Rubriik: film

“Jäärad” ja “Carol”

Kinokolmapäev Sakala Keskuses näitas eile ära “Jäärad” ja tänu Kerttu Kaldoja arvustusele sai vaadatud vahepeal ka “Carol”. Need filmid võivad näida esmapilgul täiesti erinevad, aga on ülesehituselt paljuski sarnased.

Mõlemad algavad vaikselt kulgedes, et ennast siis aegamisi käima tõmmata. Ühe tegevus leiab aset tänapäeva Islandil, teise oma 1950-ndate USA-s. Ühe oma põhiliselt maa- ja teise oma linnakeskkonnas. “Jäärad” sisaldab palju loodusvaateid ja “Carol” rohkem pildikesi siseruumidest.

“Jäärad” saavad ühel hetkel lihtsalt läbi, jättes õhku rea küsimusi selle kohta, et mis lõpuks ikkagi sai. “Carol” on veidi, aga tegelikult mitte palju selgema lõpuga.

Ühe peategelased on kaks äärmiselt jäärapäist vanameest, vennad, lambakasvatajad, kes elavad naabermajades, aga ei ole teineteisega juba 40 aastat rääkinud. Miks? See filmist hästi välja ei tulegi, antakse vaid ebamääraseid vihjeid.

Lõpuks viib neid uuesti kokku see, et skreipi tõttu määratakse nende lambad hukkamisele. Ja neil on selle otsusega raske leppida, algab võitlus pealesurutavate normide vastu. Eestist võiks teha mingi sarnase filmi ilmselt seakatku teemal.

Teise peategelased on kaks naist, suht noored. Film räägib nende armastuse loo, millega kombineerub võitlus lapse hooldusõiguse pärast – intriigi aluseks on ka siin minek vastuollu ühiskonnas domineerivate normidega.

Kaldoja kirjutas oma arvustuses, et “Carol” on üdini tugevatel naiskarakteritel põhinev film. Mulle tundus, et tegelaskujud on tugevad, aga nende karakterid hoopis veidi ebakindlad.

Tõeliselt friigi elamuse võib saada siis, kui vaadata need filmid ära ja kujutleda seejärel, et peategelaste sood lähevad vahetusse: “Jäärad” räägib kahest õest, “Carol” kahest mehest. Nii saab kohe aru, et mõlemad sisaldavad kõvasti soostereotüüpe.

Mõningaid muljeid eilsest

Eilsest päevakavast oli siin veidi juttu juba teisipäeval. Järgnevalt vaid mõningaid muljeid neist asjust, millest mõned lugejad veel huvitatud võivad olla, et otsustada, kas neid vaadata-kuulata.

Kadri Kõusaare “Ema” suhtes ei ole minu arvamus selgem kui pärast esimest vaatamist. Seal on liiga palju kihte, liiga palju erinevaid nurki ja teemasid, et need kuidagi lühidalt kokku saaks võtta. Veider film.

Lõpuks sain aru, et “Ema” koloriit meenutab mulle 17. sajandi Madalmaade maalikunsti, konkreetselt Pieter de Hoochi maale, näiteks “Ema kohus”, millel valitsev meeleolu on sügavas vastuolus filmis domineerivaga. Sellest tulenebki ilmselt teatav emotsionaalne dissonants, mida see film minus tekitab.

Peaks vaatama seda kunagi ka kolmandat korda, aga mitte kohe, vaid mingi aja pärast, kui esmased muljed on hajunud.

* * *

Tõnis Saadoja näituse avamisele Hobusepea Galeriis jõudsin siis, kui see oli juba avatud. See tähendab, et sissejuhatust ei kuulnud. Käisin ringi peale, aga ei hakanud isegi selgitavaid tekste lugema, vaid otsustasin lähtuda ainult muljest, mille jätavad pildid ise.

Välja on pandud suureformaadiline minimalism (mitte kunstiteaduslikus, vaid kõnekeelses tähenduses), mis eeldab vaatajatelt kujutlusvõime, fantaasia olemasolu. Teema “Etüüdid klaverile ja lõuendile” viib mõtted muidugi sellele, et tegemist on illustratsioonidega helidele, kujutluspiltidega, mis on tulnud pähe klaveri taga istudes ja vaikselt klahve näppides.

Eriti jäi meelde üks kustunud küünal, mis seostus kohe mõningate noorte Eesti kunstnike omakäelise lahkumisega siit ilmast käesoleval sajandil, meie ajajärgul. Selle heliribaks sobiks hästi näiteks Mozarti “Requiem aeternam”, millest ta jõudis lõpetada enne surma ainult avamängu.

Plaadid, kook, jook #plaadiesitlus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kate & Ilona Aasvere esitlesid oma värsket plaati “Tallinn – Haapsalu” Perrooni Kohvikus. Hinnaklass: Tiramisu kook 2.50, mustsõstra-kama keefirijook 2.50 (valmistatakse loksutamise teel ning maitseb umbes nagu mustsõstramaitseline kama). Rohkem fotosid leiab Õhtulehest.

Rahvast oli suht palju ja kõlas hulk lisalugusid. Ma küll väga ringi ei vaadanud, aga paistis, et kohal olid siiski valdavalt minust vanemad inimesed. Ja eks see oli minu endagi jaoks väike nostalgialaks – Kate’i “Teisel pool” ja Folkmilli “Topeltrosin” olid mul nende ilmumise ajal päris aktiivses käibes helikassettidena, mistõttu tundus huvitav kuulda, mida nad nüüd koos teevad.

Laule on plaadil nii keskmisi, aeglasemaid kui ka hoogsamaid. Ja sihtgrupp umbes 35+, mis tähendab, et varsti võin hakata kuulama.

* * *

Päeva lõpuks, kui ette oli löönud juba tänane kuupäev, jõudsin äratundmisele, et peaks kirjutama iga päev vähemalt kolm rida luulet, sest…

kõik ütlemata jäetud sõnad
tulevad meie juurde tagasi
tuhandekordse vaikusena

Tallinna sõites lugesin läbi ka Loomingu Raamatukogu alanud aasta esimese numbri, aga sellest tuleb nädalavahetusel eraldi postitus, sest kui hakata siia kõiki eilseid teemasid kokku kuhjama, siis veniks see lihtsalt kohutavalt pikaks.

“Ema” groteskne sotsrealism

Eile õhtul, kui Kadri Kõusaare uus mängufilm “Ema” esilinastus Jõhvi kontserdimajas, vaatasin seda Männimäe Külalistemaja salongkinos.

Saal oli rahvast täis, aga ekraan siiski väike, mistõttu kavatsen vaadata filmi tuleva kolmapäeva ennelõunal ikkagi ka Sakala Keskuses, kus see on vaid veidi suurem. Loogiline, eks?!

Kuna plaan hakata korrapäraselt magama on viinud selleni, et magan praegu umbes viis tundi ööpäevas, siis ei ole kindel, et filmi tajumist ei mõjutanud eile liiga palju õhtuks minu pähe saabunud “higher state of consciousness”.

Ma ei suuda veel otsustada, mida sellest filmist kokkuvõttes arvata.

Alguses tundus, et lugu ei saa hästi vedama, aga siis läks käima ja lõpus sai päris järsult pidama. Puänt ei olnud täiesti ootamatu, sest vihjeid sellele anti juba ette, aga see oli loole hea punkt õigel hetkel, et see pikemalt venima ei jääks.

Tegijad on määratlenud “Ema” thrilleriks, kuid mulle tundus, et teha üritati hoopis mingit omapärast komöödiat. Kahjuks need naljad alati hästi ei toiminud, jätsid kuidagi osavõtmatuks. Ei tekkinud sellist tunnet, et elan filmi sisse, vaid jäingi nagu kõrvaltvaatajaks.

Samas oli see stiilselt tehtud ning läbi käidi terve rida olulisi ja ka valusaid teemasid. Kui võtta kokku ainult kahe sõnaga, siis oleks minu määratlus: groteskne sotsrealism. Selles mõttes, et üle vindi keeratud sotsiaalne realism, mitte sotsialistlik realism vms.

Võimalik, et hommikul puhanud peaga vaadates jääb teistsugune mulje. Eks järgmisel nädalal paistab.

Teemavahetus: instagrameerusin.

#koolijazz #jazzikool #viljandi #udupilt

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Põhiliselt selleks, et teiste pilte vahtida, aga ka selleks, et panna aeg-ajalt üles fotosid, mida toppida seejärel siia postitustesse, nagu see kolmekordne Koolijazz-Jazzikooli lõpetamiselt. Võtke luup kätte ja vaadake lähemalt, sest paljusid neist võib näha muusikalavadel kindlasti ka edaspidi. Publikule meeldis see kontsert hästi 🙂

Kafka (100 aastat hiljem)

Lugesin 2016. aasta saabumise puhul sellest sügisel ostetud Kafka kirjade kogust, millest siin juba korduvalt juttu on olnud, läbi 1916. aastast pärinevad kirjad, mida oli kokku alla paarikümne lehekülje.

Esimene kiri on alles 5. juulist, saadetud Marienbadist Max Brodile. Kafka kirjutab: “Päeva tujule mõjus, muide, ka jube unenägu, mille kummalisus seisnes selles, et see ei kujutanud midagi jubedat. Ainult tavaline kohtumine tuttavatega tänaval. Üksikasju ei mäleta ma üldse, arvan, et Sind polnud seal juures. Jubedus oli aga selles tundes, mis mul oli neist tuttavatest ühe vastu. Sellist laadi unenägu pole mul veel ehk üldse olnudki.”

Andsin endale – Kafka, aga ka ühe Telegrami ajakirjast loetud inteka mõjul – lubaduse hakata korrapäraselt magama, öösiti. Ja sedasi, et unenäod meelde jäävad. Tahaks siiski teada, mida ma unes näen. Õpetuse unenägude meeldejätmiseks leidsin Delfi Naistekast.

Juuli keskel saatis Kafka Brodile pikema kirjelduse Belzi rabi ja Jiří Langeri külaskäigust Marienbadi, millega seoses meenus see laul, just Nina Stilleri esituses, väga kafkalik.

Edasi tuli ainult kirjavahetus kirjastajaga, millest toon välja ühe katkendi hoopis 1915. aasta oktoobrist:

“Viimati Te kirjutasite, et “Metamorfoosile” joonistab kaanepildi Ottomar Starke. Noh, mind tabas väike ja tõenäoliselt väga ülearune kohkumus, nii palju kui ma kunstnikku “Napoleoni” põhjal tunnen. Kuna Starke ju tõepoolest illustreerib, siis torkas mulle pähe, et ta võiks tahta näiteks joonistada putukat ennast. Seda mitte, palun seda mitte! Ma ei taha tema võimuvalda kitsendada, vaid üksnes paluda sel põhjusel, et loomulikult tunnen ma lugu paremini. Putukat ennast ei või joonistada. Teda ei või isegi kaugelt näidata.”

Starke putukat ei joonistanud, aga hiljem ei ole Kafka õpetust enam üldse järgitud. Vastupidi, pea kõike on hakatud võtma sõna-sõnalt, saamata aru, et putukas on tegelikult vaid kujund, sümbol.

Kafka ei olnud religioosne kirjanik, kuid tema meetod lähtub selgelt juudi müstikast, kabalistikast. Katsed tema tekste visualiseerida on määratud enamasti juba ette ebaõnnestumisele, nagu näitavad ka tema teoste põhjal tehtud filmid, mis on olnud minu meelest kõik suured läbikukkumised.

Aasta esimene filmielamus

Vaatasin eile ära “Joy”, mis nüüd ka Eestis kinodes jookseb.

See ei ole lihtsalt üks järjekordne lugu teemal “Julge unistada!”. “Joy” on huvitav film mitmel tasandil, kuigi võib-olla mitte päris igaühe tassike teed.

Lugu räägib Joy Manganost, kes leiutas narmasharja ehk mopi. Mina ei olnud temast varem midagi kuulnud ja mopid ei lähe mulle kah üldse korda. Peategelast kehastav Jennifer Lawrence ei ole minu lemmiknäitleja. Ausalt öeldes vaatasin ma seda filmi plakati pärast.

Almost-Famous-Joy

See meenutas sellist filmi nagu “Almost Famous” (2000), mis on üks lahe dramaatiline komöödia. “Joy” on rohkem humoorikas draama. Need filmid on umbes sama kreisid ja räägivad mõlemad trying-to-make-it loo, aga sellega sarnasused enam-vähem ka piirduvad, sisult ja vormistuselt on need küllaltki erinevad.

Samas tuleb pärast vaatamist öelda, et Lawrence võib tõesti olla uus Kate Hudson – tema tegelaskujud sobiksid talle hästi, kuigi Joy päris selline ei ole.

Teisest küljest võib see valmistada pettumuse tema fännikestele, kutsudes esile negatiivseid arvustusi, sest “Joy” ei ole üldse selline nagu “The Hunger Games” või “X-Men”. Hollywoodi standardite järgi ebatavaline, mõjub veidi euroopalikult.

Lisapunkt heliriba eest.

Režissöör David O. Russell on teinud samade näitlejatega, Lawrence ja Bradley Cooper, varem juba kaks filmi, kuid soovitan vaadata lisaks hoopis kolmandat, Susanne Bieri filmi “Serena” (2014), kus nad samuti koos esinevad (hoiatus: see on sünge film, kaugel naljast).

Henriksoni “Saatuse sõrmed”

HenriksonLoomingu Raamatukogu selle aasta viimane number.

“Kui ma saaksin pöörata aega tagasi,” laulis kunagi Cher, “siis võtaksin ma tagasi need sõnad, mis tegid sulle haiget, ja sa jääksid.”

“Kui ma vaid saaksin pöörata aega tagasi. Kui ma vaid oleksin öelnud, mida ma ikka veel varjan,” kahetses hiljem Aqua. “Kui ma vaid saaksin pöörata aega tagasi, ma jääksin ööseks.”

Kui lauludes pööratakse aega tagasi tavaliselt isiklikus plaanis, siis kirjanduses sageli ühiskondlikus, ajaloolises, luues alternatiivseid stsenaariume sündmuste arenguks laiemas ulatuses. Eestis on viljelenud seda žanri näiteks Mart Laar.

Rootsi kirjanik Alf Henrikson laseb muuta sündmuste kulgu saatusejumalannal endal. Tema “Saatuse sõrmed” on ühest küljest iroonia alternatiivajalugude aadressil, aga teisest küljest üheaegselt nii tunnistus ajaloo juhuslikkusest kui ka ettemääratusest. Humoorikas raamat.

Vaid üks näide. Kui Rootsi oleks võitnud Poltava lahingu, kas see oleks siis siiamaani suurriik?

“Muidugi,” kinnitab üks taevastest daamidest, aga “selles riigis on rumalad rootslased muidugi vähemuses. Pommeris, Bremenis, Verdenis ja Wismaris elavad sakslased, Liivimaal, Eestis ja Karjalas räägivad aadel ja kodanlus samuti saksa keelt, lätlased, liivlased ja eestlased laulavad oma isamaalisi rahvalaule igaüks omas keeles, Soomes elavad soomlased, Ingerimaal Käkisalme läänis venelased, ja endise Novgorodi suurvürstiriigi rahvaarv ületab mitmekordselt võiduka Rootsi hõreda elanikkonna, kes väheste eranditega elab kasinalt, kuid ausalt maal oma taludes, ägades suure maksukoorma all riigi ühtsuse kaitseks.”

“Kunagi ei kostunud kaebusi riigimaksude üle, sest pisimatki piuksu trahviti rangelt,” selgitab autor samas.

Rootslased on kirjutanud ka tõsimeelset alternatiivajalugu, kus Poltava lahingu võitmine muudabki kogu ajaloo kulgu, ilma irooniata, aga Henrikson naerab selle üle üsna varjamatult, sest tõsiasi on ju see, et suurriigi pidamine oligi rootslastele päris koormav.

Minu jaoks on ajalugu vaid õppetund tuleviku jaoks – kui ma saaksin pöörata aega tagasi, siis jätaksin selle tegemata.* See on moraal, mida ka Henrikson paistab jagavat. Ta vaid mängib ajaloo muutmise mängu, aga teeb seda huvitavalt.

* Ühiskondlikus plaanis. Isiklikus plaanis ma selles nii kindel ei ole, aga kahjuks või õnneks reaalses maailmas sellist võimalust ei eksisteeri, muidu võib-olla keriks pidevalt aega tagasi, ilma et see kokkuvõttes midagi oluliselt muudaks.

PS. “Love Life”, Roman Neimanni film lumelauduritest, nüüd veebis kõigile vabalt vaadatav.

Filmide ülevaatamine

Minu valik 1976. aasta Briti singlitabelitest algab Diana Rossi esitatud tunnuslooga filmist “Mahogany” (1975), mis räägib Chicago kehvadest oludest pärit noorest naisest, kes üritab lüüa läbi moedisainerina, jõuabki välja Rooma jne. Peaosas Ross ise.

Kui siin 1974. aasta puhul toodud “Stardust” lõppes õnnetult, siis “Mahogany” (treiler | torrent) lõpp on õnnelik – pikemalt selle sisu ümber ei hakka jutustama, sest ei taha ju ometigi mingi spoiler olla. Vaadake ise!

Mulle meeldib see huumor, need veidrad naljad, ja ka muu. Kohati on seal sees täiesti õudsed kiiksud, aga need teevadki loo huvitavamaks.

Kui seda filmi esimest korda vaatasin (kunagi eelmisel sajandil), siis jättis see päris sügava mulje, aga nüüd ei mäletanud sellest enam peaaegu midagi. Hea, et selle uuesti üle vaatasin.

See viis mõttele, et peakski hakkama tegema endale igal aastal väikeseid nimekirjasid uutest filmidest, mida tasuks 15-20 aastat hiljem jälle vaadata, et need endale uuesti meelde tuletada. Muidu mälestused neist ju lõpuks lihtsalt kustuvad.

Kui mõelda, millised kolm filmi võiks minna sinna nimekirja sellest aastast, mis nüüd kohe-kohe läbi saab, siis minu puhul oleks need vist “Z for Zachariah”, “Suite Française” ja “The Age of Adaline” – need on need, mida kunagi tõesti uuesti tahaks vaadata.

Mitte kohe, vaid siis, kui mälestus neist juba kustuma hakkab, et ma ei unustaks ära seda, millest need filmid rääkisid.