Rubriik: film

“Arrival” / “Lion” / “Youth in Oregon”

Kolm väga erinevat filmi, mis on samas siiski mõneti sarnased – kõigis neis näidatakse teekonda, mis algab ühest punktist ning näib viivat sellest järjest kaugemale, aga jõuab lõpuks justkui tagasi algusse.

arrival“Arrival” on mõistatuslik ulmedraama, kus maale saabuvad tundmatud lendavad objektid, mis sisaldavad tulnukaid. Nende eesmärk jääb esialgu täiesti ebaselgeks. Inimeste katsed neid mõista näivad üksnes suurendavat segadust.

Dr. Louise Banks on lingvist, kes värvatakse ühte töörühma, mis üritab tulnukatega kontakti astudes mõistatust lahendada. Sellega kombineeruvad pildikesed, mis pärinevad justkui tema enda minevikust, kuid annavad samas niidiotsi, mis viivad edasi.

Viimaks selgub, et tulnukad on tulnud andma inimkonnale keelt, mis võtab ajalt lineaarsuse, võimaldab näha tulevikku. Nii jõuab see lugu lõpuks tagasi sinna, kust see näis algavat.

“Lion” räägib väikesest India poisist, kes satub eksikombel rongile, mis viib ta kodukülast tuhandete kilomeetrite kaugusele. Ta ei leia sealt enam tagasiteed, vaid satub tänavalt lõpuks kolooniasse, kust lapsendatakse Austraaliasse.

Paarkümmend aastat hiljem, olles täielikult läänestunud, tuleb talle uuesti meelde lapsepõlv Indias ning ta hakkab jälle oma sünnikodu otsima. Lõpuks jõuabki ta sinna tagasi ning kohtub taas emaga, kes on vahepeal vanaks jäänud, kuid ei lõpetanud kunagi tema otsimist. Lisaks veel ka romantiline liin jms.

Film põhineb tõestisüdinud lool. Lõputiitrites kirjutatakse, et Indias jääb igal aastal kadunuks enam kui 80 tuhat last. Eestis jäi (politsei andmetel) eelmisel aastal kadunuks 99 inimest, aga neist 51 oli jaanuari alguseks siiski üles leitud. India rahvaarvu puhul teeks see umbes 97 tuhat kadunuks jäänut, neist 47 tuhat veel leidmata.

“Youth in Oregon” kannab veidi eksitavat pealkirja. Sellest võib jääda mulje, et film räägib noortest, aga tegelikult on siin tegelaseks, kelle ümber lugu keerleb, 80-aastane vanamees, kes tunneb, et on muutunud koormaks endale ja oma perekonnale. Ta tahab, et sooritataks eutanaasia.

Tema lähedased ei võta seda juttu esialgu tõsiselt, aga lõpuks peab väimees sõidutama äia ikkagi vastutahtsi Oregoni, kus eutanaasia on seaduslik, et ta saaks uurida seal oma võimalusi. Muidugi loodetakse, et ta sellest plaanist siiski loobub.

Lühidalt: road trip. Draama, mis on klassifitseeritud ühtlasi ka komöödiaks, kuigi õigem oleks seda nimetada tragöödiaks, mis sisaldab ka mõningaid naljakaid kohti. Kurb lugu tõsisel teemal.

Vaatamiseks kõlbavad kõik kolm filmi. “Lion” ja “Arrival” on suurejoonelisemad kui “Youth in Oregon”, aga viimase teema puudutab paljusid juba võib-olla lähemalt, kuigi ka teised kaks pakuvad piisavalt võimalusi tegelastega samastumiseks.

“Alone in Berlin” (2016)

Saksa-Prantsuse-Briti koostööfilm, mis põhineb Hans Fallada (1893-1947) kuulsal romaanil, mille pealkiri on saksa keeles mitte “Allein in Berlin”, vaid hoopis “Jeder stirbt für sich allein”.

Romaan põhineb omakorda tõestisündinud lool.

Otto ja Elise Hampel olid tavalised saksa tööinimesed, kes toetasid natsionaalsotsialiste, kuid muutusid siis nende režiimi oponentideks, mistõttu nad lõpuks selle poolt hukati.

Otto (1897-1943) töötas Siemens-Schuckertwerke kaablitehases ning kuulus aastatel 1928-1933 paramilitaarsesse organisatsiooni Teraskiiver, mis kujutas endast rahvuslik-konservatiivse Saksa Rahvusliku Rahvapartei sõjalist haru.

See erakond tegi natsidega tihedat koostööd ja aitas neil Saksamaal võimule tulla, saates ennast pärast, kui erakondi juba keelustama hakati, ise laiali. Paljud selle liikmed astusid 1933. aastal NSDAP ridadesse, kuid teised leidsid, et saksa rahvuslus ja natsionaalsotsialistlik ideoloogia ei sobi kokku. Sellegi poolest jätkasid nad natsidega koostöö tegemist.

Nimetatud erakonda kuulusid muide ka paljud 20. juuli vandenõuga seotud tegelased, kes hukati 1944. aastal Hitlerile sooritatud tapmiskatse pärast. Nende sündmuste kunstilise käsitluse annab näiteks mängufilm “Valkyrie” (2008), kus mängib peaosa Tom Cruise.

Elise (1903-1943), neiupõlvenimega Lemme, töötas koduabilisena ning osales 1936. aastast alates aktiivselt natsionaalsotsialistliku naisteühenduse, see tähendab NSDAP naisteorganisatsiooni tegevuses.

Pärast seda, kui Elise vend 1940. aastal Prantsusmaa okupeerimise käigus langes, hakkas abielupaar aga levitama postkaarte, millele oli kirjutatud lühikesi üleskutseid osutada vastupanu natsionaalsotsialismile ja saboteerida sõjaplaanide täideviimist.

Kahe aasta jooksul jätsid nad Berliinis avalikesse kohtadesse üle kahesaja sellise postkaardi, mis anti peaaegu kõik leidjate poolt üle gestapole. Lõpuks tabati nad tänu ühe pealtnägija vihjele, mõisteti süüdi sõjajõudude õõnestamises ja riigireetmise ettevalmistamises ning hukati.

Kui 1943. aastal sai nad üles andnud naine kohtus antud tunnistuse eest 3 riigimarka ja 10 penni, siis 1948. aastal mõisteti talle kaks aastat vangistust. Teda süüdistati kaasaaitamises inimsusvastastele kuritegudele.

Fallada sai Hampelite toimiku enda kätte 1945. aasta sügisel. Selle andis talle saksa kommunist Johannes Becher, hilisem DDR-i kultuuriminister, kellest oli saanud nõukogude okupatsioonitsoonis loodud Saksamaa demokraatliku uuendamise kultuuriühenduse president.

Becheri juhtimisel hakati ehitama üles uut, antifašistlikku kultuuri, ning ta pakkus, et Fallada võiks kirjutada Hampelite kohtuasjale tuginedes raamatu. Fallada lükkas selle pakkumise esialgu tagasi, öeldes, et ta ei osutanud ise mingit vastupanu, läks kaasa suure vooluga ega taha näidata ennast paremana kui ta oli.

1933. aastal Fallada tegelikult isegi korraks vahistati natsivastase tegevuse eest ja kuulutati hiljem vahepeal ametlikult ebasoovitavaks autoriks ning 1938. aastal oli ta juba Saksamaalt põgenemas, kuid mõtles siis viimasel hetkel ümber.

Lõpuks kirjutas ta siiski ka selle raamatu, mis valmis kõigest nelja nädalaga ning jäi tema viimaseks tööks, ilmudes trükist mõned nädalad pärast autori surma. Esimene väljaanne avaldati tugevalt kärbitud ja toimetatud kujul, et see vastaks paremini nõukogude okupatsioonitsoonis valitsenud ideoloogilistele nõudmistele. Nii ilmus see 1959. aastal pealkirjaga “Igaüks sureb omaette” ka eesti keeles.

2009. aastal tõlgiti romaan esimest korda inglise keelde, tuginedes seejuures Fallada algsele versioonile. Raamat osutus ootamatult edukaks ning uued tõlked ilmusid pärast seda ka itaalia, rootsi, soome, norra ja mitmetes teistes keeltes. Saksamaal oli tehtud selle ainetel filme juba varem, aga nüüd siis jõuti ka ingliskeelse linateoseni.

Romaan tugineb küll tugevalt Hampelite loole, aga ei järgi seda täpselt kõigis detailides ning film erineb omakorda romaanist. Saksa kriitikud on heitnud sellele ette liigset puisust ja emotsioonitust. Samuti seda, et kui ingliskeelsed näitlejad üritavad matkida saksa aktsenti, siis mõjub see tahtmatult naljakalt. Minu meelest sellest hoolimata täiesti vaadatav.

“La La Land” / “Kimi no Na wa”

Kaks filmi, mis mõlemad pärit küll juba eelmisest aastast, kuid minul alles läinud nädalavahetusel vaadatud said.

Mõne nädala eest seitse kuldgloobust võitnud “La La Land”, mida peetakse nüüd suureks favoriidiks ka Oscarite jagamisel, teeb suuri kummardusi sellistele filmiklassikasse kuuluvatele muusikalidele nagu “An American in Paris” ja “Singin’ in the Rain”.

Lugu räägib näitlejahakatisest (Emma Stone) ja džässmuusikust (Ryan Gosling), kelle juhuslik kohtumine ei tõota esialgu midagi. Peagi jõutakse siiski armulooni, millega põimub nende liikumine unistuste täitumise poole.

Nostalgiline film nii sisult kui vormilt, aga hästi tehtud ning isegi ootamatuid pöördeid sisaldav. Ühtlasi suur armastusavaldus Los Angelesele, sealsele kultuurile ja inimestele. Tänapäevane, kuid Hollywoodi kuldaega meenutav.

“Kimi no Na wa” ehk “Your Name” jookseb veel kinodes, kuid on juba Jaapani üks läbi aegade suurimaid kassahitte.

107 minutit kestev romantiline multikas kahest kooliõpilasest, poisist ja tüdrukust, kes unes omavahel kohad vahetavad, üksteise kehade sisse asuvad. Ärgates, nagu enamasti ikka, kipuvad unenäod ununema, aga lõpuks peavad nad siiski päriselt kohtuma.

Sellele fantastilisele loole lisab dramaatilisust taevast langev komeet, mille eest peategelastel ühe väikelinna elanikud päästa tuleb.

“Kimi no Na wa” on veidi rabedam, mitte nii sujuvalt kulgev nagu “La La Land” (ja subtiitreid on kohati raske lugeda), aga viimase lõpp ei ole minu meelest nii õnnelik. Korralikud peavoolufilmid on need samas muidugi mõlemad.