TASE FILM ’16 järelkaja

Filmidest ei ole siin ammu eraldi juttu olnud, sest viimane uus täispikk mängufilm, mida ma vaatasin, oli juba poolteist kuud tagasi nähtud “Polaarpoiss”. Need värskemad filmid, mis mulle vahepeal on huvi pakkunud, ei ole osutunud interneti kaudu kättesaadavaks.

Ka vanemaid olen vaadanud selle aja jooksul vaid mõned üksikud. Näiteks eile tuli telekast “Kirsitubakas” (2014), mida nägin nüüd kolmandat korda. Hea film, aga rohkem vist ei vaata, sest muidu saab juba liiga palju. Või õigemini: mulle endale tundus eile veidi imelik, et seda jälle vaatan – kujutan üsna hästi ette, mida sellest arvaks Sigmund Freud.

Nii olen piirdunud põhiliselt Ralf Sauteri ja teiste filmikriitikute arvustuste lugemisega. Välja arvatud eelmisel nädalal, kui vaatasin kinos Sõprus järjest ära 20 filmi.

Kunstiakadeemia lõputööde festivali TASE ’16 raames toimunud tudengite lühifilmide linastus TASE FILM tõi vaatajate ette muidugi põhiliselt selliseid teoseid, mis sarnanevad YouTube-is leiduvatele videodele – hea on selle juures tõsiasi, et paljud neist ongi seal või kusagil mujal veebis vabalt nähtavad.

Mõned olid kõige lühemat sorti klipid, näiteks Aksel Haagenseni .gif-failide rida ja Andres Lõo “Forward”. Paar muusikavideo: meisterjaani “Bambusest laev”, animaatorid Terje Henk ja Ave Taavet, ning San Hani “Dahle”, autorid Henrik Rakitin (alias San Hani) ja Anna-Mari Liivrand. Neid vaadates meenus kuidas vanasti näidatigi kinodes enne filmide algust vahest muusikavideosid.

Viljandis tegi seda põhiliselt Täht, kus toimusid vist ka mingid videodiskod (olin siis liiga noor, et seda täpselt mäletada), ning meenus üks konkreetne juhtum 1980-ndate teisest poolest, kus enne “Red Sonja” (1985) algust oli ekraanil Pat Benatari “Love Is A Battlefield” (1983). Ma seni arvasin, et see laul jõudis minuni Heather Duby kaudu, aga tuleb välja, et see juhtus ikkagi juba päris lapsepõlves. Vahepeal oli see justkui ununenud, aga kusagil aju sügavustes püsis mäletus siiski alles. Ja nüüd meenus. – Siia otsa sobib hästi Heta Jäälinoja lühike “Love Hurts”.

Samas juurdlesin kinosaalis pikalt selle üle, kus asub see koht, kus on filmitud Sohvi Viiki “Printsessid”. Ma olen seal kunagi kindlasti käinud, see vaade on mul täpselt silmade ees, aga ma ei suutnud seda kohta välja mõelda. Henri Kutsari “Putka” asukoha tundsin seevastu kohe ära.

Kõige rohkem meeldis mulle Maren Poeli “Tantsuõhtu” (YouTube-is kahjuks ilma helita, ilmselt autorikaitselistel põhjustel, täpsemalt: heli tuleb ise kirjelduses toodud linki kasutades juurde panna), mis on nagu jätk Andres Söödi kuulsale “511 paremat fotot Marsist” (1968), kujutades selle tegelasi tänapäeval.

Kõige vaimukam tundus Johan Pajupuu “Journey to Journey”, mis kutsus kinos esile vist ka kõige rohkem naeruturtsakaid. Kõige huvitavam aga Fidelia Regina Randmäe “Mitte siin, mitte praegu”, mida vaadates tekkis isegi teatav põnevus: kui väikseks ta suudab ennast siis lõpuks teha, kuhu peita ja mahutada?

Kõige tõsisema teemaga oli Alissa Nirgi “Sergeilt” (kirjad vanglast). Veebist on leitavad veel Maria Muuki “Intent” (orientaalsed teemad), Kristina Õlleki “Sound as lines as self portrait” (väga abstraktne) ja kava lõpetanud Art Nõukase “Image” (puhas porno), mille nimeks sobinuks ehk paremini “Imagine” (ja vaikuse asemel taustaks mängima Plastic Ono Band – kui pidada silmas ühte blogimaailmas tõstatunud teemat, siis soovitaks vastavate toimingute tarbeks seda).

Kuna ülejäänud kuus filmikest ei paista olevat veebis kättesaadavad, siis ei ole mõtet hakata neid siin ka lihtsalt niisama nimetama (linke ju panna ei saa), aga temaatiliselt ja teostuse poolest olid ka need kõik üsna erinevad.

PS. Läinud aastal sai juba selle ajaveebi kõige esimeses postituses kasutatud sellist mõistet nagu “Pärna koolkond”, millele omistati nüüd dramaatiliste sündmuste käigus ootamatult negatiivne tähendus. Isegi Pärna toetajad hakkasid tõestama, et midagi sellist ei eksisteeri. Minu jaoks on see arusaamatu, sest oma koolkond pidanuks ju olema tugevaim argument Pärna professorina jätkamise poolt. Eesti ülikoolide parim võimalus rahvusvahelises konkurentsis edu saavutada on ikka see, kui nendega seostatakse mingeid tugevaid koolkondi, mitte see, kui ollakse täiesti silmapaistmatud.