Roman Toist Raul Kellerini jne.

Viljandi Vanas Veetornis avati eile näitus “Roman Toi 100”, mis jääb avatuks augusti lõpuni. Eriti soovitan seal lugeda tõmmist ühest Toi kirjast Veljo Tormisele, milles ta selgitab kuidas saada inglise keele baasil paika eestikeelne hääldus. Sama näitus, mis valmis Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ning VEMU/EÕK koostöös, on praegu üleval ka Torontos.

Roman Toi suure juubeli puhul, mis möödus küll juba laupäeval, leiab lühemat lugemist Eesti Elu veergudelt. Pikemaks lugemiseks sobivad tema enda mälestused, mis on Viljandis müügil Pauluse kiriku raamatuletis hinnaga 15 eurot, aga saadaval ka Raamatukoi kaudu.

Enne seda avamist astusin läbi helikunsti galeriist Supersonicum, kus vibreerib õhus Raul Kelleri “mem”. Seda ei soovita ma neile, kes ei talu pimedaid ruume ja sumisevat heli; ülejäänutel tasuks liikuda seal ühest nurgast teise, mööda seinaääri, käia ka ruumi keskel. Lühidalt: mitte seista jahmunult paigal, vaid liikuda võnkesageduste sees ringi.

Külastada oleks neid mõistlikum vastupidises ehk ülaltoodud järjekorras (kõigepealt Veetorn, siis Supersonicum), et saaks hiljem filosofeerida selle üle kuidas helikunsti ühest vormist on jõutud teiseni.

Raul Rajangu “Eesti Naine ja ZIL 157” (1989 ja 2006) #raulrajangu #maal #painting #kunst #art #tehnika

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Edasi viis tee Kondase Keskusesse, kus on alates läinud neljapäevast üleval Raul Rajangu maalid Mart Eriku kogust. See näitus, millele pidi juulis tulema veel üks pidulikum avamine, jääb avatuks 11. septembrini.

Peaks siis juulis uurima, mis lugu on siin ülaltoodud teose aastaarvude taga – kõigepealt valmis Eesti Naine ja 17 aastat hiljem tuli juurde ZIL 157?

Kondases on vahepeal avatud festivali Arteground raames ka ühe kaheksaliikmelise Soome joonistusklassi-kunstnikerühma joonistusnäitus Alltogether, kust mulle jäid meelde tegelikult hoopis tõmmised Maaria Märkälä maalidest, mida sai vaadata tema raamatust “Places for Being Happy” – sirvisin seal seda raamatut ja vaatasin nüüd Märkälä veebilehte, kus samad pildid üleval, ning mulle meeldib tema stiil tõesti väga.

Juss Piho “Colour therapy” (2016) #kunst #arteground #jusspiho #art #painting #therapy

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Linnaraamatukogu lahtiolekuaegu on suvel piiratud ja sealt eile enam läbi astuda ei õnnestunud, aga raamatukogu hoones asuvas Viljandi Linnagaleriis on jätkuvalt üleval paari nädala eest avatud äärmiselt esinduslik rahvusvaheline näitus, kus võib näha ka seda Juss Piho värviteraapilist maali värviteraapiast, mis kannab nime “Värviteraapia” (2016).

Sigitas Kancevyčiuse fotonäitus #viljandi #fotonäitus #kancevyčius #photography

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Raamatukogu trepihallis on avatud Leedu fotograafi Sigitas Kancevyčiuse näitus, mis sobib sinna nagu valatult, sest näituse teemaks ongi just raamatud ja lugemine.

Need kaks viimati mainitud näitust, mida olen vaadanud juba varem, jäid seega eile nägemata, aga hiljem käisin ühes kohas vaatamas ühte filmi, mida ei olnud varem näinud, kuigi see tuli välja juba aastal 2001 (nagu “A Beautiful Mind” ja “Amélie”, kui mainida paari tuntumat) ja kuulub nõndanimetatud kultusfilmide hulka.

2001. aasta veetsin suuremalt jaolt mereväes, alguses seal filmide vaatamiseks aega ei jäänud ja võimalust ei antud. Esimene mereväes nähtud film oli “15 Minutes”, mille vaatamiseks sai marsitud rühmaga läbi linna kinno. Aga ma ei mäleta enam isegi seda, kas Sõprusesse või Kosmosesse. Ja filmi sisu pidin tuletama nüüd meelde Vikipeedia abil – nimi oli jäänud meelde, aga sisust ei meenunud mitte midagi.

Hiljem sai küll tegeletud seal palju piraatlusega ja osad filmid nähtud ka järgnenud aastatel, aga Vikipeedia vastaval lehel loetletud 2001. aasta laiema levikuga filmidest on mul tänaseks nähtud mitte rohkem kui veerand, umbes 30-35 filmi.

Valisin sealt nüüd välja veel kümme filmi, mille ära võiks vaadata: “The Tailor of Panama”, “Along Came a Spider”, “Angel Eyes”, “Crazy/Beautiful”, “Original Sin”, “American Outlaws”, “The Glass House”, “Serendipity”, “Vanilla Sky” ja “The Majestic”.

Eile nähtud film, “Donnie Darko” (vaadatud sai selle mõned aastad hiljem avaldatud director’s cut), suurte kassahittide hulka ei kuulunud, aga ma saan täiesti aru, miks sellest on saanud kultusfilm. Endal tuli kah mõte, et peaks seda veel vaatama.