Rubriik: film

Veidi filmikriitikat

Kinokolmapäev Sakala Keskuses näitas täna dokfilmi Jüri Sillartist (1943-2011), mille tegi tema abikaasa Julia.

“Jüri” andis peategelase elu- ja loometeest päris hoogsa ülevaate, aga kuna ma just eelmisel nädalal lubasin ühele inimesele teha siin filmide kohta edaspidi rohkem vaataja positsioonist lähtuvat konstruktiivset kriitikat, mis võiks tegijatele reaalselt abiks olla, siis seda nüüd ka tuleb.

Pean tunnistama, et minu jaoks ei moodustanud “Jüri” kompaktset tervikut, kuigi oli äärmiselt sisutihe. Tõenäoliselt oligi probleem nüüd viimases. Ühte filmi oli surutud kokku lihtsalt liiga palju. Pidevalt oli tahtmine mõne asja kohta pikemalt kuulda, teemad vahetusid liiga kiiresti.

Ja kuidas peakski 52 minutit mahutama ära inimese 68 eluaastat? See ongi väga raske. Sama pika filmi võinuks teha ilmselt eraldi Sillarti lapsepõlvest ja õpingutest, Sillartist kui operaatorist, Sillartist kui režissöörist, Sillartist kui õppejõust, Sillarti abielust jne. See kõik koos ühes filmis jättis kõigele kuidagi liiga vähe aega.

Seega, siit õppetund filmitegijatele: tuleb leida fookus, mille kaudu jutustada lugu, mitte üritada rääkida korraga ära kõike, sest see ei ole lihtsalt võimalik, tekitab vaatajates lõpuks üleküllastumise tunde, kuid ei lase põhjalikumalt süüvida tegelikult millessegi (nii võib filmist saada halvemal juhul vaid kollektsioon kilde).

Samuti häirisid mind veidi muutused filmikeeles (alguses oli palju animatsiooni, aga järsku kadus see täiesti ära jne.), mille rohkus võimendas veelgi sisulist ülekoormatust. Leidub muidugi neid, kellele selline käekiri meeldib, aga minu jaoks muutis see filmi tervikuna liiga intensiivseks.

Samas oli see kahtlemata armastusega tehtud film ja kogu eelnenud jutule vaatamata soovitan seda kindlasti vaadata.

Üks soovitus PÖFFi kavast

PÖFFi alguseni on jäänud vaid loetud päevad. Mina ei hakka selle pärast Tallinna või Tartu sõitma ja olen näinud seni ära ainult 5-6 selle raames vaatajate ette jõudvat filmi, aga küsisin ühelt asjaga seotud tuttavalt, kes neid rohkem vaadanud, mida ta PÖFFi tänavusest kavast kindlasti tõmmata soovitab.

Vastuseks sain: London Road.

Vaatasin selle nüüd ära. Ja tõesti, tõsine teema, kuid lahendatud päris tavapäratult. Väga huvitavalt tehtud film, mis miksib ülimalt osavalt dokfilmide ja muusikalide keelt, mõjudes kohati nagu Jacques Demy “Les Parapluies de Cherbourg” (1964). (Praegu guugeldasin, et leida nende vahel võimalikke mõjutusi/linke ning leidsin ühe asjaliku arvustuse, kus seda on samuti mainitud.) Tegemist ei ole samas muidugi mingi koopia, vaid täiesti originaalse teosega.

Lühidalt: jagan siin edasi seda saadud soovitust, aga ka tema eelmisi sel aastal mulle antud soovitusi, milleks olid “The Falling” ja “1915” – mõlemad samuti väga tõsistel teemadel, väga tundlikult ning väga huvitavalt tehtud filmid.

On ikka hea küll, kui on mõni selline tuttav, kes vaatab massiliselt väärtfilme ja tunneb ka minu enda maitset piisavalt hästi, et nende hulgast vahest midagi sedasi soovitada. Ise otsiks neid ju nagu nõelu heinakuhjast.

“Moest väljas” nähtud

Kinokolmapäev Sakala Keskuses näitas ära.

Filmi nimi kõlab küll hästi, aga võib tekitada vaatajates selle asja suhtes, mida peategelane ajab, lõpuks väikese lootusetuse tunde, et ongi nagu moest väljas või nii. Sisuliselt sobinuks selle filmi nimeks ka “Ökoloogilistel põhjustel”, mis kõlanuks ühtlasi nagu vihje Marko Raadi dokile “Esteetilistel põhjustel” (1999) – ja neil kahel filmil ongi huvitavaid ühisjooni.

Raadi filmi peategelane oli kunstiteadlane Andres Kurg, kellele meeldis Taani arhitektuur, eriti 1950-60-ndate modernism, lausa sel määral, et ta tahtis sinna elama asuda. Filmis jälgitigi tema katseid nö. esteetilistel põhjustel Taani elamisluba saada. (Noorematele teadmiseks, et Eesti ei olnud siis Euroopa Liidu liige ja inimesed ei saanud siit vabalt selle liikmesriikidesse kolida – seda võib vaadata ka kui hoiatusfilmi tulevikust, kus EKRE on saavutanud oma nõudmiste täitumise, piiride taastamise Euroopa Liidu sees.)

Jaak Kilmi ja Lennart Laberenzi dokfilmi peategelane on moedisainer Reet Aus, kes üritab saavutada ökoloogilistel põhjustel muudatusi rõivatööstuses. Tema käigud suurte moefirmade kontoritesse meenutavad vägagi seda kuidas Kurg kohtus Taani bürokraatidega, kes ei osanud tema jutu peale samuti midagi mõistlikku kosta.

Need paralleelid sisendavad lootust, sest täna võib ju Eestist vabalt Taani ümber asuda. Võib-olla on siis ka see asi, mida Aus ajab, mitte lootusetult moest väljas või väljaspool moemaailma peavoolu, vaid hoopis üha enam up & coming. Tore oleks, kuigi ma ise ei jälgi muidugi üldse moodi. (Kunagi vahest kuulasin Fashion TV pealt taustaks muusikat, aga vaadata küll ei viitsinud.)

Kuna selle postitusega sai avatud siin aga ka moerubriik, siis pean oma suhtumist nüüd nähtavasti muutma. Päris huvitav, millest ma siia järgmise moepostituse kirjutan? Mul endal ei ole sellest praegu vähimatki ettekujutust.

Animatudengite lõputöödest

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi täna Priit Pärna Animafilmifestivali raames Viljandi rahvani sel aastal Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud tudengite animatsiooni, tähistades nii rahvusvahelist animapäeva.

Mitmed tööd võis küll liigitada päris selgelt nn. Pärna koolkonda, kuid kõigil tegijatel oli siiski teistest erinev, omanäoline käekiri nii puht tehnilise teostuse, teemade valiku kui ka loo jutustamise mõttes.

Repnau

Kõige enam eristus ülejäänutest Lilli-Krõõt Repnau “Päeva lõpus”, mis kujutas endast vaid üht pilti valgest lehest pimeda ööni – iseenesest ju lihtne idee, aga proovige seda ise sedasi teha, siis ei tundu enam üldse lihtne, hoopis väga raske on.

Samuti jäid selles mõttes teiste hulgast silma Teemu Hotti “Ö pidu” (sisu: tähtede pidu lõpeb alfabeetide sõjaga) ja “Tänavaelu”, kus liiklusmärgid tänaval ellu ärkasid – viimane just oma idee poolest, mida annaks ju arendada edasi lõputult, näiteks mingi seriaali kujul.

Pooltes töödes oli rohkem sellist Eesti animaatoritele tavapärast musta absurdihuumorit, aga samas oli kõigil autoritel ikkagi täiesti omanäoline lähenemine, mitte kuidagi teineteist kopeeriv või kedagi otseselt jäljendav. Tugevad tegijad.