Nüüd kiresid kuked seal teisel maal, kus koidik tasandikku kohtab. Nüüd kustuvad lõkked. Nüüd vaibub tuul. Nüüd hakkab tasakesi ja mahedalt vihma sadama. Nüüd seisame siin tihedalt troppis koos ja ootame kedagi, kes meile sealtpoolt vastu tuleb. See on vägev mees, rüütel, suur isand. Teda saadavad üks noor tüdruk ja üks veiderdaja, kel lauto seljas. Ja nad tulevad siiapoole. Nad tulevad siia meie juurde läbi koiduaegse vihma vaikuse.
Hiljuti möödus sada aastat Ingmar Bergmani (1918-2007) sünnist. Loomingu Raamatukogu avaldas sel puhul ühe raamatuna kaks tema teksti. “Puumaaling” (tõlkinud Anu Saluäär) on 1954. aastal teatrikooli õpilaste tarbeks kirjutatud draamavisand, millest kasvas välja üks Bergmani tuntumaid filme “Seitsmes pitser” (1957). “Pärast proovi” (tõlkinud Ülev Aaloe) ilmus trükist 1994. aastal, kuid oli aluseks kümme aastat varem valminud samanimelisele filmile.
Saluäär kirjutab järelsõnas, et Bergmani “mahukas filmilooming jääb alatiseks seotuks oma aja, XX sajandi tehniliste võimalustega ning režissööri vaimu ja isikupäraga, kuid filmijutustuste lavaversioonid võivad pakkuda näitlejaile teiste lavastajate käe all uut moodi võimalusi – nii iseseisvate karakterite loomiseks kui ka arhetüüpse, bergmanliku “rootsi ängi” omanäoliseks kujutamiseks. Klassik elab.”
Jah, tehniliselt on filmikunsti võimalused vahepeal nii palju avardunud, et mitmeid Bergmani meistriteoseid vaadates võivad need näida tänapäeval nagu lihvimata teemandid, mille täit sära suudavad kujutada ette vaid juveliirid – asjatundmatule silmale võib jääda mulje, et tegemist on lihtsalt mingite kulunud kängardega, klaasisulatuse jääkproduktidega.
Näitlejal, kes ei usu oma lavastajasse, on mitmeid viise oma umbusku välja näidata. Ta ei kuula, ta naeruvääristab lavastajat, pakkudes tema juhtnööre järgides kõvasti üle, ta vaidlustab iga ettepaneku ja laskub lõpututesse targutustesse, ta muutub agressiivseks ja mõnitab lavastajat oma sõprade kuuldes. Lavastaja, kes ei usu oma näitlejasse, võib olla vägagi innustav, samas võib ta jääda ka passiivseks, mis viib näitleja kokkuvarisemiseni; ta kasutab oma üleolekut, mis seisneb selles, et näitleja on sunnitud eksponeerima end rambivalguses, samal ajal kui lavastaja ise varjub saalipimedusse. Ta teeb näitlejat lolliks, käsib tal mõtelda, mitte mõtelda, end kokku võtta, end lõdvaks lasta, olla loomulik, olla tinglik ja nii edasi. Lavastaja võib näitleja tappa (ja seda ei juhtugi nii harva), aga ka näitleja võib lavastaja tappa.
Etendused saavad läbi ja lavastus ununeb, lõpuks sureb ka selle viimane vaataja. Filmidegi sära on ajas tuhmuv. Ainult tekst omab püsivat väärtust.
