ja lohistab seda vettunud, lõputult venivas võrgus!

“Puumaaling. Pärast proovi”

Nüüd kiresid kuked seal teisel maal, kus koidik tasandikku kohtab. Nüüd kustuvad lõkked. Nüüd vaibub tuul. Nüüd hakkab tasakesi ja mahedalt vihma sadama. Nüüd seisame siin tihedalt troppis koos ja ootame kedagi, kes meile sealtpoolt vastu tuleb. See on vägev mees, rüütel, suur isand. Teda saadavad üks noor tüdruk ja üks veiderdaja, kel lauto seljas. Ja nad tulevad siiapoole. Nad tulevad siia meie juurde läbi koiduaegse vihma vaikuse.

Hiljuti möödus sada aastat Ingmar Bergmani (1918-2007) sünnist. Loomingu Raamatukogu avaldas sel puhul ühe raamatuna kaks tema teksti. “Puumaaling” (tõlkinud Anu Saluäär) on 1954. aastal teatrikooli õpilaste tarbeks kirjutatud draamavisand, millest kasvas välja üks Bergmani tuntumaid filme “Seitsmes pitser” (1957). “Pärast proovi” (tõlkinud Ülev Aaloe) ilmus trükist 1994. aastal, kuid oli aluseks kümme aastat varem valminud samanimelisele filmile.

Saluäär kirjutab järelsõnas, et Bergmani “mahukas filmilooming jääb alatiseks seotuks oma aja, XX sajandi tehniliste võimalustega ning režissööri vaimu ja isikupäraga, kuid filmijutustuste lavaversioonid võivad pakkuda näitlejaile teiste lavastajate käe all uut moodi võimalusi – nii iseseisvate karakterite loomiseks kui ka arhetüüpse, bergmanliku “rootsi ängi” omanäoliseks kujutamiseks. Klassik elab.”

Jah, tehniliselt on filmikunsti võimalused vahepeal nii palju avardunud, et mitmeid Bergmani meistriteoseid vaadates võivad need näida tänapäeval nagu lihvimata teemandid, mille täit sära suudavad kujutada ette vaid juveliirid – asjatundmatule silmale võib jääda mulje, et tegemist on lihtsalt mingite kulunud kängardega, klaasisulatuse jääkproduktidega.

Näitlejal, kes ei usu oma lavastajasse, on mitmeid viise oma umbusku välja näidata. Ta ei kuula, ta naeruvääristab lavastajat, pakkudes tema juhtnööre järgides kõvasti üle, ta vaidlustab iga ettepaneku ja laskub lõpututesse targutustesse, ta muutub agressiivseks ja mõnitab lavastajat oma sõprade kuuldes. Lavastaja, kes ei usu oma näitlejasse, võib olla vägagi innustav, samas võib ta jääda ka passiivseks, mis viib näitleja kokkuvarisemiseni; ta kasutab oma üleolekut, mis seisneb selles, et näitleja on sunnitud eksponeerima end rambivalguses, samal ajal kui lavastaja ise varjub saalipimedusse. Ta teeb näitlejat lolliks, käsib tal mõtelda, mitte mõtelda, end kokku võtta, end lõdvaks lasta, olla loomulik, olla tinglik ja nii edasi. Lavastaja võib näitleja tappa (ja seda ei juhtugi nii harva), aga ka näitleja võib lavastaja tappa.

Etendused saavad läbi ja lavastus ununeb, lõpuks sureb ka selle viimane vaataja. Filmidegi sära on ajas tuhmuv. Ainult tekst omab püsivat väärtust.

Vaadatud filmid (2018, 2/4)

Käesoleva aasta esimene kvartal möödus nii, et vaatasin keskmiselt ühe mängufilmi kuus, ja sama hoogsalt läksid ka järgmised kolm kuud. Kõik filmid olid nüüd muidugi hoolikalt valitud.

“The Vanishing of Sidney Hall” räägib noorest kirjanikust (Logan Lerman), kes saavutab varakult suure läbimurde, laialdase tuntuse ning tunnustuse, kuid siis järsku silmapiirilt kaob. Miks? Mis juhtus? Mis temast sai? Tema jälgi ajab mees, keda kehastav Kyle Chandler jäi juba eelmisel sajandil meelde telesarjast “Homsed uudised”, mida ma omal ajal järjepidevalt vaatasin. Mõtlesin, et peaks nüüd vaatama, kuhu ta oma näitlejateel tänaseks välja on jõudnud. Chandler sobis rolli päris hästi, kuigi käis mõnes mõttes taas juba nimetatud telesarjas sissetallatud rada. Teemad on tõsised. Lugu kokkuvõttes üsna kurb.

“Miami” sai valitud vaatamiseks režissööri pärast. Zaida Bergroth teeb praegu oma järgmist filmi “Marian lapset”, kus ma taustanäitlejana osalen. Võtted toimuvad suuresti Olustveres. Vaatasin tema eelmist filmi, et otsustada, kas ma üldse tahan tema uues filmis kaasa teha. “Miami” on talle korralik soovituskiri. Teiste hulgas käib ekraanilt läbi Juhan Ulfsak. “Marian lapset” idee on samuti intrigeeriv ning ma olen lugenud ka selle stsenaariumi, aga ega tegelikult väga hästi ette ei kujuta, mis sellest lõpuks välja tuleb. Selles mõttes, et mis võtmes see film üldse tuleb. “Miami” selle arvamist lihtsamaks ei teinud.

“Nostalgia” valisin selle järgi, et filmi stsenaariumi üks autoritest on Alex Ross Perry, kelle “Golden Exits” tekitas tahtmise vaadata ka tema varasemaid filme. “Nostalgia” on tehtud hiljem, jõudis kinodesse käesoleval aastal. Reziššöör Mark Pellington. Ka see film koosneb, nagu “Golden Exits”, sisuliselt lugude jutustamisest selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Inimesed lihtsalt räägivad. Erinevad inimesed, erinevad lood, kuid otsapidi omavahel seotud. Perry filme peab edasi vaatama. Kui aega saan, siis ka varasemaid.

Keskmiselt üks film kuus on küll äärmiselt vähe, mingit ülevaadet filmimaailmas toimuvatest arengutest sedasi ei saa, aga samas jätab see muljetele aega settimiseks, laseb filmidel paremini nö. kohale jõuda. Eks paistab, kas suudan sellist tempot hoida.

Vaadatud filmid (2018, 1/4)

Käesoleva aasta kolme esimese kuu jooksul olen ma jõudnud vaadata kolm täispikka mängufilmi ja kolm dokumentaalfilmi. Piisavalt vähe selleks, et saaks teha neist nüüd lühikesed kokkuvõtted ühes postituses, enne kui need meelest lähevad.

Mängufilmid

“Everybody Loves Somebody” on romantiline komöödia edukast naistearstist (Karla Souza), kellel on keeruline eraelu. Kui tema vanemad otsustavad lõpuks abielluda, siis värbab Clara ühe meeldiva töökaaslase täitma oma kaaslase rolli nende pulmas, kuhu ilmub kohale ka tema endine armastatu, kelle ootamatu lahkumine murdis kunagi naise südame. Mis siis edasi saab? Pole raske arvata. Lühidalt: kerge meelelahutus, kuid hästi tehtud. [treiler]

“Golden Exits” on antiromantiline draama tavalistest inimestest, kes tegelikult midagi ei tee. Kuigi selle keskne tegelane (Emily Browning) ütleb ühe vestluse käigus, et sellistest inimestest kunagi filme ei tehta, on režissöör Alex Ross Perry üritanud teha nähtavasti just seda. Ma vist ei ole ühtegi tema varasemat filmi näinud. Peaks vaatama. Teemaks jälle keerulised inimsuhted, aga neist isegi huvitavam on režissööri käekiri. [treiler]

“Please Stand By” on koomiliste sugemetega, aga tegelikult küllaltki tõsine draama noorest autistlikust naisest (Dakota Fanning), kes põgeneb hoolekandeasutusest, et viia oma käsikiri kultussarja “Star Trek” stsenaariumisvõistlusele. Mõned autistid on filmi arvustades märkinud, et peategelast kujutatakse päris tõepäraselt, talle omaseid jooni on nemad täheldanud ka enda puhul. Hea, et selline film on tehtud. Paneb mõtlema. [treiler]

Dokumentaalfilmid

“Nõukogude hipid” räägib hipiliikumisest Nõukogude Liidus, aga ulatub välja ka tänapäeva. Näha võib mitmeid vanu hipisid. Huvitav, kuidas kommenteeriks seda endine EELK peapiiskop Andres Põder, kes olla olnud nooruses “hipipastor”. Ilmselt oli see liikumine siiski palju mitmekesisem ja eripalgelisem kui sellest filmist paistab. Kokkuvõttes pigem hoiatusfilm. Mitte küll “Reefer Madness”, aga kinnistab teatud stereotüüpe. [treiler]

“Tabamata ime” on saanud ilmselt nime Eduard Vilde tuntud näidendi järgi, aga võinuks laenata selle sama hästi tema tädipoja Eduard Bornhöhe teoselt “Kuulsuse narrid”, kuigi siis muutunuks režissööri suhtumine nii varjamatult selgeks, et võib-olla keeldunuks loo tegelased isegi projektis osalemisest. Päris kindel selles muidugi olla ei saa. Iseenesest ülikõva dokk, lausa potentsiaalne kultusfilm. Veebis täispikkuses vaadatav. Soovitan.

“Rodeo” viib ekskursioonile Mart Laari esimese valitsuse aega, kapates hoogsalt läbi terve rea toonaseid sündmusi, katsumusi ja probleeme. Film on üsna hästi tehtud, kuid juurde tasub kindlasti lugeda ajakirjas Teater.Muusika.Kino ilmunud Jaak Alliku arvustust. “Rodeo” on praegu ETV lehel täispikkuses järelvaadatav (vaid seitse päeva, kasutage võimalust!). Sobib mingil kummaliselt veidral viisil kokku ka nende teiste dokkidega.

PS. Päevapoliitiline avaldus: Minu arvates võiks Mart Laar veel viis aastat Eesti Panga nõukogu esimees olla, kui ta on ise jätkuvalt nõus seda ametit pidama. Mulle tundub, et kogu sel teemal käiv ažiotaaž on seotud vaid erakondade võimuvõitluse, mitte tema isikuga.

“Churchill” / “Darkest Hour”

Kaks tänavu linastunud ajaloolist sõjadraamat, mille peategelaseks on Winston Churchill.

“Darkest Hour” räägib ajast, kui Churchill alles sai peaministriks ja sõjakabineti juhina natsionaalsotsialistlikule Saksamaale vastupanu osutamist organiseerima asus. Filmi tegevustik leiab aset 1940. aasta mais, lõppedes evakueerumisega Dunkirkist. “Churchill” kujutab seevastu 1944. aastal Normandia dessandile eelnenud nädalaid.

Mõlemas filmis keskendutakse Churchilli heitlustele Briti poliitika kujundamisel, isiklikele kõhklustele ja läbielamistele, ka tema suhetele sekretäri ning abikaasaga.

Lühidalt: need on paljuski väga sarnased filmid.

Mõlema puhul on kiidetud häid näitlejatöid (ühes kehastab peategelast Gary Oldman, teises Brian Cox), kuid kritiseeritud stsenaariume. Eriti teravalt on saanud pihta “Churchill”, milles mitmed kriitikud on näinud koguni katset hävitada Churchilli reputatsiooni.

Jah, lugu on ajalooliselt nii ebatäpne, et Churchilli biograaf Andrew Roberts märkis: “Oli hetk, mil ma mõtlesin, kas kogu see film on tegelikult üks peen komöödia, mis pilkab halbu sõjafilme, mitte sisuliselt kaugelt halvim sõjafilm, mida ma olen kunagi näinud.”

Ma ei imestaks, kui filmi stsenaariumi autor Alex von Tunzelmann (baltisaksa juurtega noor ajaloolane, kaugelt seotud Eestiga) asjale tõesti peene huumoriga lähenes, kuid pahatahtlikuks ei ole teda põhjust pidada.

Churchilli isiksus “on palju rikkalikum kui ükskõik milline karikatuur. Mina tahtsin uurida üht osa Churchilli elust, mis puudutas tema depressiooni ja haavatavust, sest need on aspektid, millega paljud inimesed saavad samastuda. See on lugu, mis mind liigutas: ma loodan, et see liigutab ka publikut,” kirjutas ta ajalehes Guardian.

“Leidub neid, kes reageerivad vastumeelselt igasugusele Churchilli depressiooni kujutamisele, sest nad arvavad, et see õõnestab tema staatust kangelasena,” lisas ta samas. “Minu meelest teeb see vastupidist. Suurim asi, mida me oma ajaloolistele ikoonidele teha saame, on pidada meeles, et nad olid inimesed.”

Arvukalt eksimusi ajaloolise tõe ehk faktide vastu sisaldab tegelikult ka “Darkest Hour”, kuid selle puhul ei ole neid teravalt kritiseerima asutud, sest seal toetavad need traditsioonilist käsitlust Churchillist kui suurest riigimehest, kes astus pimedaimal tunnil vastu “fašismi, sallimatuse ja vihkamise lainele”, nagu ütles režissöör Joe Wright.

“Darkest Hour” on kiirema tempoga, innustavam film. “Churchill” mõtlikum, traagilisema alatooniga. Hea on vaadata neid just selles järjekorras, kuigi kinodesse jõudsid need vastupidises. Ajalootundi mängufilmid ei asenda, aga kokku annavad need kaks huvitava kunstilise käsitluse ühest mehest Teise maailmasõja erinevates, pöördelistes etappides.

Kogonada “Columbus”

Kogonada on korea päritolu USA videoesseist, kelle esimene täispikk mängufilm “Columbus” esilinastus jaanuaris Sundance’i filmifestivalil ja on pälvinud pärast seda ohtralt kiidusõnu kriitikutelt, kuid ei ole jõudnud väga laia publiku ette.

Tegevus leiab aset Indiana osariigis asuvas väikelinnas (umbes 47 tuhat elanikku) nimega Columbus (seal kogus see küll läbi aegade enim vaatajaid), mis on tuntud oma modernistliku arhitektuuri poolest. Annie Groer märkis eile ajalehes Washington Post: “On kahju, et Hollywood ei anna Oscarit parima toetava arhitektuuri eest, sest “Columbus” oleks olnud pretendent.”

Arhitektuur mängib olulist rolli, aga head tööd teevad ka näitlejad. Kogonada ise oli nii stsenarist, lavastaja kui ka monteerija.

Lühidalt sisust: kui tuntud arhitektuuriõppejõud, kes on tulnud linna loengut pidama, ootamatult kokku kukub, siis saabub sinna ka tema poeg Jin (John Cho), kes tutvub juhuslikult noore neiuga (Haley Lu Richardson), kellest saab tema teejuht Columbuse suurimate vaatamisväärsuste juurde – nad liiguvad linnas ringi, vaatavad mitmesuguseid ehitisi ja vestlevad seejuures erinevatel teemadel.

Päris nii sirgjooneliselt lugu tegelikult muidugi ei kulge ja tegevusliine leidub rohkem, kuid ühe lausega võiks selle võtta kokku just sedasi nagu nüüd siin eelnevas lõigus sai tehtud. Hea, rahulik film, kus ei puudu ka dramaatika, keerulised inimsuhted ja muud tõsised teemad.

Mõneti sarnane nagu kevadel vaadatud Jim Jarmuschi “Paterson” ja Emily Tingi “Already Tomorrow in Hong Kong”, mis olid mõlemad samuti suhteliselt lihtsate vahenditega tehtud, kuid eeskujulikud autorifilmid; pühendatud konkreetsetele linnadele ja samas väga poeetilised lood inimestest, kes neis linnades elasid või viibisid.

Selgelt on tunda ka Kogonada vaimustust neorealismist.

Film on saadaval suuremate vabalevivõrgustike kaudu. Rohkem lugemist pakub IndieWire.