Kordustrükk esmakordselt 2002. aastal ilmunud teosest, mis sai uue kujunduse ja eessõna, kuid jäi muus osas suuresti muutmata. Vseviov põhjendab seda eessõnas sellega, et raamatu kaasautor Vladimir Sergejev (1951–2017) on vahepeal siitilmast lahkunud, üldine teave käsitletavatest sündmustest ei ole üldjoontes muutunud ning kui sajandi alguses vahetati kõnealustel teemadel mõtteid valdavalt teadusmaailmas kehtivatest arusaamadest lähtudes, siis praegu käimasoleva sõja kontekstis on ajalookirjutus muutunud selgelt ideoloogilise võitluse tandriks.
Kuigi raamatu pealkirjas viidatakse aegade algusele, nii kaugele siiski tagasi ei minda. Alguses on küll veidi juttu ka venelaste kaugematest esivanematest, aga põhjalikum ülevaade algab alles Vana-Vene ehk Kiievi-Vene riikluse tekkimise juurest 9.-10. sajandil, millega seoses on toodud muu hulgas välja (lk 60), et kui suurvürst Igor sõlmis 944. aastal, mil leidis aset tema järjekordne sõjakäik Konstantinoopoli peale, bütsantslastega lepingu, siis “esines saadikute nimede seas nii skandinaaviapäraseid kui ka slaavi, iraani ja soome-ugri nimesid. Pole välistatud, et saadikute hulka kuulus ka eesti päritoluga inimesi. Ajaloolased on oletanud, et 944. aasta lepingus toodud saadikute nimede hulgas võis neid olla kolm. Et kõik kolm olid lülitatud saadikute hulka, siis võib arvata, et nad olid suurvürsti lähedasimad sõjapealikud ja nende elupaigaks võis olla riigi pealinn.
Tõenäoliselt võtsid eestlaste (tšuudide) hõimud Vana-Vene riigi tekkimiseni viinud poliitilistest sündmustest aktiivselt osa. Näiteks nende osavõttu peetakse küllaltki kindlaks keskuse tekkimisel Volhovis. Väga suure tõenäosusega osalesid eestlased Olegi ja Igori sõjaretkedel Konstantinoopolisse ja hiljem, 980. aastal, Vladimiri sõjaretkel polovetside vastu. Jaroslav Targa ja tema järeltulijate ajal oli aga üks kõige väljapaistvamaid ja mõjuvõimsamaid bojaare suurvürsti õukonnas Mikola Tšudin – üks neljast bojaarist, kes koostasid Vana-Vene riigi esimese seadustekogu.”
Raamatu esimese trüki järel ilmunud arvustustes leiti, et selles võinuks kajastada pikemalt just soome-ugrilaste märkimisväärset mõju, aga ka teisi Eestit otseselt või kaudselt puudutavaid teemasid. Lisaks heideti ette seda, et ajaloolaste erinevatest seisukohtadest on küll juttu, kuid nimepidi mainitud autoritest on enamik surnud juba eelmise sajandi algupoolel või veelgi varem – kõige värskemaid käsitlusi eriti kasutatud ei ole.
Vahepeal on möödunud veel enam kui 20 aastat, mille jooksul neid on järjest riburada juurde tulnud. Näiteks ilmus 2012. aastal Venemaal nende kaugete sündmuste osas peamiseks allikaks oleva koondkroonika “Jutustus möödunud aegadest” kommenteeritud väljaanne (veebis vabalt kättesaadav), milles märgitakse, et “tšuudide” all mõeldakse vanavene kroonikates erinevaid russide riigielus tähtsat rolli mänginud soome-ugri rahvaid. Samas täpsustatakse, et sõna “чудь” võib olla sama päritolu nagu “чужой”, tulla koos sellega ühest germaani sõnast, mis tähistas rahvast, germaanlast, ning võeti siis slaavlaste poolt laenuna üle tähenduses иностранец, немец, чужак, mis tähendab, et “tšuudideks” (võõrasteks, mitteomadeks) võidi nimetada mistahes rahvast.
Olgu selle sõna päritoluga lood kuidas on (sel teemal võib spekuleerida ilmselt lõputult), aga minu teada valitseb ka eesti ajaloolaste hulgas juba pikemat aega seisukoht, et tšuude ei saa samastada eestlastega. Nii et seda silmas pidades näib Vseviovi ja Sergejevi käsitlus jätvat eestlaste rollist Vana-Vene riigis kohati hoopis ülepaisutatud mulje. Umbes nagu kujutada ette, et eestlastel on praegu tohutu mõju Venemaa poliitikale, sest Kremli personaliülem on Anton Vaino.
Kogu see jutustus möödunud aegadest jõuab välja Vassili III-ni, kelle valitsusajal (1505–1533) jõudis lõpule tema isa Ivan III (troonil 1462–1505) alustatud nn. vene maade kogumine ehk venelaste ühendamine ühe riigi poliitilise võimu alla. See tähendab, et Moskva suurvürstiriik muutus venelaste rahvusriigiks, mille valitsejast sai kõigi venelaste isevalitseja – iseseisvate vürstiriikide asemele tekkis tsentraliseeritud riik ühtsete piiride, territooriumi ja administratiivse korraldusega. Ühesõnaga: Venemaa.
Kui praeguse sõja ajal on avaldatud Eestis aeg-ajalt arvamust, et lahenduseks võiks või lausa saab olema Venemaa lagunemine, siis see raamat aitab ehk mõista, miks ei ole sellised ideed leidnud positiivset vastuvõttu Venemaa enda elanike hulgas. Perioodi, mil praegune Venemaa oli jagunenud iseseisvateks vürstiriikideks, iseloomustasid ju pidev omavaheline rivaalitsemine, vastastikused sõjakäigud ja lõpuks sunnitud allumine võimsamatele välisjõududele. See ei olnud mingi kuldaeg, mida tänapäeva venelased tagasi võiksid igatseda. Ei ole tegelikult kuigi raske mõista, miks paljud venemaalased võivad näha selles maa varasemas ajaloos hoopis kinnitust, et deržaava on parim lahendus ka üksikisiku ehk nende endi turvalisuse ja heaolu tagamiseks.
Samas ei maksa muidugi unustada, et keskaegseid riike ei saa samastada tänapäevaste rahvusriikidega. Näiteks: kui Leedu suurvürstiriik kasvas 14. sajandil nii suureks, et suurema osa selle territooriumist moodustasid endised vene alad (tänapäeva Valgevene, Ukraina jms), siis (lk 292) “hakkas Leedu ladvik täienema uute maade vürstide ja bojaaride arvel, kel oli mängida küllaltki oluline roll suurvürstiriigi sisepoliitilises elus. Et leedu kirjakeel polnud tolleks ajaks veel lõplikult välja kujunenud, siis muutus vanavene keel tema lääne variandis, mille alusel hiljem formeerusid valgevene ja ukraina keel, Leedu suurvürstiriigi kirjakeeleks. Täpselt samuti mängis Leedu seadusandluse kujunemisel suurt osa Vana-Vene seaduste kogu “Vene õigus”, mis aastaid kehtis Leedu suurvürstiriigi territooriumil ja oli oluliseks eeskujuks 15. sajandil koostatud Leedu suurvürsti ja Poola kuninga Kazimierz IV seadustekogule.”
Nii et kui õnnestub rääkida mõne venelasega, kelle arvates ei ole Leedu imperialistlikud ambitsioonid kuhugi kadunud, siis võib mainida, et Moskva-Leedu sõdade ajal oli Leedu suurvürstiriik Moskvale kultuuriliselt, poliitiliselt ja õiguslikult tõenäoliselt sarnasem kui tänapäeva Leedu. Võtab äkki hirme vähemaks!
Sirly Hiiemäe (sünd. 1976) kirjutatud Aimée Beekmani (sünd. 1933) elulooraamat “Ja kõik läheb mööda” (Eesti Raamat, 2021) põhineb suuresti tuntud kirjaniku endaga tehtud intervjuudel. See on pigem peenetundeline pühendusteos, mitte kriitiline käsitlus, ja sellisena mõnusalt loetav.
Meditsiiniõena töötanud Hiiemäe teed ristusid Aimée ja Vladimir Beekmaniga (1929–2009) esmakordselt 2009. aasta kevadel, kui Vladimir oli ravialuseks. Aastaid hiljem küsis ta Aiméelt mälestusi tema sõbranna Lilli Prometi (1922–2007) kohta. Samas lepiti kokku, et kui Prometist valmiv monograafia ilmub, otsustab Aimée selle põhjal, kas lubab kirjutada Hiiemäel raamatu ka endast. 2019. aasta alguses avaldatud “Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu” suutis seatud ootused täita.
Jaak Urmet märkis ajakirjas Keel ja Kirjandus, et Hiiemäe raamat Beekmani elust ja loomingust on hea, kuid võinuks olla veelgi parem. Urmet leidis, et see on küll informatiivne ja ladus ning täidab eesti kirjanduse elulookirjutuses olulise tühimiku, kuid jääb veidi pinnapealseks ning stiil on liiga ajakirjanduslik.
“Ja kõik läheb mööda” riimub sisuliselt hästi Vladimir Beekmani mälestusteraamatuga “Alles see oli…” (2008), aga kui selles Aimée Beekmanist eriti juttu ei ole, siis praegu kõnealuses teoses figureerib Vladimir Beekman päris sageli ja kohati võib-olla isegi liiga domineerivalt. Tänu sellele on lugu aga mõistetav ka teise Beekmani ehk Vladimiri mälestusi lugemata. Samas püsib lõpuni tunne, et midagi olulist jäetakse ütlemata…
Kuidas kirjutada nõukogudeaegstest kirjanikest?
Vladimir Beekmani mälestusteraamatut arvustades juhtis Jan Kaus kultuurilehes Sirp tähelepanu sellele, et ääretult detailsele ja värvirikkale mäletamisele sekundeerivad seal kummalised mälulüngad: “Beekmani enesepilt [esindab] nägemust inimesest, kes oli osa eestluse “viiendast kolonnist” nõukogude tingimustes ning kes tõesti ei peagi mõistma väidet, et igasugune osalemine süsteemis tegi toona süsteemi osaks.”
Urmet märkis, et Beekmanite biograafiaid lugedes peab kindlasti arvestama sellega, et nad kuulusid nõukogude ühiskonna eliidi hulka – sellest annavad tunnistust ka hulgalised välisreisid, sealhulgas kapitalistlikesse riikidesse, kus abikaasad käisid sageli koos, mida tavakodanikel üldiselt teha ei lastud.
Teise sellise reisisellidest abielupaari moodustasid siis muidugi Lilli Promet ja Ralf Parve. Nii nemad kui ka Beekmanid said mulle kõigepealt tuntuks just reisikirjanikena, sest reisikirjad olid lihtsalt esimesed nende teosed, mis kunagi kodus riiulist kätte juhtusid (või ei, näiteks “Sõnni Siim” ja “Tondinahad” olid tegelikult loetud juba varem, aga nende lugemise ajal ei pööranud ma erilist tähelepanu sellele, kes on autor). Prometi ja Parve “Kohtumine Marianne’iga” (külaskäigust Prantsusmaale) ilmus samal aastal, 1963, kui trükivalgust nägi Aimée Beekmani “Plastmassist südamega madonna. Reisikiri Itaaliast”.
Hiiemäe märgib (lk 125), et “rangelt kirjanduslikus mõttes ja kronoloogiliselt eelneb Aimée reisikiri romaanile “Väikesed inimesed” ning seda teost saab pidada pikemat proosat viljeleva kirjaniku raja alguseks” (sellega algab ka “Ja kõik läheb mööda” lõpus toodud Beekmani ilukirjanduslike teoste loend, kust ei leia samas aga tema järgmist reisikirja “Euroopa ristteedel”), kusjuures seda “saab tänapäevalgi vaadelda omanäoliselt ajastutruu dokumendina, mis pakub telegrammilaadsete olevikukirjelduste kaudu reibast pilti vana kultuuri hällist.”
Tema järgmise reisikirja, abikaasaga kahasse kirjutatud “Euroopa ristteedel. Reisimärkmeid Austriast ja Hollandist” (1965), kohta tunnistab Hiiemäe (lk 125-126), et sealt “käib läbi ajastukohane mõttekäik kapitalistliku ühiskonna hüvedest ja pahedest, kuid arvestades kirjutamise aastat on see täiesti mõistetav.” Samas lisab ta, et “poliitikast püüab Aimée ennast üldjuhul hoida mõõdukas kauguses, kuigi see alati ei õnnestu, toonane ideoloogia tõuseb keskmesse tema järgmises romaanis “Kaevupeegel” (1966).”
Mulle tundub, et ka tema esimestest teostest sellist püüdu küll kusagilt välja lugeda ei saa. Juba “Plastmassist südamega madonnast” võib leida vägagi otsekoheseid ja selgeid poliitilisi positsioneeringuid, näiteks (lk 18-19): “Nagu teada, saavutas Itaalia Kommunistlik Partei viimastel valimistel suure võidu. Kommunistide poolt hääletas iga neljas Itaalia kodanik. Itaallaste nihe vasakule on seaduspärane nähtus. Rahvamassid ei saa ega taha leppida kristlik-demokraatliku partei avantüristliku poliitikaga – see on kuulumine NATO agressiivsesse blokki ja raketibaaside olemasolu Itaalia territooriumil, mille tulemusena Itaalia kohale on tõusnud surmaoht. Teisalt on valitsuse autoriteet rahva silmis ka langenud sellepärast, et paljudesse viimasel aja sagenenud riigivarguste afääridesse ja muudesse räpastesse tehingutesse on segatud tuntud poliitikamehed.
Ühtki ausat itaallast ei saa jätta ükskõikseks mafia soosimine valitsuse poolt, põllumajanduse laostumine, arveteõiendamine demokraatlikest meeleavaldustest osavõtjatega.
Itaalia kommunistid seevastu tõstatavad loosungeid, mis on edasiviivaks jõuks nii sise- kui välispoliitilise olukorra reguleerimisel. Need on võitlus rahu eest, raketibaaside likvideerimine, Saksa Demokraatliku Vabariigi tunnustamine, frankistliku Hispaania isoleerimine. Sisemiste reformidena esitavad kommunistid rahva olukorda sisuliselt kergendavaid ettepanekuid. Nendeks on tootmise demokraatlik planeerimine, põllumajandussaaduste turu taastamine, farmaatsiatööstuse võõrandamine, samuti linnaehituseks vajalike maa-alade natsionaliseerimine, et töölised pääseksid spekulatiivsete korteriüüride maksmisest eraomanikele.
Kommunistliku partei laiahaardeline programm näeb muuhulgas ette ka keskaegse tsiviilkoodeksi muutmise, mis oma puritaanlike seadustega põhjustab palju tuska kaasaegsele itaallasele. Nii näiteks on Itaalias seniajani keelatud abielulahutused.
Katoliku kirik ja kehtiv seadusandlus on itaallasi sajandeid kasvatanud variserluse vaimus, millele nagu ikka on eriti vastuvõtlikud olnud väikekodanlikud kihid. Nii näiteks…” Jne. Jne.
See oli kindlasti väga ajastutruu. 1948–1987 tuli Itaalia Kommunistlik Partei nii parlamendi alamkoja kui ka ülemkoja valimisel kümme korda järjest teiseks (võitsid alati kristlikud demokraadid), kuid ei pääsenud enam kunagi valitsusse, kust see oli 1947. aastal USA survel minema aetud (ameeriklased seadsid Marshalli plaani raames Itaalia majandusliku abistamise eeltingimuseks kommunistide tõrjumise). Samas ei erine see poliitiline seisukohavõtt sisuliselt nendest, mida võib kohata ka näiteks Max Laossoni samast ajajärgust pärit reisikirjas “NATO-blokk turisti bloknoodis” (1962).
Promet, Parve, Beekmanid ja Laosson mängisid oma reisikirjadega vastuolulist rolli selles mõttes, et kui ühest küljest tõstsid nad rõhutatult esile kapitalistliku elukorralduse negatiivseid külgi, et jätta lugejatele justkui mulje nõukogude süsteemi paremusest, siis teisest küljest tõid raudse eesriide taha ikkagi ju teateid elust läänemaailmas, millega suurem osa siinsetest inimestest isiklikult tutvuda ei saanud. Eks see olnud ka põhjus, miks neid raamatuid varjamatust ideoloogilisest kallutatusest hoolimata toona Eestis üsna agaralt loeti.
Mitte ainult kirjanik, vaid ka filmioperaator ja stsenarist
Aimée Beekman on tänapäeval tuntud eelkõige kirjanikuna, kuid ülikoolis õppis ta Moskvas hoopis kinematograafiat (lisaks muidugi marksismi-leninismi aluseid, poliitökonoomiat jms. sel ajal kohustuslikke aineid). Pärast instituudi lõpetamist (1956) töötas ta mõned aastad operaatorina Tallinna Kinostuudios (Tallinnfilmiks nimetati see ametlikult ümber alles 1963. aastal, kuigi seda nimetust kasutati juba varem), kus väntas valmis näiteks Eesti esimese nukufilmi “Peetrikese unenägu” (1958), aga ka “Nõukogude Eesti” ringvaateid.
Raske haiguse (tuberkuloos) tõttu pidi ta sellest füüsiliselt raskest ja kurnavast tööst loobuma, kirjutades seejärel abikaasaga koos stsenaariumi (1960) mängufilmile “Ühe küla mehed” (1961), mis jõudis Eestis kinodesse 1962. aasta veebruaris. See oli Tallinna Kinostuudios esimene mängufilm, mis tehti kohalike autorite originaalstsenaariumi järgi. Ühtlasi režissöör Jüri Müüri ning operaatorite Jüri Garšneki ja Harry Rehe diplomitöö samas Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis, mille oli lõpetanud Beekman.
“Film näitab Eesti kalureid, kes kogemata Soome rannas randuvad. Stalinistlikud ajad on läbi, lugu, mis veel kümme aastat tagasi oleks lahendatud skemaatiliselt, näeme nüüd märksa inimlikumas võtmes. Tollase vaataja jaoks üllatuslikult ei sundinud filmi autorid publikut pooli valima ega tegelenud mõõdutundetult kapitalismi kriitikaga,” kirjutas selle kohta Kristiina Davidjants oma raamatus “Eesti filmi 100 aastat” (2019).
Panen siia vahele aga ka ühe 1962. aastal ajalehes Eesti Meremees avaldatud filmikommentaari, mis annab selle filmi sisust veidi täpsema ettekujutuse.
Lühidalt: Eesti kalurid satuvad tormiga Soome randa, kus nende juurde saabub samast külast pärit väliseestlane, kes meelitab mehi jääma kapitalistlikku maailma, kuid lõpuks pöörduvad nad siiski tagasi oma armastatud kodumaale ehk Nõukogude Eestisse. Minu meelest ei saa kuidagi väita, et selles süžees ei sisaldu mingit poliitilist seisukohavõttu. Tegemist on sisuliselt ikkagi teosega, mis peab sisendama publikule, et parem on elada nõukogudemaal kui põgeneda üle mere “vabasse maailma”.
NSV Liidus valitsenud ideoloogia kohaselt oli kapitalismi üldkriisi üheks osaks kriis filmitööstuses, mida Beekman kirjeldas “Plastmassist südamega madonnas” järgmiselt (lk 45): “Eks kapitalistliku maailma filmikriis anna tunda ka Itaalia filmitööstuses. Küll püütakse publikut haarata superkolossaalsete lavastustega ajaloolistel teemadel, küll tehakse “alasti” ja “poolalasti” linte, küll vähenõudlikke komöödiaid, kus “nalja” pakutakse arvestusega, et vaatajal puuduvad ajud, see-eest on aga hästiarenenud kõhumusklid. Ent kinod püsivad katastroofiliselt tühjadena, ehkki siin on inimeste mugavustele mõeldud, ei puudu isegi tuhatoosid käepidemetes või seljatugedes. Pealegi töötavad kõik kinod “non-stopina”, astu sisse ja vaata filmi või kolm korda järjest, seansi algust pole vaja oodata.
Loomulikult pole filmitööstuse kriis absoluutne. See on keeruline nähtus, kus ei puudu uute annete esilekerkimine, uute suundade tekkimine annab teinekord isegi äärmiselt huvitavaid teoseid, mis – paraku – tihtipeale kaovad massproduktsiooni ilmetusse üldpilti. Meil Nõukogude Liidus püsib Itaalia filmikunstist väga hea mulje tänu sellele, et omandatakse suurte meistrite väljapaistvaid töid. Aga Itaalias endas, kus igapäevane, ühetooniline erootikat ja õudust pakkuv programm jätab vaataja kunstilisest elamusest ilma – seal jäävad kinod tühjaks ja lakatakse armastamast filmikunsti. Raske on ju programmi sõkalde hulgast seda iva tabada, eriti kui filmiprahti enamasti agaramalt reklaamitakse.
Sõitsin Itaaliasse kindla kavatsusega vaadata mõnda Antonioni filmi, aga ei üheski linnas, kus viibisime, ei jooksnud üheski kinos selle kiiresti maailmakuulsaks saanud režissööri ükski film.”
Beekman käis Itaalias NSV Liidu filmitöötajate turismigrupi koosseisus 1962. aasta detsembris. Ilmselt lootis ta näha seal Antonioni “Varjutust” (1962), mis jooksis Eestis kinodes alles 1966/67, kuid see oli langenud siis Itaalias katoliku kiriku survel tsensuuri hambusse just väidetavalt liigse seksuaalse vabameelsuse tõttu. Stiilinäide allpool.
Beekman jätkas (lk 45-46): “Ent just tänu kodumaal nähtud Itaalia filmidele muutus see raskete sisemiste probleemidega maa kiiresti südamelähedaseks. Vaatasime nagu haruldust Naapoli sadamat piiravat malmvõret, mis lahutas meeleheitel Anna Zaccheod armastatud inimesest. Ferrarast läbi sõites ahmisime pilkudega paika, mis on ülihästi meeles suurepärasest filsooofilisest filmist “1943. aasta pikk öö”. Kindlusemüüri ees kinnine kivibarjäär, kus koidikul toimus mahalaskmine, üle tänava sammaskäik, selle kohal žalusii taga aken, milles me lausa otsisime liikumisvõime kaotanud mehe kahvatut nägu. Või Hispaania väljak Roomas, mis tuttav pole mitte niivõrd selle põgusast külastamisest, kuivõrd filmist “Neiud Hispaania väljakult”.
Selliseid filmidest mällusööbinud paiku on Itaalias igal sammul. Ehkki giid väldib meeleheitliku järjekindlusega Itaalia siseelu teravate vastuolude puudutamist, toovad need filmidega seotud kohad taas silme ette neorealistide halastamatud teosed. Nii rändab sinuga koos mööda Itaaliat itaallaste valu ja võitlus. Vaatamata sellele, et Itaalia vitriinsilmad on üpris muretud ja kergemeelsed.
Itaalias vaatasime samuti üht ameerika filmi, kõmutekitanud Nabokovi romaani “Lolita” ekraniseeringut.” Järgneb pikk ümberjutustus (poolteist lehekülge) selle filmi sisust. Beekmani kokkuvõtte: “Kogu see ilgus on andeka režissööri Stanley Kubricki poolt lavastatud täiesti ühese eesmärgiga: tekitada sensatsiooni, võita vaatajaskonda, tõusta maailma filmikunsti esiritta. Kuid Kubrick arvestas viltu. 1962. aasta Veneetsia filmifestivalil sai “Lolita” ja selle läbi üldse räpane patoloogia kunstis täieliku fiasko osaliseks.”
Sama võtet n-ö manduva lääne kultuuri tutvustamiseks oli kasutanud Laosson, kes viibis Itaalias 1961. aasta mais. Tema kirjutas: “Millised tendentsid valitsevad kodanlikus filmikunstis? Kõiki neid määratleda turistlike muljete põhjal on võimatu, kuid arvan, et ühte ja kõige olulisemat neist saab hästi iseloomustada filmi abil, mida nägime Itaalias.
Itaalia filmikunst on meile ammu tuttav heast küljest – terve seeria selle neorealistlikke ja realistlikke filme on jooksnud ka Nõukogude Eestis. Repertuaar aga, mida pakkusid Rooma kinod maikuus, meenutas mingit ameerika filmide festivali. NATO ei tähenda ju ainult sõjalist blokki Ameerika Ühendriikide juhtimisel, vaid dollarimaa hegemooniat ka teiste suhete alal seespool seda blokki. Kas seda tingis “kultuuriliste suhete” arendamise plaan Itaalia ja USA vahel või lihtsalt Itaalia kinotööstuse kapituleerumine võimsate Hollywoodi kontsernide ees, on ükskõik, kuid Rooma kinoreklaam kirendas indiaanlastest ja kauboidest, surmahirmus virildunud lõustadest, laskevalmis või tulistavatest revolvritest, alasti või poolalasti kaunitaride väljakutsuvatest poosidest ja igasugustest fantoomidest. Lähemal vaatlusel võis ühel või teisel afišil küll silmata itaalia artistide ja lavastajate nimesid, kuid see ei suutnud meis kustutada muljet itaalia kino amerikaniseerumisest. Mitte ainult siin, vaid kõigis NATO maades kaevatakse kino ja televisiooni amerikaniseerumise üle.
Hotelli administraatorid, keda palusime juhatada meile vaatamiseks korralikku filmi, ei söendanud meile soovitada ühtki kinos parajasti näidatavatest.
Otsustasime vaadata filmi, mille üheks peaosaliseks oli Frankenstein. Kohtumisest selle juba kodanliku Eesti päevist tuttava monstrumiga lootsime võrdlusmaterjali ameerika kinokunsti arengu kohta. Selgub, et Frankenstein on tänini jäänud ameerika filmi üheks kandetalaks.” Järgnes pikk ümberjutustus filmi sisust. “Film lõpeb Frankensteini jäämisega laboratooriumi rusude alla… (Kuid Frankenstein ei hävi – ta ei saa niipea hävida, kinokontsern vajab seda monstrumit ju veel kümnetes järgmistes filmides.),” kirjutas Laosson. “Näib tõepoolest, et see kuju on paljudele vaatajaile midagi rohkemat kui mehaaniline robot, et ta on saanud teatud tsivilisatsiooni, hingetu tsivilisatsiooni sümboliks, tsivilisatsiooni, mis muserdab selle kandjat ja loojat, on võimeline lömastama lihtsat inimest.”
Ühest küljest ideoloogiliselt täiesti selged hoiakud, aga teisest küljest pikad ümberjutustused teostest, mis jõudsid laiema publikuni Eestis alles palju aastaid hiljem. Kas Beekmani reisikiri oli mõjutatud Laossoni omast ja kui palju oli sellistes hoiakutes siis siirast usku, kui palju topeltmõtlemist – sellistele küsimustele Hiiemäe raamatust vastust ei leia, seal libisetakse neist mööda. Antonionit ei ole seal üldse mainitudki ja nii ei saa ka näiteks vastust küsimusele, mida arvas või arvab Beekman tema peagi järgnenud ingliskeelstest filmidest nagu “Blow-Up” (1966) ja “Zabriskie Point” (1970).
Lühidalt: ladusalt kirjutatud, kergesti loetav raamat. Tuleb lihtsalt arvestada sellega, et paljudele küsimustele, mis võivad tekkida Beekmani enda teoseid lugedes (alates tema esimesest raamatust, reisikirjast “Plastmassist südamega madonna”), ei pruugi sellest vastuseid leida.
Andrus Kasemaa “Au kolhoosikorrale!” ilmselt enam suurt reklaami ei vaja, sest kirjastuse laost on see juba läbi müüdud, kauplustes on saadaval veel vaid viimased eksemplarid ning paljudest raamatukogudest on teos välja laenutatud. Seega tundub, et lugejaid leidub. Huvitav, kui paljud neist leiavad sellest seda, mida ootasid või otsivad?
Kui lugeda seni ilmunud arvustusi, võib öelda, et igaüks näeb asja ikka oma mätta otsast, nagu tavaliselt.
Poliitiliselt korrektne vaatepunkt
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl-Martin Sinijärv kuulutas, et “Au kolhoosikorrale!” rabas teda lausa jalust. See olevat “leebe, ent julm sissevaade inimeste siseilma, kes täiega ongi endile kolhoosiaja kuldseks muinasajaks kujutlenud,” kusjuures “ega Kasemaa saagi jo ealiste iseärasuste tõttu okupatsiooniaega mäletada – ta meenutab ja idealiseerib seda paljude inimeste kaudu, paljude mälestuste kaudu. Autori enesekõnet ei maksaks liialt usaldada, ses on küllitsi toda särasilmset kapitalismusevastalisust ja marksismusesõbralikkust – teadmisteta tundmusi ühesõnaga. Annan andeks suurepärase sõnaseade eest. Ise ei mäleta tost ajast peale lögase saepuru poodide põrandail midagi ilusat. No ma olin linnalaps. Ju maal oli korraks etem olu. Ikkagi ja ausalt saadan omas meeles kukele kogu kolhoosi- ja okupatsiooniaja.”
“Samas näen, et autor on sündinud tükike aega pärast Brežnevi surma. Ent minajutustaja väidab end Brežnevi lõpuaastaid mäletavat. Nii et väike lootus mul ikkagi on, et eesti kirjanik ise ei ole üksnes nunnu andekas totu, vaid hoopis kavalam ning kirjutanud raamatusse iseendaks, minajutustajaks sisse hoopis ühe teise iseenese. Natuke vanema ja tunduvalt napakama,” leebub ta aga kohe samas. “Aitab mõista inimesi, kel tolle ajastu suhtes kummalisi tundeid on. Õnneks kasvavad järjest peale põlvkonnad, kes okupatsiooniaegse jamaga sugugi suhestuda ei taha. Lugegu ja imestagu, mismoodi on võimalik mõelda.”
Minu arvates Kasemaa kolhoosikorra idealiseerimisega ei tegele. Minajutustaja võib temaga muidugi mingeid ühisjooni omada (ei tea, ma isiklikult ei tunne seda autorit), kuigi kannab teoses teist nime ja hekseldab tegelikult läbi ka möödaniku pahupooled. Sinijärvele võiks siinkohal soovitada võrdluseks tema enda vanaisa Erni Hiire luulekogusid 1940-ndatest ja 1950-ndatest, kuid usun, et ta on neid juba lugenud – eks see ole ilmselt ka üks põhjustest, miks kaldub nüüd ise teise äärmusse, aga see selleks.
Noorte vasakintellektuaalide vaatepunkt
Justkui vastusena Sinijärve kriitikale, mis oli Kasemaa suhtes kergelt üleolev ehk selgelt ülekohtune, rõhutasid noorema põlvkonna vasakintellektuaalid Hanna Linda Korp ja Joosep Norma oma Sirbis ilmunud arvustuses, et “Au kolhoosikorrale!” on eelkõige praeguse Eesti kõverpilt: “Tema raamatute tegelased on ilma jäänud või ilma jäetud taasiseseisvunud Eesti eduloost, nad elavad kusagil ääremaal koledates lagunevates majades, teenivad miinimumpalka või ei käigi tööl. Aina kasvavate elamiskulude valguses on aina vaesemaks jäävast eestlasest kirjutamine tõepoolest asjakohane, seda enam, et Kasemaa on üks vähestest autoritest, kes ultraliberaalse majanduspoliitika hammasrataste vahele jäänud inimestest üldse kirjutab.”
“Napp retseptsioon on Kasemaa uue romaani puhul täheldanud minevikuihalust, mida ärgitab mõistagi ka teose bravuurikas pealkiri,” möönavad nad samas. “Hea tahtmise korral on “Au kolhoosikorrale!” võimalik lugeda ka vastulausena president Kersti Kaljulaidi palju kõmu ja pahameelt tekitanud tõdemusele, nagu Nõukogude Eestis ei oleks saanud olla helget lapsepõlve. Kasemaa näitab selle raamatuga – küll tublisti liialdades –, et sai küll! Veelgi enam: isegi okupatsiooniajal elanul võis olla ka tore noorus-, töö- ja pensionipõlv. Nagu öeldud, ei peaks “Au kolhoosikorrale!” assotsiatiivne ja elliptiline narratiiv ega absurdini ulatuv hüperboolsus Kasemaa pikaajalisemaid lugejaid eriti üllatama.”
Nojah, mina ühtegi tema varasemat raamatut lugenud ei ole. “Au kolhoosikorrale!” pealkiri kõlab mulle nagu (pehmelt öeldes) irooniline viide ühele kolhoosikorda propageerinud kunstilises mängufilmis “Valgus Koordis” (1951) kõlanud laulule (toodud allpool), mille sõnade autor on muide Juhan Smuul. Ühesõnaga: geniaalne!
Korp ja Norma kirjutavad, et “erinevalt eelmistest raamatutest ei puuduta Kasemaa siin peaaegu üldse identiteediga, eriti geiks olemisega seotud küsimusi – oluline on miski muu.” Mina, nagu märgitud, Kasemaa varasemaid raamatuid lugenud ei ole, seega võrdlusmoment puudub, aga kui jätta kõrvale pilkuköitev kaanepilt, kus tornide ja kraanade kohal kõrgub mingi Tom of Finlandi nõukogudelik vaste (tean, olen lugenud liiga palju Freudi!), siis tuleb gei-teema sisse juba esimesel leheküljel (täpsemalt on selleks lk 7, kust algab esimene peatükk) ja käib hiljem korduvalt läbi ka pikemalt, eriti rõhutatult peatükis “Kotkad”, mille eest kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp võiks anda Kasemaale tänavu maakonna kultuuripreemia.
Lõpetuseks veel üks vaatepunkt
Toon mainitud peatükist välja kaks lõiku (hoopis teisel teemal), mis seda raamatut lugema võiksid meelitada: “Lähen bussijaama sisse ja sorin raamatute seas. Mulle meeldib alati bussijaamade reisiraamatukogust endale lektüüri saada. Seekord sain John Steinbecki “Teekond Charleyga”. See teos on mulle alati meeldinud. Räägib 1960ndate Ameerikast. Kirjanik läheb koeraga Ameerikat avastama ja teeb oma kodumaale ringi peale. Läheb nii-öelda nostalgialaksule. Steinbeckile tehakse suur auto tehases valmis. Ju mingi kerge selline sponsorleping. Eesmärk on teada saada, kui palju Ameerika on muutunud. Olen seda Steinbecki raamatut ikka ja jälle nautinud. Seekord jäi siis näppu. Heldimusest. Mõned raamatud jäävad aastateks meelde ja tekitavad ikka ja jälle häid mälestusi.
Mõnus muidugi lugeda ka neil vaestel. Kindlasti soovitaks, kui nad tasuta maakonnaliini bussiga koju sõidavad, Vooremaa mõnusaid mägesid võtavad, läbi Kuremaa, kauni Palamuse ja Luuani – see Steinbecki teos oleks neile mokkamööda. Kahjuks on see, mis neile rohkem mokkamööda näib olevat, viin ja õlu. Vaheldumisi.”
See, et ka mulle meeldivad bussijaamades olevad reisiraamatukogud ja Steinbecki “Teekond Charleyga” (sellest tõukudes võib ehk öelda, et Kasemaa eesmärk on näidata, kui palju Eesti on muutunud), ei ole ainsad asjad, mis minajutustajaga kergesti ühisosa leida võimaldavad. Rustikaalne element, millele on viidanud ka näiteks Mae Lender, seob samuti. Oli päris üllatav lugeda, et see tegelane on kunagi lapsepõlves, kuid siiski juba pärast kolhoosikorra kadumist, isegi kusagil vanas viljakuivatis toimetanud. Huvitav, kas Kasemaa kirjutas selle koha peal endast?
Pealkiri “Au kolhoosikorrale!” on eksitav selles mõttes, et suuremas osas räägib see raamat tegelikult kolhooside kadumisele järgnenud ajast (tänapäevani välja), millest osa, kuid tõesti vaid osa moodustavad ka inimeste mälestused eelnenust. Meie põlvkond (1980-ndate algupoolel sündinud) leiab sellest kindlasti palju tuttavat.
Kasemaa minajutustaja kasutab sageli vabade assotsiatsioonide meetodit, mis võimaldab teha tekstis ootamatuid pöördeid, luua ettearvamatuid seoseid. Olulisel kohal on ka tema mõtisklused endast kui kirjanikust. Iseloomulik on selle juures, et inspiratsiooni ammutab ta mitte uudistest, vaid päästeameti operatiivinfost (võsareporteriks see siiski ära ei kisu, üldmulje jääb nii soliidsem kui ka siiram).
PS. Lihtsalt nalja pärast panin siia lõppu veel ühe laulu.
