Filosoofia praktikas

Nädalavahetusel sai vaadatud (tänu soovitusele) Postimehe veebikino kaudu ära “Puhta mõtte ruum”. Mis ma oskan öelda… kui tänapäeval on moes praktiline filosoofia, siis see oli vist filosoofia praktikas.

Postimehe žürii hinnangud filmile olid mulle üllatuseks eranditult negatiivsed – ainult Sven Grünberg pani hindeks kolme, mitte kahe, kuid temagi arvas, et “selle kõige asemel võiks meil olla palju enam filme nendest, kel midagi päriselt ka öelda on. Linnart Mällist, Endel Lippmaast ja veel mõnest teisest on filmid jäänudki tegemata.”

Mina olen täpselt vastupidisel seisukohal: väga hea, et selline film tehti. Sügav kummardus!

Dokumentalisti roll on ju talletada elu. Mällist ja Lippmaast võiks muidugi samuti filme olla ja võib-olla neid veel tehakse, aga nemad jätsid oma elu ja tegevusega nii või teisiti sellise jälje, millest jääb märk maha. Kõnealuse filmi peategelase Jan Jõemetsa kohta seda hästi öelda ei saa. “Puhta mõtte ruum” võibki ju olla pea ainus, mis tema elu ja otsinguid lõpuks meenutama jääb.

Sellistest inimestest tuleb teha filme just siis, kui nad veel elavad. Mingil määral sarnane juhtum oli näiteks varalahkunud Laur Tiidemann, kelle surmast möödub varsti juba 15 aastat – temast võinuks saada hea filmi siis, kui ta elas, aga praegu oleks seda raske teha, samas kui Mälli ja Lippmaa elust ja tegevusest on jäänud maha nii palju, et neist saab teha filme ka 100 aastat hiljem.

Mul on kahju, et see ei vastanud Maria Avdjuško, Artur Talviku ja Olle Mirme ootustele ja nad hindasid selle mitterahuldavaks. Mina panen filmile hindeks 5+ just väga hästi valitud teema tõttu, teostuse üle võib alati viriseda (enamasti on ka filmitegijad ise need, kes sellega mitte kunagi lõpuni rahul ei ole).

Vahepeal üks väike lugemissoovitus: eelmisel aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Kristīne Želve jutukogu “Juukselõikaja-tüdruk”, konkreetselt sellest kõige esimene lugu, milles figureerib tegelane nimega Villijs/Villy, kellest minajutustaja filmikoolis oma kursusetööks portreefilmi hakkas tegema, kuid siis “mulle hakkas tunduma, et Villijs on TÜHI, et ta luule on TÜHI, ma kartsin, et mu õppejõudude meelest on mu portree TÜHI, et ka mina olen lõpuks TÜHI, seepärast jätsin kähku pooleli ja tegin portree oma sõbrast Dambisest, muusikust, kes mängis bändis nimega Inokentijs Mārpls.”

Minul (ja muidugi mitte ainult minul) on äärmiselt kahju, et Želve ise filmitudengina selle tegelase prototüübist ikkagi filmi ei teinud. Tema kadus siit ilmast nii, et sellist märki maha ei jäänud. Või, noh, sai küll hiljem aluseks ühele tegelaskujule Želve juttudes, aga see ei ole päris see mida oleks endast kujutanud üks portreefilm.

Nüüd tagasi filmi juurde. Kulunud ütluse kohaselt on geniaalsusest hullumeelsuseni vaid üks väike samm – see on kindlasti üks prisma, mille läbi seda filmi saab vaadata, kuigi minu meelest ei ole Jõemets (filmi põhjal otsustades) ei geenius ega hull, vaid asub mõlemast mõne sammu kaugusel. See tähendab, et on peaaegu tavaline inimene, kuigi mitte tavapärases mõttes.

Tema poolt filmis pillatud kildudest toon siin välja, et “erinevates keeltes mõte liigub erinevalt” ning “Eestis puudub filosoofiline sõnavara, mõistestik”. Need mõtteavaldused ei ole kuidagi väga originaalsed, vaid on tõstetud siin esile üksnes seetõttu, et olen ise üsna sama meelt.

Mõtlemine saab ju alguse juba keelest, mõistetest, näiteks mõtteruum versus mõtteväli. Esimene on justkui midagi kindlalt piiritletut, aga teine palju laialivalguvam – mõtteruumid oleks üksteisest nagu seintega eraldatud, aga mõtteväljad võivad seevastu kohati kattuda ja teineteist mõjutada, olla pidevas muutumises. Kui mõtteruumi ehitatakse, siis mõtteväli laieneb jne.

Kuna mõtteruumi aluseks on ilmselt saksa denkraum, siis toon ühe pikema ja minu arvates asjakohase tsitaadi teadusliku pedagoogika rajaja Konstantin Ušinski artiklist “Rahvuslikkusest ühiskondlikus kasvatuses”, mis ilmus esmakordselt juba aastal 1857.

“Saksa iseloomu tüüpiliseks jooneks, mis seniajani on määranud Saksamaa osa ajaloos, Saksamaa tähtsuse kogu inimkonna ülemaailmses arengus, on kalduvus abstraktsusele ja sellest tulenev kalduvus süsteemile. Sakslane otsib kõikides eluavaldustes kooskõla ja omavahelisi sidemeid, ta ülendab kõik abstraktseks ideeks ja leiab seda ideed kõikjalt. Temale ei jätku asja mõistmisest; ta peab seda asja tingimata defineerima ja sellele koha leidma oma teadmiste süsteemis. Terved kuhjad saksa õpperaamatuid on täis tuubitud kõige tühisemate ja mõttetumate mõistete definitsioonidega. Ilma definitsioonita pole ükski asi sakslasele päriselt asi. Ta näeb igas asjas kõigepealt selle filosoofilist külge ja alustab ning lõpetab igat asja filosoofilise mõtisklusega. Kui tal pole tõelist filosoofiat, siis väljendab ta kõige kulunumat mõtet, mis kõlbab ainult kirjaprooviks, kuid ei jäta mingi hinna eest kasutamata filosofeerimise võimalust. Ent kõige rohkem hoolitseb ta selle eest, et tal ei jääks pähe ühtki vaba nurgakest ja et maailma ei jääks ühtki mõistet, mis ei mahuks tema süsteemi mõnesse nurgakesse.

See abstraktsiooni- ja süsteemikirg loob suuri õpetlasi, kelle teadmised haaravad kogu maailma, nagu Ritteri ja Humboldti tunnetused, poeete-filosoofe nagu Goethe ning filosoofe ja poeete nagu Schelling ja Hegel; kuid seesama teeb ka saksa meestest ja naistest unistajaid noores eas ning kõige väiklasemaid formaliste ja pedante vanemas eas. Sügavamõttelisus ja õpetatus on selle rahvusliku kalduvuse esikülg; pedantsus ja targutamine – selle tagakülg. Sellele kalduvusele võlgneb Saksamaa oma ülemaailmse tähtsuse teaduses ja oma poliitilise tühisuse, inimmõistuse kõige suuremad teosed, mis on loonud inimkonna arenemises uue epohhi, ja määratu suure hulga kõige mõttevaeseimaid raamatuid, milledes lõpmatute jaotuste ja alajaotuste võrgu all, mis on tähistatud kõikidest tähestikkudest võetud igas suuruses tähtedega, ei ole sageli vähimatki mõtet sees.”

Minu arvates väga tabav kokkuvõte mõtteruumi-loogikast ning resoneerub hästi kõnealuse filmi ja sellele osaks saanud negatiivse retseptsiooniga, mis näib tulenevat vähemalt osaliselt sellest, et filmi peategelane ei sobi kriitikute endi mõtteruumi-loogikast lähtuvasse teadmiste süsteemi (film häiris neid just seetõttu, et nad sooviksid mitte näha tema olemasolu, sest ta ei allu hästi definitsioonile).

Muide, see oli mitte etteheide, vaid lihtsalt tõdemus. Mu enda mõtlemine on imbunud nii jõhkralt läbi klassikalisest saksa filosoofiast, et see on kohati lausa õudne. Paljud lihtsalt ju ei teadvustagi endale seda, millel nende mõttemustrid tuginevad.

Ei tea, kas see jutt kellelegi peale minu enda kah arusaadav oli, aga sellised mõtted ja seosed mulle seda filmi vaadates ning Postimehe žürii hinnanguid lugedes tulid. Ja mingit mõju võis nüüd avaldada ka see, et kuulasin selle postituse kirjutamise ajal taustaks Soko albumit “My Dreams Dictate My Reality”.

PS. Kuulake kindlasti ka filmi autori Vahur-Paul Põldma poolt enne esilinastust Klassikaraadiole antud ülikõva intervjuud – järjekordne kinnitus, et Eestis leidub veel normaalseid inimesi, kes mõistavad elu tõsidust ega soovi langeda lugupeetavuse lõksu 🎅 🎅 🎅

Nii ühest kui ka teisest

Minu tänane horoskoop: Tunnete täna ootamatut huvi oma vanade tuttavate vastu, kellega teil juba ammu ühist kokkupuutepunkti pole. Minevik tõuseb jõuliselt päevakorda.

Täna on siin juttu mitmel erineval teemal, mida seovad omavahel vaid käesoleva postituse raamid.

Karm maailm. Teisipäeva õhtul said Indias rängalt viga kaks Eestist pärit turisti, kes läksid ühest hütist vett küsima. Seal olnud vanem naine pidas neid ekslikult varasteks ja hakkas karjuma. Kohale tormanud mehed hakkasid neid kividega loopima.

Sellest juhtumist kirjutanud India kohalikus väljaandes asub kõrval lugu sellest, et esmaspäeval löödi samas kandis ühel mehel pea maha, kui ta oli küla lähedal põllul oma endise abikaasaga vahekorda astumas. Naine läks juba kahe aasta eest teise juurde, aga mees säilitas temaga ikkagi “füüsilised suhted”, nõudes samal ajal naise uuelt abikaasalt kombekohast valuraha selle eest, et too tema naise endale võttis. Naine ja tema uus abikaasa ei tahtnud seda maksta ning kavandasid mõrva.

Nende krimiteadetega seoses soovitan vaadata India käesoleva kümnendi väidetavalt kõige vägivaldsemat mängufilmi “NH10” (treiler | torrent), mille tegevus leiab aset naaberosariikides ja põhineb osaliselt päriselt toimunud nn. aumõrvadel.

“NH10” (film sai nime Delhist Pakistani piirini kulgeva riikliku maantee järgi) annab üpriski karmi pildi India arengu teravatest vastuoludest, kohati veel siiani eksisteerivast kastiühiskonnast, kus valitsevad mõnel pool vanad kirjutamata reeglid ja jõhker vägivald, millega kohtumine võib mõjuda tänapäevasemast keskkonnast pärit inimestele šokeerivalt.

Hea oleks näidata seda (profülaktika mõttes) ka meestele, kes kalduvad kasutama vägivalda naiste vastu – Anushka Sharma on peategelast kehastades lõpuks hullem revanšist kui Uma Thurman “Kill Billis”, aga jääb seejuures lõpuni täiesti realistlikuks.

Hooandjast. Registreerusin kuu tagasi kasutajaks, aga ma olen nüüd kogu endale käesolevaks aastaks selle tarbeks eraldatud raha juba laiali jaganud ja juhin siin lihtsalt tähelepanu mõningatele minu poolt toetatud projektidele, mis paistavad olevat kriitilises seisus.

Aleksandra Tšoba uue luulekogu väljaandmiseks saab anda hoogu viimast päeva ja puudu on ainult mõnikümmend eurot.

Noortefilm “Polaarpoiss”, mis sai endale juba kena treileri, kogub toetust 14. detsembrini, aga puudu on palju rohkem. Sama kehtib ansambli Antsud esikalbumi kohta, millest annab aimu näiteks alljärgnev pala.

Kui viimasel ajal on tehtud taas igasuguseid nimekirjasid sellest, mida jõulukingituste asemel teha võiks või millele kulutada see raha, mis läheks muidu nende peale, siis üks võimalus on ju aidata Hooandja kaudu kaasa millegi uue sünnile.

Mõelge selle peale!

“Must alpinist” Ugalas

Minu tänane horoskoop: Saavutate edu, kui tungite asjade tuumani. Teil on täna tavalisest parem keskendumisvõime. Teid ei sega isegi provotseerivad ja närvilised inimesed.

Ahh, et mis värk siin nüüd nende horoskoopidega on? Noh, need on ju huvitavad! Aga… ühtlasi on see pidev meeldetuletus mulle endale, et jutt ei muutuks liiga tõsiseks.

Eile toimus Ugala Teatrikino esimene ametlik seanss (proovikas oli oktoobri lõpus), kus tehtud ajaloolisele fotole suutis ennast sättida ka teie alandlik teener.

Kavas oli “Must alpinist” (üheks osatäitjaks Ugala näitleja Rait Õunapuu), mis oli minu jaoks sel sügisel kolmas alpinismifilm “Everesti” ja alles neljapäeval nähtud “Meru” järel.

Päris kummaline, et neid nüüd lausa sedasi kolm tükki on sattunud. Vahest möödub ju aastaid nii, et ette ei juhtu ühtegi sellist filmi. Kas on see mingi märguanne kõrgematelt jõududelt?

Need kolm filmi näitavad muu hulgas hästi ära, kui erinevaid filme sarnastel teemadel teha annab.

Režissöör Urmas Eero Liiv (ühe tegelase prototüüp) on varasemast tuntud dokfilmide tegijana ja juba teatanud, et “Must alpinist” jääb tema esimeseks ja viimaseks mängufilmiks.

Sellest on kahju, sest see film oli huvitavalt tehtud: kohati äärmiselt realistlik, järgmisel hetkel pööras aga täiega šamanismi (umbes nagu Asif Kapadia “Far North”, kuigi tegemist hoopis teistsuguse filmiga).

Omaette küsimus on see, mil määral “Must alpinist” tegelikult tõsielul põhineb ja kui elutruu see on.

Ühest küljest on kuhjatud sinna nähtavasti kokku igasuguseid seiku päris elust. Blogosfääris, aga ka mõned eile filmile järgnenud arutelul välja toodud asjad näitavad samas, et praktikutele võib see mõjuda kohati siiski ebausutavalt. Loo filmipärasemaks muutmiseks on tehtud ilmselt järeleandmisi mõningate oluliste detailide osas.

Publiku huvi filmi vastu paistab olevat aga suur. Eile oli saal täiesti väljamüüdud ning paigaldati isegi lisakohti. Viljandis saab “Musta alpinisti” vaadata veel Männimäe Külalistemaja salongkinos ja kolmapäeval Sakala Keskuses.

Lisaks…

Laul tänaseks päevaks: Lyla Foy värske “Velvet”

Juudase filmiõhtul käidud

Minu tänane horoskoop: Heade võimaluste päev, kus võite ootamatult kokku puutuda isikutega, kes teid väga palju aidata saavad. Emotsioonide lahingumöll on möödas ja saad rahulikult hingata.

Raske uskuda! Kahtlustan, et horoskoop valetab, aga vaatame…

Pubi Juudas näidati eile õhtul “Meru”. Kuna viibin praegu maal ehk sealt vähem kui paaritunnise jalutuskäigu kaugusel, siis astusin läbi.

Filmist: parem kui “Everest”, kindlasti üsna hea soojendus “Mustale alpinistile”, ikkagi dokk.

Juudas on päris avar rockipesa. Nime saanud väidetavalt eelkõige Judas Priesti järgi, aga kuna samal korrusel otse selle vastas asub Jehoova tunnistajate palvesaal, kus eile samuti mingi kogunemine toimus, siis võib selle taga näha muidugi ka veidi teisi motiive.

Mahla järgi otsustades (midagi muud ma ju ei joo) on hinnaklass umbes sama nagu Romaanis. Viimases maksab suur klaasitäis (ca 0.33 liitrit) euro, Juudases saab kolme eest terve paki (selkust saaks samasuguseid selle raha eest kolm-neli, aga see selleks).

Tänasest iganädalasest muusikakokkuvõttest on toodud ülal välja Janne laul kohtumisest hundiga.

Hunti ei kohanud, aga nägin kolme kena kitse rahulikult jalutamas ning leidsin surnud hiire, kelle roiskumise lehka kogu tuba täis oli. Muidu on päris tore üle pika aja jälle värsket maaõhku hingata.

Mõttetult pikk postitus

Käisin laupäeval venna sünnipäeva tähistamas, tähendab Tallinnas, kingiks Margit Kilumetsa kirjutet “Jaak Joala. Kuulsuse ahelad”, mille sõidu ajal ja seal muidugi kohe ka ise läbi lugesin.

Muljeid raamatust: Eesti on ikka uskumatult väike ja uskumatu, et Joalast võis saada kuulsuse tipul, kui tal pidanuks olema parimad võimalused enda loominguliseks teostamiseks, selline orav rattas.

Autor juhatas lugejatele muu hulgas kätte, et raamatule nime andnud “Kuulsuse ahelad” on tõlgendus Paul Jonesi laulust “Privilege” (õieti küll selle soomekeelsest tõlgendusest), millega sama nime kandvas Peter Watkinsi mängufilmis (1967) kehastab Jones popstaari, keda koormavad just need (filmis see laul ei kõla).

Jonesi, eriti Manfred Manni koosseisus, olen ma isegi kuulanud, aga sellest laulust ei olnud varem midagi kuulnud. Kuna teema tundus huvitav, siis tõmbasin eile filmi (treiler | torrent) ja vaatasin ära.

Sellest sai kohe üks minu kolmest sel ajal tehtud lemmikfilmist (teised kaks on Truffaut “Fahrenheit 451” ja Antonioni “Blow-Up”, mis tulid välja aasta varem). Ja pärast selle vaatamist tundus Kilumetsa poolt raamatule valitud pealkiri mingi eriti peen inside joke – ja eriti tabav, aga see selleks.

Joala repertuaarist on mulle vist kõige tuttavam “Laul verelilledest” (kusagil peaks olema isegi veel alles vinüül, mille peal see leidub), mis kirjutati ilmselt sõjas langenute mälestuseks, aga mis omandas 1990-ndatel Eestis vahepeal omamoodi kultuslaulu staatuse veidi teises tähenduses (seda võib kuulda ka näiteks Marko Raadi diplomitöö “Öine navigatsioon” lõpus).

Kulinaariast. Mind hakkas kohe lugedes painama üks lause Joala lapsepõlve kohta: “Kui midagi teistele lastele Jaagu juures imelik tundus või närvidele käis, siis see, et poisile meeldis süüa suhkruga segatud pärmi.” (lk. 44)

Mulle meeldis kah lapsena suhkruga segatud pärmi süüa, kui võimalus avanes (kui ema taigent tegi ja seda sealt vahepeal võtta õnnestus vms.). Kas väike Joala tegi endale söömiseks siis ise pidevalt suhkruga segatud pärmi, et see kuidagi imelik tundus, või miks see teistele lastele närvidele käis? Nii või teisiti väga imelik, vajaks selgitamist.

Kuna see pärmi-küsimus ei andnud mulle nüüd rahu isegi unes, siis avaldan siin oma eilse menüü (osad kellaajad ei pruugi olla päris täpsed).

6.50 kruus tomatimahla

8.15 mõned võileivad (tegelikult ramasai maksapasteediga; üks ramaleib vorsti ja paprikaga, teine juustu ja tomatiga), kaks kruusi mustsõstrateed (tehtud kuivatatud lehtedest; üks meega, teine ilma), paar mandariini

12.15 kapsasupp (sees ka kartul, porgand, liha) piimaga (kaks taldrikutäit)

14.15 klaas vett

16.30 täpselt sama, mis oli lõunaks

16.45 neli pähklitäidisega kompvekki

20.30 väike kausitäis marineeritud kõrvitsat viineritega (külmalt)

Kas see tundub imelik ja käib närvidele? Olge mureta, selliseid pikki heietusi ei ole kavas siin edaspidi rohkem avaldada. Aga kuna vend arvas, et võiksin kirjutada siin rohkem/pikemalt, siis teen täna tema sünnipäeva puhul erandi. Palju õnne!

Veel üks katkend. 1968. aasta suvel muretses peategelase vanaema Aliide, kes ta sisuliselt üles kasvatas, oma päevikus selle pärast, miks noor Joala ei ole “kõigiti korralik, riides – mitte midagi silmatorkavat, juuksed normaalselt. Miks sa ahvid järgi neid viimaseid? Kas sulle siis tõesti meeldivad need ahvinäod siin meie nurgal oma pügamata juustega?” (lk. 115)

Kuna ma olen kah lasknud oma juustel nüüd jälle vabalt kasvada (mitte veel päris Frank Zappa kõrgmood, aga liigun vaikselt selles suunas), siis on võimalik selle teemaga samuti haakuda: huvitav, kui paljudel võib tulla ka mind nähes mingeid selliseid mõtteid, mille Joala vanaema pani kirja oma päevikusse?

Tahaks siiski loota, et suhkruga segatud pärmi söömisele ja pikkadele juustele tänapäeval enam nii viltu ei vaadata.

Lõpetuseks siia aga nüüd ka midagi arukat: panen kirja oma eilse meediatarbimise.

Hommikune meedialaks: lugesin ühte sotsiaalmeedias viidatud arvamuslugu, kuulasin laupäevast Publikumärki, vaatasin ära eelmise õhtu Tagesschau (viibin uudistedieedil – päevauudiseid maailmas toimuva kohta saangi põhiliselt selle telesaate kaudu).

Pärastlõunal lugesin ERR-i uudistevoost pealkirju ja vaatasin sealt saatelõiku Andres Kõpperiga (NOËP), mis avas muu hulgas hästi loomeprotsessi kogu selle keerukuses – väga hea, et selliseid asju näidatakse, muidu mõned võib-olla arvavadki, et istu ainult maha, pane rütmimasin tiksuma ning viie minutiga on laul valmis.

Nii lihtsalt need asjad enamasti tegelikult ju siiski ei käi. Näiteks ainuüksi selle postituse kirjutamiseks lugesin läbi terve raamatu, vaatasin ära filmi, nägin und, ajasin päeva jooksul omale suust sisse igasuguseid asju ja kuulasin, vaatasin, lugesin veel ka ajakirjandust, rääkimata YouTube-is kolamisest.

Ma oleksin teinud seda kõike loomulikult isegi siis, kui ei oleks seda postitust kirjutanud (mõte selline postitus teha tuligi alles pärast seda, kui suurem osa sellest kõigest juba tehtud oli), aga selle kõige kirja panemine võttis nüüd samuti omajagu aega – seetõttu teen siin edaspidi ikkagi lühemalt, et oleks rohkem aega kõige selle jaoks, millest siin kirjutan.

Mitte ainult tantsust

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi eile vaatajateni Toomas Järveti värske dokfilmi “Karmil pinnal”, mis oli esmapilgul muidugi midagi hoopis muud kui Steven Seagali seni ainus lavastajatöö “On Deadly Ground” (1994).

“On Deadly Ground” sai kriitikutelt peksa (võitis Ameerikas halvima lavastaja auhinna) ja kukkus kinodes läbi, aga minu arvates on see Seagali parim film (noh, hea küll, ma ei ole tegelikult neid kõiki näinud). See on see, kus ta võitleb Alaskas naftaparunitega, väga keskkonnakaitselise sõnumiga.

“Karmil pinnal” räägib Palestiinas moderntantsuga tegelevast mehest, tema võitlusest oma asja eest. Mingeid lööminguid selles ei toimu ja kedagi ei tulistata, kuid verd ja vigastusi võib siiski veidi näha (aga mitte päris nii ja selliseid nagu paljud nüüd siin esimese hooga võib-olla juba mõtlesid).

Tegelikult on see lugu samavõrd poeetiline kui Seagal tahumatu. Ei, “tahumatu” ei ole õige sõna… Seagali näoilme on umbes samavõrd muutumatu kui see film poeetiline – selline võrdlus kõlab palju konarlikumalt, aga on täpsem. Lühidalt: peen lugu.

Režissöör on pannud veebi üles videolõigu, milles märgib, et tema vaatepunkt oma peategelasele on vaid üks viis teda vaadata. Seetõttu näidati osa materjalist ette teistele ja küsiti nende arvamusi. Vaadake neid lõike! (Võib vaadata vabalt enne filmi – ei ole spoilerid, pigem eelhäälestus õigele lainele.)

See, mille poolest “On Deadly Ground” ja “Karmil pinnal” sarnanevad, vajaks loomulikult põhjalikumat analüüsi, millele eelneb ka esimese ülevaatamine, aga seda ei ole mul praegusel hetkel küll kavas teha.

Filmist lähtuv kuulamissoovitus: Abraham’s Café.

Lugemissoovitus: Heili Einasto “100 aastat moderntantsu” (poodides läbi müüdud ja raamatukogudest pole saada, aga võimalik laenata minu käest, kui kedagi peaks see nüüd tõesti huvitama), mis annab ülevaate moderntantsu kujunemisest ja arengust Isadora Duncanist Saša Pepeljajevini.