Minu tänane horoskoop:Saavutate edu, kui tungite asjade tuumani. Teil on täna tavalisest parem keskendumisvõime. Teid ei sega isegi provotseerivad ja närvilised inimesed.
Ahh, et mis värk siin nüüd nende horoskoopidega on? Noh, need on ju huvitavad! Aga… ühtlasi on see pidev meeldetuletus mulle endale, et jutt ei muutuks liiga tõsiseks.
Päris kummaline, et neid nüüd lausa sedasi kolm tükki on sattunud. Vahest möödub ju aastaid nii, et ette ei juhtu ühtegi sellist filmi. Kas on see mingi märguanne kõrgematelt jõududelt?
Need kolm filmi näitavad muu hulgas hästi ära, kui erinevaid filme sarnastel teemadel teha annab.
Režissöör Urmas Eero Liiv (ühe tegelase prototüüp) on varasemast tuntud dokfilmide tegijana ja juba teatanud, et “Must alpinist” jääb tema esimeseks ja viimaseks mängufilmiks.
Sellest on kahju, sest see film oli huvitavalt tehtud: kohati äärmiselt realistlik, järgmisel hetkel pööras aga täiega šamanismi (umbes nagu Asif Kapadia “Far North”, kuigi tegemist hoopis teistsuguse filmiga).
Omaette küsimus on see, mil määral “Must alpinist” tegelikult tõsielul põhineb ja kui elutruu see on.
Ühest küljest on kuhjatud sinna nähtavasti kokku igasuguseid seiku päris elust. Blogosfääris, aga ka mõned eile filmile järgnenud arutelul välja toodud asjad näitavad samas, et praktikutele võib see mõjuda kohati siiski ebausutavalt. Loo filmipärasemaks muutmiseks on tehtud ilmselt järeleandmisi mõningate oluliste detailide osas.
Minu tänane horoskoop:Heade võimaluste päev, kus võite ootamatult kokku puutuda isikutega, kes teid väga palju aidata saavad. Emotsioonide lahingumöll on möödas ja saad rahulikult hingata.
Raske uskuda! Kahtlustan, et horoskoop valetab, aga vaatame…
Pubi Juudas näidati eile õhtul “Meru”. Kuna viibin praegu maal ehk sealt vähem kui paaritunnise jalutuskäigu kaugusel, siis astusin läbi.
Juudas on päris avar rockipesa. Nime saanud väidetavalt eelkõige Judas Priesti järgi, aga kuna samal korrusel otse selle vastas asub Jehoova tunnistajate palvesaal, kus eile samuti mingi kogunemine toimus, siis võib selle taga näha muidugi ka veidi teisi motiive.
Mahla järgi otsustades (midagi muud ma ju ei joo) on hinnaklass umbes sama nagu Romaanis. Viimases maksab suur klaasitäis (ca 0.33 liitrit) euro, Juudases saab kolme eest terve paki (selkust saaks samasuguseid selle raha eest kolm-neli, aga see selleks).
Hunti ei kohanud, aga nägin kolme kena kitse rahulikult jalutamas ning leidsin surnud hiire, kelle roiskumise lehka kogu tuba täis oli. Muidu on päris tore üle pika aja jälle värsket maaõhku hingata.
Käisin laupäeval venna sünnipäeva tähistamas, tähendab Tallinnas, kingiks Margit Kilumetsa kirjutet “Jaak Joala. Kuulsuse ahelad”, mille sõidu ajal ja seal muidugi kohe ka ise läbi lugesin.
Muljeid raamatust: Eesti on ikka uskumatult väike ja uskumatu, et Joalast võis saada kuulsuse tipul, kui tal pidanuks olema parimad võimalused enda loominguliseks teostamiseks, selline orav rattas.
Autor juhatas lugejatele muu hulgas kätte, et raamatule nime andnud “Kuulsuse ahelad” on tõlgendus Paul Jonesi laulust “Privilege” (õieti küll selle soomekeelsest tõlgendusest), millega sama nime kandvas Peter Watkinsi mängufilmis (1967) kehastab Jones popstaari, keda koormavad just need (filmis see laul ei kõla).
Jonesi, eriti Manfred Manni koosseisus, olen ma isegi kuulanud, aga sellest laulust ei olnud varem midagi kuulnud. Kuna teema tundus huvitav, siis tõmbasin eile filmi (treiler | torrent) ja vaatasin ära.
Sellest sai kohe üks minu kolmest sel ajal tehtud lemmikfilmist (teised kaks on Truffaut “Fahrenheit 451” ja Antonioni “Blow-Up”, mis tulid välja aasta varem). Ja pärast selle vaatamist tundus Kilumetsa poolt raamatule valitud pealkiri mingi eriti peen inside joke – ja eriti tabav, aga see selleks.
Joala repertuaarist on mulle vist kõige tuttavam “Laul verelilledest” (kusagil peaks olema isegi veel alles vinüül, mille peal see leidub), mis kirjutati ilmselt sõjas langenute mälestuseks, aga mis omandas 1990-ndatel Eestis vahepeal omamoodi kultuslaulu staatuse veidi teises tähenduses (seda võib kuulda ka näiteks Marko Raadi diplomitöö “Öine navigatsioon” lõpus).
Kulinaariast. Mind hakkas kohe lugedes painama üks lause Joala lapsepõlve kohta: “Kui midagi teistele lastele Jaagu juures imelik tundus või närvidele käis, siis see, et poisile meeldis süüa suhkruga segatud pärmi.” (lk. 44)
Mulle meeldis kah lapsena suhkruga segatud pärmi süüa, kui võimalus avanes (kui ema taigent tegi ja seda sealt vahepeal võtta õnnestus vms.). Kas väike Joala tegi endale söömiseks siis ise pidevalt suhkruga segatud pärmi, et see kuidagi imelik tundus, või miks see teistele lastele närvidele käis? Nii või teisiti väga imelik, vajaks selgitamist.
Kuna see pärmi-küsimus ei andnud mulle nüüd rahu isegi unes, siis avaldan siin oma eilse menüü (osad kellaajad ei pruugi olla päris täpsed).
6.50 kruus tomatimahla
8.15 mõned võileivad (tegelikult ramasai maksapasteediga; üks ramaleib vorsti ja paprikaga, teine juustu ja tomatiga), kaks kruusi mustsõstrateed (tehtud kuivatatud lehtedest; üks meega, teine ilma), paar mandariini
12.15 kapsasupp (sees ka kartul, porgand, liha) piimaga (kaks taldrikutäit)
14.15 klaas vett
16.30 täpselt sama, mis oli lõunaks
16.45 neli pähklitäidisega kompvekki
20.30 väike kausitäis marineeritud kõrvitsat viineritega (külmalt)
Kas see tundub imelik ja käib närvidele? Olge mureta, selliseid pikki heietusi ei ole kavas siin edaspidi rohkem avaldada. Aga kuna vend arvas, et võiksin kirjutada siin rohkem/pikemalt, siis teen täna tema sünnipäeva puhul erandi. Palju õnne!
Veel üks katkend. 1968. aasta suvel muretses peategelase vanaema Aliide, kes ta sisuliselt üles kasvatas, oma päevikus selle pärast, miks noor Joala ei ole “kõigiti korralik, riides – mitte midagi silmatorkavat, juuksed normaalselt. Miks sa ahvid järgi neid viimaseid? Kas sulle siis tõesti meeldivad need ahvinäod siin meie nurgal oma pügamata juustega?” (lk. 115)
Kuna ma olen kah lasknud oma juustel nüüd jälle vabalt kasvada (mitte veel päris Frank Zappa kõrgmood, aga liigun vaikselt selles suunas), siis on võimalik selle teemaga samuti haakuda: huvitav, kui paljudel võib tulla ka mind nähes mingeid selliseid mõtteid, mille Joala vanaema pani kirja oma päevikusse?
Tahaks siiski loota, et suhkruga segatud pärmi söömisele ja pikkadele juustele tänapäeval enam nii viltu ei vaadata.
Lõpetuseks siia aga nüüd ka midagi arukat: panen kirja oma eilse meediatarbimise.
Pärastlõunal lugesin ERR-i uudistevoost pealkirju ja vaatasin sealt saatelõiku Andres Kõpperiga (NOËP), mis avas muu hulgas hästi loomeprotsessi kogu selle keerukuses – väga hea, et selliseid asju näidatakse, muidu mõned võib-olla arvavadki, et istu ainult maha, pane rütmimasin tiksuma ning viie minutiga on laul valmis.
Nii lihtsalt need asjad enamasti tegelikult ju siiski ei käi. Näiteks ainuüksi selle postituse kirjutamiseks lugesin läbi terve raamatu, vaatasin ära filmi, nägin und, ajasin päeva jooksul omale suust sisse igasuguseid asju ja kuulasin, vaatasin, lugesin veel ka ajakirjandust, rääkimata YouTube-is kolamisest.
Ma oleksin teinud seda kõike loomulikult isegi siis, kui ei oleks seda postitust kirjutanud (mõte selline postitus teha tuligi alles pärast seda, kui suurem osa sellest kõigest juba tehtud oli), aga selle kõige kirja panemine võttis nüüd samuti omajagu aega – seetõttu teen siin edaspidi ikkagi lühemalt, et oleks rohkem aega kõige selle jaoks, millest siin kirjutan.
“On Deadly Ground” sai kriitikutelt peksa (võitis Ameerikas halvima lavastaja auhinna) ja kukkus kinodes läbi, aga minu arvates on see Seagali parim film (noh, hea küll, ma ei ole tegelikult neid kõiki näinud). See on see, kus ta võitleb Alaskas naftaparunitega, väga keskkonnakaitselise sõnumiga.
“Karmil pinnal” räägib Palestiinas moderntantsuga tegelevast mehest, tema võitlusest oma asja eest. Mingeid lööminguid selles ei toimu ja kedagi ei tulistata, kuid verd ja vigastusi võib siiski veidi näha (aga mitte päris nii ja selliseid nagu paljud nüüd siin esimese hooga võib-olla juba mõtlesid).
Tegelikult on see lugu samavõrd poeetiline kui Seagal tahumatu. Ei, “tahumatu” ei ole õige sõna… Seagali näoilme on umbes samavõrd muutumatu kui see film poeetiline – selline võrdlus kõlab palju konarlikumalt, aga on täpsem. Lühidalt: peen lugu.
Režissöör on pannud veebi üles videolõigu, milles märgib, et tema vaatepunkt oma peategelasele on vaid üks viis teda vaadata. Seetõttu näidati osa materjalist ette teistele ja küsiti nende arvamusi. Vaadake neid lõike! (Võib vaadata vabalt enne filmi – ei ole spoilerid, pigem eelhäälestus õigele lainele.)
See, mille poolest “On Deadly Ground” ja “Karmil pinnal” sarnanevad, vajaks loomulikult põhjalikumat analüüsi, millele eelneb ka esimese ülevaatamine, aga seda ei ole mul praegusel hetkel küll kavas teha.
Lugemissoovitus: Heili Einasto “100 aastat moderntantsu” (poodides läbi müüdud ja raamatukogudest pole saada, aga võimalik laenata minu käest, kui kedagi peaks see nüüd tõesti huvitama), mis annab ülevaate moderntantsu kujunemisest ja arengust Isadora Duncanist Saša Pepeljajevini.
“Jüri” andis peategelase elu- ja loometeest päris hoogsa ülevaate, aga kuna ma just eelmisel nädalal lubasin ühele inimesele teha siin filmide kohta edaspidi rohkem vaataja positsioonist lähtuvat konstruktiivset kriitikat, mis võiks tegijatele reaalselt abiks olla, siis seda nüüd ka tuleb.
Pean tunnistama, et minu jaoks ei moodustanud “Jüri” kompaktset tervikut, kuigi oli äärmiselt sisutihe. Tõenäoliselt oligi probleem nüüd viimases. Ühte filmi oli surutud kokku lihtsalt liiga palju. Pidevalt oli tahtmine mõne asja kohta pikemalt kuulda, teemad vahetusid liiga kiiresti.
Ja kuidas peakski 52 minutit mahutama ära inimese 68 eluaastat? See ongi väga raske. Sama pika filmi võinuks teha ilmselt eraldi Sillarti lapsepõlvest ja õpingutest, Sillartist kui operaatorist, Sillartist kui režissöörist, Sillartist kui õppejõust, Sillarti abielust jne. See kõik koos ühes filmis jättis kõigele kuidagi liiga vähe aega.
Seega, siit õppetund filmitegijatele: tuleb leida fookus, mille kaudu jutustada lugu, mitte üritada rääkida korraga ära kõike, sest see ei ole lihtsalt võimalik, tekitab vaatajates lõpuks üleküllastumise tunde, kuid ei lase põhjalikumalt süüvida tegelikult millessegi (nii võib filmist saada halvemal juhul vaid kollektsioon kilde).
Samuti häirisid mind veidi muutused filmikeeles (alguses oli palju animatsiooni, aga järsku kadus see täiesti ära jne.), mille rohkus võimendas veelgi sisulist ülekoormatust. Leidub muidugi neid, kellele selline käekiri meeldib, aga minu jaoks muutis see filmi tervikuna liiga intensiivseks.
Samas oli see kahtlemata armastusega tehtud film ja kogu eelnenud jutule vaatamata soovitan seda kindlasti vaadata.
PÖFFi alguseni on jäänud vaid loetud päevad. Mina ei hakka selle pärast Tallinna või Tartu sõitma ja olen näinud seni ära ainult 5-6 selle raames vaatajate ette jõudvat filmi, aga küsisin ühelt asjaga seotud tuttavalt, kes neid rohkem vaadanud, mida ta PÖFFi tänavusest kavast kindlasti tõmmata soovitab.
Vaatasin selle nüüd ära. Ja tõesti, tõsine teema, kuid lahendatud päris tavapäratult. Väga huvitavalt tehtud film, mis miksib ülimalt osavalt dokfilmide ja muusikalide keelt, mõjudes kohati nagu Jacques Demy “Les Parapluies de Cherbourg” (1964). (Praegu guugeldasin, et leida nende vahel võimalikke mõjutusi/linke ning leidsin ühe asjaliku arvustuse, kus seda on samuti mainitud.) Tegemist ei ole samas muidugi mingi koopia, vaid täiesti originaalse teosega.
Lühidalt: jagan siin edasi seda saadud soovitust, aga ka tema eelmisi sel aastal mulle antud soovitusi, milleks olid “The Falling” ja “1915” – mõlemad samuti väga tõsistel teemadel, väga tundlikult ning väga huvitavalt tehtud filmid.
On ikka hea küll, kui on mõni selline tuttav, kes vaatab massiliselt väärtfilme ja tunneb ka minu enda maitset piisavalt hästi, et nende hulgast vahest midagi sedasi soovitada. Ise otsiks neid ju nagu nõelu heinakuhjast.
Filmi nimi kõlab küll hästi, aga võib tekitada vaatajates selle asja suhtes, mida peategelane ajab, lõpuks väikese lootusetuse tunde, et ongi nagu moest väljas või nii. Sisuliselt sobinuks selle filmi nimeks ka “Ökoloogilistel põhjustel”, mis kõlanuks ühtlasi nagu vihje Marko Raadi dokile “Esteetilistel põhjustel” (1999) – ja neil kahel filmil ongi huvitavaid ühisjooni.
Raadi filmi peategelane oli kunstiteadlane Andres Kurg, kellele meeldis Taani arhitektuur, eriti 1950-60-ndate modernism, lausa sel määral, et ta tahtis sinna elama asuda. Filmis jälgitigi tema katseid nö. esteetilistel põhjustel Taani elamisluba saada. (Noorematele teadmiseks, et Eesti ei olnud siis Euroopa Liidu liige ja inimesed ei saanud siit vabalt selle liikmesriikidesse kolida – seda võib vaadata ka kui hoiatusfilmi tulevikust, kus EKRE on saavutanud oma nõudmiste täitumise, piiride taastamise Euroopa Liidu sees.)
Jaak Kilmi ja Lennart Laberenzi dokfilmi peategelane on moedisainer Reet Aus, kes üritab saavutada ökoloogilistel põhjustel muudatusi rõivatööstuses. Tema käigud suurte moefirmade kontoritesse meenutavad vägagi seda kuidas Kurg kohtus Taani bürokraatidega, kes ei osanud tema jutu peale samuti midagi mõistlikku kosta.
Need paralleelid sisendavad lootust, sest täna võib ju Eestist vabalt Taani ümber asuda. Võib-olla on siis ka see asi, mida Aus ajab, mitte lootusetult moest väljas või väljaspool moemaailma peavoolu, vaid hoopis üha enam up & coming. Tore oleks, kuigi ma ise ei jälgi muidugi üldse moodi. (Kunagi vahest kuulasin Fashion TV pealt taustaks muusikat, aga vaadata küll ei viitsinud.)
Kuna selle postitusega sai avatud siin aga ka moerubriik, siis pean oma suhtumist nüüd nähtavasti muutma. Päris huvitav, millest ma siia järgmise moepostituse kirjutan? Mul endal ei ole sellest praegu vähimatki ettekujutust.