Just siis, kui Tallinnas hakkas juba lõppema Läti režissööri Signe Birkova (sünd. 1973) esimese täispika mängufilmi “Lotus” (e.k. “Lootos”) maailma esilinastus, asusin mina seda vaatama Tartus. Filmitegijad kohtusid vaatajatega Tallinnas. Tartus publikut palju ei olnud, aga film oli väga huvitav. Ajalis-logistilistel põhjustel oli see ainus film, mida tänavuse PÖFF-i raames vaatasin ja kõigile ma seda soovitada kindlasti ei julge, aga tõsistele filmifriikidele peaks meeldima.
Alguses võib jääda veidi arusaamatuks, et misasja see Birkova kokku on keeranud (ta on ka filmi stsenarist, tegemist on selgelt autorifilmiga), kas üritab teha mingit groteskset õudukat või mis, aga mida edasi, seda enam see endaga kaasa tõmbab (verise poksistseeni oleksin mina küll välja jätnud – liiga realistlik, valus vaadata).
Alice von Trotta (Severija Janusauskaite)
Lühidalt süžeest. Baltisaksa päritolu Alice von Trotta, kes on kaotanud mägironimisel jala, naaseb Euroopast kodupaika Lätis, et müüa maha isalt päritud mõis. Lätist on saanud iseseisev riik, kohati veel tellingutes mõis on räämas ja lagunenud. Preili von Trotta satub dekadentliku sekti Viva La Mort! huviorbiiti, mille juht tahab teha temast kultuuriministri, aga kõigepealt annab talle ülesande teha film, mis tutvustaks maailmale sekti visiooni. Nii avaneb talle uks filmimaailma koos kõigi selle murede ja rõõmudega.
Preili von Trotta vaatab etendust
Üks koht filmist, mis seda hästi iseloomustab. Von Trotta, keda kehastab Leedu näitleja Severija Janusauskaite (sünd. 1981), on sattunud sekti Viva La Mort! kogunemisele, kus vaadatakse (publik fotol) mingit täiesti kohutavalt avangardistlikku teatritükki. Pärast etendust tutvustatakse teda sekti juhile, kes küsib, kuidas nähtu talle meeldis, kas see vastas Euroopa tasemele. “Ei,” vastab von Trotta. Nõudlikud pilgud. “Euroopa ei ole sellise tasemeni veel jõudnud,” lisab ta.
Sama võib öelda selle julge filmi kohta, mis on sisuliselt ka nagu vürtsitatud koogel-moogel viidetest filmiklassikale ja mitmesugustele kultusfilmidele, kust võetud tsitaatidele on sageli vint peale keeratud ja miksitud neid kokku kõige veidramal moel. Tugev Balti huumor.
Samas on see muu hulgas kindlasti omamoodi kultuurikommentaar tänapäeva Läti kohta, millega Eesti publikul on kerge samastuda, sest paljud jooned meie ühiskondades kattuvad. Näiteks kirjutab preili von Trotta selles filmis ühe stsenaariumi, kus lätlaste ajalugu ulatub tagasi dinosauruste aega.
Signe Birkova filmi “Lotus” (2024) reklaamplakat
Eksperiment kaamera ja filmilindiga. Ka tehniliselt on tegemist silmapaistvalt eksperimentaalse filmiga, mille tegemisel on kasutatud nii erinevaid vanemat tüüpi kaameraid kui ka montaaži- ja näitlemistehnikaid, mille tulemusel see mõjub nagu kollaaž filmikunsti eri perioodidest ja vooludest. Mulle see väga meeldis, aga, jah, tsiteerides nähtud linateost ennast: ei tea kuidas publik sellise eksperimentaalse filmi vastu võtab… olgu öeldud, et lool on vähemalt õnnelik lõpp, nii et peaks sobima siiski ka laiemale vaatajaskonnale.
Ma ei ole juba ammu teinud siia ühtegi postitust vaadatud filmidest. Võtan nüüd korraga kokku viimased 4-5 kuud, et mingid muljed neist siiski kuhugi talletatud saaksid, sest mälust kipuvad need aja jooksul kaduma.
“Oppenheimer” (2023). Olin lugenud selle kohta ligi aasta varem, kui film kinodesse jõudis, mitmeid arvustusi (Juhan Raud, Andrei Liimets jt.), millest jäi meelde, et tegemist on väikest viisi müüdiloomega. Nõus. Tasakaalustamiseks tasuks vaadata ära ka Akira Kurosawa “Augustirapsoodia” (1991), mis läheneb teemale veidi teisest vaatepunktist. Ja kui valida neist kahest filmist üks, siis Kurosawa oma. Samas on ka “Oppenheimer” iseenesest huvitav, väga hästi tehtud film. Selle eellooks sobib temaatiliselt “Radioactive” (2019). Need kolm filmi moodustavad omamoodi kena komplekti: “Radioactive” on algus, “Oppenheimer” näitab milleni asi välja jõudis ja “Augustirapsoodia” kujutab selle tagajärgesid.
“The Post” (2017). Seda filmi oli kavas vaadata juba 2017. aastal, kuid erinevatel põhjustel lükkus selle plaani teostamine siis ja hiljem korduvalt edasi. Lõpuks nägin seda täiesti juhuslikult telekast. Washington Post on saanud viimase 10-15 aasta jooksul erinevatest suundadest palju kriitikat. Ma ei oska öelda, kui õigustatud see on, sest olen sealt pärast 2015. aastat tegelikult järjest vähem midagi lugema juhtunud (USA poliitika ei paku mulle enam erilist huvi), aga varem olid WP ja NY Times siiski parimad suured ajalehed, mida ameeriklastel oli maailmale pakkuda. “The Post” näitab kuidas selle väljaande tõus 1971. aastal algas, filmi mõtteliseks järjeks sobib hästi “All the President’s Men” (1976).
“Seberg” (2019). Jälle üks film, mille vaatamine oli muudkui järjest edasi lükkunud. Jean Seberg on ikooniline tegelane, kelle surm jääb igaveseks FBI hingele, aga tema elu on käsitletud siin savina, millest voolitud kuju kordab ja võimendab kohati neid väljamõeldisi, mille abil FBI üritas teda hävitada (ja oma eesmärgi lõpuks ka saavutas). Mitte päris whitewash, aga siiski veidi ebaõiglane päris-Sebergi suhtes, kelle kuvandit popkultuuris see film jääb ju kujundama… narratiivi huvides on kõrvalekalded reaalsusest muidugi mõistetavad, selles mõttes põhjendatud, aga minus tekitas see film nende tõttu siiski veidi vastakaid tundeid. Muidu iseenesest täiesti vaadatav, suurepärane kunstiteos.
“The Fabelmans” (2022). Steven Spielbergi (sünd. 1946) kõige isiklikum film, pooleldi autobiograafiline, räägib ühe poisi üleskasvamisest 1950-ndate ja 1960-ndate USA-s, tema omapärastest vanematest, keerulistest pere- jm. suhetest ning süvenevast armastusest filmikunsti vastu. Ideest teostuseni kulus üle paarikümne aasta, sest Spielberg kartis, et see film võib teha haiget tema vanematele. Stsenaarium valmis varsti pärast seda, kui nad mõlemad olid surnud, ning läks kiiresti töösse. Jääb ilmselt Spielbergi viimaseks filmiks. Paljude kriitikute hinnangul on see üks tema parimaid ja originaalsemaid filme. Omamoodi testament. Sisuliselt nagu üks ilus, aga samas ka veidi valus muinasjutt.
“Mr. Monk’s Last Case: A Monk Movie” (2023). Adrian Monk on jõudnud elu lõpusirgele ning plaanib juba ise otsad kokku tõmmata, siis aga kohtub taas vanade kaasvõitlejatega, kellega koos lahendatakse veel üks juhtum. Kui Hercule Poirot’ viimane juhtum, televersioonis “Curtain: Poirot’s Last Case” (2014), jäi talle tõesti viimaseks, siis Monki puhul jäid nüüd otsad lõpuks lahti. Põhimõtteliselt on võimalik, et tuleb veel järgesid. Samas sai juba algset seriaali (2002–2009) kokku 125 osa, nii et aitab küll. Korraks oli see uuesti üles soojendamine hea, aga pikem elustamine läheks juba liiale.
Krzysztof Kieślowski triloogia “Kolm värvi…” filmid “Sinine” (1993), “Valge” (1994) ja “Punane” (1994) olid kõik juba varem korduvalt nähtud, viimati umbes kaheksa aastat tagasi, kuid nende sisu meenus nüüd alles vaatamise ajal. Mäletasin küll seda, kus nägin “Sinise” plakatit, kui see 1995. aastal Eestis kinodesse jõudis, mälestused filmist endast kerkisid aga mälust esile, nagu ka “Valge” ja “Punase” puhul, alles seda vaadates – peaks neid seega siis umbes kümne aasta pärast jälle uuesti vaatama.
Kieślowskil oli oma une certaine idée de la France, millega sel ajal elanud idaeurooplastel on kerge samastuda. 1990-ndate esimese poole Prantsuse filmidest meenuvad praegu esimese hooga veel ainult Luc Bessoni “La Femme Nikita” (1990) ja “Léon” (1994) ning Mathieu Kassovitzi “La Haine” (1995), mida olen näinud kõiki samuti korduvalt, aga neid enam lihtsalt niisama uuesti ei vaataks. Ka eelpool loetletud USA filme ma tõenäoliselt rohkem üle ei vaata, sest nii jääksingi muidu vaatama ju ainult juba kunagi nähtud filme, uutele ei jääks sedasi enam üldse ruumi. Aga seda Kieślowski triloogiat tahaks kunagi küll veel uuesti vaadata.
“Heidi” (2015). Film põhineb Šveitsi kirjaniku Johanna Spyri (1827–1901) kuulsal lasteraamatul, mida on ekraniseeritud üle paarikümne korra. Lugu väikesest tüdrukust, orvust nimega Heidi, tema elust ja seiklustest. Kohati veidi sünge ja käsitleb tõsiseid teemasid, aga kokkuvõttes õnneliku lõpuga südamlik lugu. Palju kauneid loodusvaateid.
“Queen of Swords” (2000/2001). Kanada teleseriaal, mis jõudis olla eetris kahjuks vaid ühe hooaja (22 osa), jättis mulle omal ajal hea mulje (Eestis näitas seda TV3 nime all “Mõõgakuninganna”). Vaatasin üle mõned osad, et otsustada, kas või millal seda sobiks näidata tütardele, kellele meeldivad Zorro multikad. Sobiks ilmselt teismelistele, mitte varem, kui see temaatika neid siis veel huvitab. Teleseriaal “Zorro” (1990–1993) sobiks vaatamiseks juba veidi noorematele, aga seal on peategelane mees ja pealegi on “Z” muutunud Eestis nii poliitiliselt ebakorrektseks, et tuleks ilmselt üldse tähestikust kustutada… huvitav, et siinsed telekanalid veel Zorro multikate näitamist ei ole lõpetanud.
“Inside Out 2” (2024), eestikeelse pealkirjaga “Pahupidi 2”, sai vaadatud ära kinos koos lastega. Idee on hea, aga teostus oli minu jaoks kohati talumatu. Asjale ei aidanud muidugi kaasa ka see, et heli oli keeratud kinos nii tugevaks nagu oleks see mõeldud inimeste kurdistamiseks. Väiksematele lastele võib mõjuda liiga hirmutavalt.
“L’amica geniale” (2018–2024). Elena Ferrante romaanidel põhineva telesarja viimane hooaeg läheneb lõpule. Selle aluseks on Ferrante Napoli-romaanide sarja neljas raamat “Lugu kadunud lapsest”, mis sai mul loetud vaid veidi enam kui kolme aasta eest, kuid detailid nüüd enam hästi meeles ei olnud. Meeleolu aga loomulikult mäletasin ja ega see midagi toredat ei tõotanud. Seriaalis on see kõik päris hästi välja mängitud.
“Navigaator Pirx” (1979). Poolakate restaureeritud versioon vanast kultusfilmist, mis jõudis esmakordselt kinolinale eestikeelse dublaažiga. Alguses oli veidi harjumatu kuulda, kuidas tegelased rääkisid ammu surnud eesti näitlejate häältega, aga lõpuks ei häirinud see enam üldse.
Tartu Elektriteatris toimunud seansi eel räägiti, et kui välismailt pöördutakse EFI poole, et näidata mõnd kunagi Tallinnfilmis tehtud filmi nüüd kusagil filmifestivalil, siis tuntakse huvi peamiselt kahe filmi vastu: “Navigaator Pirx” ja “Hukkunud Alpinisti hotell” (1979). Huvitav kokkusattumus, et need valmisid samal ajal, mõlemad on koostööfilmid ja ulmefilmid. Samal aastal tuli välja ka Andrei Tarkovski “Stalker”, mis filmiti teatavasti suuresti Eestis. Lisada tuleks veel “Kõrboja peremees” ja “Tuulte pesa”. Oli tõesti hea filmiaasta.
Jaak Kilmi “Vari” (2024). Enne vaatamist olin lugenud ühte intervjuud Kilmiga, kuulanud teist, ning lugenud nelja arvustust, ühe autoriks Ilo Tuule Rajand, teise kirjutanud Margus Haav, kolmanda Elo Kaalep, neljanda Kristjan Oad. Neist viimane märkis muu hulgas, et lõpu saanuks lahendada teisiti: “Näiteks oleks olnud päris teine tera, kui rahapajast ja Liivist kuulnud ning kohale tormanud puhevil Vene asjapulgale oleks öeldud, laskmata end tema pagunitest ja kärkimisest segada, et pole kuulnud, pole näinud, saadetud ta muiates sama targana tagasi ning rahaga lahendatud oma mured. Siiski raamistati eestlased taaskord jõuetu ohvrina ja Vene võim takistamatu suurjõuna.”
Filmi vaadates hakkasin isegi juba ootama sellist lõpplahendust. Kui saabus midagi muud, siis alles meenus, et see oli vist kellegi pakutud alternatiivne versioon. Kokkuvõttes pettumus. Film räägib rohkem tänapäeva Eesti filmitegijatest, sest iga film on ju lõpuks oma tegijate nägu, mitte 19. sajandi Eestist ja Juhan Liivist. Viisakalt öeldes veidi labane rahvuslik masohhism, umbes nagu “Tulnukas 2” (2024). On raske kujutleda, et näiteks sakslased teeks samas võtmes filmi, kus peategelaseks on Heinrich Heine. Vähemalt ei peetaks seda Saksamaal mingiks märkimisväärseks kunstiteoseks. Võib-olla süüdistataks selle autoreid hoopis antisemiitlike müütide levitamises.
Minajutustaja omaelulooline aruanne kohtumisest reaalsusega stalinistlikus Nõukogude Liidus viib lugejad reisile, mis algab Sergei Kirovi tapmisele järgnenud nn. puhastustest partei ridades ning lõpeb Hruštšovi sula ajal toimunud rehabiliteerimisega. See tähendab, et hõlmab aastaid 1935–1955.
Ginzburg (1904–1977) sündis Moskvas juudi keskklassi perekonnas, aga sattus juba väikese lapsena elama Kaasani. Tema vanemad pidasid seal apteeki ja tegid plaane saata vanim tütar õppima Genfi ülikooli, kuid siis lõi revolutsioon maailma segamini. Ginzburg õppis Kaasani ülikoolis alguses paar aastat ühiskonnateaduste teaduskonnas (ajaloolist materialismi, marksistlikku dialektikat jms.), kuid läks kolmandal kursusel üle pedagoogikainstituuti, kus õppis ka filoloogiat, aga lõpetas 1924. aastal siiski ajaloo erialal.
Samal aastal abiellus Leningradi meditsiiniinstituudis loenguid andnud arsti Dmitri Fjodoroviga ja sai temaga paar aastat hiljem poja, kellele pandi nimeks Aleksei. Isa ja poeg hukkusid Leningradi blokaadi ajal, mil Ginzburgi loksutati Kolõma sunnitöölaagrites, aga selleni veel jõuame.
Leningradis oli Ginzburg kaitsnud ka ajalooteaduste kandidaadi väitekirja, kuid tema ja Fjodorovi teed läksid siiski peagi lahku. Ta asus tööle Kaasanis pedagoogikainstituudi töölisfakulteedis, kus õpetas muu hulgas kommunistliku partei ajalugu.
Kiire tõus ja järsk langus nõukogude nomenklatuuris
1930. aastal tutvus pedagoogikainstituudi delegaadina Moskvas parteikonverentsil osaledes Pavel Aksjonoviga (1899–1991), kes oli pärit Pihkvamaalt ja kuulus parteisse juba alates 1918. aastast. Aksjonov, kes oli saabunud Kaasanisse parteitööle 1928. aastal, oli hiljuti saanud Kaasani linnanõukogu esimeheks. Kaks veendunud kommunisti leidsid kiiresti teineteist. 1932. aastal sündis neil poeg Vassili (hilisem tuntud kirjanik) ja Ginzburg sai viimaks ka ise kommunistliku partei liikmeks. 1934. aastal määrati ta instituudi juures äsja loodud marksismi-leninismi ajaloo osakonna juhatajaks.
Ginzburg oli õpetanud töölisfakulteedis ka vene keelt ja kirjandust. Ta valdas saksa ja prantsuse keelt, mida oli õppinud juba tütarlastegümnaasiumis, ning õppis juurde tatari keelt. Ta oli Literaturnaja Gazeta korrespondent, kohaliku oblastilehe Krasnaja Tatarija kaastöötaja.
Instituudis töötades tutvus Nikolai Elvoviga (1901–1937), kes saabus 1932. aastal juhatama vene ajaloo kateedrit. Peagi said neist töökaaslased ka Krasnaja Tatarija toimetuses. “Pärast ränka konflikti väljaande uue toimetaja Krasnovi ja ülejäänud töötajate vahel otsustas oblastikomitee toimetust värskendada ja saatis sinna tugevduseks mõned inimesed teadustöötajate seast,” kirjutas selle kohta Ginzburg ise (lk 20). “Mind määrati kultuuriosakonna juhatajaks, Elvovist sai rahvusvahelise informatsiooni osakonna juhataja.” Teisiti öeldes: partei vahetas vanad töötajad välja ustavama kaadri vastu.
1935. aastal hakati Elvovi süüdistama kaldumises trotskismi. Stalin leidis, et Jemeljan Jaroslavski toimetatud “ÜK(b)P ajaloo” 1905. aastat käsitlevas peatükis, mille kirjutas Elvov, esines vigu permanentse revolutsiooni teooria küsimuses. Elvov vahistati. Ginzburgi süüdistati ajalehe toimetuses toimunud parteikoosolekul selles, et ta ei olnud paljastanud seda “trotskistlikku kontrabandisti”, ei olnud võtnud tema vastu sõna koosolekutel ega olnud kirjutanud hävitavat retsensiooni Elvovi toimetatud Tatarimaa ajaloo materjalide kogumiku kohta, vaid oli sinna hoopis ise ühe artikli kirjutanud.
Surve tugevnes. Ümberringi vahistati järjest inimesi, keda süüdistati samavõrd veidrates asjades. Ginzburg üritas pingsalt tõestada, et tema ei ole milleski süüdi, ta ei ole midagi teinud – aga just selles teda süüdistatigi. 1937. aasta veebruaris ta lõpuks vahistati, süüdistatuna kuulumises trotskistlikku terroristlikku organisatsiooni. Ginzburg süüd omaks ei võtnud. Kaks aastat kestnud kinnipidamise järel tuli otsus määrata talle 10 aastat ja naine saadeti Kolõmale, kus vabanes küll 1947. aastal sunnitöölaagrist, kuid vahistati 1949. aastal kuuks ajaks uuesti – vaid selleks, et talle saaks vormistada eluaegse asumisele saatmise.
1953. aastal näis taas varitsevat oht saada vahistatud, aga siis suri Stalin ning paar aastat hiljem saabus hoopis rehabiliteerimine – kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Taastati isegi tema liikmelisus parteis.
Teos, mida ei tahetud avaldada, jõudis siiski trükki
Varsti pärast Ginzburgi vahistati 1937. aastal ka Aksjonov, kes oli saanud 1935. aastal Kaasani linnanõukogu täitevkomitee esimeheks (tänapäeva mõistes linnapeaks), kuulus nii Tatari ANSV kui ka NSV Liidu keskvalimiskomisjoni ja oli ühtlasi ülevenemaalise kesktäitevkomitee liige. Aksjonovile määrati 1939. aastal bolševistliku valvsuse minetamise eest surmanuhtlus, kuid see asendati peagi siiski sunnitööga – 15 aastat laagrit, millest kujunes ligi 18. Tema rehabiliteeriti 1956. aastal.
Ginzburgi ja Aksjonovi vahistamise järel jõudis Aleksei lõpuks oma isa juurde Leningradi, kus mõlemad 1941. aastal hukkusid, Aksjonovi esimesest abielust pärit tütar Maia leidis samuti peavarju sugulaste juures, aga Vassili pisteti alguses lastekodusse. Sugulastel õnnestus ta sealt siiski kätte saada ja pärast ema vabanemist jõudis ta 1948. aastal tema juurde Kolõma kuldsesse pealinna – Magadani, millega seoses pistan siia vahele nüüd ühe Vladimir Võssotski tuntud laulu (poeesial, mis aitab raskete katsumustega silmitsi seistes inimeseks jääda ja vastu pidada, on oluline koht ka selles raamatus).
Laagris tutvus Ginzburg samuti represseeritud krimmisakslasest arsti Anton Walteriga (1899–1959), kellest sai tema kolmas abikaasa, ning 1949. aastal adopteeris ühe väikese tüdruku (Antonina Aksjonova – hiljem tuntud näitleja). Oma mälestusi möödunud ajajärgust hakkas ta panema kirja 1959. aasta alguses, kui elas koos Walteriga suvilas Taga-Karpaatias, ning esimene umbes 400-leheküljeline käsikiri sai valmis 1964. aastal. See aga oli kirjutatud “erksa valu seisundis” ega olnud mõeldud avaldamiseks.
Kuna tekkis lootus, et midagi sellist võiks siiski ka trükki jõuda (1962. aastal oli ajakirjas Novõi Mir avaldatud Aleksandr Solženitsõni “Üks päev Ivan Denissovitši elus”), töötas Ginzburg kogu teose põhjalikult ümber, et muuta see tsensuurile vastuvõetavaks. Ta pakkus käsikirja ajakirjadele Junost ja Novõi Mir, aga see jäi nende toimetustes seisma. Samal ajal pääses see sealt siiski välja koopiatena ehk saavutas laialdase leviku samizdat-väljaandena. Nii jõudis see ka Läände, kus avaldati 1967. aastal autorile teadmata raamatuna ja tõlgiti peagi mitmetesse teistesse keeltesse.
Ginzburg 1967. aasta väljaandega rahule ei jäänud. Itaaliasse jõudis tema teos audiosalvestuse kujul, trükitud tekst sisaldas ohtralt kirjavigu ja hõlmas lõpuks valminud kolmest osast vaid esimest kahte (umbes 2/3 kogumahust – nüüd ilmunud eestikeelne väljaanne on 688 lehekülge). NSV Liidus avaldati “Ränk teekond” ametliku, tervikliku väljaandena vene keeles esimest korda 1989. aastal Riias. Seega alles 12 aastat pärast autori surma.
Ginzburgi teose ainetel on valminud kaks mängufilmi, “E cominciò il viaggio nella vertigine” (1974) ja “Within the Whirlwind” (2009), mis on mõlemad piisavalt kurvad, kuid jäävad siiski alla tekstile endale ega suuda selles väljendatut täielikult edasi anda. Itaallaste 1974. aasta versioon, peaosas Ingrid Thulin, on tehtud tagasihoidlikumate vahenditega, kuid meeldis mulle rohkem. See valmis küll teose selle versiooni põhjal, mille avaldamist autor ise heaks ei kiitnud, aga mõjub ilmselt just tänu sellele palju kompaktsemalt – hilisemas filmiversioonis üritatakse suruda ühte filmi kokku lihtsalt liiga palju.
Kommunisti patukahetsus, lugu silmade avanemisest
Loo alguses on Ginzburg veendunud, nagu paljud tema saatusekaaslased 1937. aastal, et juhtunud on lihtsalt mingi kohutav eksitus, sest tema on ju süütu. Hiljem võib lugeda kirjeldusi sellest, kuidas paljud juba sunnitöölaagrisse teel olnud kommunistid jumaldasid ikka veel Stalinit, sest arvasid, et ta on nagu mingi hea tsaar, kes ei tea toimuvast midagi. Või siis üritati seda enda jaoks kuidagi ratsionaalselt põhjendada, et mitte päris hulluks minna. Kogetu jõhkrus, üha süvenev õudus viis Ginzburgi siiski järk-järgult n-ö silmade avanemiseni.
“Leidus siiski ka inimesi, kellele minu raamat ei meeldinud,” kirjutab ta epiloogis. “Suur pettumus oli, et üheks neist osutus Tvardovski. Sel ajal, kui Novõi Miri proosaosakonnas suhtuti mu töösse kaasaelamise ja mõistmisega, lähenes peatoimetaja sellele miskipärast ilmse eelarvamusega. Mulle anti edasi, et ta oli öelnud: “Ginzburg märkas, et kõik ei ole korras, alles siis, kui istuma hakati panema kommuniste. Aga kui hävitati vene talurahvast, pidas ta seda täiesti loomulikuks.” See oli raske ja ebaõiglane süüdistus. Loomulikult oli mu sündmustest arusaamine kuni kolmekümne seitsmenda aastani äärmiselt piiratud, millest ma ka kogu otsekohesusega kirjutan. Kuid kuulnud Tvardovskilt oma töö kohta sellist hinnangut, mõtlesin ma, et vaevalt on ta seda läbigi lugenud, küllap sirvis vaid pealiskaudselt. Vastasel korral pidanuks ta märkama, et mu peamine valu, peamine kannatus on küsimus meist igaühe vastutusest.”
Aleksandr Tvardovski (1910–1971) oli kirjandusajakirja Novõi Mir peatoimetaja aastatel 1950–1954 ja 1958–1970. Ta oli pärit vaesest taluperest, kuid tema isa kuulutati siiski kulakuks ning kogu pere peale Aleksandri langes repressioonide alla. Kui tema põgenikust isa, kes üritas vältida vahistamist, ilmus 1931. aastal ootamatult Aleksandri töökohta, kutsus poeg ise miilitsad, kes isa kinni võtsid. Samal aastal avaldatud poeemis “Teekond sotsialismi” kujutas ta aga põllumajanduse kollektiviseerimist sammuna, mis on vajalik helge tuleviku ehitamiseks. Nii et kommunistliku noorena oli Tvardovski tegelikult olnud isegi päris pavlikmorozov.
Ginzburgi teos haakub hästi Sirpa Kähköneni romaaniga “Graniitmees”, kus tegevus leiab aset aastatel 1922–1937, sobib selle mõtteliseks järjeks, kuigi tegelased on teised. Mingi väga meeldiv lugemine see muidugi ei ole. Ginzburg ise rõhutab, et ta kirjutas ainult tõtt, aga mitte kogu tõtt – kujunenuks ilmselt muidu veel kohutavamaks. Möödaminnes on ta maininud ka kokkupuuteid eestlastega, pikemalt (lk 451–454) on juttu ühest Tartust pärit poolsakslasest.
Saksa dokumentalist Mario Damolin on teinud filmi “Gratwanderung. Erinnerungen an Jewgenia Ginsburg” (2015), kus Ginzburgi adopteeritud tütar Antonina, kes elab nüüd Saksamaal, käib Kolõmal neis paikades, millest räägib “Ränk teekond”. Allpool võib näha väikest filmi selle filmi tegemisest.
