Rubriik: ajalugu

Wittman ja Kinney “Kurjuse päevik”

Tallinnas sündinud ja kasvanud Alfred Rosenberg (1893-1946) oli üks kummaline mees. Kriitikute sõnul ei voolanud temas endas tegelikult tilkagi saksa verd, kuid sellele vaatamata sai temast üks saksa natsionaalsotsialistide juhtivaid ideolooge, kurikuulus rassiteoreetik, kelle tuline antisemitism aitas ilmselt valmistada ette sobivat pinnast holokausti toimumiseks. Teise maailmasõja ajal sai temast Saksamaa poolt okupeeritud idaalade (Balti riigid, Valgevene ja Ukraina) riigiminister, kelle vastutusalas toimus ka juutide massiline hukkamine.

Nürnbergi protsessil mõisteti Rosenberg süüdi kõigis neljas punktis, mis seal kohtualuste vastu tõstatati: osavõtt vandenõust kuritegude sooritamiseks rahu vastu; ründesõdade kavandamine, algatamine ja toetamine; sõjakuritegude ning lihtsalt inimsusvastaste kuritegude sooritamine. Ta ise süüd omaks ei võtnud, vaid koguni eitas, et oli teadlik juutide massilisest tapmisest. Rosenberg väitis, et tema ei pidanud juudiküsimuse lahendamise all silmas sellist lõpplahendust. Kuid sellele vaatamata mõisteti ta 1946. aastal sõjasüüdlasena surma ja poodi üles.

Kõnealuse raamatu tagakaanelt võib lugeda, et Rosenberg oli üks vähestest juhtivatest natsidest, kes pidas sel ajal päevikut. See leiti sõja lõpul ühest Baieri lossist, kuid läks Nürnbergi protsessi ajal arusaamatul kombel kaotsi. Päevik ilmus uuesti välja 2001. aastal, kui seda pakuti miljoni dollari eest müüa USA holokaustimuuseumile (selle kättesaamiseks kulus veel tosin aastat). “Kurjuse päevik” olevat “ühtaegu ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest Rosenbergi silme läbi ning detektiivilugu selle ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest.”

Minu meelest on selline kokkuvõte veidi eksitav. See raamat on tõesti ühtaegu nii detektiivilugu ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest kui ka ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest, kuid mitte “Rosenbergi silme läbi”. Seda päevikut, mille abil Wittman ja Kinney oma raamatut müüvad, on kasutatud selles tegelikult suhteliselt vähe. Üsna hea, kergesti loetav, kuigi ameeriklastele omaselt veidi sensatsioonimaiguline ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest antakse siin siiski hilisemate ajaloouurijate, mitte Rosenbergi silme läbi.

Rosenberg on üks selle jutustuse peategelastest, kuid mitte ainus. Teine võtmetegelane, kelle ümber lugu kootakse, on Robert Kempner (1899-1993), juudi päritolu Saksa jurist, kes üritas saavutada 1930-ndatel Preisi siseministeeriumi õigusnõunikuna Hitleri vastutusele võtmist ja natsipartei keelustamist. 1935. aastal oli ta sunnitud kodumaalt lahkuma, kuid kümme aastat hiljem naasis ta sinna ameeriklaste teenistuses, osaledes nende süüdistusmeeskonnas Nürnbergi protsessil. Tema oligi siis see, kes Rosenbergi päeviku kõrvale toimetas.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et Rosenbergi päevikut kasutati Nürnbergi protsessil tõendusmaterjalina, ja seest võib lugeda, et sellele viidati tema esimesel ülekuulamisel, aga ka seda, et kui seda päevikut tahtsid kasutada tõendusmaterjalina Rosenbergi kaitsjad, siis ei suudetud seda enam leida. See võinuks ju olla põnev intriig, millele raamat üles ehitatakse. Seda enam, et toodud katked päevikust toetavad kohati Rosenbergi poolt Nürnbergi protsessil räägitut. Näiteks selles osas, mis puudutab tema vähest mõju idaalade riigiministrina ning soovi kohalikud rahvad sakslate poole võita, mitte kohelda neid nii brutaalselt, vaid võimaldada neile suuremat iseseisvust. Antud juhul on mindud aga teist teed.

Wittman tunnistas ajalehele New York Times, et selles päevikus ei ole ühtegi kohta, kus Rosenberg või Hitler ütleks, et juudid tuleb hävitada (räägitakse sellest, et nad tuleb Euroopast välja viia), kuid suur osa raamatust on pühendatud siiski sellele, et jutustada just juutide tagakiusamise ja hävitamise lugu.

Päevik ise on nüüd vabalt loetav USA holokaustimuuseumi veebilehel. Seal on avaldatud 425 lahtist lehte märkmetega aastaist 1936-1944, kuigi raamatus mainitakse vahepeal, et see võtab enda alla 500 lehekülge ja hõlmab kümmet aastat (alates 1934. aasta maist). Kuhu nüüd osa päevikust kadus või miks ei ole seda avalikustatud täielikult, seda ei ole kahjuks peetud vajalikuks selgitada.

Kempner olla aastaid hiljem leidnud, et Nürnbergi protsess toimus vähemalt aasta aega liiga vara ja pärast seda ilmnenud tõendite valguses ei oleks Rosenbergi surma mõistetud, aga seda kõnealuses raamatus, mis kannab inglise keeles veelgi kurjakuulatavamat pealkirja (“The Devil’s Diary: Alfred Rosenberg and the Stolen Secrets of the Third Reich”), muidugi ei mainita.

Tuleb märkida, et see raamat on küll varustatud registriga, kuid see on äärmiselt ebatäielik (Kempner on sealt täiesti välja jäänud ning Rosenbergi ja teiste puhul ei ole toodud ära kaugeltki kõiki lehekülgi, kus neist juttu). Kui on tahtmine hiljem midagi üles leida, siis tasub selle kohta ise lugemise ajal eraldi märkmeid teha.

Akadeemia nr. 5, 2017

Kui mõne aasta eest tähistas Akadeemia oma kahekümne viiendat aastapäeva, siis nüüd juba kaheksakümnendat. Aeg ei ole hakanud vahepeal kiiremini kulgema. Ajakirja esimene number ilmus 80 aastat tagasi, 1937. aastal, kuid mõned aastad hiljem läks see Eestis toimunud pöördeliste sündmuste mõjul hingusele. 1989. aastal hakkas see lõpuks uuesti ilmuma.

Seega võidi 2014. aastal õigustatult tähistada kahekümne viiendat aastapäeva, sest tegemist oli sisuliselt täiesti uue ajakirjaga. Ja nüüd kaheksakümnendat, sest ilma sõjaeelse Akadeemiata ei oleks ilmselt ka praegust, sest puudunuks eeskuju, mille järgi seda 1989. aastal looma hakata.

Kolm aastat on lühike aeg, kuid selle jooksul näib olevat toimunud eurotsoonis suur inflatsioon, raha väärtuse langus. Kui 2014. aastal pakuti Akadeemia sünnipäevakuu ajal 10 euro eest aastatellimust, siis praegu käiva kampaania raames ainult kaheksat numbrit. See on endiselt äärmiselt soodne pakkumine, kuid näitab võib-olla ka Akadeemia väärtuse kasvu.

Minu isiklik kokkupuude Akadeemiaga algas 1989-1991 ilmunud numbritest, millega tutvumist alustasin pärast “Pan Kleksi akadeemia” lugemist, sest neid meil siis kodus leidus ning ma lootsin, et sealt leiab midagi sama huvitavat. Hiljem olen lugenud seda ajakirja väga pisteliselt, vahepeal ka järjepidevalt, aga sõjaeelseid numbreid üldsegi mitte, kuigi need on digiteeritud kujul kõik veebis vabalt kättesaadavad.

Seetõttu oli nüüd meeldiv näha, et ajakirja praegune peatoimetaja Toomas Kiho on teinud selle värskes numbris kokkuvõtte 80 aasta tagasi ilmunud esimesest Akadeemiast. Järjepidevus ikkagi loeb.

Avanguks on samas tekst ülaltoodud videost, mis oli osa Ugala lavastusest “Y Generatsioon” (2013). See peaks näitama nüüd nähtavasti ka sidet noorema põlvkonnaga.

Avaldatud on ettekanne, mille Jaak Jõerüüt pidas emakeelepäeval Eesti Rahvusraamatukogus toimunud seminaril “Kas emakeelele lüüakse hingekella?”, kus ta juhtis muu hulgas tähelepanu Tartu Ülikooli ingliskeelestumisega seotud suurtele ohtudele.

“Mis kasu on kõikidest abstraktsetest, kaunitest loosunglausetest ükskõik millisest puldist ükskõik millisel päeval ükskõik kelle suust, kui samal ajal närib rahvusriigi, põhiseaduse ja eestlaste tuleviku vundamenti mingi konkreetne vaimsete termiitide vägi!? Mõned sellest seltskonnast isegi ei varja enam, et eesti keele säilimine on nende arvates teisejärguline,” pahandas Jõerüüt. “Nemad ehk ei mäletagi, et alles hiljuti olime olukorras, kus kodumaal oli igapäevaelus ikka raskem emakeelega hakkama saada, sest visa suurriiklik poliitika oli eesti keele tähtsuse ja rolli vähendamise suunas toiminud kaua, visalt ja igal tasemel ning kandis lõpuks kurja vilja. Mina mäletan. Mina tean ja mäletan sedagi, et Eesti riigi iseseisvuse taastamise üks katalüsaatoreid oli keele päästmise aktsioon.”

Teiste hulgas saab selles kontekstis tema käest võtta ka president Kersti Kaljulaid. Jõerüüt leiab, et “riiklikus aastapäevakõnes ei tohiks olla kohta emakeele suhtes kahtlaselt kahemõttelistel lausetel, ja teiseks oleks just seal olnud õige öelda mõni selge sõna rahvusülikooli tuleviku kohta. Sest ingliskeelestuv Tartu ülikool ei kuulu meie “unistuste Eestisse”, nagu kõlas üks kõnealuse kõne fraas.”

Hellar Lill, ajaloolane, endine kaitseministeeriumi ametnik ja praegune sõjamuuseumi direktor, kirjutab (artikkel tugineb 2013. aastal peetud ettekandele) pädevuskonfliktist Eesti riigikaitse juhtimisel pärast iseseisvuse taastamist, mis viis lõpuks 2011. aastal jõustunud muudatusteni põhiseaduses. Eks neid muudatusi saab muidugi käsitleda ka teise nurga alt, aga ei hakka seda teemat siin praegu pikemalt kommenteerima.

Peeter Olesk kirjutab pikalt Nobeli füüsikapreemia laureaatide Vitali Ginzburgi ja Pjotr Kapitsa kirjavahetustest oma abikaasadega. Jutt läheb kohe alguses nii detailseks, et jätsin selle praegu vahele.

Erki Lind on tõlkinud vanaülemsaksa keelest “Hildebrandi laulu”, mis on ainuke praegu teadaolev Saksa aladel kirja pandud germaani kangelaslaul, varustanud selle põhjalike kommentaaride ja saatesõnaga. Üllar Peterson on tõlkinud islamiõpetlase Abu Yusufi kuulsaima töö “Kitab al-kharadž”, mille avaldamine jätkub Akadeemia järgmises numbris. Lõpule jõuab eelmises numbris alanud François Recanati (tõlkinud Henrik Sova) arutluskäik literalismi ja kontekstualismi teemadel.

Irene Tiivel, kes on õpetanud inglise keelt üle viiekümne aasta, jagab oma kogemusi ja tähelepanekuid sellest vallast, tuues arvukalt vaimukaid näiteid. “Keele ehitusmaterjaliks on sõnad, mida korrastab grammatika. Ainult grammatiliselt ühendatud sõnavarast koosnev keel ei ole aga veel normaalne ega elav keel. Tulemuseks on puine matemaatiline keel, millest teise keele kõneleja võib küll enam-vähem aru saada, kuid sedagi mitte alati,” märgib Tiivel, rõhutades, et võõrkeele õpetamisel ja õppimisel on oluline selle keele eriomane ideomaatiline fraseoloogia.

Mart Velsker arvustab Jaan Unduski raamatut “Eesti kirjanike ilmavaatest”, teatades kohe alguses sissejuhatuseks, et “Unduski uurimuslikke kirjatöid saadab peaaegu üksmeelne imetlus” ning temalgi “ei ole kavatsust ebakõlesid tekitada ja kui ka mõni kriitiline märkus allpool ette tuleb, siis lähtub see arusaamast, et kriitiku peaülesanne pole imetluse kinnitamine – kuigi kinnitamisestki praegu ei pääse.” Nii et Unduski kultus kestab edasi, kuigi Velsker märgib, et “Eesti kirjanike ilmavaatest” on teatavast terviklikkusest hoolimata siiski artiklikogu.

Lõpus läheb veel edasi tavapärane järjejutt: Galileo Galilei “Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt”, mis on jõudnud XVIII osani.

H. G. Wells “Venemaa pimeduses”

“1917. aasta lõpus tabas Venemaad krahh, kõige täielikum, mis iial on ühe tänapäevase ühiskonnaga juhtunud. Kui Kerenski valitsusel ei õnnestunud rahu sobitada ja Briti sõjalaevastik ei suutnud leevendada olukorda Balti tiival, lahkusid Vene armee riismed, relvad käes, rindelt ja läksid tagasi Venemaale; relvastatud talupoegade laviin tulvas kodu poole lootuseta, varustuseta ja igasuguse distsipliinita. See hävinguaeg oli täieliku ühiskondliku kaose aeg. See oli ühiskonna lagunemine. Paljudes kohtades Venemaal puhkesid talupoegade ülestõusud. Mõisate põletamist saatsid sageli üsna kohutavad metsikused. See oli meeleheitel inimloomuse halvimate jõudude vallapääs, ja enamlased ei kanna nende toimepandud õuduste eest sugugi suuremat vastutust kui, ütleme, Austraalia valitsus. Peterburi ja Moskva tänavatel tungiti inimestele päise päeva ajal kallale ja nad rööviti paljaks, ilma et keegi oleks vahele astunud. Mõrvatute laibad vedelesid vahel päev otsa rentslis, ja pidevalt mööda voorivad jalakäijad ei teinud neist väljagi. Relvastatud mehed, kes sageli nimetasid end punakaartlasteks, tungisid majadesse, rüüstasid ja tapsid.”

Briti kirjanik Herbert George Wells (1866-1946) oli enese määratluse kohaselt “kollektivist”, kes unistas avaliku vandenõu kaudu saabuvast uuest maailmakorrast, mis kehtestaks ülemaailmse valitsuse. Seda arvestades võib näida isegi üllatav, et tema käsitlus toonasest Venemaast on nii kriitiline, kuid tegelikult siin vastuolu ei ole. Wells näeb enamlastes ideoloogilisi dogmaatikuid, kes on riigivalitsemises kogenematud, kuid mõistab nende püüdlusi.

“Marksistid on samasugused inimesed nagu kõik ja ma pean tunnistama, et oma loomulaadi ja elukogemuse tõttu suhtun ma neisse sooja sümpaatiaga. Nad peavad Marxi oma prohvetiks, sest usuvad, et Marx kirjutas klassisõjast, ekspluateeritavate halastamatust sõjast ekspluateerijate vastu ja ennustas ekspluateeritavate võitu, kõigi maade vabanenud tööliste juhtide diktatuuri (proletariaadi diktatuuri) ning sellest tõusvat kommunistlikku aastatuhandet. See doktriin ja ennustus on tugevasti mõjutanud kõigi maade noori inimesi, eriti energilisi ja vastuvõtlikke, kellel on puudulik haridus ning kes on vaesed ja takerdunud kehtiva süsteemi lootusetusse palgaorjusse. Nad tunnevad oma nahal meie süsteemi ühiskondlikku ebaõiglust, rumalat hoolimatust ja otsatut jõhkrust, mõistavad, et see solvab neid ja toob nad ohvriks, seepärast pühenduvadki nad selle purustamisele, et sellest vabaneda. Nendesuguste mässuliste tekkimiseks pole kurikavalat propagandat vajagi; neid hariduseta jätnud ja orjastanud ühiskondliku korra puudujäägid ise levitavad kommunistlikku liikumist kõikjal, kus iganes areneb tööstus. Marksistid oleksid esile kerkinud isegi siis, kui Marxi ennast poleks olnudki.”

Tema käsitluse kohaselt olid enamlased ainsad, kes olid piisavalt hästi organiseerunud ja ühtse sihiga, et maailmasõja mõjul kaosesse langenud Venemaal kord majja lüüa. Tema arvates võisid nad küll olla oma ettevõtmistes mõnes osas eksiteel, kuid olid oma püüdlustes ausad. Ta korrutab pidevalt, et Venemaa hädades ei ole süüdi enamlased ja need on hoiatuseks ka teistele riikidele, mis võivad minna sama teed, kui oma ühiskondlikku korda reformida ei suuda.

“Venemaa pimeduses” ilmus inglise keeles 1921. aastal, koondades juba varem ajalehes Sunday Express avaldatud artikleid, milles Wells kirjutas 1920. aasta septembri lõpus ja oktoobri alguses Venemaal nähtust ja kuuldust. Ta viibis seal vaid paar nädalat, kuid kohtus selle lühikese aja jooksul paljude inimeste, sealhulgas Lenini endaga.

Wells oli Venemaal vana sõbra Maksim Gorki külalisena. (1919. aasta lõpus Venemaalt põgenenud Dmitri Merežkovski kirjutas 1920. aasta novembris Wellsile adresseeritud avalikus kirjas, et Gorki on hullem kui enamlased, sest kui nood tapavad ihu, siis too tapab hinge.)

David Vseviov märgib väikesele raamatukesele lisatud põhjalikus järelsõnas, et “kuigi Wellsi muljed ja järeldused sisaldavad palju naiivsust, suutis ta paari nädala jooksul näha ja mõista ikkagi rohkem, kui paljud mitme kuu või isegi mitme aasta jooksul.”