Rubriik: film

Roman Toist Raul Kellerini jne.

Viljandi Vanas Veetornis avati eile näitus “Roman Toi 100”, mis jääb avatuks augusti lõpuni. Eriti soovitan seal lugeda tõmmist ühest Toi kirjast Veljo Tormisele, milles ta selgitab kuidas saada inglise keele baasil paika eestikeelne hääldus. Sama näitus, mis valmis Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ning VEMU/EÕK koostöös, on praegu üleval ka Torontos.

Roman Toi suure juubeli puhul, mis möödus küll juba laupäeval, leiab lühemat lugemist Eesti Elu veergudelt. Pikemaks lugemiseks sobivad tema enda mälestused, mis on Viljandis müügil Pauluse kiriku raamatuletis hinnaga 15 eurot, aga saadaval ka Raamatukoi kaudu.

Enne seda avamist astusin läbi helikunsti galeriist Supersonicum, kus vibreerib õhus Raul Kelleri “mem”. Seda ei soovita ma neile, kes ei talu pimedaid ruume ja sumisevat heli; ülejäänutel tasuks liikuda seal ühest nurgast teise, mööda seinaääri, käia ka ruumi keskel. Lühidalt: mitte seista jahmunult paigal, vaid liikuda võnkesageduste sees ringi.

Külastada oleks neid mõistlikum vastupidises ehk ülaltoodud järjekorras (kõigepealt Veetorn, siis Supersonicum), et saaks hiljem filosofeerida selle üle kuidas helikunsti ühest vormist on jõutud teiseni.

Raul Rajangu “Eesti Naine ja ZIL 157” (1989 ja 2006) #raulrajangu #maal #painting #kunst #art #tehnika

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Edasi viis tee Kondase Keskusesse, kus on alates läinud neljapäevast üleval Raul Rajangu maalid Mart Eriku kogust. See näitus, millele pidi juulis tulema veel üks pidulikum avamine, jääb avatuks 11. septembrini.

Peaks siis juulis uurima, mis lugu on siin ülaltoodud teose aastaarvude taga – kõigepealt valmis Eesti Naine ja 17 aastat hiljem tuli juurde ZIL 157?

Kondases on vahepeal avatud festivali Arteground raames ka ühe kaheksaliikmelise Soome joonistusklassi-kunstnikerühma joonistusnäitus Alltogether, kust mulle jäid meelde tegelikult hoopis tõmmised Maaria Märkälä maalidest, mida sai vaadata tema raamatust “Places for Being Happy” – sirvisin seal seda raamatut ja vaatasin nüüd Märkälä veebilehte, kus samad pildid üleval, ning mulle meeldib tema stiil tõesti väga.

Juss Piho “Colour therapy” (2016) #kunst #arteground #jusspiho #art #painting #therapy

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Linnaraamatukogu lahtiolekuaegu on suvel piiratud ja sealt eile enam läbi astuda ei õnnestunud, aga raamatukogu hoones asuvas Viljandi Linnagaleriis on jätkuvalt üleval paari nädala eest avatud äärmiselt esinduslik rahvusvaheline näitus, kus võib näha ka seda Juss Piho värviteraapilist maali värviteraapiast, mis kannab nime “Värviteraapia” (2016).

Sigitas Kancevyčiuse fotonäitus #viljandi #fotonäitus #kancevyčius #photography

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Raamatukogu trepihallis on avatud Leedu fotograafi Sigitas Kancevyčiuse näitus, mis sobib sinna nagu valatult, sest näituse teemaks ongi just raamatud ja lugemine.

Need kaks viimati mainitud näitust, mida olen vaadanud juba varem, jäid seega eile nägemata, aga hiljem käisin ühes kohas vaatamas ühte filmi, mida ei olnud varem näinud, kuigi see tuli välja juba aastal 2001 (nagu “A Beautiful Mind” ja “Amélie”, kui mainida paari tuntumat) ja kuulub nõndanimetatud kultusfilmide hulka.

2001. aasta veetsin suuremalt jaolt mereväes, alguses seal filmide vaatamiseks aega ei jäänud ja võimalust ei antud. Esimene mereväes nähtud film oli “15 Minutes”, mille vaatamiseks sai marsitud rühmaga läbi linna kinno. Aga ma ei mäleta enam isegi seda, kas Sõprusesse või Kosmosesse. Ja filmi sisu pidin tuletama nüüd meelde Vikipeedia abil – nimi oli jäänud meelde, aga sisust ei meenunud mitte midagi.

Hiljem sai küll tegeletud seal palju piraatlusega ja osad filmid nähtud ka järgnenud aastatel, aga Vikipeedia vastaval lehel loetletud 2001. aasta laiema levikuga filmidest on mul tänaseks nähtud mitte rohkem kui veerand, umbes 30-35 filmi.

Valisin sealt nüüd välja veel kümme filmi, mille ära võiks vaadata: “The Tailor of Panama”, “Along Came a Spider”, “Angel Eyes”, “Crazy/Beautiful”, “Original Sin”, “American Outlaws”, “The Glass House”, “Serendipity”, “Vanilla Sky” ja “The Majestic”.

Eile nähtud film, “Donnie Darko” (vaadatud sai selle mõned aastad hiljem avaldatud director’s cut), suurte kassahittide hulka ei kuulunud, aga ma saan täiesti aru, miks sellest on saanud kultusfilm. Endal tuli kah mõte, et peaks seda veel vaatama.

TASE FILM ’16 järelkaja

Filmidest ei ole siin ammu eraldi juttu olnud, sest viimane uus täispikk mängufilm, mida ma vaatasin, oli juba poolteist kuud tagasi nähtud “Polaarpoiss”. Need värskemad filmid, mis mulle vahepeal on huvi pakkunud, ei ole osutunud interneti kaudu kättesaadavaks.

Ka vanemaid olen vaadanud selle aja jooksul vaid mõned üksikud. Näiteks eile tuli telekast “Kirsitubakas” (2014), mida nägin nüüd kolmandat korda. Hea film, aga rohkem vist ei vaata, sest muidu saab juba liiga palju. Või õigemini: mulle endale tundus eile veidi imelik, et seda jälle vaatan – kujutan üsna hästi ette, mida sellest arvaks Sigmund Freud.

Nii olen piirdunud põhiliselt Ralf Sauteri ja teiste filmikriitikute arvustuste lugemisega. Välja arvatud eelmisel nädalal, kui vaatasin kinos Sõprus järjest ära 20 filmi.

Kunstiakadeemia lõputööde festivali TASE ’16 raames toimunud tudengite lühifilmide linastus TASE FILM tõi vaatajate ette muidugi põhiliselt selliseid teoseid, mis sarnanevad YouTube-is leiduvatele videodele – hea on selle juures tõsiasi, et paljud neist ongi seal või kusagil mujal veebis vabalt nähtavad.

Mõned olid kõige lühemat sorti klipid, näiteks Aksel Haagenseni .gif-failide rida ja Andres Lõo “Forward”. Paar muusikavideo: meisterjaani “Bambusest laev”, animaatorid Terje Henk ja Ave Taavet, ning San Hani “Dahle”, autorid Henrik Rakitin (alias San Hani) ja Anna-Mari Liivrand. Neid vaadates meenus kuidas vanasti näidatigi kinodes enne filmide algust vahest muusikavideosid.

Viljandis tegi seda põhiliselt Täht, kus toimusid vist ka mingid videodiskod (olin siis liiga noor, et seda täpselt mäletada), ning meenus üks konkreetne juhtum 1980-ndate teisest poolest, kus enne “Red Sonja” (1985) algust oli ekraanil Pat Benatari “Love Is A Battlefield” (1983). Ma seni arvasin, et see laul jõudis minuni Heather Duby kaudu, aga tuleb välja, et see juhtus ikkagi juba päris lapsepõlves. Vahepeal oli see justkui ununenud, aga kusagil aju sügavustes püsis mäletus siiski alles. Ja nüüd meenus. – Siia otsa sobib hästi Heta Jäälinoja lühike “Love Hurts”.

Samas juurdlesin kinosaalis pikalt selle üle, kus asub see koht, kus on filmitud Sohvi Viiki “Printsessid”. Ma olen seal kunagi kindlasti käinud, see vaade on mul täpselt silmade ees, aga ma ei suutnud seda kohta välja mõelda. Henri Kutsari “Putka” asukoha tundsin seevastu kohe ära.

Kõige rohkem meeldis mulle Maren Poeli “Tantsuõhtu” (YouTube-is kahjuks ilma helita, ilmselt autorikaitselistel põhjustel, täpsemalt: heli tuleb ise kirjelduses toodud linki kasutades juurde panna), mis on nagu jätk Andres Söödi kuulsale “511 paremat fotot Marsist” (1968), kujutades selle tegelasi tänapäeval.

Kõige vaimukam tundus Johan Pajupuu “Journey to Journey”, mis kutsus kinos esile vist ka kõige rohkem naeruturtsakaid. Kõige huvitavam aga Fidelia Regina Randmäe “Mitte siin, mitte praegu”, mida vaadates tekkis isegi teatav põnevus: kui väikseks ta suudab ennast siis lõpuks teha, kuhu peita ja mahutada?

Kõige tõsisema teemaga oli Alissa Nirgi “Sergeilt” (kirjad vanglast). Veebist on leitavad veel Maria Muuki “Intent” (orientaalsed teemad), Kristina Õlleki “Sound as lines as self portrait” (väga abstraktne) ja kava lõpetanud Art Nõukase “Image” (puhas porno), mille nimeks sobinuks ehk paremini “Imagine” (ja vaikuse asemel taustaks mängima Plastic Ono Band – kui pidada silmas ühte blogimaailmas tõstatunud teemat, siis soovitaks vastavate toimingute tarbeks seda).

Kuna ülejäänud kuus filmikest ei paista olevat veebis kättesaadavad, siis ei ole mõtet hakata neid siin ka lihtsalt niisama nimetama (linke ju panna ei saa), aga temaatiliselt ja teostuse poolest olid ka need kõik üsna erinevad.

PS. Läinud aastal sai juba selle ajaveebi kõige esimeses postituses kasutatud sellist mõistet nagu “Pärna koolkond”, millele omistati nüüd dramaatiliste sündmuste käigus ootamatult negatiivne tähendus. Isegi Pärna toetajad hakkasid tõestama, et midagi sellist ei eksisteeri. Minu jaoks on see arusaamatu, sest oma koolkond pidanuks ju olema tugevaim argument Pärna professorina jätkamise poolt. Eesti ülikoolide parim võimalus rahvusvahelises konkurentsis edu saavutada on ikka see, kui nendega seostatakse mingeid tugevaid koolkondi, mitte see, kui ollakse täiesti silmapaistmatud.

Sõnumeid teatriilmast

Nädal tagasi ilmutas end mulle unes Fortunato Depero, tuntud futurist, kes ütles: “In bocca al lupo!”. Ma ei mäleta, kas talle seal midagi vastasin. See kohtumine oli nii veider, et ei hakanud isegi vaevama pead küsimusega, mida see unenägu võis tähendada.

Selgus saabus vaid loetud tunnid hiljem, kui kohalik Rahva Raamat õnnitles auhinnamängu võitmise puhul. Olin kirjutanud nende FB lehele, et raamat, mille põhjal tehtud etendust sooviksin väga näha, on August Kitzbergi “Libahunt” (1911), ning sain tänu sellele kutsed Ugala etendusele.

“Libahunt” tuli Ugalas viimati välja 10 aastat tagasi tantsulavastusena (praegu see repertuaari ei kuulu), aga ma ei käinud seda vaatamas, sest ei käinud sel ajal üldse teatris, prioriteedid olid vahepeal lihtsalt hoopis teised. Täna on muidugi kahju, et seda lavastust ei näinud.

Muide, publikuküsitlusele vastates nimetasin ma oma unistuste materjaliks, mis võiks kunagi lavastusena Ugala repertuaaris olla, hoopis Friedrich Dürrenmatti näidendit “Füüsikud” (1962, e.k. 1964) – olen seda lugenud ning vaadanud telelavastust, aga oleks huvitav näha kuidas seda esitab Ugala praegune trupp.

Nüüd sai vaatamiseks valitud Ugala lõppeva hooaja viimane koduetendus, laupäevane “Mäng on alanud”, sest ma ei olnud kõnealust lavastust veel näinud.

Juba tutvustust lugedes meenus koht filmist “Don Juan Tallinnas” (1971), kus Gunta Virkava kehastatud peategelane ütleb komtuurile: “Meie mäng on lõppenud. Donna Anna ootab teid.” Hiljem tundus, et võib-olla sobiks võrdluseks paremini “Varastati Vana Toomas” (1970).

Need kaks filmi on kutsunud esile väga vastakaid tundeid, kusjuures mõnikord samas inimeses (ja mitte ainult minus).

Ma vaatan neid iga kord, kui peale satun, sest minu meelest on need lihtsalt kohutavalt naljakad, aga kui muutuda tõsiseks, siis on raske mitte nõustuda nendega, kelle arvates on need näitlejate ande raiskamine, sest sisuliselt ongi ju tegemist täieliku kräpiga.

“Mäng on alanud” peaks ühest küljest tõesti meeldima neile, kellele lähevad hästi peale nimetatud filmid, aga teisest küljest võib see valmistada osale publikust päris korraliku pettumuse.

Tutvustuses öeldakse, et “eriti teravad elamused on garanteeritud teatrikriitikutele.” Nähtavasti on kriitikud nähtust nii solvunud, et kuulutasid selle tüki suhtes välja kollektiivse boikoti, sest ma ei leidnud praegu guugeldades ühtegi nende kirjutatud arvustust.

Leidsin vaid ühe teise blogipostituse, kus ei väljendatud just vaimustust.

Mulle võib selline komejant küll meeldida ning näitlejatel oli seda tõenäoliselt lõbus teha, aga… ma siiski ei usu, et see valitakse nüüd publiku poolt Ugala hooaja parimaks lavastuseks.

* * *

Pühapäeval toimus Ugalas lasteraamatute laat ja Kadri Lepp esitles oma esimest raamatut “Poiss, kes tahtis põgeneda”, mis räägib mitte tema näitlejatööst, vaid poisist, kelle vanemad sõidavad turismireisile Egiptusesse ja jätavad ta maale vanaema juurde, kus talle tuleb mõte põgeneda Pariisi.

See on mulle juba enda lapsepõlvest küllaltki tuttav teema, kuigi detailid loomulikult päris täpselt ei kattu. Esitlusel kuuldud katkendi põhjal otsustades on lugu pandud kirja väga ladusalt loetavana ja hea fantaasiaga, aga mõeldud eelkõige umbes 5-7-aastastele lastele.

Ugalas on praegu avatud ka näitus, kus saab vaadata selles raamatus leiduvaid pilte, mille autoriks on Kadri Ilves.